päev 103

magasin südamerahus lõunani. ajasin ennast 1200 püsti ning sättisin sööma. olin vist kaua eemal olnud, kuna kohalik toit maitses tavapärasest paremini.

loivasin peale sööki alale. tutvusin olukorraga peale 2-nädalasi muutusi. baasis suurt sittagi muutunud polnud, küll aga oli siin olukord kord palav, kord lumine, kord sadas taevast rakette alla. viimaseid oli ainult ühel korral ja kõigest 2tk. meeskond oli muidugi hambuni relvastatud ning ootasid sellele järgnevat kaltsupeade amokki, mida siiski ei saabunud. kurb oli, et jäin sellest kõigest ilma...oleks samuti tiba märulit ihanud.

lasin päeva rahulikus tempos õhtusse...ei tahtnud ennast esimese päevaga ära rebestada.


proosit

päev 25

olen märganud, et koptereid käib palju. meie ala vastas on kohe kopterite maandumisplats. korraga tuleb tavaliselt neid 2tk, kuid ka kolmandale on koht. sinna maanduvad primaarselt med-kopterid. mõni päev tullakse lausa 3 korda, kuid tüüpiline on kord päevas. haavatuid pidevalt. eks ka kergemalt, kuid alati on vähemalt 1 kanderaamil...nii kaetult kui ilma. üldjuhul on teada, et ilmade jahenedes jahtub ka vastase lahinguhimu, aga seni veel tunda pole. eks mitmed vigastused tekivad kindlasti ka ilma reaalse vastaseta (lõksud jne). ei tea, kas süda-talvel tuleb ka vigastuste vaba periood.

pole ka postil käimisest räägitud. kuu alguses öeldi ära, et nov. me ei käi, kuid edasisest pole halligi, kas ja mis. võimalik, et üldse ei lähe, kuna sõdureid jagub kõigil, keda sinna saata. samas ei saa panna kõike nende kohustuseks, ka ise peab olema valmis kaitseks.

räägitud on mitmetest rünnakutest baasile. juba pikisilmi ootan, mil tuleb meie kord keset ööd kiirelt ennast lahinguvalmis seada ning positsioonidele minna. see on alati nii ootamatu. kui nüüd kohe ära tuleks, siis teaks, et kuu-kaks oleks rahu. vanadel logistikutel oli viimane umbes kuu enne meie saabumist, nüüd ongi endal kõrvad kikkis. 1 väike häire oli, kuid see oli seoses kellegi kadumisega ning korraldati loendus. kui nüüd õige tuleks, oleks adrekas vist taas laes. liigub ka jutt, et bastionis käib ringi 5-6-liikmeline meeskond pommivöödega. ootavad ja otsivad õiget võimalust "aktiveerumiseks". mai teagi, kas võtta seda linnalegendina või mis, kuna seda räägiti juba kohe peale maandumist. õnneks on enda majutusala kõrge ja korraliku lukustatava aiaga julgestatud, nisis ligipääs keeruline...aga kunagi ei tea. igatahes pole se mõte veel uinumast seganud. viimased ööd olen isegi paremini maganud kui varem.


proosit