Tibipostitus vol2

Kas see on väga vastuoluline, et sellal, kui ma kirjutan artiklit narkomaanidest kurjategijate vanglakaristuse asendamisest sõltuvusraviga ning selle liigutuse juriidilistest, meditsiinilistest ja sotsiaalsetest aspektidest, mõtlen ma ka Diori New Looki taasloomise peale? Kui palju võib üldse seelikutest unistada ilma, et selle all kannataks asjalik töömõtlemine?

Nojah. Igatahes sain oma õmblejaga kokkuleppele ja aprillis peaksid mu uued seelikud valmis olema. Loodetavasti saime klaariks ka õmblemise detailid. Mul on väga kindel arusaam sellest, mida ma saada tahan, kuid ma ei tea, kuidas suutsin seda edastada. Jõudsin vintage-saite lapates järeldusele, et Christian Diori 1947. aastal loodud New Look on vist ainus kollektsioon maailmas, millest ma kõike tahaks. Ja kuna ma ilmselt originaal vintage-Diori ostmiseni kunagi ei jõua, siis tehkem seda järele! Niisiis esitasin õmblejale visiooni mustast taftist õmmeldud ja double box-pleated tehnika abil eriti kohevile aetud printsess-lõikelise seeliku osas. Tema oli päri ja märtsis lähme kangast hankima. Kui veab, on pildilolevale seelikule sarnast efekti omav rõivaese aprillis valmis.

Kevade ja suveigatsus on nii suur, et lasen kohe teise seelikuna teha suveks klassikalise mustlasseeliku, mida ma tahan oma mittetagasihoidlikkusele vastavalt eriti laia: kõige alumise kangariba pikkus peaks tulema vähemalt kolm meetrit. Muidu on seelik mõistagi must, aga allserva siseküljele lasen teha lillast kergest materjalist voodri, et kui seelik käies jalgade ümber vahutab, siis vilksaks sealt veidi värvi.

Sest ükskord tuleb soe ja kuiv kevad, kui tänavaid ei kata enam mingi löga ja rahus saab käia maani ulatuvate seelikutega nii, et need ei lohise poris. Aga enne seda ehk saabub hetk, kui ilmad on piisavalt soojad, et on mõnus ringi sõita ja pilte teha. Kuna ma pole teab mis osav pildistaja, siis võtab mul heade kaadrite leidmine aega ja nii ongi talvel mu pildistamised üsna olematud, sest mul hakkab õiget nurka/valgust/säri otsides lihtsalt külm.

Aga ükskord see kevad tuleb ja plaane on juba palju... Ma tahan suurvee ajal vedada Oti Soomaale kanuutama ja seal majade vahel pladistades ohtralt pilte teha. Ma tahan Oti vedada minuga Glehni parki kolama. Ma tahan minna Nõmmele hulkuma, näpus äsjaostetud raamat Nõmme arhitektuuripärlite nimistuga (sellele retkele ma Otti kaasa ei veaks, vaese mehe kannatustel peab ka mingi piir olema). Ma tahan taas minna Riisipere mõisa, kust ülemöödunud aasta ühest augustiööst jäi meelde mõisa aia tumedas jugapuuraamistuses helendanud marmorpurskaevu vare. Ma tahaks minna äsjarenoveeritud Kõltsu mõisa. Ma tahan taas Komandandi aia müüri peal istuda ja katuseid vahtida (ilma, et külm oleks). Ma tahan ühel tormisel kevadpäeval minna üksildasse Nõva randa laineid pildistama. Ma tahan Harju-Madise kiriku künka pealt kaameraga merd tabada. (Ja sinna veaks Oti kaasa, et näidata talle kiriku altarimaali lamba muumiaga. ;) Ja Noarootsi Sutlepa mere äärde tahaks jälle minna. Ja otsida seda viltust tuletorni, mille asukohta ma enam ei mäleta. Ja Oti tahan ma viia veel Ahtme kaevandusse, maa-alusesse muuseumi, mis mulle sügava mulje jättis. Ja ma tahan Peipsi ääre värvikates ridakülades kolada ja pildistada siniseid aknaraame, jämedast käsitsikootud pitsist kardinaid ja vene küladele iseloomulikku rämpsu. Ja siis tahaks üles pildistada veel vähesed allesolevad Narva-Jõesuu puitpitsvillad, mis põlevad ja hävivad iga aastaga aina enam. Nii palju on tahtmisi... Läheks vaid rutem soojaks.