päev 64

no nii külm, et otsustasin täna lausa piirivalve püksid laiguliste alla panna. öösel oli -8, homikul veel -5. päeva peale tõmbas +5 välja.

enne lõunat otsustasime särtsuga tühjad tsingid ja vanad patakad ära viia. kuna tegemist teise alaga, siis teadsime, et asjad liiguvad sujuvamalt. ees ootasid meid aga hoopis uued tegelased. kiire viisakus ja asuti kohe asja kallale. ma olin väga üllatunud. nii sujuvat suhtlust pole mul veel ühegi saarlasega olnud...veel vähem neegriga. kuidagi väga lihtsalt saime asjad antud. 100-st saarlasest ikka 1-2 normaalset leidub, tuleb välja.

peale lõunat käisin taas särke ostmas, 5tk taheti juurde. krt ma olen neid nüüd kokku üle 20 ostnud.


proosit

päev 63

külm, külm, külm. vastu hommikut ärkasin üles juba selle tõttu, et tavapärasest jahedam. kaalusin magamskotti peale tõmmata, kuid nii hull siiski veel polnud. sügavat und aga samuti ei tulnud enam. kuskil 0745 ärkasin juba üles. käisin vetsus, pesin silmad ning vaatasin ühe filmi. ka selle järel oli veel pühapäeva kohta vara, kuid ajasin ennast riidesse ja põrutasin alale. otsustasin, et käin varakult läbi usa pix'ist ning vaatan Under Armori võimekust. polnudki ühtegi...no mitte ühtegi toodet. võtsin 2 pringles'it ja paki vinnutatud liha ning tulin tagasi. otsustasin peale lõunat, et lähen siis uuesti NAF'i ning lisaks planeeritud ostule (14 HeatGear Under Armor särki) vaatan seal muid variatsioone...samuti tutkit. rääkisid, et neil pole plaaniski midagi muud tellida. tundub, et ColdGear sarja elementide ostu pean vist netis sooritama. tahaksin ühte pikkade varrukatega liibukat selga ja lühikesi liibuvaid jalga. külmal ajal peaksid need termo-asjad vunki juurde andma.

sõitsime särtsuga väheke ringi. ta tahtis teada, mis on selle ringi distants, mida kiirkõnnina ja selle ringi, mida jalgrattaga kasutab. nisis tegime tervele bastionile ühe keskmise ja ühe suurema ringi peale. igast prügimägedest sõitsime mööda. no seda pahna ikka on. kohe nii palju, et vahepeal pole vist midagi ära veetud. kui nüüd pihta hakata, siis võtaks vist pool aastat aega. aga, kui ei veagi ära...kas matavad...või põletavad. vot ei teagi.

tellisingi õhtul neti teel mõned asjad. huvitav oli aga see, et ColdGear liibuvaid aluskihi lühkareid leidus vaid UK poe lingilt. ka oli neil alla hinnatud pikkade varukatega sama sarja liibuv alussärk. nisis usa lingilt tellisin vaid neid kurikuulsaid aluspükse, mida laialt kiidetakse. ka eesti lingilt on tellimis võimalus, kuid muidugi mõista on hinnad kõrgemad. lisandub ju suur saatmiskulu ning tollimaks. hetkel veab..huian ära, kuna mul on nii britist kui usast tellimiseks mõlemi riigi aadressid.


proosit

päev 62

hommikul koosolek - Winny Puhh tuleb meile märtsis külla. lahe...need tegelased teevad ikka mõnusalt segast mussi.

koristamine - võtsin enda vastutada saunas leiliruumi. mõtled küll, et mis ta sis ära ole, veega üle ja korras. tegelikult aga tuleb korralikult harja ja spets sauna puidu loputusvahendiga kõvasti higi mis perselt ja tolm mis jalgadelt pindasid nühkida. hakkas lausa palav.

täna peale burkse (lõuna) käisin taas NAF'is. kuna rohelised liibuvad suvesärgid olid nii muljetavaldavad, ostsin kindluse mõttes 2tk veel. seekord aga mustad...juhul, kui ka vabal ajal peaks suurest palavusest isu peale tulema. nüüd oleks tegelikult tark hoida silmad lahti ka talvevarustuse allahindluste pihta. võiks olla korralikum termosärk ja alukad. kodukal maksavad palju, ootan soodustusi.

kukuti taas grilli tegema - lõhna järgi shaslõkk, vaadates aga liha steik. kuna lõunast möödas veel vähe, jätan seekord vahele. mul kuidagi pole nii suurt igatsust kodumaise küpsetise järgi. mis oli viimati hea, oli hautatud hapukapsas. korralikku piima ja keefiri tahaks kah. ükski neist asjadest aga ei põle sedasi nagu ta teistel seda tegevat tundub. ja mitte, et mulle briti toit nii hirmaslt meeldib...lihtsalt vajadus puudub. võta kinni...

mainisin ka FB-s särkide soodukat, nüüd joostakse tellimustega amokki. nojah...kõva firma, kvaliteetne kaup, soodukas. umbes sama, mis naistel alla hinnatud jalatsitega. see pani mind aga uurima hindu ka mujal. nii igaks juhuks vaatasin netist hindasid usas, britis ning eestis (kuhu küll tellitakse vastavalt kliendi tellimustele). valdavalt usast kõige soodsam v.a. erandina pika varrukaga külma ilma särk britist. vahe tervelt 11$. homme lähen vaatan ka usa PIX'ist hindasid enne, kui NAF'ist ostma hakkan.


proosit

päev 61

käisin peale lõunat särtsuga taas teisel alal jääki sorteerimas ja töötlemas. viimaseks viisime osad lõhkised tsingid sinna samustele saarlastele, kes tõrguvad. metalli võeti seekord rõõmuga vastu. selle arvelt nagu rikastuksid, et mingeid tõrkeid pole. ahvid, raisk. andsin igatahes ülevaate probleemist ühele asjapulgale edasi, kes kogu aeg saare võllidega kokku puutub. ehk saab asjad nimodi korda, et mingid kutsikad edaspidi ei klähviks tühja-tähja tõttu. inimese jutust aru ei saa, siis peab asja ametlikuks ajama.

aah...vahetult peale lõunat käisin veel läbi NAF'ist (saarlaste väike kohvik-pood söökla taga). suur boss rääkis, et Under Armor liibuvad higi-särgid on kõvasti alla hinnatud. jah, enne 28$ maksnud särk maksis nüüd 17,5$. arvatavasti hind sedavõrd all, kuna nad just palava ilma jaoks mõeldud, kuid meil siin nüüd ju külm. ok, päeval tiirleb veel 10 kraadi kohal, kuid üldiselt on jahe ning öösel viimati -5 kraadi. pole ime, et kuuma ilma särk rahvale väga peale ei lähe. kuna aga kõrbe tooniga särke mul juba 4tk, siis ostsin hoopis kaks rohelist. meie roheline digilaik on suiti kole palav, siis sinna alla sobiks see higisärk nagu hernes oma kauna.

kui nüüd särtsuga oma tripilt tagasi jõudsin, oli täpselt õhtusöögi aeg. taaskord sammud söökla poole. sõin mingi kiievi kanakotleti taolist asja makadega...oli ok.

need mu prillid, mis nii populaarseks said, nõudsid järgneva ohvri. kutil endal amazoni pole, nisis tellisin oma nimele. kuna juba tellimiseks läks, tellisin ka endale ühed samad veel juurde (just in case) ning ka ühed polaroidid autoga sõitmiseks. vanad kollase klaasiga on teadmatus suunas jalutama läinud. õnneks olid odavad. nüüd ostsin aga korralikumad ning nendel on vähemalt ka polariseeritud pind, mis päikese reflektsiooni maandab.


proosit

post 60

on pikalt ununenud asi, mida täheldanud olen - vatihaldjas on välja kolinud. kui alul arvasin, et tüüp on lühidalt eemal, siis nüüd paistab, et lausa pikemal puhkusel. v-o üldse välja kolinud. ei tea, kas asi on kliimas või mis. arvan küll, et eestisse naastes kolib tagasi, aga eks paistab.

veel märkasin juba mõned päevad tagasi, et meil siin on pööripäev äkiste möödunud. juba vähemalt 3 päeva tagasi oli päikseloojang 15min hiljem. kui esialgu võis olla mingi vääratus, siis nüüd on loojumine hilinenud lausa poole tunni võrra...õhtul valgust kauem.

lõuna oli pasem kui pask. ainus aksepteeritav valik oli spagetid punase hakkliha kastmega. otsustasin olukorda elavdada riivjuustuga, mida üllatuseks leidus. ikka jube mage. ei viitsinud aga uuesti lauast tõusta, et soola ja pipart tuua. karistuseks käisin 2 korda pirne toomas. korraga lubati ju ainult 2tk...2 mai ääs, raisk. alla kolme mina ei mängi. nüüd jalutasin neljaga välja.

käisin särtsuga taas "plast-taarat" saarlaste prügilasse viimas. taas hakkas hala pihta, et ei saa võtta. õnneks tuli kutt alles siis, kui olime juba pool kola maha tõstnud. rõhutasin taaskord, et kui juba nende kontingendi alluvuses sõda peame, peavad nad raisk ka "sõja jäägid" oma vastutada võtma. jube keeruline seda neile valgekraedele selgeks teha.

õhtul abistasin taas suurt bossi. ta juba mitmes, kellele hirmsasti meeldivad minu polariseeritud ballistilised prillid ning aitasin tal valikut teostada ja oma valikud amazonist üles leida. nii tore on näha, et supper-hea hinna-kvaliteedi suhtega tooted inimesi rõõmustavad ning mina olin see, kes selle leiu lauale tõi. peaksin kohe mingi medali saama...või vähemalt kuld-tähekese või midagi.


proosit

päev 59

tra, kui külm hommik taas. telgis on ok, aga õues -3. konteiner kah üsna jahe. telgis on ka soojem olla, kui siin. kont, mis tagaseinas, ei jaksa paraku tervet konteinerit kütta ning ei küta nisamagi kogu väljast haaratavat külma soojaks. alles päevasel ajal on mul normaalselt soe. õhtu on vilu, kuid juba talutav. kadestan neid, kelle tööruum normaalse küttega on. jalgade ees radikas ning lisa kont, mis vähemalt jaksab kütta. mul mingi odav juust vist. huh...

lõuna oli võimas. kalkunist kõndisin küll kaarega mööda, kuid kartulipuder ja kana kaste seentega jõudsid siiski mu taldrikusse. boonusena oli seekord tomateid kenasti pisikesteks tükkideks tehtud ning kõrvale majoneesi-ketshupi kaste pandud. isegi tohutu suur vaagen krevette oli...ladusin väikse supitaldriku täis. kuna jõulumeeleolu siin juba detsembri algusest saadik, siis suurt üllatavat polnud v.a. see, et lauad olid kaetud ka peomütside, pardipasunatega, mis puhudes pikalt ette lahti rulluvad, ning väikste nöörist tõmmatavate paugutitega. kohalikud murid sattusid vahepeal pasunatest nii vaimustusse, et viibimine täitus kõrvulukustava pardikooriga. mul tekkis tunne, et olen vist jõulud maha maganud, kuna meeleolu viitas pigem aastavahetusele. vaesed murid, neil vist lapsepõlvest kõvasti puudujääke, et nüüd sedasi välja elavad. saarlased olid rahulikumad - tõmbasid peomütsid pähe, paugutasid oma jublakad ära ning asusid sööma. murid läksid aga suurest jõulust lausa hulluks. laadisin mao täis ning lasin sellest hullumaja puhvetist kiirelt vehkat.

kuusk sai küll paar päeva tagasi ehitud, kuid panime nüüd ka portsu punaseid valguspulkasid külge. nüüd ootame pimedat, et kuidas välja näeb. mnjaa...näeb kena. veelgi kenam oleks, kui kuuse taga konteineri välisvalgustus maas oleks.

õhtusöögil pakuti huvitavaid suupisteid. kui ma ei eksi, siis osad olid lausa munavõi ja kiluga. igatahes olid nii head, et pidin väikse supitaldrikuga lausa kaasa tooma...kahju oli saarlastele ja muridele jätta.


proosit

päev 58

kuna kalendris punane, siis ka meil rahulikum. saabusin postile pool tundi hiljem. tegevused piiratud, nisis ka mina ei rahmelda. tegin ju eile oma rahmeldused ära.

tuli kõvasti pakke täna - kolleegile, mulle ja koduseks kasutamiseks. mida endiselt pole, on mu kuradima traksidega kabuur. kurjaks ajab juba. kirjutasin fustratsioonist ka müüjale. se loomulikult vabandas kõvasti ning palus mul veel nädalakese kannatada. kui siis ka ei ole, algatatakse uurimine, kuhu sai.

puzle sõrmuse valmistajatelt sain teada, et nad siiski ei plaanigi teha minu lemmikut hõbedast. tehakse paraku vaid neid, mis neil endal paika pandud on. nüüd pean otsustama, kas raatsin tellida valgest kullast või valin siiski mingi teise mudeli, mis hõbedast on.


proosit

päev 57

uus nädal. on külmemaks läinud. hommikul oli ka alale jõudes -2 kraadi. kummaline mõelda, et kõrbes nii külmaks läheb. öösiti küll, kuid teadsin varem, et päiksetõusuga tõuseb ka temperatuur kiirelt. siin siiski mitte. võimalik, et talve jooksul läheb ka külmemaks. väidetavalt pole se kõige hullem. tavaliselt on jaanuar-veebruar suur vihmaperiood nii, et uputab lausa. ka se on kuidas kunagi, kuid üldiselt sellest ei pääse. isiklikult olen alati eelistanud pigem külma kui vihma.

hirmus kana suitsutamine käib. lööks isegi kampa, kuid nokitsen miinipilduja sihtimisseadmega ning kohe-kohe ka snaipri optika fiksaatoritega...logiseb raibe.

niih...seltskond kokku ja söögile. kana jätsin seekord vahele, keskendusin verivorstile ja hautatud hapukapsale. nojah...kartul oli samuti, must leib ja õlu (alkovaba). kõige rohkem meeldis kapsas. seda pole sellisel kujul nii ammu saanud, et...vist lausa eelmisest aastast saadik. kohe mõnuga vitsutasin. kuskil tunnike hiljem hakkas perse selle peale ka kenasti laulma.


proosit

päev 56

sõbrale, tänu kellele ma selle PuzzleRing poe avastasin, tegin täna teenena kahe sõrmuse ostu. nimelt ei taheta sealt saata kummalisel kombel asukohta, mille krediidi andmed samas kohas pole. kuna mul PayPal ruulib, siis mul probleeme pole. nüüd saab näha, kaua reaalselt sõrmused kohale tulevad. siis endale tellides hea teada.


proosit

päev 55

hommik algas kiirelt. pool üheksa pidin valmistuma laskmisteks. asjad valmis ja ise ootele. enne üheksat panime juba minema. lasime tiirus püstolit ja automaati. kui standard võtted läbi lastud, tehti ka tiba taktikalist. noh...kiirelt relv välja ja 2 lasku jne stiilist. sisse oli topitud veel erinevaid laskeasendeid ning salvevahetusi.

sedasi paugutasime kuskil poole üheni. jõudsime tagasi, käisin söömas...nüüd kõht hundinäljast tingituna täis pugitud ja jube raske olla. pidin lausa silma veidikeseks kinni laskma. helistasin ka miisule tagantjärge, et vabandada puuduliku äratuskõne eest, kuid sealt peale maigutamise ehmatati ennast selgeks, et mis mõttes. kell hakkas alles 11 kodus saama ning mina oleksin äärepealt hommikul varem äratuskõne teinud. alles siis hammustasin läbi, et täna ju laupäev. tore on, et varakult hõivatud olin, oleksin läbi toru kohe valinoomituse saanud.

aah...vahepeal tehti meil shaslõkki kõvasti. kutt, kes isaks sai, tegi pidulikuma olemise. mul oli lõunast kõht veel punnis, nisis panin endale väikse portsu külmikusse hilisemaks.

päeval lendas ka Niklas minema. esialgu Kabul ning sealt edasi Soome. on lootust loetud päevade jooksul tehtud pilte näha...ehk ka artiklit kuskilt lugeda.

õhtul tehti taas briif teemal "kus on vaenlane ja mida ta teeb". vastus on kokkuvõttes kükitab punkris ja külmetab. eks oli ka muud juttu, kuid laias laastus sama, mis ta aasta-aastalt olnud on.


proosit

päev 54

hommikul alale jõudes endiselt miinus kraadid. tõsi küll, kõiges -0,3, aga andis mõista külmast ööst.

taas nädalalõpp. loodan, et täna ikka posti järel käiakse. ootan kärsitult mõningaid saadetisi. paari asja tean kindlalt, et on juba kohal, kuna tracking code ütleb nii, kuid mõninga koha pealt päris kindel pole, mida just oodanud juba pikemalt.

peale lõuna veetsin särtsuga kahekesi saarlaste vastu võideldes. nimelt oli mul tohutus koguses igast laskmistest järgi jäänud rämpsu, mis vaja prügi sorteerimis-alale. seal paugutati vastu:
saarlane - me ei võta plastikut
mina - mis mõttes ei võta, teil siin erinevaid plastkonteinereid virnade viisi
S - noh tegelikult ei tohiks me neid võtta. need peaksid minema põletusplatsile
M - et ma siis viin sinna v
S - ega nad teilt seda vastu ei võta, kuna nad on teil lömastamata/lõhkumata
M - no aga mulle eelmine kord räägiti, et säärane rämps tuleb siia
S - kes teile sellist juttu rääkis
M - kui viimati käisin alal, kuhu tsinke ja akusid-patareisid tuuakse, siis öeldi, et need plastkonteinerid suurte tsinkide sees peaksid tegelikult just siia jõudma
S - ok, seekord võtame vastu, kuid rohkem ärge neid tooge

no persse, kuhu kuradile ma nad siis järgmine kord toppima peaks...maha kaevama v. kusjuures, meie kontingent kuulub saarlaste kontingendi alluvusse. see peaks ühtlasi tähendama ka, et meie sodi läheb üheselt samma prügilasse. on ahvid raisk. ma ei saa ju jäätmeid amide prügilasse viia...teine kontingent. iseenesest, kui ka viiksin, siis arvan, et need kutid oleksid palju sõbralikumad ja võtaksid lahkelt vastu. tõenäoliselt neil savi, kelle jäägid, lõpptulemusena hävitada tuleb kõik.

igatahes tulime veel korra tagasi, et erinevaid kestasid juurde tuua. ja ka kolmas kord, et ära anda ühekordsed lastud granaadiheitjad...plastikust. panin kogused erinevate tõendite peale, allkiri blanketile ning nahher sealt. nende persevestidega suhelda on paras hiina piin. püüan ühe oma staabiohvitseriga suhelda sel teemal, ehk saab valgust probleemile.

enne õhtusööki sain paar pakki kätte. üks oli nisama ninnu-nännu, teine kolme Despicable Me filmist Minioniga. pakid suht suured, pean oma puhkuse kohvri ümber pakkima. vähem tähtsad asjad jäävad järgmiseks korraks.

leidsin netist koduka, kus usas müüakse neid puzle sõrmuseid...umbes neid, mida missi poisid alatasa ostavad. kodukal muidugi valik tunduvalt suurem ning väidetavalt (paar scouti rääkis) kvaliteet kõrgem. vaatan, kas saaks abielusõrmusele väärilise väljundi. seal küll eraldi kategooria selleks, kuid need konkreetselt nii palju muljet ei avalda, kui ühed teised, mille disain jube lahe on ning koosnevad tegelikult vaid kahest lülist.

päev 53

täna hommikul oli isegi saabudes alale veel 2 kraadi külma. krt, ei meeldi mulle se idee, et ka afgaanis külmaks läheb. võiks ju siukest meeldivat temperatuuri hoida, aga võta näpust.

tellisin amazonist ühe tabaluku. vaja korraliku lukku sõdurikohvri külge, kui puhkusele minek. kuna sümpatiseerib rohkem koodlukk, siis seda sihtisingi. leidsin, et on sellised check-in'i sõbralikud lukud olemas. primaarseks kasutuseks koodi kasutus, kuid olemas ka code-override key, millega häda puhul samuti avada saab. see kasulik, kui lennujaamas vaja töölisel kiire pilk peale visata...neil peaks mingi universaalsem võti olema. ka on hea, kui endal peaks kood meelest minema. tahtsin osta küll sellist, millel oleks lukustusrõnga asemel tross, kuid sellised oli vaid 3-numbrilise koodiga. mina tahan kindluse mõttes aga 4-numbrilist. nisis läksin suht traditsioonilist teed. pealegi...ei leidnud ühtegi, kus trossi puhul oleks ka võtmega avamise võimalus lisaks. FJM tootja tundus kõige rohkem muljetavaldav, nisis läkski nii. kuna amazon pakkus tasuta saatmist üle 35$ ostu puhul, tellisin 3tk.

üks kolleegidest sai P-l isaks. korraldame liikmete vahel korjanduse, et soetada väärikas kinkekaart ning see mamma kätte toimetada. siin kutile pole ju mõtet anda, las naine kodus korraldab.

peale õhtusööki istusin taas veidike Hannese ja Niklas'ega sauna ees ning viskasime nalja. tulid mõned head anektoodid meelde ning kuulsin ka mõne hea uue. Hannes on ka päris elus täitsa tore mees, mitte ainult teleekraanil ning ka Niklas täitsa vahva kutt.


proosid

päev 52

meie telgi küttesüsteem teeb vigureid. õhtul sättisin ennast veel film vaatama voodis, kui hakkas tasapisi palavaks kiskuma. olin sunnitud teki voodi nurka lükkama, et edasi vaid linaga olla. ka magama jäin nimodi. hommikupoole, kuskil tunnike enne äratust tõmbas aga jahedamaks. lausa nii palju, et olin sunnitud teki uuesti peale sikutama. ka enne mängis temperatuur kerge kõikumisega, kuid see on juba jabur, et palavusest lõdisev külm küttesüsteemi kasutades öö jooksul tekib.

öösel oli mõni kraad miinust. kui hommikul alale jõudsin, näitas termomeeter 0,2C. hakkab ka siia talv jõudma. sellegi poolest kisub päevasel ajal veel +15 välja. jube kõikumine ikka.

täna jõudsid suht varakult amid külla. just siis, kui mulle soomuki torni probleeme tutvustati, tulid amid ning kohe bronnidest juttu. selgus, et kutt oli maha unustanud need paberid, mille tõttu konkreetselt kohale tuli. tuli varjant mulle meili peale panna, aga siis juba otsustasime, et seni, kuni teised amid omi asju ajavad, käime meie masinaga nende ala peal ning tegeleme asjaga kohe. võtsin kaasa ka öövaatluse, mille remontimist pikemalt oodanud. nad tellisid sellele varuosa, nisis peaks asi korda saama. käisime esimese asjana läbi ka usa poest. mul 1 kolleeg tahtis saada usa merejalaväelaste dresse (siuksed rohelised), kuid neid müüakse aint marine'idele. tüüp aitas hädast välja...jäin talle teene võlgu. siis seni, kuni ta neid pabereid printis, tutvustas enda arsenali. egas neil suurt erilist polnudki. bronnid ja öövaatlused, nagu meil, kuulipilduja oli üllatavalt sarnane KSP-58'ga, automaat M-16 ning 40mm poolautomaatne õlast lastav granaadiheitja...umbes siuke trumliga, mida filmidest pidevalt näha. ka meil on miski sarnane, kuid mudelinimetusi ei mäleta.

jõudsin tagasi, pakiti poiss kiirelt teise masina peale...meie järgi juba oodati. mina käisin lõunal ära ning asusin kohe soomuki torni kallale - torni juht-päästiku vahetus.


proosit

päev 51

1,5 kuud juba möödas missi algusest. aeg on tegelikult suht kiirelt läinud. kuna pole palju igavaid päevi või momente, siis läheb. meil siin ütlus - päevad on meil pikad, aga nädalad lühikesed. ja nii ta ongi. enne, kui aru saad, on taas majanduspäev...puhkad veidi ning juba uus nädal jooksma.

hommik oli jube külm. rolli mängis ka õhtu, mil tõmbas hirmus tuuliseks ning taevas oli selge, nisis hommikul alale saabudes vaatasin sauna ees kraadiklaasi, mis näitas 1,5C. alla 5 kraadi pole sel ajal ükski hommik veel olnud. kolleeg ähvardas ilmateatega. nimelt peaks tuleval ööl temperatuur alla nulli langema...huh.

saabus hunnik nänni eestist ja kanadast. eestist kulumaterjal ning pakid omaksetelt, kanadast väliseestlaste laste kaardid ja muidu kingid. aa jah, eestist tulid saadetised ka tugikeskusest ning kas nüüd naiskodukaitsjatelt või kodutütardelt...igatahes suur kast villast kraami täis. vist avatakse jõuludele ligemal ajal.

jalavägi koos kahe meie mehega saabus täna opilt. neil oli isegi veidi põnevust olnud. autojuht sai just väljas põiel käidud, kui nende pihta tuli avati. tundus mingi snaiper olevat, kuna lasud olid üksikud, aga tugevad. automaadi või kuulipilduja poolest oleks pidevat nõelumist kuulnud, kuna neid lastakse ainult valangutega. leiti mitmeid lõhkekehasid. kuna demineerimine osutus keerukaks, lasti lihtsalt kõik õhku. õige, milleks aega raisata.

olin lõpuks sunnitud miisule mainima, et mul talle üllatus varuks. paraku saab ta selle kätte alles peale minu naasmist afgaani. rääkisin, kuna tundus ergutust vajavat...nüüd on ergas, kuni üllatuse kätte saab. esialgu lasen tal fantaseerida, et saab endale poni, millega hea linna vahel kosserdada.

alles õhtul tõmbas tiba soojemaks. seda ka ainult tuule arvelt, mis ära kadus. muidu oli terve päev jahe, nisis fliis oli kogu aeg seljas.

tellisin omale magneetiliste jalaotstega GorillaPod kolmjala fotoka jaoks. olin seda toodet kuskil aasta eest britis näinud ning juba siis sain aru, et tegemist on fantastilise tootega. siiatulles aga meeles ei olnud. mingi moment isegi meenus, kuid miski tuli vahele ning ununes taas. eile lõpuks meenus taas ning alustasin põhjalikku otsingut. neid on nii mitmeid erinevaid. isegi suurte kaamerate jaoks piisavalt tugevaid, et lausa 5kg raskust kinni hoida. minu oma on mõeldud hoidma raskust kuni 325g...kaamera kaalub kõigest 130g.


proosit

päev 50

tänane hommik algas teadaandega minimiseeritud liikumisele. äratas mind ülesse paargend minti tavapärasest varem. kuna oli ka kerge põiekas, siis edasi vedelema ei jäänud. sain ju kenasti väljamagatud, kuna unekas tuli juba pool 12 peale. minimiseeritud liikumine aga ei keela tööpostile minekut, nisis hügieen ja punuma.

aah...nägin kummalist unenägu. ei meenugi täpselt, mis seltskond oli ja kus viibisime, kuid mingit moodi õnnestus ühel põhikooliaegsel klassiõel nimega Dagni ennast vigastada. nimelt oli ta käsi kuhugi vahele kinni jäänud ning eemaldades oli käpp kriimuline ja põial juurest saadik nagu lõigatud. kõigil oli hirmus paanika. mul lõid kohe instinktid välja. kiskusin varruka taskust medpaki ja hakkasin seda lahti harutama. kummalisel kombel ei leidnud ma sealt seda head sidet, mis alati pakis on, vaid hoopis tetoskoobi, marli-vatid ning kile koos voolikuga õhkrinna vigastuse jaoks. mul oli nagu WTF, et kus side on. selle ajaga jõudis ka keegi teine mingi suvalise sidemerulli tuua, nisis punusin sellega ta käe kinni. otsisin ka pöidla üles. veider oli, et pöidla kõrval vedeles veel paar küüne tükki ning paistis, et ka veidi kudet küljes. umbes nagu oleks sõrme otsad fileerida saanud. Dagnil olid ülejäänud sõrmed aga terved. käis peast läbi, et kas need siis mingist varasemast korrast, et kellegil on olnud tiba rohkem õnne, kui ammusel kooliõel..? igatahes sellega uni piirdus, kuna kostus teadaanne.

päeval pusisin mõned tunnid ühe püstoli kallal. alles viimases faasis nägin ära, et hoopis teatud koht oleks vaja sitast puhtaks teha ning hakkas taas toimima.


proosit

päev 49

päeva tippsündmuseks kujunes proteesi modifikatsioon. nimelt tundus, et hülss on taas tiba suureks jäänud...loksus palju. meenutasin kõiki neid kordi, mil olin näinud oma proteesimeistrit hülssi kuuma-fööniga töötlemas ning otsustasin proovida. kuna tegin esimest korda ise, siis silusin vaid kergelt. kuumutama peab kah ühtlaselt, mida mul seekord teha ei õnnestunud. nägin, et laminaadi alune riie tõmbas ühest kohast veidi pruuniks, kuid se vaid esteetika. kuuma hülssi ennast muljudes oli kohe näha, kus ja kui palju kuskil midagi sisse vajub. ei tahtnud üle pingutada, muidu pärast soonib veel vere kinni. praegu igatahes päris mõnus. kergelt avaldab survet ning püsib jalas paremini. v-o isegi oleks võinud veel teha, kuid las ta nädalake olla sedasi...harjub. kui ka tuleval nv-l on ainult kergelt tunda, siis kordan protsessi. nüüd vaja vaid selgeks veel teha, kuidas kipsvormist hülsini jõutakse, siis olekski nagu teadmised olemas kõik.


proosit

päev 48

hommik oli külm. kui veel hommikust hügieeni läksin tegema, oli lihtsalt hommikune jahedus. u. pool h hiljem alale jõudes aga jube külm. pidin isegi fliismütsi pähe panema, et väljas askeldades normaalsem oleks. üritan ka konteinerisse sooja sisse keevitada.

pesa puhastatud sai söömas käidud - burgerid...mmm. nüüd kõht mõnusalt täis, võiks väikse uinaku teha. pikalt küll muneda ei saa, kuna 1 galil vajab nokitsemist. hetkel aga vaja leiba luusse lasta

heh..galil'il oli kuidagi tõmmiku vedru päästemehhanismi vahele sattunud. imestasin, kuidas tõmmiku vedru üldse sedasi luku seest tõmmiku tagant välja saab. kontrollides aga avastasin, et õiges kohas vedru siiski alles. kummaline...kas eelmisel parandusel oli siis "vahetatav" vedru lihtsalt relva sisse kukkunud ning sinna jäänudki. see tõenäoliselt ajutisi tõrkeid põhjustaski.

püüdsin alumist pead vetsus pügada...noh, kuidagi jube metsikuks läinud ning ma pole sellega harjunud. proovi sa aga avalikus vetsus mune haljaks ajada. aeg-ajalt käiakse sisse välja ja on kuulda, et ühest boxist tuleb kahtlast surinat. kui tegemist oleks naiste WC-ga, arvaksin ise, et keegi kasutab vibraatorit. ei teagi, mis kutid minust arvasid. sestap tegingi vaid kiire viimistluse ning lahkusin vetsust, kui olin veendunud, et kedagi teist pole.

aeg ka pead pügada. aku oli aga varasemast korrast laadimata nisis pea tagumine pool jäi hilisemat võimalust ootama. õnneks olin ka eelmine nädal püganud, nisis ei pandud vahepeal isegi tähele mitte, et küljed lühemad on, kui tagant. lasin masinal kuskil pool tundi juhtme otsas rippuda ning sellest piisas, et saaksin alustatud töö lõpule viia. lõuaaluse pügamisega kannatan homseni, siis aku pilgeni täis.

õhtusöögi pärl oli hapukoore-majoneesi kaste kana peale. kusjuures üsna sama modi, nagu mul miisu kodus teeb...et veidike küüslauku ka sees. hapukurk oli ainsana puudu, kuid muidu 5+.

õhk on kohutavalt tolmune. tuult pole, nii siis nähtavus taas, nagu viljasalves. siuke tunne, et topi või respiraator ette, kuna muidu nuuskad pahtlit välja.


proosit

päev 47

päevad on suht märkamatult möödunud ning taas nädalavahetus ukse ees.
öösel magasin sitasti. ei tulnud korralikult und, möllasin voodis veel peale keskööd. öösel ärkasin korduvalt. sedasi poolunes ööd veetes olin hommikul veel pikalt sassis. kella unustasin majutusse, teel alale koperdasin korduvalt...nagu oleks purjus vm. igaks juhuks esialgu hoidun tähtsamatest tegevustest, kuna krt teab, mida kokku soperdaksin.

lõunaks oli juba normaalne olla...väike väsimus ainult sees kuidagi. sai veidike tööd kah tehtud. ühel juhul küll ei leidnud relva numbrit pikemal vaatlusel üles. läksin tüübi juurde ning veendusin, et selline number siiski olema peab. vaatasin uuesti...peaaegu oleks taas märkamata jäänud. numbrid jooksid kuidagi nii sujuvalt ühe ühiku võrra suuremaks ning seal vahel ta just oligi, raisk.

kui lõunane leib oli korralikult luusse tõmmanud, otsustasin veidike trenni teha. seda kasutas kohe ära põder, et oma artikli juurde ning nisama kunstilist sõjakolde fotot veidike teha. nisis mõned tulid poseerides, mõned lõuga tõmmates. tundus, et suurem tähelepanu osutus ülipopulaarse jala asemel hoopis mu tätokatele...muig. igatahes lubas mõned fotod ka mulle saata, nisis paistab, mis sest välja tuli.

üks kolleegidest otsustas ühest rännakust osa võtta. rassimiseks peab olema ekstra 10kg. andsin ta vestile ühtlase kaalujaotuse tarvis täis galilli salvesid kuskil 8 tk. normaalne...veidike vett kah rännakule ning ongi olemas.


proosit

päev 46

omekul kohe uuesti dokumentide vahele lehti taga ajama. kuskil lõunani välja mängisin referenti. veel enne lõunat suutsin õnneks ka välja valida ühe korraliku kulla. panin sõbra-mehe poolest ka hologramm sihiku külge...peaks lausa luksus vajadusel lasta olema.

lõuna ise oli suht sitt. mitte midagi normaalset süüa polnud. olin sunnitud pizza võtma. mul pole selle vastu muidu midagi, kuid viimasel ajal kuidagi nagu paljuks läinud. õnneks ei valmistata siukseid tüüpilisi rasvast nõretavaid pizzasi.

peale lõunat pusisin täpsuspüssidega edasi. ühele sain harkjala kenasti alla, teisele aga mitte. teisel oli relva küljes siuke totter kronsa, mis oli fikseeritud kahe väiksema ja ühe suure poldiga. neile kõigile oli vist vahele vähemalt pool tuubi keermeliimi lisatud. egas muidu lahti ei saa, kui leeklambiga kuumutada - pehmendab kuivanud liimi. ühe väikse poldi sain kuskil poole tunniga lõpuks lahti, teistega sama protseduuri järgides edu ei saatnud. kokku kuumutasin seda suuremat polti vähemalt pool tundi ja endiselt oli kinni kui kurat. varjant oleks olnud muidugi poldid välja puurida, kuid leidsin, et kuna neile relvadele juba algselt tegelikult harkjalga ette nähtud polnud, siis ei näinud otstarbekaks nii trastiliselt lammutama hakata. sitt lugu, aga üks poistest peab relvaga jätkama vana viisi. v-o, kui mul oleks võimsam leeklamp olnud, siis oleks ehk jagu saanud. kuid ka nüüd olin kuumutanud nii kaua, et metallist raam ümber poldi pagana tuliseks tõmbama hakkas...polnud mõtekas edasi rebestada.

paralleelselt täpsuspüssi kohendustega tegi põder minuga lõpuks inteka ära. sisuliselt rääkisin taas, kuidas juhtus ja kuidas eluga edasi liikusin. kuna ta ise mult väga asju ei pärinud, siis väga pikalt ja palju ei rääkinudki. millises väljaandes lugu ilmub, on veel selguseta. kuna ta konkreetselt ühegi väljaande sekka ei kuulu ning müütab oma "kaupa", kellel isu, siis võib ilmuda nii põdrade kui ka rahvusvahelises meedias.

peale õhtusööki hoiatati meid õppehäiretega. mitte need samad, mida nad aeg-ajalt signaalide näol testivad, vaid tahavad seekord ka reaktsiooni näha. seni veel tulnud pole, kuid kurat teab, mis hetkel ma siruli viskuma pean.

kokkuvõttes ünsa tempokas päev taas. pole isegi olnud aega miisuga suhelda. muidugi ka tema pole muga ühendust võtnud, nisis järeldan, et ka temal kiire.

aah...saabus taas kaupa. saabusid Rite in the Rain ALL-WEATHER PEN pastakad "Black Bullet", sama firma taktikaline märkmik condura kaantega ja teine Kindle PAPERWHITE e-luger koos kaantega emale. need pastakad on ikka jube nunnud. poes maksavad ligi 20$, kuid eBay oksjonitel olen vähemalt 2x madalama hinna välja võidelnud. tulid küll musta sisuga, kuid õnneks tellisin juba varem ka siniseid sisusid juurde ning viskasin lihtsalt ringi. ega musta ma muidu kasutamata ei jäta...ikkagi veekindel tint, mis nisama seistes ära ei kuiva ning sellega kirjuta kasvõi lakke, kuna survestatud süsteem tuubis ei allu gravitatsioonile.

saime lõpuks ikka ühed häired kätte - õhuhäire, siis häire jalastunud vaenlase vastu, lõhkekehade otsing ning viimasena loeti pead üle.


proosit

päev 45

hea, et eile õhtul vihma sadas, tolm hakkas juba hinge matma. kui mitte mingisugust õhuliikumist pole, siis oleks nagu kõikjal tolmusein ees. vihm vähemalt matab tolmu ära.

tõin oma arvutist tööarvutisse normaalset muusikat paraja portsu...umbes 27h jagu. kuna siin 2 aksepteeritavat raadiot on pidevat Sky+ ja StarFM stiilis möla täis ning eriti nüüd, mil jõulukuu, ka vastavat musa, siis ajab oksele juba. serveris normaalset muusikat üleval pole, nisis tulebki mul nüüd gooti, rokki ja metalli. lausa nauding on. ei teagi, miks nii kaua sellega ootasin.

2 meest tõid oma täpsuspüssid ning kurtsid, et neil pole harkjalga. kummaline, polegi sellist veel kohanud. õnneks mul laos olemas. nende ühendamine küll veidi sitt, kuna ühe pisikese poldi ligipääsuks vaja suur osa relvast lahti teha. nõme, aga mis parata.

jube kus peale lõunat tuli paberimajandust. püssid jäid kus see ja teine, selle asemel nuuskisin ninapidi lehtede vahet. lisaks sellele pean ka plaani, mis kulla ma homme oma jopele annan. mul peab 1 tuleval nv-l eesliinile minema, nisis vaja parimast parim välja valida.


proosit

päev 44

rutiin


proosit

päev 43

uus nädal. panen igaks juhuks kuupäeva kah, et vahelduseks parem arvet pidada - 09.12.2013.

poisid tulid täna opilt tagasi. tulemuseks 1 lõhkine MRAP (miinitraali masin). sõitis miini otsa. ei teagi, kuidas täpselt võimalik, kuna tavaliselt lendab õhku ees-olev miinitraal, kuid on 2 varjanti: aeg-sütikuga või kontrollitud õhkimine. õnneks on masin nii tugeva konstruiga, et meeskond sellise sees kannatada ei saa...ja ei saanudki.

täna veel ükski minu juurde relva probleemiga pöördunud pole, kuid tõenäoliselt on seda oodata alates homsest. kuna toimus ka tulevahetusega kontakt, siis üldiselt midagi siukest oodata on. hmm...just tekkis mõte, et ei mäleta coy-6 ajast nii tihedat relvaparandust. kas tol ajal siis mehed hoidsid oma relvi paremini v, ons relvad nisama "väsinud" või eelnevalt parandustes nii sitta ja poolikut tööd tehtud, et vähemalt mulle viimasel ajal kukub neid sülle kole palju. kusjuures mitte nii väga automaate, mis eestist kaasa tulid, vaid pigem raske-relvi, mis paljud juba siin olemas olid. seni suurim murelaps ongi bronn. selle koha pealt kurtis ka eelnev relvur. kummaline, relv ise nii massiivne ja robustne, liikuvad osad samuti suured. rusikareeglina ootaks tõrkeid enamalt relval, millel liikuvad osad pisikesed. bronn aga on üüratu monstrum...ja sedasi tõrgub. wiird.

nägin täna näoraamatus toredat klippi mänguasjast. anima filmi Despicable Me teemal on valminud uued Minion rääkivad nukud. neid on 3 - Dave (kahe silmaga), Stuart (ühe silmaga) ja Tim (kahe silmaga pikem ja peenem minion). uurisin müügikanaleid ning Amazonis oli parim pakkumine neile kõigile kolmele korraga. kuna nad nii lahedad on ning alates 4-aastasele sobivad, pidin ma loomulikult nad ostma. teen puhkuse ajal 3 last oma tutvuses õnnelikuks.


proosit

päev 42

rahulik pühapäev. mitte midagi kasulikku ei teinud.


proosit

päev 41

täna meestega tiiru laskma ei läinud, kuna tööd oli palju. lisaks majanduspäeva tegudele oli mul tarvis kõvasti "raamatupidamist" teha. tegin suure osa ära, veel õhtulgi sisestasin andmed...nüüd pea kärssab. järgmine nädal võtan veel viimase osa ette.

hunnik pakke saabus. tuli papsile kingituseks mõeldud leatherman'i komplekt kui ka üksik mulle vajalik jupp, siis neid veekindlaid märkmike ja 1 suurem condura kaantega planeeringu oma ning viimaseks ka miisule tellitud Kindle Paperwhite e-luger koos kaantega. kuna emale ostsin mõni päev hiljem, peaks too järgmine nädal saabuma. iseenesest pudi veel jagub, mis tulema peaks. hetkel ootan ühe oksjoni lõppu (2,5h), millega peaksin kolleegile ta tellitud mobiilihoidja autosse odavamalt kätte saama. ise ta ostis u.30$-ga, kuid mul võib jopata lausa 2x odavamalt oksjoniga saada.


proosit

päev 40

peale pikka päeva istusime õhtusöögi järel taas sauna ees ning lobisesime. päeval olid meile tulnud omad joped Kabul'ist (neist isegi 1 rootslane) ning seekord selts segasem. rääkisime igast uskumatutest lugudest kohalike pihta. olevat olnud mingi kohalik, kes meile kunagi ravile toodi. arstid leidsid talt mingi haiguse ning kahtlustasid just sugulist. küsimuse peale, kui tihti ja millal viimati seksi tegite vastas afgaan, et täna hommikul. enne seda nädala jooksul ühe eesliga, poisiga, sokuga, koeraga...naine alles täna - ladus kutt rahulikult ette. arstil jäi karp lahti.

oma jutuga trumpas eelmise üle aga üks noorem sõjard. lugu - oli mingi afgaan kunagi kas haiguse või vigastuse tõttu saanud selle sitakoti kõhu peale. kuigi oleks võinud juba asja parandada, oli mees sellega niivõrd mugavdunud, et ei plaaninudki enam õigeid kanaleid kasutada. siiski umbes poole aasta järel tüüp uuesti haiglasse maandus. nimelt oli auku kõhus põletik sisse ronind. peale analüüse selgus, et tüübil on seal samas augus süüfilis. kui küsiti, kuidas see võimalik on, siis põhjenduseks tõi, et mõned olid maksnud selle eest, et nimme seda samust auku põrutada. no täiesti pekkis. üks asi, et tüüp oli sellise asjaga nõus, aga no kui värdi pead sa ikka olema, et tekiks üldse himu sellisesse kohta oma vänta toppida. haiged inimesed ned afgaanid ikka.


proosit

päev 39

läksin täna poistega tiiru kaasa vaatama, kuidas äsja parandatud relvad ennast ülal peavad. nooh üks neist esitas endiselt tõrkeid, kuid mitte nii agressiivselt enam. teisel oli umbes sama moodi...veidi vähem. üllatusena lisandus aga üks juurde. kusjuures siuke, mis oli just värskelt laost välja võetud. kolmest kaks bronni kuuluvad amidele ja on mudelid 1. täpselt ei mõista, mis värk on, kuid hakkab tunduma, et oleme amidelt lihtsalt väsinud relvad saanud, mis ei tahagi enam eriti kaasa mängida ning pigem koguksid kuskil vitriinil tolmu. igatahes mul nendest bronnidest kopp ees ning kutsusin jänkid peale. las vahelduseks parandavad ise neid relvi, mis meile antud...mina nokitsen edasi meie omaga.

enne õhtusööki küsis põder minu käest kõrbe värvi. ta otsustas oma kiivrilt katte eemaldada ning must kiiver kõrbe-pruuniks võõbata. lasi kiivri üle, käisime söömas ära ning tagasitulles vaatasime värvist kuivanud kiivrit - nägi välja nagu kana sitt. istusime sauna ette kolmekesi lobisema - mina, põder ja hannes - ja naljatama. enamus jutt tiirles ümber kiivri ja kui vaimukas see on. sai igast totraid ideid veel välja käia, kuidas kiivrit "tõsisemaks" muuta. kas kirjutada ette seriously ja/või taha fuck you, kuna niisama nägi see kiiver mehe peas äärmiselt koomiline välja. kogu selle 1,5h vältel sain ma naerda nii, et lõualihased valusad.

hilisõhtul hakkas äkiste õhuhäire peale. tean, et sellest hetkest, mil automaatne radarisüsteem häiret andma hakkab, on umbes 2 sekundit aega pikali visata. kuna olin tol hetkel oma konteineris mugavalt, siis päris nii hullusti ei viitsinud. lasin ennast toolis madalaks kummargile ning sikutasin samal ajal saabast jalga. peale signaali kannatasin veel pisut (et kas tuleb siis pauke või mis) ja ajasin ennast välja maad uurima. vaikus. keegi midagi ei tea. veidi pärast tuli amide laagri poolt mingi segane sõnum läbi ruupuri. oleks pidanud ka meie poolel teine ettekanne tulema, kuid tutkit. u.10min hiljem tuli signaal häire lõpule ja ka teadaanne. selgus, et signaali oli keegi kogemata stiilis "jäin puldi peale magama" sisse lülitanud. persevest. sedasi võib ikka palju segadust külvata. kujutan ette, et nii mõnigi kergeuskne lebas kuskil porilombis.


proosit

päev 38

hommiku sisustasin täpsuspüssiga. pealelõunal võtsin ette bronni. olin vist oma 3h vähemalt madistanud sellega ning viimases meeleheites ka eestisse proffile helistanud, aga erilist abi ei saanud. just siis, kui olin meelt heitmas, proovisin nii kogemata ühte jubinat seal liigutada samal ajal, kui relv ise seest õõnes oli. "voh...hoopis see närukael blokib siin ning segab kogu tööd." irooniliselt kulus asja paranduseks alla 2min. oii blääd, olin kuri. aga samas ka rahul, et jagu sain.

jõudsin ka teise bronni ette võtta, kus relvale lähenesin sama nurga alt, kuis esimeselegi. joppamise kombel too ainus viga oligi ning asi sai mõne minutiga lahendatud. päeva jooksul 3 relva - võin endaga rahul olla.

meile on lisandunud 1 soome ajakirjanik, Nikolaus (või Niclaus...midagi siukest). v-o on see kuidagi jõulukuuga seotud, aga ehh..
olin seda meest tegelikult ka juba õhtul dushiruumis näinud, kuid siis polnud mul veel ööd-ega-mütsi, mis tegelane olla võiks. Võrno tutvustas mind talle ning kutil tekkis huvi minust kirjutada (kas siis juurde või eraldi oma asjale, savi). inteka teeme mingi päev hiljem, kuid mõningad fotod tegi ta juba siis, kui selle esimese näruse bronniga rammu katsusin. sai kah näha, kui pilbasteks mõni relv käia võib. lobisesime vahele ka muidu nisama muhedat juttu...normaalne kutt paistis olevat. on siin juba 2x varem käinud ning ka süürias ja liibanonis, kui õigesti mõistsin. tuli vahepeal kuulipildujatest juttu ning mainis, et üks meeldejäävamaid lakusreid oli kunagi naisterahvas Ruth Tiik. kuna tean teda, siis muljetasime ka temast. see tuletabki meelde, et Nikolaus saadab tervisi.
peale õhtusööki põrkasin taas põdraga kokku. mainisin, et teine bronn ootab seda finishing toutch'i ning võin selle au temale anda. muidugi mõista talle meeldis. bronnil oli vaja vaid ühe poldi küljes fiksaator-traat spetsiaalsete näpits-tangidega spiraali tõmmata...noh, et ilus ja korralik punutis oleks, mitte lihtsalt sõrmede vahel muditud käkerdis. sai kenasti hakkama ning võiski päevale pidulikult joone alla tõmmata.


proosit

päev 37

rutiinile lisaks käis täna üks optika spets jänki kohal. vaatas seda öövaatlust, mida ma pikemalt pusinud olin. oskas järeldada, et tegemist pole mitte mustusega objektiivis, vaid valgusest tekkinud põlemisjäljega valgusvõimendi ekraanil. sellisel juhul ei aita miski kui prügikast. mitte siin loomulikult. ma pean selle siiski eestisse toimetama, et seal ametlik käik teha ja alles siis.

käisin amide poes. ostsin ikkagi ära selle sõdurikohvri. uurisin ennist, kas eBay's või Amazonis soodsamat pole, aga polegi. täpselt sama tootja, sama mudel on mujal kallim. kui siin on 26$, siis eBay'st leidsin soodsaima alternatiivi kasutatud kujul 35$-ga. üks briti leht kajastas ka sellist ja paljusid teisigi, kuid hind lausa ligi 50£. kusjuures oli tore, et lisaks kirjelduses "sama kaup on afgaanis müügil amide poes". nojah...ei hakanudki enam pikemalt kaaluma ja ostsin siit ära.

põrnitsesin poes korduvalt silma jäänud väikseid usa auastmetunnuseid, mis krae külge lähevad. palusin juhusliku ami käest abi "missugune neist tunnustest vastab jalaväe Staff Sergeat auastmele"? noormees ühe peenikese kriipsuga aitas mind lahkesti. otsustasin pakendi tagant ka muud kirjeldused üle lugeda ja ohh mind tola. oleksin vist tiba targemana välja paistnud, kui oleksin seda ise varem teinud...nimelt oli taga kirjas lühend SSTG, mis just vajalikku auastet tähendabki. juhuslikult vaatasin sedasi ka järgi, mis auastmes poiss mind abistas...kaprali poiske, heh.

oma alal võtsin kohe kratist kinni kontingedi veeblil nende tunnuste kohta - kas võin kanda. kuna saarlastel on sarnased ning nad pidevalt meie tunnuseid oma pähe võtavad (minu nooremveebli tunnusmärk vastab nende kapralile) ja segi ajavad, siis oleks ju tore lahendus kanda täpsustavaid elemente krae küljes vähendamaks hämmingut. paraku aga pole lubatud, nagu kontingendi veebel ütles. nojah, siis on suveniiriks. siiski toppisin ühe kuulivesti külge, kuna seda kandes ei paista välja ükski auaste ning täpne regulatsioon selle puhul puudub.


proosit

päev 36

tempokas päev. bronnid viidi minema. asemele toodi üks kulla (häälda pehmelt) ja negev. käis lõpuks see jänki, kes bronni pidi üle vaatama. paraku oli bronn seks ajaks juba tiirus. rääkisin siis taga veidi öövaatlustest ning muudest relvadest. oli siuke kutt, kes polnud muud eesti relvastust näinud, nisis tegin talle väikse era-demo (partneritele ikka võib...soojendab suhteid). kutt ahhujeelis kui raske me galil on. ei suutnud ära uskuda, et me sellise sangpommiga sõda peame. kirjeldasin talle, et see on nagu M-16 ja kalashnikovi ristsugutis, mis tolmustes tingimustes iseenesest üsna hea on, kui raipel aint nii tugevat tagasilööki poleks. ära saa valesti aru, loomulikult olen mina isiklikult galil'i tagasilöögiga harjunud ja minu arust pole nii hullu midagi. ka täpsus on üsnagi hea ning ei jää kuigivõrd M-16'le alla. kui nüüd aga valanguid lasta, siis on jutt kategooriliselt vastupidine. täpsusest pole enam haisugi, kuna peale esimesest lasust tingitud tagasilööki viskab sihtimine ennast kuu peale. selle eest on relv aga vastupidav, kuna sisuliselt puuduvad plast osad (laesäär on marginaalne). jänkid näiteks ise oma M-16'tega rahul pole...sama on saarlastega kusjuures. ka neil kerged automaadid, kuid rahul pole. midagist pidavat tõrkuma tihti.

siis imetles kutt mu H&K USP'd. ta on sellesse püstolisse nii armunud, et plaanib kojujõudes endale isikliku osta. teenisturelvaks on neil mingi Bereta (ei täpsustanud, mis kaliiber). mina seevastu latsin just USP maha ning kiitsin oma isiklikku kodust Colt 1911. tüüp oli äärmiselt üllatunud, et mulle selline usa relv meeldib. njah...ega sellist tüüpi eestis eriti palju ringluses polegi. nägin, kuidas mehes tekkis uhkus sellise riigi üle, kui ma Colt'i positiivseid omadusi esile tõin.

juhuslikult oli mu laual veel varem toodud kulla. ta oli sest midagi häguselt kuulnud ja nüüd vahtis suu ammuli. näha oli, et kutt oleks nahast välja pugenud, kui aint lasta saaks.

granaadiheitjatest rääkides näitasin talle CG M3'e. ta ei osanud alul arvatagi, et tegemist ümberlaetava relvaga on. nemad kasutavad vaid ühekordseid. nende pluss on, et peale lasku ei pea enam riista kaasas kandma, miinuseks aga et siis aint 1 pauk ongi. gustiga pauguta, kaua jaksad. ainult lae ümber ja kõmmaki. ning ladusin talle ette ka variatsiooni gusti moonast. tüüp taas suu ammuli.

kui küsisin, miks jänkid bronnide puhul kiirvahetusraudasid ei kasuta, jooksis kutil juhe kokku. selgitasin, kuid kutt ei uskunud, mida ma suust välja ajan. pidin talle konkreetselt näitama, milline näeb välja bronni kiirvahetusraud ja kuidas ta relva külge läheb. üllatav, väidetavalt on kutt konkreetselt bronni ekspert, kuid sellist asja kuulis-nägi ta esimest korda elus. ütles vaid, et ehk jalaväel on asjad paremini, kuid merejalaväelastel sellist asja pole ning pole ka kuulnud varem olemasolust. lühidalt ajasin poisil vere keema ning nüüd läheb vist oma baasi nõudmisi esitama...irw.

kokkuvõttes jäi mulje, et jänkile tundus meie relvastus rohkem muljet avaldavat, kui nende enda oma. kummaline, aga v-o mängib siin rolli ka kergelt võõras eksootika.

õhtul, peale tiiru laskmisi, toodi tagasi just see bronn, mille jaoks mul jänki külas käis. kurdeti, et viga on endiselt, aga tunduvalt vähem võrreldes varasemaga. juu siis midagi ma õigesti tegin. nüüd tarvis leida üles seonduvad elemendid, mis võiksid omakorda parenduda. muidugi, kui sitast saia ei saa, siis annan asenduse ja ässitan uuesti selle jänki bronni kallale.


proosit

päev 35

rahulik pühapäevane päev. nojah, mõned mu juurest siiski läbi käisid bronnide asjus, kuid muidu rahulik. mõlemid bronnid sain korda ja homme testitakse tiirus, eks paistab.

kuna nädala sees oli kahel mehes sünnipäev, siis tehti oma territooriumil süüa. küpsisetort pandi juba õhtul hakkama ja kana marinaadi ning täna läks küpsetamiseks. kana tehti suitsuahjus ja veiseliha grilli peal korraliku puidu söega (mitte mingi poe süsi). pean ütlema, et viimasest suitsu-kanast on möödas üksjagu aega...nisis päris hea oli. kuna ports istutati üsna suur, siis julgesin vaid torti veel võtta ja oligi kõht punnis. oleks küll veise grilli ka tahtnud proovida, kuid oleksin lõhki läinud.


proosit

päev 34

majanduspäev - tegin saunas leiliruumi puhtaks.

peale lõunat lobisesin Võrnoga igast elu- ja reisikogemustest. tema jutte oli lahedam kuulata, kuna kutt on ikka reisinud. lõuna-aafrika vabariik ja namiibia pidavad ikka fantastiliselt ilusad ja puhtad kohad olema. ajas kerge isu peale minna sinna national geographic'ut tegema.

tuli BOBO (kolleeg võttis endale sellise hüüdnime) ja andis mulle mõista, et nüüd on aeg temal juukseid ajada. kuna oli varem juttu, et ma olen omajagu püganud, siis usaldas ta oma skalbi minu hoolde. tahtis sellist sonksi, nagu endale varem ajanud - küljed, kukal haljad ning pealaele sujuv üleminek.
seda vaatas pealt üks teine vanem kolleeg. arvas, et sünnipäeva puhul võiks ka tema soeng korralikum olla. nojah, võtsin siis ette. kuna tal juba paras parukas peas, siis võttis pügamine ikka oma aja...aga ikka kiirem, kui juuksuris. tal nii lühikeseks ei lõigandki. kuna mees on nüüd väärikas 40, siis jätsin ka kuklasse ja külgedele väheke karvu.
näinud mind kahte mees pügamas arvas kolmas, et laseks siis endalgi kukalt ja külgesid kärpida. no persse, mul on siin mingi salong v. aga heakene küll...omad poisid, mis ma ikka. võtsin ka selle käsile. ainus naisterahvas meie üksuses käis kah kriitilise pilguga poisid üle ning avaldas tunnustust. kui kellegi sõna veel maksab, siis kindlasti tema oma. võin endale sertifikaadi välja printida.


proosit

päev 33

krt kus nüüd voolab tööd uksest ja aknast. ning kõike on kindlasti tarvis valmis saada kohe ja praegu. no andke andeks, kuid päris nii need asjad ka ei käi. igal asjal on oma aeg ja koht ning on ka teatud ajakulu kõigega.

hommiku poole viisin särtsuga mitu alusetäit vanu laskemoona konteinereid ära. britide poolel võttis meid vastu 2 neegrit. kui ühe jutust veel midagi aru sai, siis teine vuristas küll ainult putru ja kapsaid. ta ka ise vist ei saanud inglise keelest aru, kuna pidin talle u.3 korda rahulikult selgitama, mis meil aluste peal on ja mis nende sees on või pole. räägitakse küll, et saarlased on intelligentne rahvas, kuid see kogemus tõestas taas minu arusaamist - intelligentseid on, kuid kõigest väike osa nendest. need kapralid, kes meid vastu võtsid, olid küll vist just kivi alt välja roninud.

peale lõunat maandus mulle 1 bronn, mis iseenesest kuulub amidele. kuigi võiksin selle kohe neile parandada anda, tahaksin siiski enne ise üle vaadata...ehk on viga labaselt kerge, siis teen ise kohe ära.
ka tuli sisse 1 öövaatlus. miski sitt on kuskil läätsedel. väliselt kõik läigib, järelikult on sees (kuigi sisse ei tohiks nagu midagi sattuda). otsin juhendeid taga, kuna viimasest öövaatluse lammutamisest on kohutavalt palju aega möödas.

päevad on taas kuumemaks läinud. hommikul võib ärgates tõesti kõigest 7 kraadi olla, kuid päeval rebib 23-ni välja. hirmus palav. tunne on kuumem ka selle pärast, et vastupidiselt suvele on praegu ka niiskus kõrgem.

päev 32

üsna tempokas päev. peale hommikust tutvumist korrespotentsiga sain kohe asjalik olla. aeg möödus nii kiirelt, et kohe oli lõuna käes. peale lõunat läksin taas särtsuga mägesid liigutama. esialgu tegelt vaid nihutasime, kuid homme viime lausa saarlaste alale välja.
häh...need sildid, mida me kõikjale topime, hakkasid otsa lõppema. tulin juurde valmistama. printisin välja planki, täitsin ära ning tegin 40 koopiat. lõikasin lahti neljaks ja alles siis märkasin, et kurat võtaks...olin unustanud allkirja ja kuupäeva panna. 4 silti 40-l koopial. mul tuli ühte järge nüüd kuupäev ja allkiri panna 160 korda. oeh seda lolli pead küll.

amazonist saabus paar asja - Leatherman MUT ning SUREFIRE Earpro EP4 Sonic Defender Plus kuulmiskaitsed. mõlemid on ägedad.

tegelt olen siin olles jõudnud igast kola eBay'st ja Amazonist juba rohkem kokku ajada. mõnus ju, kui usast mõitliku hinnaga kaup kätte tuleb. hmm...sellest olen tegelikult vist rääkinud juba.


proosit

päev 31

möllasin veel eelneval hilisõhtul ühe öövaatlusega. kummaline deffekt - lülitad sisse kork ees (jah, näitab ka suletud kujul pilti, aga tumedamalt), on pilt selge. võtad korgi ees, tõmbab uduseks. kruttisin fookust, kruttisin zuumi...ei midagi. no täiesti hämming. arvasin, et andur pekkis. panin tööle ja hoidsin kord sõrme ees, kord mitte...ei mingit vahet. võtsin igaks juhuks ära läätsede katikud. puhastasin nii katikud kui läätsed. käisin viimased igaks juhuks ka poleeriga üle...ohhooo. polegi enam udune. kummaline, et koos korgiga vaadates siis udune polnud. kas filtreerib nii kummaliselt. igatahes paistis korras olevat. andsin korralduse edasi kasutada oma optika hooldusvahendeid aeg-ajalt, siis minu juurde nii tühise asjaga pöörduda tarvis pole.

hommikud lähevad külmemaks. ärgates kuskil 7 kraadi. päeva peale kisub õnneks umbes 15 peale küll ära. taas tublisti tegemist. just sain relva kogused kokku, mis reaalselt kasutuses on, kui saadeti mulle üks mees, kellele hädasti püstol tarvis vormistada. minul poogen, kuid laskemoona ülem arvestab hetkel koguseid, mis tingimata alles olema peavad. vanad jäägid lähevad hävitamisele. vot temale valmistab siuke pidev muutus häma.

lobisesin coy poistega veidi. selgus, et miini-rullik, mida nad ühelt masinalt liigutasid polnud lihtsalt nisama...umbes et üks ei tööta, kasutame teist, vaid sain teada, et viimase opi käigus sõitsid nad sellega siiski üle miini. nisis oli vana rullik lihtsalt ribadeks lennanud ja sestap. kummaline, et ma sest varem midagi ei kuulnud.

ostsin miisule e-lugeri Kindle Paperwhite, mul ju hea soodne usast asju tellida. kasutatud oleks saanud vähemalt 25% soodsamalt...isegi poole hinnaga, kui oleks oksjoniga tegelenud. kuid mul pole usku välismaalt kasutatud elektroonika ostu pihta. garantiid ju pole ning hiljem arveid õiendada kehva. kodumaal saad veel kohe müüa juures näppida või hiljem kergelt tagasi saata. igatahes on kindlam osta tutikas pakendis.

vaatasin oma ostu ajalugu eBay's ja Amazonis...pean vist ikka sõduri kohvri ostma. mul on kohapealt ostedud asju palju, tellitud asju käes ja ka tulemas veel kõvasti. kardan et lihtsa seljakotiga ma puhkusele ei tule. torukotti ka panna ei raatsi, kuna saab kergelt muljuda. eks pakendan ka siin asjad kenasti karpidesse, kui kohver hakkab aina mõistlikumana tunduma.


proosit

päev 30

hommikupoolik oli kiire. lausa nii kiire, et ei taibanud õigel ajal isegi sööma minna. peale lõunat käisin särtsuga taas tsinke töötlemas. saime suurtega lõpuks ühele poole. imestasin, miks kurat peame kontrollsildi panema keeratavate korkidega mp konteinerite sisse. kui tsingil paneme veel kaane vahele, et väljast paistab, siis konteineril tuleb eelnevalt kork maha keerata. noh ja kui juba kordi maha keerad, siis juba näed ju, et midagi sees pole...milleks veel silt sisse seda kinnitamaks. saarlaste geniaalsus, kurat.


proosit

päev 29

olen paremini magama hakanud. üksikud öised norsatused kamraadide poolt enam ei häiri, isegi ei märka enam. hommikul ärgates oleks tegelt veel magada tahtnud, kuidagi nii mõnus oli, aga töö kutsub. enne lõunat tegelesin Särtsuga (kolleeg) vanade tsinkide kallal. selleks, et saarlased neid vastu võtaks, tuleb neid eelnevalt töödelda. kontrollida sisu - kas on sisse jäänud mingit prahti või mis hullem laske-/lõhkemoona. tsingi peal olevad kirjed tuleb äratundmatuseni üle värvida ning lisada tuleb silt. sildil on nö. komisjoni heakskiit, et on tühi ja turvaline edasi menetleda. muidu on ok, aga päris täpselt ei mõista, miks me neid küll värvima peame. valdavalt lähevad tsingid saarlaste kaudu nende koju kas taaskasutusse või ümbertöötlusesse. kõigest väike osa müüakse aeg-ajalt kohalikele. jutt, et kohalike käes ei tohiks olla tsinke eelnevalt sees olnud kauba kirjetega on täielik bullshit. no keda kotib, ausalt. pealegi on enamus tsinkidel kirjed kas peale pressitud või nii paksu kirjaga, et teatud nurga alt vastu valgust on ime lihtne ära näha, mis selle tsingi sees eelnevalt olnud on. aga noh, saarlaste mõistus pole enam minu teha. nende protokollide vastu ei aita ükski vägi.

tehtud saime kuskl kolmandiku, kui avastasime, et on viimane võimalus lõunale minna. kuna mina hommikust regulaarselt söömas ei käi, siis lõuna viimastel minutitel (1330) oli mul juba hundi nälg. pugisin kõhu viimse päeva näljaga nii punni, et ägisesin veel tükk aega.

edasise päeva otsustasin tegeleda raamatupidamisega, kuna uuesti tsinkidega tegeleda oleks olnud liiga koormav. möllasin exelis mitme faili vahel, nagu pöörane. kella 1700st oleks saanud õhtusöögile. ma ei tahtnud toidu lõhnagi tunda. selline tunne oli, et kõht oleks nagu alles täis pugitud. ka söögi viimaste minutite eel (1930) kaalusin minekut, kuid endiselt oli norm tunne. hiljem lihtsalt närisin filmi vaadates veidike vinnutatud liha ja hea küll. polnud uuel hommikul nälga ega midagi.

coy tuli samuti oma viimaselt opilt tagasi. tõid ka mõned probleemid kaasa, millest 3 tükki hõlmavad mind. nest 2 on minu jaoks täiesti uudsed, nisis võib täitsa huvitav uudse probleemiga tegeleda.


proosit

päev 28

väga rahulik päev, mitte midagi kasulikku ei teinud. ärkasin hilja, munesin filmi vaadates lõunani, lõunast õhtusöögini abistasin kolleegil kui algajal interneti-shoppajal õigeid valikuid teha, peale õhtusööki tegin sama edasi ja oligi juba une aeg.


proosit

päev 27

terve öö sadas. isegi hommikul veel tibutas. ning täpselt see aeg, mil hommikust hügieeni tegin, tuli mingi hirm-padukas maha. juba tundus, et vihm peksab telgi lõhki.

täheldasin, et viimastel päevadel käin nr.2 tegemas vaid hommikuti. ka perse on vist rutiini sisse elanud. ei oskagi öelda, kas magu harjus saarlaste Cuisine'iga või on hakatud kvaliteetsemalt süüa valmistama, aga igatahes seedimine enam nii tõrges ja hämmingus pole.

toidust rääkides...õhtul sõin taas seda imehead vürtsikat ja kergelt kõbedat liha nuudlitega. ja kujutad ette, taas ühed kinnitasid, et see on lammas. ma ei suuda ära uskuda. minu esimesed 2 kogemust lambaga on olnud ülimalt villased. pastor ütles, et sel juhul on kas vana või väga sitasti tehtud lammas. minu taldriku peal oli aga nii hea, et viib või keele persse. Miisu läheks vist kadedusest lolliks teades, mis hõrgutisi ma siin korra-kaks nädalas tarbin...TASUTA.

vajusin omadega päeval mõtesse, igatsesin oma Miisut. äkiste tekkis hirm, et lahusoleku jooksul kasvame teineteisest nii lahku, et peale missi enam suhtest asja ei saa. ma nii loodan, et me liigselt ei võõrandu kogu selle aja vältel. kõned, sõnumid, kirjad on me vahel tihedad, nisis ehk ei jää võõraks. ka puhkus aitab kindlasti tublisti kaasa. praeguse seisuga peaksin kalli kaasa sünnipäeva ajaks koju saama. olen ju kuulud lugusid küll, et mitmed lähevad peale missi lahku. mitte, et mees märatseks või naine on oodates üle aisa löönud...on ka paare, kes on lihtsalt võõrandunud teineteisest. annan enda parima, et se ära hoida.

käisin taas usa poes. kolleeg tahtis endale osta siukest takja kinnitusega katet käekellale, mis tavaliselt militaristidel on. koha peal said aga minu kahtlused tõeks. nimelt on tal (ja ka minul tegelt) selline käekell, millel lülidega kinnine kellakett-rihm. see takjakinnitusega värk aga eeldab, et originaal rihm tuleb eemaldada ning militaarrihma kinnitusaasad siduda kella külgedel olevate tiftide külge. meie lülidega kellarihma tiftid asetsevad aga hoopis lülide küljes, nisis tuleb näppu imeda...midagi ei saa.


proosit

päev 26

taevas pilves, kuid muidu on soe. kuskil lõunast hakkas sadama ning nagu ei tahtnud kuidagi katkestada. hooti lõi padukaks ja siis oli taas nisama. üksikud momendid vaid katkes. joppamisi just nendel hetkedel, mil ise väljas liikuma pidin.

eBay'st ja Amazonist tellisin taas igast nodi...ja tellin veelgi. tuleb pidevalt meelde, mida kõike osta olen tahtnud, kuid tänu kõrgele saatmiskulule tehing tegemata jäänud. nüüd siis ideaalne võimalus, kuna siin mul usa adressaat.

iga hommik on käinud 1 või kaks jalaväe üksust bronni välja võtmas...ka täna. kummaline, et nad korraga ei tule, saaks kiiremini ühele poole. need bronnid lähevad küll teiste masinate peale. sellistele, millel ees ka miini-traal on. vähemalt seegi hea, et kui nende bronnidega idagi juhtuma peaks, ei nokitse neid mina, vaid amid. nimelt kuuluvad just nood neile.


ja jälle sajab...proosit

päev 25

olen märganud, et koptereid käib palju. meie ala vastas on kohe kopterite maandumisplats. korraga tuleb tavaliselt neid 2tk, kuid ka kolmandale on koht. sinna maanduvad primaarselt med-kopterid. mõni päev tullakse lausa 3 korda, kuid tüüpiline on kord päevas. haavatuid pidevalt. eks ka kergemalt, kuid alati on vähemalt 1 kanderaamil...nii kaetult kui ilma. üldjuhul on teada, et ilmade jahenedes jahtub ka vastase lahinguhimu, aga seni veel tunda pole. eks mitmed vigastused tekivad kindlasti ka ilma reaalse vastaseta (lõksud jne). ei tea, kas süda-talvel tuleb ka vigastuste vaba periood.

pole ka postil käimisest räägitud. kuu alguses öeldi ära, et nov. me ei käi, kuid edasisest pole halligi, kas ja mis. võimalik, et üldse ei lähe, kuna sõdureid jagub kõigil, keda sinna saata. samas ei saa panna kõike nende kohustuseks, ka ise peab olema valmis kaitseks.

räägitud on mitmetest rünnakutest baasile. juba pikisilmi ootan, mil tuleb meie kord keset ööd kiirelt ennast lahinguvalmis seada ning positsioonidele minna. see on alati nii ootamatu. kui nüüd kohe ära tuleks, siis teaks, et kuu-kaks oleks rahu. vanadel logistikutel oli viimane umbes kuu enne meie saabumist, nüüd ongi endal kõrvad kikkis. 1 väike häire oli, kuid see oli seoses kellegi kadumisega ning korraldati loendus. kui nüüd õige tuleks, oleks adrekas vist taas laes. liigub ka jutt, et bastionis käib ringi 5-6-liikmeline meeskond pommivöödega. ootavad ja otsivad õiget võimalust "aktiveerumiseks". mai teagi, kas võtta seda linnalegendina või mis, kuna seda räägiti juba kohe peale maandumist. õnneks on enda majutusala kõrge ja korraliku lukustatava aiaga julgestatud, nisis ligipääs keeruline...aga kunagi ei tea. igatahes pole se mõte veel uinumast seganud. viimased ööd olen isegi paremini maganud kui varem.


proosit

päev 24

esimene päev ilma vana NSE'ta. kuidagi kummaline olla. ala on nagu tühi, vaikne. lausa siuke tunne, et hakka või ise mingit mürglit korraldama, et kärarikkam oleks. samas tunnen, et alles nüüd saan rahulikult oluliste asjade peale mõelda. näiteks tegin tagantjärgi paberimajandust ära, nokitsesin pikemalt seisnud relvaga ja muud pudi-padi.

uus coy saabus kah esimeselt opilt. seni veel paanilisi asju parandamiseks pole, kuid küll jõuavad. neilgi oli suht rahulik...leidsid 2 surveplaati.

homme püüan broneerida väikse lasketiiru. tahaks nv-l paugutama minna. võtaks kohe korraliku portsu ette...vaatab, kaua käsi jaksab.


proosit

päev 23

vanad logistikud toovad vaikselt oma tukke. kohe näha, kes armastab oma relva ja kes mitte...puhtuse pealt. kuigi ma näen neid oma relvi puhastamas, on tüüp-mustuseks ikkagi enamustel üks-ja-sesama koht. õnneks mitte kriitiline, kuid mul riivab silma.

õhtul pidime ikka avastama, et eilsed lehed olid mõned valede kogustega. täna õhtul siis läks suure paanikaga paranduste sisseviimine. paanika selle pärast, et rahvas lendab täna öösel juba eestisse, nisis viimane võimalus asjad korda seada. osad asjad teen ka homme, kuid sellega saan juba ise hakkama. kuradi sitt on ikka teiste jama korrastada.


proosit, raisk

päev 22

oii kus oli magus uni täna. homik jube keeruline tõusta. kuigi kuskil kolme ajal öösel põiele, langesin pärast nagu puunott.

kuradi pikka ja väsitav päev oli. terve kompanii relvastus vastu võtta kõiki komponente kontrollides ning hiljem paberimajandust peale kah. olen päris väsinud peaks mainima. lõunale sain selle tõttu kah poolteist tundi hiljem ning õhtusöögile nagu ei viitsigi...söön paar banaani ning närin vinnutatud liha peale, kärab küll.

homme pean vastu võtma veel vanade logistikute muist kraami ning olema vaatluses, kui briti mendid tänase vara üle kontrollivad. kiired päevad...


proosit

päev 21

hilisõhtul osad tüübid tegid panuseid, kaua mu uus mohikaanlane vastu peab. arvavad ju, et mul ei lubata kõrgemate poolt sellise soenguga olla. iseenesest ma enne konsulteerisin kontingendi veebliga, kes, kui ma õigesti aru sain, konsulteeris omakorda ka kontingendi ülemaga ning sain dabro. ka oma ülemat nägin hommikul ning tal soengu kohta kommentarid puudusid...ju ehk on okas. nõme oleks küll päris kiilaks ajada. jah, mitmetel on peanupud paljad, kuid ma ei ole mingi ajateenija, et pealagi läikima peaks.

täna oleks tegelikult pikemalt magada saanud, kuna P, kuid koperdajad ajasid mu juba pool 7 üles. proovisin veel uinuda, kuid veerand tunni pärast sundis mu põis mind liikvele. tagasi tulles muidugi uni läinud, aga tegusaks kah ei tahtnud veel hakata. nisis otsustasin lesida ja arvutist filmi vaadata. alles peale filmi, kui kell juba pool 10, otsustasin liigutama hakata. osad olid ka veidi varem juba liikvel, kuid 3tk jäi minust endiselt veel magama.

hea on, et alale tulin. kohtasin paari meest, kellega natuke homseks hulluseks ettevalmistusi arutleda - hakkan relvi kokku koguma.

tegin ka suuremat sorti poehulluse läbi. peamiselt tahtis kolleeg shopata, mind huvitas vaid raali ventilaator. viimast ei leidnudki, kuid leidsin asju, mida lähedastele koju kingituseks tuua. laias laastus peaks see osakond nüüd kaetud olema - naistele midagi ilusat, ämmale elevandi temaatikat jne.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

päev 19

hommik hakkas tormakalt. valmistusime laskmiseks ja vaja asjad valmis panna, relvad kätte jagada jne. olin juba "sõduriks" riietunud, kui öeldi, et "vestid-kiivrid jäävad maha, me laseme ju relvad kõigest sisse". nojah, kiskusin siis varustuse maha. jõudsime lasketiiru, siis öeldi üldse, et "ära jääb, kuna enam reedeti laskmist ei toimu tänu konvoide opile". ei mõista kül, kuidas need 2 saavad teineteist segada, aga hea küll. tulime sama targalt tagasi. ise mõtlesin, miks keegi siis ei hoiatanud...meil oli broneeritud kenasti. oleks võinud ju teavitada, et täna ei saa lasta...viird. võib-olla unustas keegi muidugi ka edasi öelda, kuid sitta sellega.

tagasi jõudes avastasin end töösse uppumast - hunnik galille, 1 bronn ja MP jalg vajas nokitsemist. galillidega oli lihtne. isegi komplekteerisin väikse paki, mida edasiselt saaksid coylased ise kasutada, et mind nii pisiasjaga ei tülitaks. bronn ja MP jalg aga vajasid põhjalikumat ravi. oii, kus bronniga sai väänelda...üle kahe tunni. MP-ga tegelen hiljem.

ilm on pilves, kuid selle eest muidu normaalne. kuskil kella neljast kiskus tormiseks, silmad tolmu täis. peale viite tuli tuulele ka vihm külla. ma sain sööma veel kuivalt, kuid tagasi olin märja seljaga. õnneks mitte nii hullult, kui nendel, kes sööma veidi hiljem läksid. siis kallas nagu oavarrest. majutusse minekuks oli küll vihm pausi teinud, aga jätkas taas unisemal ajal. hommikuks olid suured loigud kõikjal ümbruses.


proosit

päev 18

kuna rääkisime kutidega enne und tähtkujudes jne, siis vist praeguse mao aasta tõttu nägin ka und, milles madu. olin miisuga maal. maja paistis seest välja 3x suurema lossina. midagi ma askeldasin edasi tagasi, kuni vajusin patjadest kubisevas toas läbi põranda. korra mõtlesin, et fakk...põranda laud mäda, aga peale seda mõtet ei jõudnudki jalga välja tirida, kui ka teine jalg vajus läbi ning ma hakkasin tasa-pisi sügavamale vajuma. no nagu vajuks sohu või nii. polnud kuskil krabada kah, nisis tegin ennast rahulikuks kuni olin rinnuni sees. sisu tundus kah siuke muda ja muu jama pehme ja märjana mu ümber. kuna välja ei saanud ning kedagi ümber kah polnud jäin passima. olin ühel kohal olnud vist tunde, kui ärkasin pea padja pealt. olin magama jäänud. äkiste hakkas mingi rida patju minu eest eemale libisema. haarasin ühe padja nurgast kinni ning see tiriski mu välja. tõusin püsti ja nägin, et ei liikunud need padjad iseenesest midagi...mingi perse täis patju oli ühele suuremale maole selga seotud. lihtsalt mingite kaltsu-nartsudega ringiga ümbes mao. esialgu hakkasin naerma, kuna paistis üsna naljakas vaade - pikk madu, 7 patja ridamisi selga seotud - , aga siis pöördus madu ringi ja hakkas minu poole tulema. anakonda või mingi boa, mis iganes ta ka polnud, oli veidi kurja võitu. teel minu poole jäi talle ette mingi puidust metskits. keris ennast ümber selle ja kukkus pigistama. ta vist ei plaaninudki "looma" oimetuks pigistada ja ära süüa, kuna surus nii hoogsalt, et kits lendas pilbasteks. kohe siis hakkas minu poole liikuma. haarasin kiiresti ühe tooli. mõtlesin, et viskan talle selle ette...las retsib seda, kuni ma toast plehku panen. madu jäi veidi enne mind pidama, ajas ennast püsti ja põrnitses mulle ja mu käes olevale toolile otsa ja siis...siis ma ärkasin. mingi mürgel väljast äratas mu. kahju, oleksin tahtnud selle unenäo lõppsaatust näha.


proosit

päev 17

hommikul oli tunne normis...isegi sital käisin. pulss hea, süda ei läigi. võtsin ette uued kullad. ühega jõudsin õhtul juba alustada, kuid hommikul avastasin lisa vea...ei saa veel tagasi anda. teine las ootab oma järjekorda.

olen hakanud parandama osasid detaile, mis standardis parandamisse ei kuulu. paraku on mõningad asjad hetkel vähemuses ning tellides kulub aega palju. siiski kaalun seda veel teha. ähvardavad mulle ju katkiseid juurde tuua.

olin mõlemi kullaga just lõpetanud, kui mulle toodi see sama snaiper, mida juba 2 korda parandanud olin. esimene parandus oli veel paigas, kuid teine oli vastupidise pöörde teinud. kui enne andis lööknõela ette ilma korralduseta (mida teha ei tohi), siis nüüd ei anna isegi korraldusega. vaja kuidagi kuldne kesktee leida. 2 tundi pusimist ja sai esialgu toimima. paraku selgub lõpptulemus alles siis, kui reaalselt kõvamoonaga testitakse. hakkab vaikselt juba uhkuse pihta käima, et mis mõttes ma parandan sama asja korduvalt. loodan, et peab. igaks juhuks plaanin teatud varuosad tellida, et vajadusel kahtlased osad lihtsalt välja vahetada...no kopp ees juba.

täna käidi taas saarlaste ala peal rivistusel...järjekordne oli otsa saanud. ega siin väga imestada pole, neid ju tunduvalt rohkem laiali kah, keda nottida.

õhtul käisime usa poes. see asub kuskil camp'i teises otsas karu perses ning ise täpselt minna ei osanud. võtsin ühe teejuhi ja kamraadi veel kaasa...mina siiski sõitsin. mingi fordi maastur, ilge elukas. amordid vist läbi, kuna õõtsus, nagu oleks merel. poest ostsin kaks naelast pakki usa vinnutatud loomaliha, üks pipra ja teine teriakiga. käisime ka itaallaste poest läbi. võtsin ühe 6-paki alkovabat õlut. õhtuse filmiga hakkasin manustama. lihast oli teriakiga vist kaarega mööda käidud, kuna teravus puudus täiesti, õrn lõhn vaid. õlle...no teadsin küll et alko vaba, kuid see oli rohkem nagu õlle maitseline limonaad...ei oskagi öelda, mis marjadega. igatahes seda õlut rohkem ei osta, aga pipraga tehtud liha proovin kindlasti. ega ka teisel lihal iseenesest midagi viga pole, lihtsalt ootasin vürtsikat suutäit.


proosit

päev 16

krt, kuigi on isiklikud paberid kõik korda aetud, tuleb ikka ja veel teiste üksuste käes oleva vara kohta igast "täpsustusi". viskab siibrisse juba. kaua krt ma pean siin asju korrigeerima. paneb taas mõtlema, et missi lõpus asju kokku kogudes läheb mingi ilge kebeniit lahti...perse.

paar kullat toodi jälle. hel olid sellised vead, milles oli vist juba pikemalt mööda vaadatud...no ei teki sellised asjad kohe peale ühte laskmist. olen vist neile tohlakatele korduvalt rääkinud, kui juba esmane väike viga tekib, tuleb kohe sellega tegeleda, et see samune ei suureneks ja hullemal juhul uusi vigu ei tekitaks. aga räägi nagu seinale.

õhtul majutusse naastes hakkas süda läikima. kahtlustan õhtusööki, kuna kõhus oli siuke puhitustunne, nagu oleks äsja söönud. pea küll ringi ei käinud, kuid lõõmas ja higistas küll. pulssi kontrollides tundus see 120 löögi peale minutis olevat. isegi sittuda ei õnnestunud, kuigi see iga hommikune ja õhtune rutiin. ohutuse mõttes otsustasin dushi edasi lükata ja tegin vaid hädavajaliku hügieeni. kellel seda tarvis, kui dushi all pikali vaaruma peaksin. enne magama jäämist oli vähemalt pulss juba normis.


proosit

päev 15

uus nädal alanud. juba ootab ming üks kulla ja tulemas veel 2-e detailid. kiire...


proosit

päev 14

peaks olema rahulik päev, aga võta näpust. juba hommikul, mis pühapäeviti nii vara üldiselt ei hakka, oli juba perse vahus. küll ühel ühte ja teisel teist tarvis, jookse selle ja teise vahel, aeg-ajalt kiikab keegi midagi kolmandat...no üldse rahu ei saa. positiivne vähemalt, et päev liikus kiirelt.

snaiper tuli tagasi ja kurtis, et relv ikka tõrgub. viga siiski polnud enam selles, mille parandasin, vaid seekord luku ja lööknõela vahelises koostöös. võtsin taas juppideks. tõesti...üks teine vedru päästemehhanismis näis väsinud olevat ning luku tööd segavat. kuna asendus puudub, ergutasin seda vedru. nühkisin veidi puhtamaks kah, kiire pilk ka lööknõelale ning kokku. edasiselt töötas kenasti. katsetasin oma paarkümmend korda kuivalt läbi ning tõrget ei paistnud olevat. kui ta nüüd endiselt sama veaga tagasi tuleb, on minu mõistus vist otsas (loodan parimat).

õhtul kolisin seekord varem pessa tagasi. sain varakult dushi all käidud ning voodisse lebosse. jõudsin tervelt 2 filmi enne uinumist vaadata. põie pausi vältel lobisesin veel saarlastega eestlaste suisest sauna harjumusest kõrbes - ega neile se eriti pähe ei mahu, miks keegi peaks keset kõrvetavat kuumust veel kuumemasse sauna ronima...segased eestlased, onju. siiski on üksikuid saarlasi ja amisid, kes meie saunas katsetel käinud on ning kõik on ülimalt postiivse elamuse osaliseks saanud. huviliste arv oli mingi vahe kasvanud sedavõrd, et tuli hakata karmimalt piirama külastust.


proosit

Päev 13

iga L on koristuspäev. nüüd, kus mul asjad üle võetud, pidin lisaks ühiskasutatavale ka oma konteineri ise läikima lööma. tegelt miskit suurt polegi. kuna me ka nädala sees pühime aeg-ajalt riiulitelt tolmu, siis praegu oligi kerge tõmme üle, põrand putsu lutsutajaga kah ning valma. lühidalt öeldes küürin ma oma peas siis, kui vajadus on.

lõunaks sai üle tüki aja taas burgeri valida...olin lausa 2 korda järjekorras. nõme on, et juustu peale ei panda või siis isegi valkut pole kõrvalt võtta. vähemalt sain külmletist paar singi viilu juurde vehkida. nüüd magu täis ja hea olla. ülejäänd päeva peaks suht rahulik olema.

proosit

päev 12

nonii, hakkan ise relvale varuosa valmistama. imepisike jubin, kuid toimimiseks oluline. valmistan, kuna varu puudub, muidu oleks 5min'ga korras olnud. ja siuke asi, mis tavaliselt ei purune kunagi. nüüd aga prääks.

õhtul käis mingi tohutu jurrakas läbi. konteiner värises, lamp ähvardas laest alla tulla. läksime välja vaatama, ei pasta midagi. häiret kah ei antud...hämming. kaugemale jalutades paistis konteinerite tagant vaid meeletu tolmupilv. kes väljas olid, rääkisid, et oli tugev valgus ning siis alles 5sek hiljem tuli jumakas järgi nii, et lõi telkidelt ja konteineritelt tolmu üles. hiljem selgus, et see oli planeeritud õhkimine, mis paraku oli tõrgete tõttu hilinenud u.4h. muidu antakse kogu aeg teada, et "5min'i pärast toimub kontrollitud plahvatus", kuid oli tõrge ning lambad unustasid hiljem teavitada.

proosit

päev 11

magasin täna sitasti. ärkasin u.1,5h peale uinumist. vahetult enne vähkresin palavuse ja rahutuse käes. kui ise olin ärganud, ärkas ka mu põis. millegi pärast oli põis minust tunduvalt ergsam, nisis olin sunnitud ääretult kiireid liigutusi keset kott-pimedat telki tegema, et vetsu jõuda. iseenesest pole ju tavalisele inimesele pükste, särgi ja saabaste jalga tirimine ka pimeduses mingi väljakutse, mul aga eelnevalt proteesi jalgatirimine keset pimedust on tiba keeruline seda otseks sihtida, kui ei näe. nii ma siis komberdasingi, nagu tsirkuse väärakas 1 jalg kõvasti väljapoole suunatud (umbes nagu Charlie Chaplin) kultuurimajja. tra, kui keeruline on sedasi kõndida. hea, et kell oli kuskil 0130 ja ühtegi öist suitsetajat väljas polnud...oleks mõnusa kõhutäie nalja saanud.

põie tühjendamine võttis üle minuti...no nii pikalt, et hakkas lausa igav juba. korrigeerisin enne tagasi kõmpimist jala asetust ning uuesti konkule. uus uinumine tuli aeglaselt. praegu ärkvel, kuid tahaks veel tukkuda.

päeval pakkisime tublisti kompanii vara koju saatmiseks. saarlased tulid ja pakkisid kõik pakid lahti, et sisu üle veenduda. vaatasin kah, mis coy poisid koju saadavad - igast noad ja kirved. no mida fakki. 95% neist oleks saanud ka eestist osta. kõik olid sellises mõõdus, mis ilusti lubatud ning minu teada polnud siit ostes ka teab mis palju odavamad võrreldes kodu hindadega. fiskarsi mini-kirves. ma pidin saarlaste ees häbi pärast peaaegu maa alla vajuma. krt oleks siis mingisugune kohaliku kultuuriga seotud meene mõõk/kirves/nuga, aga ei...kõige lihtsamad ja labasemad. mul pole midagi rohkem lisada...

sain oma puhkuse paika panna. tulen enne coy'd (kõva häälega avalikult hetkel ei teata).
nüüd snaiprit parandama.


proosit

Afg -Päev 10

ei mingeid erilisi mõtteid ega käike.



oeh...proosit

Afg - Päev 9

tra, kus eile oli igav päev. saime RSOI koolitust. jalaväelased saavad seda mitmed päevad, kuna lisaks tutvustusele ja teoreetilisele osale lisandub ka praktiline osa. NSE sai ainult tutvustava. paraku oli sellest jutust 95% saarlastele suunatud.

presenteeriv personal oli kah siuke tuim monotoonne kogum, et paha hakkas. teine esineja küll tegi huvitavalt. oli võimalik mõnuga jälgida, viskas väikseid nalju sisse...tubli esitlus. ülejäänud persetäis oleksid nagu arvuti programmid, mis sisse pekstud kirjutist tuimalt ette vuristavad. kohutav. sellises olukorras on unega võitlus suurimaid väljakutseid. tundsin kaasa meestele, kes istekohaks eesmised read valisid. seal olid seljatugedega toolid. oleks suurematel pnkidel tagapool samuti seljatoed olnud, oleksin koos eesmistega und lasknud. ilma seljatoeta oli keerulisem uinuda.

nii palju, kui juttu jälgida suutsin, siis oleks see tekst isegi saarlasele liigne olnud. räägiti kõike, mida juba baastreeningu ajal õpitakse. ainus, mis vähegi juurde andis, oli miini ohu info. saarlastele oli vist kasulik ka palgaarvestus. ülejäänud tutvustav osa oli täiesti ebavajalik info ning ajaraisk.

proosit, raisk

Afg - Päev 8

olen täheldanud, et kohalik toit käib kuradi kiiresti seedimisest läbi. lõunane toit väljub õhtul ning õhtune toit hommikul. kuna hommikust ma ei tarbi, siis lõunast probleemi pole. nimelt saab lõunale minna juba 1100 ning ärkan alles veidi enne kaheksat...no mis mõttega ma hommikust veel närima ronin. igatahes on siuke tunne, et kulutan vaikselt oma perse ära.


proosit

Afg - Päev 7

selgus, et siin siisk kehtib pühapäev kui puhkepäev. jah, kui on midagi olulist teha, siis tegutseme, kuid muidu on vaba.
ka eile oli rahulikum - hoolduspäev, mil koristasime peamiselt oma ala + nipet-näpet vajalikud tööd, muidu rahulik.

nüüd lõpuks sain kõik asjad loetud, vaja veel vaid ametlikud paberid allkirjastada ning kõik on minu.


proosit

Afg - Päev 6

registreerisin kohalikud briti ja usa aadressid ebay's ära, et nodi soodsamalt tellida. püüdsin ka paypal'is sama teha, kuid raisad ei lase riiki määrata. seda ma kartsingi tegelt. kunagi varem üritasin sama ning kah ei last. siis kord viibides võõrsil täheldasin, et uue aadressi puhul lubab paypal riiki vahetada vaid siis, kui sa hetkel oma IP-aadressiga samuti võõrsil oled. sedasi olen varem norra ja britannia juba teinud. oot...aaaa...ma saan vähemalt briti aadressi siiski määrata, vahetan kõigest oleva briti adre asukoha ning riik jääb ju samaks. geniaalne...muig. kahju, et usa adrega sama teha ei saa. kahju, et pole ühtegi usaldusväärset isikut hetkel usas. annaks talle ligipääsu oma paypal kontole ning laseks tal salvestada mingi suvalise usa aadressi. mul ju tarvis, et riik oleks määratud. pean uurima, ehk leian kellegi.


proosit

Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit

Afg - Päev 4

kurat kus oli õhuliiklust öösel. ärkasin korduvalt, kui ikka ja jälle mõni lennuk õhku tõusmiseks vunki üles võttis või koperdajad amokki üle lendasid.

hommiku poole läks külmaks. väidetavalt oli öösel +5. alul kütsime, kuid vahetult enne magama minekut võtsime kütte välja, kuna palav oli. sellega on üldse mingi kepp...ei kannata täpselt parajat temperatuuri välja reguleerida. igatahes oli umbes nelja ajal hommikul jalgadel nii külm, et tirisingi veel magamiskoti teki peale. ehk on teistel täna piisavalt mõistust küte sisse jätta või tehnikutel regulaator korda teha.

õhtusöök oli hirmus hea, mingi vürtsise kastmega liha (ei tea, kas loom või siga...nii keeruliselt tehtud) nuudlitega. vitsutasin isuga nii, et laup märg. miisule oleks se roog kindlasti meeldinud. hiina-vürtsised nuudlid lähevad peale hästi, küllap läheksid ka india-vürtsised lihatükid nuudlitega.

lasti mingi hunnik rakette ühes suunas minekule. mõned tunnid hiljem korrigeeriti suunda ning lasti uus laadung. ainuke vahe, et suhteliselt järjestikku tulid. esimesi jälgida tahtsid, siis unustasid vahepeal ära, miks üldse sinna taevasse vahid, kuni ootamatult taas järjekordne välja vuhises. hilisemad tulid umbes paari sekundiliste vahedega.

muidu suht tulus päev - mõned allkirjad juba all ning isegi ühe relva remontisin ära.


proosit

Afg - Päev 3

öösel oli külm. eile kolisin teise telki, aga sealsed ei tahtnud kütta. noh...eks praegu kütab veidi üle kah. teine öö oli vaheldumisi nii palav, et kord oli tekk peal, kord maas. päris ilma aga on siiski külm. täna pean vist lisaks tekile ka magamiskoti peale tõmbama, kui kütma ei hakata.

ärkasin valangute peale. suht lähedal käis üsna sümpaatne andmine. siin muidugi sellele reageerima ei hakata, kuna distants siiski suhteliselt kaugel...lihtsalt kostab hästi.

päeva jooksul tuli ruupurist kõvasti teavitusi, kuid nendest ei saa ma muhvigi aru. mai saaks aru vist ka siis, kui se eesti keeles tuleks, kuna nii meeletu kaja on taustaks, et solgib kogu eetri ära. kolleeg on sellega harjunud ning suudab juba märksõnu välja sorteerida. küll on liikumiskeeld, küll meeskonna loendus. loodan, et suudan peale tema lahkumist ikka tuvastada, mida sealt kõlaritest välja imbub.


proosit

Afg - Päev 2

alustasin vaikselt varanduse loendamisega. kolleegi arvates saime umbes 25% loetud. aga nüüd on tulemas lisaks põhivarale ka igast muud pisemat kola kohe kamaluga, nisis loendada veel jõuab.

andsin intervjuu. nimelt tegi filmimeeskond, kes mälestusmärgi mahavõtmist filmis hommikul, ka minust klipi. ega tegelikult mingit suurt uudist ma intekaga ei edastanudki, kui et lissalt värske ülevaade, kuidas praegu tunne on ja edasised plaanid. teised küsimused olid sellised korduvad tüüpküsimused.

õhtul vaatasime veel paar filmi kohalikust data-kogumikust ja tudule oligi.


proosit

Afganistaan - Päev 1

Eestist hakkasime liikuma tegelikult juba paar päeva varem. Peale britis ööbimist asusime lõpu suunda. Kuna tankimispaus Küprosel venis oodatust pikemaks, saabusime afgaani alles öösel. Kiire briifing ja majutus ning hommikune kuumus võis alata.

Esimene ehmatus oli õnneks väiksem kui ootasin. Suur konteinerite rida veidi hirmutav oli, kuid jõudes oma alale saabus kerglane rahu.

Kohapeal on nii palju muutunud, et eksisin telki otsides 2 korda. Hirmus palav on. Ma ei julge praegu isegi kraadiklaasi vaadata. Öösel siiski oli veidi külm. Kaalusin endale lisada ka magamiskoti, kuid ei raatsinud teki alt väljuda. See annab aimu, kui külmaks veel minna võib, kui praegu alles oktoobri lõpp on.

Täna aklimatiseerume, aga homme oleme juba asjalikud - ropult varandust vaja üle vaadata.


proosit

tagasiside sigariõhtule

nonii, käisin siis kolme sõbraga Chicagos ära. kohapeal proovisin sigareid Davidoff no.2 ja Cuesta Rey Centenario Aristocrat. esimene oli kuuba ja teine dominikaani vabariigi oma.
sigareid pahvides ja jack daniel'sit nautides oli kuttidega täitsa muhe ja lõbus lobisemine. paraku oli neist siiski 1 oma elemendist väljas ning tõenäoliselt meiega enam vastavas atmosfäris ei ühine ja teine jäi peale loetud tunde nii vindiseks, et oli sunnitud koju minema.

kella aeg oligi tegelt selline, kuhu ka ise esialgu sihtisin. kuna aga viimase sõbraga polnud ma väga pikalt sedasi muhedalt suhelnud, otsustasime õhtut edasi veeta. et olukorda värskendada, läksime veel teise sigari baari nimega La Casa del Habano . seal müüdi ainult kuuba sigareid. eelnevas kohas müüdi kül sigareid mitmetest kohtadest, kuid üldine valik oli mitmeid kordi väiksem Habano laundžist. lasin ka see kord teenindajal pakkuda endale mahedama ja mitte liiga kuiva maitsega sigarit - Trinidad Robusto Extra. oli väga meeldiva maitsega. kui Davidoff oli väga pehme ning Cuesta Rey juba arusaadavald kargem, siis Trinidad oli midagi vahepealset.

koht ise oli kena ja hubane. kuigi pisike, oli sääl selline väga rahulik ja vaikne miljöö. Chicagos oli taaskord vastupidi. esialgsel saamumisel oli küll vaikne, kuid, mida tunnike edasi, seda rohkem rahvast ja lärmi. tõsi küll, hiljem lärm vaibus, kuid ise tahtsime stsenaariumi muuta.

kui nüüd endal õhtut perfektseks teha ja teada, et ka endal tuleb sõpru rohkem kohale (5-10), siis teeks oma valiku järgmiselt - sigar Habano'st ning edasi Chicagosse chillima.

igatahes oli lahe kogemus ja ootan juba järge.


kõigile soovitades,
proosit

Sigaribaar

jeebus, kui ammu ma viimati midagist kribasin. aga noh, mis ma oskan öelda - polnud midagi nii olulist, mida siin pikemalt kilgata ja lahata. kõik lühemad ja kokreetsemad hüüded jõuavad juba FB kaudu inimesteni.

täna siiski tekkis isu veidi pikemalt ühte kirjeldada. nimelt olen juba ammu tundnud, et sõpruskonna mehed on üksteisest kaugele triivinud. kui veel umbes 5 aastat tagasi oldi mehiselt koos, nagu sokk ja perse (irw), siis nüüd saadakse kokku valdavalt ainult sündmuste puhul: sünnipäevad ja muud pühad-tähtpäevad.
aeg-ajalt tuleb keegi välja laheda ideega kuhugi ühiselt midagi nosima minna (vanasti peamiselt jooma minna), kuid need juhtumid on kole harvad. pealegi tullakse kas terve suure perega või ei tulda üldse (esineb erandeid). sedasi on olukord kas ülimalt kärarikas ja segane või on teatud esindaja suisa puudu.

heldelt olen meenutanud aegu, mil kuttidega Eva pubis käisin. se oli nagu teine kodu. üldjuhul oli seal alati keegi sõpradest juba ees või tuli kohe tagant järgi. loomulikult ei käidud seal iga päev, aga vähemalt nädalas korra sai ikka näod üle lugeda.

ligi 3 nädalat tagasi käisime ühisrindel pääsküla BBQ's, aga siis oligi selline läbi-segi kisa, nagu perekonna kokkutulekul. naised vahutavad eri teemadel üle peade, sis on väikesed pätakad kuidagi hädas...ähh, nii on jama. vaja on ainult meeste salka.

initsiaatoriks oli hiljuti nähtud film I Love You, Man , kus teatud kuttidel oli traditsiooniks iganädalane pokkeri õhtu. tegelikult ju siuke asi, mida oleme kindlasti lugematus koguses eri filmides näinud. v-o mõne enda sõbrad teevad samuti.
esialgu ei oska öelda, kas ma sellist asja päris iga nädal teha viitsin. aga isegi, kui viitsin, siis alati elurütm ka ei võimaldaks. nisis orgunnida võib ju seda tihti, kohale tulevad need, kes saavad.

siin aga väike twist. mind ei paelu mitte nii väga õhtu otsa pokkerit mängida, kui niisama meestega rahus meeste juttu rääkida...selle kõrval väiksed lisanaudingud. sina mõtled naps, aga eksid. hoopis SIGAR. nimelt on tallinnas mitmeid kohti, kus on spetsiaalsed sigariruumid. häh...lausa spetsiaalsed sigari baarid (lounge'id) on olemas.
ära aja segadusse suitsuruumiga. se pole mingi väike pesa klaasukse taga ega õues, kus on kas külm või sitem ventilatsioon, kui su pelgikus. need kohad on sellise tegevuse nautimiseks valmistatud. sa saad mugavalt istuda, sul on soe, väike naps kõrval ning kõige toredam, pole tapvat suitsu haisu.
teada olevalt ei jäta sigar sellist meeletut nikotiini ja tõrva riietele, aga juhul, kui gurmaane on suuremal hulgal, siis liigse tossu tekkimiseks ikka vent olemas on, mis ka oma tööd teeb.

nisis otsustasin sellise pakkumise lauale panna. tagasiside oli kas neutraalne või suisa positiivne - on neid, kes ei hooli, mis asukohas oleme ja on neid, kel just sigaribaar elevust pakub.
esialgu plaanisin teostust järgmiseks nädalaks, kuid paar erutunud sõpra nõudsid juba tänaseks. nisis ajal, mil käisin linnas endale tinti lisamas (jah, tegin endale uued plekid), uurisin ka tänaste võimaluste kohta. valituks osutus Chicago 1933. võimalik, et järgmine kord katsetame mõnda teist kohta, aga eks paistab tänase pealt. loodan, et on success ning saab meeste uueks traditsiooniks.


proosit