häälte ost

eile pealelõunat käis ukse taga 1 IRL'i käsilane. täpsemalt selgus, et oli Siim Kiisleri sabarakk.
lasi kella, vaatasin läbi uksesilma, et asetas midagi teiste ukselinkide külge. tegin ukse lahti, et mis värk ning dialoog:


mina - tere, kuidas saan aidata
tema - tere, olen IRL'i sibi, kes teie hääli ostab
m - ookei. mis ma hääle eest saan
t - selle kruusi, millel on kandidaadi nimi ja nr. peal ning selle voldiku
m - kas selle kruusi sisse on kuhugi ka lutikas peidetud, et korteris toimuvat audiot jälgida
t - ei, se on teile kingituseks, mis iganes teete
m - olgu, aitäh
t - vajaksin veel teie eesnime ja mob.nr-it
m - milleks seda vaja
t - keegi ei hakka teile helistama. ned andmed näitavad audentsust, et tõesti mina olen subjektiga kontakti saavutanud
m - olgu
(ilustreeritud tekst - oTta toim.)


toas mõtlesin edasi, kuidas sellised tegelased üldse majja pääsevad. kas on neil mingi universaalne kood;
tinistavad kellegi korteri pihta, et sealt sisse saada ja sis edasi tegutseda
või oli se suisa sama maja asukas, kellega mul au vel kohtuda olnud pole..?
igatahes pani veidi muretsema, kuhu se väike blond pügme veel mingi hunniku maha jätta võis.


ka mõtlesime miisuga koos, kas oleks võimalik teistelt erakondadelt samuti serviisi osasid kätte saada...ehk sab komplekti kokku. iseseisvusparteilt nuga (ilmselgetel põhjustel),
rohelistelt kahvel (silo hea suhu pista),
kesikutelt lusikas (millega olematut taevamannat manustada),
kristlikelt taldrik (mis täidetakse armuleivaga) jne.


oeh...proosit

MAS-AX

esmaspäevasest koolitusest sis pikemalt. mas-ax on axapta uuendus. programmi kasutavad paljud suuremad log.firmad ning vast kunagi ka KV. programm ise huvitav ja lahe. põhineb exel'ile, aga edasijõudnum.

ni tore, kui se ka oli, olin ma tolleks koolituseks siiski ülimalt väsinud. olin nimelt eelnevalt olnud 24h-ses toimkonnas, mil sain magada vaid 2,5h. tänu sellele olin enamus ajast tol päeval autopiloodi peal. aeg-ajalt "põneval" hetkel suutsin ka virguda ning huvi ülesnäidates tunnist ka produktiivsemalt osa võtta (astusin diskussiooni jne), kuid "igavamatel" hetkedel võisin istuda ni sirgelt kui võimalik ning mitte millegi peale mugavalt toetudes vaikselt pronokkima hakata. varem on säärane meetod mind aidanud. kui tunnen, et küünarnukk vastu lauda ning põsk vastu rusikat toetudes hakkab uni peale tulema, olen selle "mugavuse" kaotanud ebamugavama positsiooniga ja tänu sellele endiselt valvas olnud. nüd aga klõpsisid silmad vägisi kinni-lahti.

"põnevate" ja "igavate" momentide vahel olin enamjaolt autopiloodi peal - tegin monotoonselt mida kästi.

õhtul, kui koju jõudsin, oli parem sokk saapast eemaldades nagu sulajuust. jah, just saapast. soki pidin praktiliselt lusikaga saapast välja kookima. võiks lausa öelda, et, kui soki pesukorvi viskasin, sai pesukorvis seisnud pesu mustaks...ning ka korv ise.
üleliigse "sulajuustu" pesin koiva otsast maha ning kõmm magama.

praegu mõtlen, kui me seda programmi alles kunagi kasutama hakkame, mille kuradi pärast pidin ma seda praegu õppima. aastate möödudes ei meenu mulle enam isegi selle programmi kasutusjuhendi asukoht, rääkimata programmi kasutuoskustest..!?!


proosit, raisk

NOOREMVEEBEL

üle pika aja ka minult midagi. vahepeal pole midagi siukest juhtunud, et tunneks täheldamisvajadust...üksikud asjad, aga ei viitsi nende tõttu vaevuda.

täna sain oma nooremveebli paguni lõpuks kätte. pull oli see, et algselt pidi rivistus 0830 toimuma, aga sis toodi nimodi 15min varasemaks, et mina ei teandki. tulingi nimodi kohale, et pataljon rivis ja ringkonna ülem kutsus juba esimest isikut uuele auastmele järgi. ma sis vaikselt rivi tagant otsisin oma sektsiooni taga ning astusin rivvi. sain aint minuti olla, kuni juba välja kutsuti oma pagunile järgi :PP vot oli alles napp jõudmine.

edasi suurt midagi ei teindki. plaanisin nikuinii varakult koju tulla, kuna toimkonnajärgne päev oli vel saamata. nimelt astusin P omekul toimkonda, mis lõppeb E omekul ja selle otsa on alati ettenähtud 1 vaba päev väljapuhkamiseks. mul aga algas kohe samal ajal koolitus teises pataljonis. nisis ruttasin hoopis sinna. õhtul kojujõudes olin nagu autopiloodi peal zombi. tegin kiire hügieeni ning kukkusin voodisse ära..lasin omekuni välja. muidugi oleks vahepeal ka asjalikku teha saanud või eelnevat zombi-õhtut lausa ööni välja venitanud, aga uni oli magus, nisis magasin.

igatahes varajasest kojujõudmisest ei tulnud ka midagi välja. peale pagunisaamist askeldasin vel erinevate üksuste vahet ja oli muidulobisemist-asjatamist...sain koju alles peale lõunat. nüd peakski miskit süüa tegema ja sis puhkama vahelduseks.


proosit

PS: meenus, et miisu oleks mind 1 päev autoga alla ajanud, kui tahtis peale peatumist kohe liikuma hakata, arvestades minu autost väljumist kõigest pool sekundit olevat...vist ;P
(tema kiuste ;D)

Rein Lang, kultuurispetsialist

Ootan põnevusega tänast valimisstuudiot, mis keskendub kultuurile ja haridusele.

"Saates väitlevad roheliste nimekirjas parteituna kandideeriv Kaarel Tarand, Iseseisvuspartei kandidaat Peeter Paemurru, haridusminister ja IRL-i liige Tõnis Lukas, endine haridusminister, keskerakondlane Mailis Reps, sotsiaaldemokraat Peeter Kreitzberg, Rahvaliidu kandidaat Ivar Raig, kristlike demokraatide esindaja Aarne Hanni, Vene Erakond Eestis kandidaat Dmitri Mihhailov ning justiitsminister ja reformierakondlane Rein Lang."

Ülbe ja sõnakas Rein Lang kultuuri eestkõnelejana? See tõotab lõbus tulla...

Kah beetandusest, pluss veidi vahtrasiirupist...

Mort viskas oma blogis viite meditsiiniajakirja (TM "Ärapanija") Buduaar värskele artiklile alfa-ja beetaisastest.

"Alfaisane = supertreenitud kehaga, seksikas, kuid vahel natuke juhmakas; beetaisane = tark ja intelligentne, heasüdamlik, kehaehituselt pigem kiitsakas," defineerib mõisteid Buduaari artikli autor. Tule taevas appi! Inimestest rääkides defineeritakse alfaisast ikka kui oma grupi mõjukat juhti, aga paistab, et buduaaritari definitsioon on sinna kusagile morsakarja juurde jäänud, kui ta seal midagi musklitest ja juhmakusest jahvatab. :S

Aga nojah, see selleks. Hoopis lustlikum on tema definitsiooni edasiarendus, et kui juba alfaisane on ilus ja loll, siis peab ju ka alfaemane olema sama seksikas ning juhmakas. Ja beetaemane on vastavalt intelligentne ja kole (Naiste puhul võrdub kole paksuga, ofkoors. Mehed ju tohivad ülekaalulised olla, sest see näitab võimu, aga naiste puhul näitab see iseloomutust ja käestlaskmist...).

Niisiis meil on seksikas ja juhmakas alfaemane ning seksikas ja juhmakas alfaisane. Nad paarituvad, ja me saame mille? Geneetilise seaduspärasuse alusel: veel juhmakama, aga see-eest seksika lapse. Kes oma juhmuse ja seksuaalsuse juures hakkab nii umbes kolmeteistkümneselt seksuaalelu elama, aga kuna mõistus eriti ei võta, siis kaasneb sellega kontrollimatu paljunemine... Ja siis on meil kaasaegset ühiskonda arvestades paras ports väga seksikaid, uskumatult lolle ja seega ka harimatuid isendeid, kes vaatavad nende nn beetade (haritud ja ühiskonnas toimetulevate, eksole) poole üles, näpp suus, ja nuiavad sotsiaalseid töökohti...

Oijah. Aga sellest, et nad oma juhmis, kuid seksikas olekus teps mitte alfad ei ole, nad ilmselt lõpuni aru ei saa.

Aga nüüd siis kehakaalu alaste uudiste juurde:

Otsisin netist vahtrasiirupiküpsiste retsepti (jaa, ma olen vanamoodne naine ja tõepoolest armastan süüa, sh ka magusat) ning avastasin, et vahtrasiirupist küpsetiste tegemine on ammu moest läinud.

Delfi naisteka alusel paistab ilma tegevat hoopis vahtrasiirupidieet. See käib nii, et võtad liitri vett, paned sinna 2 spl vahtrasiirupit, 2 spl sidrunimahla ja siis veel niipalju cayenne'i pipart, kui välja kannatad. Ja edasi läheb asi nii (muutmata kirjaviis Delfi naistekast):

"See esimene päev...nõrkus kallal, tööl olles jõllitan pabereid...mõistus ei tööta.Peas on kummaline survetunne, kehas hakkab tasapisi nälg tunda andma. Põlved on "pehmed" ja kerge tudin on kätes. Lõunal käies segasin "piprakokteili" ja hopp!, hinge kinni pidades jõin korraga ära. Ossajutt!! Pärasoolest lõi ka tuld välja, vähemlt tundus nii. Pool tundi hiljem ei olnudki enam nii jube olla. Ootan huviga kõrvetiste saabumist: pipart ja sidrunit tühja kõhtu"

Imeline dieet, eksole? Pärakust lööb tuld välja, kuid kõigest pool tundi pärast joogi manustamist enam väga jube ei olegi...

Kusjuures seda jooki peab päevas manustama vähemalt 8-10 klaasi ja süüa ei tohi mitte midagi. Ja nii kümme päeva. Selle joogi imeline mõju (nälgimine ei loe, eksole) tagab, et kaotad kaalu nii mis mühiseb. Sellest, et kaal pärast keha sellise piinamise lõppu tagasi tuleb, loomulikult ei räägita.

Aga jah, naised, kes seda pärakust tuldlöövat (jah, ma ei suuda selle tsiteerimist lõpetada) dieeti peavad... Noh, selliste pärast peetaksegi naissugu lolliks.

Ei pane pahaks ka enam. :S

Abendliche Häuser

Kadu ja saast oma hiilguses: http://blogs.denverpost.com/captured/2011/02/07/captured-the-ruins-of-detroit/2672/

Ja põhjalikumalt siin: http://www.marchandmeffre.com

Sellepärast meeldis mulle ka Veneetsias. Ja meedlib von Keyserlingi "Abendliche Häuser".

Valimisstuudio ja netietikett

Ilmselt ma olen täna liiga kiiresti tööd teinud, et leida aega lausa kaheks blogipostiks. Aga see selleks, peale töö on ka muid intrigeerivaid teemasid.

Riputasin eile Fb-sse üles mõned ilupildid, mis untsuläinud pulmapildistamise asemel said tehtud. Kolm pilti, ühel neist Otiga koos ja pealkirjaks samuti meile mõlemale osutav nimetus. Pilte on praeguseks laikinud paarkümmend inimest. Nende seas üks mees... Võrdluseks - kui ma olen muidu pilte üles pannud, on laikijaid sooliselt arvestades enam-vähem pooleks. Niisiis. Mida see ütleb? Et minu viimased kolm pilti on meeste hinnangul koledad, või et mingi kirjutamata netietikett ütleb, et abielus naise pilte ei laigita? Suhteliselt hiljuti lahutanud sõbranna ütles minu teooria peale, et tema oma kogemusest lähtuvalt võib öelda, et pärast lahutust, kui perekonnaseis Fb-s muutus vallaliseks, kasvas isaste laikide osa hüppeliselt. Valim on otsustamiseks küll väike, aga ka mujalt kuuldu põhjal saab öelda, et pildi laikimine on enamasti seotud mingi agendaga, mis ei pruugi pilti üldse kuidagi suhestuda - soov meeldida, sidet hoida vms. Üks meessoost sõber ütles, et naised laigivad/kommenteerivad pilte moraalseks toetuseks ja sõpruse kinnituseks, mehed aga vaid siis, kui neile pilt tõesti meeldib. Ma ei tea, kas see alati paika peab, aga paistab, et abieluseisus muudab nii mõndagi. Mul ja ühel mu sõbrannal on ühine netiaustaja, kes meid mõlemaid nillimas käib. Minu puhul katkes side nagu lõigatult pärast seda, kui olin talle maininud, et abiellun... Sõbrannaga suhtleb aga edasi. Njah, see selleks...

Eilse õhtu tipphetkeks oli Fb laikide asemel siiski hoopis Valimisstuudio. Arvasin alul, et kuna esinevad üksikkandidaadid, siis pole mõtet vaadata, aga õnneks taipasin teleri ikka käima panna. Sa püha püss! Sellist hullumaja puhvetit pole ikka ammu näinud. Paistab, et üksikkandidaadina riigikokku pürgimiseks on eelduseks vaimne hälve. Kahju hakkas Leo Kunnasest (kes on lihtsalt sümpaatne sõjard) ja Mark Soosaarest (kes on siiski tubli kulturnik), kes sellesse veidrasse seltskonda olid sattunud. Aga ülejäänud! Tule taevas appi. Lauljanna, kes tahaks terve Eesti kasvuhooneid täis ehitada, hullunud natsionaalsotsialist/diabeetik, kes kõigist üle karjus, ebamäärane tädi, kellel polnud aimugi, mis ta programm on, salaja valimisplakatiga vehkiv tüüp ja veider venelanna, kes väitis, et keegi oli eelmistel valimistel varastanud tema hääled... Aa, ja siis veel see tädi, kes väitis, et parteid saavad oma käske "mustast kastist". :P Loodetavasti on ka järgmise nädala saade sama tore. Panin saate algusaja juba oma märkmikku kirja ja seekord teeme ka kindlasti popcorni. Väga vahva on ka see, et poliitikast muidu mitte huvituv Ott on mõlemaid saateid huviga minu kõrval jälginud ja mul toetavalt käest hoidnud, kui ekraanil räägitav ila on nii loll, et kipub juba füüsiliselt haiget tegema.

Tibipostitus vol2

Kas see on väga vastuoluline, et sellal, kui ma kirjutan artiklit narkomaanidest kurjategijate vanglakaristuse asendamisest sõltuvusraviga ning selle liigutuse juriidilistest, meditsiinilistest ja sotsiaalsetest aspektidest, mõtlen ma ka Diori New Looki taasloomise peale? Kui palju võib üldse seelikutest unistada ilma, et selle all kannataks asjalik töömõtlemine?

Nojah. Igatahes sain oma õmblejaga kokkuleppele ja aprillis peaksid mu uued seelikud valmis olema. Loodetavasti saime klaariks ka õmblemise detailid. Mul on väga kindel arusaam sellest, mida ma saada tahan, kuid ma ei tea, kuidas suutsin seda edastada. Jõudsin vintage-saite lapates järeldusele, et Christian Diori 1947. aastal loodud New Look on vist ainus kollektsioon maailmas, millest ma kõike tahaks. Ja kuna ma ilmselt originaal vintage-Diori ostmiseni kunagi ei jõua, siis tehkem seda järele! Niisiis esitasin õmblejale visiooni mustast taftist õmmeldud ja double box-pleated tehnika abil eriti kohevile aetud printsess-lõikelise seeliku osas. Tema oli päri ja märtsis lähme kangast hankima. Kui veab, on pildilolevale seelikule sarnast efekti omav rõivaese aprillis valmis.

Kevade ja suveigatsus on nii suur, et lasen kohe teise seelikuna teha suveks klassikalise mustlasseeliku, mida ma tahan oma mittetagasihoidlikkusele vastavalt eriti laia: kõige alumise kangariba pikkus peaks tulema vähemalt kolm meetrit. Muidu on seelik mõistagi must, aga allserva siseküljele lasen teha lillast kergest materjalist voodri, et kui seelik käies jalgade ümber vahutab, siis vilksaks sealt veidi värvi.

Sest ükskord tuleb soe ja kuiv kevad, kui tänavaid ei kata enam mingi löga ja rahus saab käia maani ulatuvate seelikutega nii, et need ei lohise poris. Aga enne seda ehk saabub hetk, kui ilmad on piisavalt soojad, et on mõnus ringi sõita ja pilte teha. Kuna ma pole teab mis osav pildistaja, siis võtab mul heade kaadrite leidmine aega ja nii ongi talvel mu pildistamised üsna olematud, sest mul hakkab õiget nurka/valgust/säri otsides lihtsalt külm.

Aga ükskord see kevad tuleb ja plaane on juba palju... Ma tahan suurvee ajal vedada Oti Soomaale kanuutama ja seal majade vahel pladistades ohtralt pilte teha. Ma tahan Oti vedada minuga Glehni parki kolama. Ma tahan minna Nõmmele hulkuma, näpus äsjaostetud raamat Nõmme arhitektuuripärlite nimistuga (sellele retkele ma Otti kaasa ei veaks, vaese mehe kannatustel peab ka mingi piir olema). Ma tahan taas minna Riisipere mõisa, kust ülemöödunud aasta ühest augustiööst jäi meelde mõisa aia tumedas jugapuuraamistuses helendanud marmorpurskaevu vare. Ma tahaks minna äsjarenoveeritud Kõltsu mõisa. Ma tahan taas Komandandi aia müüri peal istuda ja katuseid vahtida (ilma, et külm oleks). Ma tahan ühel tormisel kevadpäeval minna üksildasse Nõva randa laineid pildistama. Ma tahan Harju-Madise kiriku künka pealt kaameraga merd tabada. (Ja sinna veaks Oti kaasa, et näidata talle kiriku altarimaali lamba muumiaga. ;) Ja Noarootsi Sutlepa mere äärde tahaks jälle minna. Ja otsida seda viltust tuletorni, mille asukohta ma enam ei mäleta. Ja Oti tahan ma viia veel Ahtme kaevandusse, maa-alusesse muuseumi, mis mulle sügava mulje jättis. Ja ma tahan Peipsi ääre värvikates ridakülades kolada ja pildistada siniseid aknaraame, jämedast käsitsikootud pitsist kardinaid ja vene küladele iseloomulikku rämpsu. Ja siis tahaks üles pildistada veel vähesed allesolevad Narva-Jõesuu puitpitsvillad, mis põlevad ja hävivad iga aastaga aina enam. Nii palju on tahtmisi... Läheks vaid rutem soojaks.

Teater, poliitteater, vampiirid ja seelikud

Tööl on viimasel ajal olnud kiire ja pingeline. Ka täna olin sunnitud hambaarsti aja ära ütlema, kuna nägin, et ei jõua ilmselt valmis selleks ajaks. Tund aega hiljem aga nägin, et ei jõua seda lugu üldse täna valmis. Aga hambaarst oli loomulikult jõudnud uue patsiendi leida mu vanale ajale. Nojah. Nii need asjad juba on.

Täna ei tahtnud end varem töölt ära küsida, kuna juba eile pidin juba kella viie ajal töölt minema lippama, et jõuda teatrisse. Haavatutele ja nende kaaslastele näidati Michael Cooney tükki "Rahategu". Lugesin enne arvustusi ja need, mis vähegi intelligentsed tundusid, ütlesid ühest suust: labane! Etendust reaalselt nähes aga naersin endale pisarad silma ja meigi laiali. Niih. Et siis labane? Nojaa, Cooney näidend on kahtlemata üsna klassikaline, ilma sügavama mõtteta situatsioonikomöödia, mille naljad on üles ehitatud äravahetamistele ja segadustele. Nähtud varemgi sarnaseid. Millegi erilisega nad meelde ei jää, kogu etenduse peale esitatakse üks sügavam mõte. Aga kas siis peab kogu aeg kõrget kunsti taga ajama? Ja pealegi, kunsti üks definitsioone on see, et kunst on kõik, mis tekitab vaatlejas emotsioone. Minus tekitas Cooney tükk rõõmsa emotsiooni. Seega siis ikkagi kunst? Olgu, ma nägin vigu. Teatavat ülemängimist ja kohati võiks viriseda diktsiooni jms kallal, aga see selleks. Tore oli.

"Rahauputus" ei jäänud õhtu ainsaks komöödiaks, sest pärast tuli ju veel telerist "Valimisstuudio", mille teemaks seekord välis-ja kaitsepoliitika. Konkurentsitult hiilgas Jaak Aaviksoo, kes nutikalt ja irooniliselt survestas puhkivat Urmas Paeti. Viimase auks aga tuleb öelda, et ta võttis end vapralt kokku, puges kantseliidi varjust välja ja naksas enda kohta üsna vahvasti vastu. Ülikooli rektorile jäi ta küll sõnaseadmises alla, aga tubli üritus sellegipoolest. Enn Eesmaa näitas vana telemehena Keskerakonna nimel üles perfektset esinemisoskust. Kui täpselt moduleeritud tämbriga mahe hääl kostma hakkas, mõjus see rahustavalt, uinutavalt, turvaliselt... Ebamugavatele küsimustele vastates liikus ta sujuvalt vastustest üle, ümber, alt läbi ja mööda. Kogenud poliitik ju! Marianne Mikko esinemine oleks muidu võrdlemisi kahvatuks jäänud, aga kuna stuudios olid ka pesueht oinad, siis mõjus ta isegi üsna hästi. Idioodi tiitlile kandideerisid eilses saates nii kristlike demokraatide esindaja (vastates küsimusele, kuidas parandada Eesti-Vene suhteid, vastas ta, et "kui keegi sind neab, siis õnnista teda..."), Vene partei esindaja (pronksiööde eest tingimisi saanud Žuravljov, kelle eesti keelt pole vahepealsed aastad parandanud) ja iseseisvuspartei pässe esindanud Kalju Mätlik. Vanahärrast oli mul kahju. Kurb oli vaadata, kuidas ta vapralt püüdis püsti püsida ja oma asja ajada, aga mis sa hing teed, kui skleroosi naastukesed veresoontes enam argumenteerida ei lase. Papi panus diskussiooni piirdus sellega, et ta püüdis küsimustele vastates alustada igaks juhuks meenutusega Nürnbergi protsessi ajast. Aa, ja Rahvaliit oli ka kohal. Neid esindas ka keegi. Aga kesse? Annab vist aimu selle mehe säravatest poliitilistest seisukohtadest...Üllatavalt kahvatu esinemise tegi ka Eerik Niiles-Kross, kellelt oleks märksa enamat oodanud.

Täna aga on ka üht-teist oodata. Hommikul jõudsid kohale Ikea pakid. Nii et kruvima! Samuti saatsin oma õmblejale ära kahe kevad-suvise seeliku ideed ja nüüd ootan tema hinnangut, et kas ma olen hull või on seelikud teostatatavad. :P Ja näis, mis raha eest.

Homme aga vast saab kätte pulmariietuse ilupildid. Ehk on ikka ilusad. Ma väga loodan. :)

Kirjanduse osas - leidsin raamatupoest hirmsoodsa hinnaga George R.R. Martini "Fevre' unelma". Olin seda ammu tahtnud, aga varem ei raatsinud. Nüüd aga veendusin, et raamat olnuks ka algset hinda väärt. "Intervjuu vampiiriga" teine poolus, segatud jõelaevanduse, Mississippi, kollapalaviku ja abolitsionismiga. Imeline. Nelisada lehekülge kaheksa tunniga ja iga tund neist selget õndsust. :) Ja hea raamat on see, mis mõtlema või uurima paneb. Selle mitte just liiga sügava sisuga vampiiriromaani mõtte üle muidugi arutleda midagi pole, aga see-eest uurisin ma raamatu mõjul pärast mitu tundi internetist jõelaevade ajaloo, kollapalavikuepideemiate ja neegrite vabastusliikumise kohta. Win!

Ja veel kirjandusest - uurisin himustava pilguga e-lugereid. Tahaks, eriti kuna avastasin, et mu vene krimikirjanduse lemmiku Dontsova romaanid maksavad e-raamatuna vaid 80 krooni ehk kolm korda vähem kui paberil... Samas - ma armastan raamatu kui eseme tunnetust. Ja e-lugeris poleks see sama. Teiseks: on's mul vaja paari tuhande kroonist vidinat, et osta kümneid 80-krooniseid rämpskriminulle? Ja väärtteoste puhul pole hinnavahe nii märgatav. Veel, vist. Eks näis. Tulevikus ilmselt üks e-luger majja sigineb, pärisraamatute kõrval küll, sest reisides on e-luger küll asendamatu, ma arvan. Suvisel Valgevene-reisil said mul pagasi mahte arvestades kaasa võetud raamatud otsa juba reisi kolmandal päeval. E-luger oleks aga rahuldanud kõigi päevade vajadused ja katnud pikki lennureise. Njah. Eks esmalt tuleks raha koguda reiside jaoks, ja alles siis viriseda, et mul ei mahu pagasisse piisavalt raamatuid. :P