Täna siis ilmus minu suurteos -
bremiaana. Kui tavaline lugu on 3000 tm pikk, siis Bremi saaga jaoks anti lehes ruumi 18 000. Polegi varem nii pikka artiklit paberisse kirjutanud. Online'i küll, aga siis saad alati hiljem ümber mõelda, parandada, täiendada. Nüüd paberis ajasidki juhet kokku mitu asja korraga - loo pretsedenditu pikkus, teema keerulisus ja ohtlikkus. Toomas Tool on tuntud kohtussekaebaja - Eesti Ekspress käis temaga vist kolm aastat kohut ja kaotas.
Kulutasin loo peale kaks vaba päeva ja hulga närve, aga tulemus on suhteliselt hea. Dannari abi oli teretulnud, üksi ma poleks neid Bremi kliente selle ajaga läbi helistada suutnud. Võib-olla kirjutaks nüüd veel loos midagi ümber, aga no las jääb. Ja Toomas Tool jäi ka asjaga suhteliselt rahule. Või noh, vähemalt viimases kõnes ta ei ähvardanud mind enam kohtusse kaevata.
Ja üldse, veider... Mina, kes ma majandusteemadest midagi ei tea ega pea, maandusin oma lemmiktemaatika asemel lehte topeltkülje autoriks majandusteemal. Ja Toomas Tool, suurärimees ja kinnise iseloomuga toriseja, otsustas millegipärast minuga rääkida. Ta ei räägi kunagi kellegagi, või kui, siis uriseb napilt. Nii et küllap mul lihtsalt vedas, et ta otsustas minuga suhelda. Kolm tunnipikkust telefonikõnet. Tüütuks muutus, kui nii väärtusliku allika kohta tohib nii öelda. Ja Ärilehe peatoimetaja tahab nüüd, et ma nüüd Tooliga intervjuu teeks. :D You wish. Vaevalt, et tal enam sellist jututuju on. Eriti juhul, kui Brem nüüd kolinaga pankrotti läheb, mida ta ilmselt teeb.
Oma pika artikli juures pidanuks ma võib-olla veel rohkem lahti kirjutama moraali ja analüüsi osa. Kes siis ikkagi on süüdi? Toomas Tool ostis võlgades firma. Firma juhtideks sattusid igasugu siilid ja suslikud, kes varastasid ise ning palkasid omakorda tööle haldureid, kes raha kasseerisid, kuid selle eest midagi ei teinud. Kliendid-majaelanikud aga vaatasid pealt nagu lambad ja maksid raha selle mittemillegi eest.
Süüdi on servast kõik. Tool pidanuks ikka vaatama ka, mida ta ostab. Ei ole kõige nutikam plaan erastada 120 miljoni kroonise võlaga firma, mida sul ka müüa ei õnnestu. Tööle pidanuks osanikud palkama veidi puhtama taustaga tüüpe kui kasiinomängurid. Nood palgatud juhid omakorda pidanuks hoidma halduritel silma peal ja mitte laskma neil keldriakna ette vineeri naelutamise eest 5000 krooni küsida. Ja majaelanikud omakorda pidanuks suutma moodustada ühistu ja haldusarvele siginenud numbrite asjus aru pärida. Siiski kaldub sümpaatia muidugi lihtinimeste poole.
Samas, kui vaadelda asja sümbolite keeles. Asendada sõna "ühisus" isikunimega "Jaak" ja "haldusfirma valik" sõnadega "auto ostmine". Niisiis, Jaak soovib osta autot. Otsib ja valib odavaima pakkumise. Ta ei uuri autoaia tausta, ei tee autole ostueelset tehnokontrolli ning ei loe läbi lepingut, mille müüja talle nina alla suskab. Kui auto kaks nädalat hiljem üles ütleb, siis kirub ta vaikselt ja ostab uued jupid, aga autoaaeda tagasi lärmi lööma ei lähe. Kuu aega hiljem peab politsei Jaagu kinni ja teatab, et talle müüdud auto oli varastatud ja autoaed ise pankrotis. Jaak jääb autost ilma ja on õnnega koos, kui varastatud kaubaga seotult ise väärtegu kraesse ei saa.
Sellise asja puhul ei tunne keegi Jaagule kaasa. Kõik turtsataks põlglikult, et "idioot!" ja "loll saab kirikus ka peksa."
Mispoolest erineb haldusfirma valimine autoostust?
Ei millegi poolest, kui välja arvata ühisuse/ühistu sisese konsensuse saavutamise poolest. Lihtsalt inimestel napib juriidilist kirjaoskust. Isegi mitte seda - ka juriidilise kirjaoskuseta on võimalik vastavat abi otsida ja leida.
Napib mõtlemisvõimet ja pealehakkamist. Kuigi - juriidiline pool on ülimalt oluline. Leian siiralt - olles ise humanitaar ja suur kirjandusesõber - et keskkoolis võiks kasvõi kirjanduse mahtu vähendada (ja see on minu poolt suur järeleandmine!), kui selle asemel pakutaks õigusteaduse aluseid.
Sest reaalses elus pole keskmisel inimesel kuigi palju Koidulat või Wilde'i vaja, kuid VÕSi ja töölepinguseadust jms läheb vaja iga päev. Muidu ongi käes praegune olukord, kus haldusfirma käest haledalt tünga saanud kodanik ei oska enda kaitseks muud teha kui tsiteerida Kreutzwaldi: "aga ükskord algab aega, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...".
Sellest on võlgade puhul kahjuks vähe abi.
Niisiis - mitte et Toomas Tool oleks süütu, või et haldusfirma peakski süstemaatiliselt proovima oma klientidel mütsi üle silmade venitada, aga siiski - caveat emptor! Nii on, ja saab alati olema. Kuigi see ei pruugi olla õige.
P.S. Kummalised asjad - Delfi tahtis eile mind jälle üle osta. Alles kevadel oli sealt eelmine pakkumine ja toona palgale juurde pakutud paar tuhat krooni polnud mingil määral motiveeriv argument. Eile siis võeti uuesti ühendust. Et koht oleks anda ja "palk vastav". Mõtlesin, kaalusin ja leidsin, et ilmselt ei ole Delfil kevadega võrreldes rohkem juurde panna kui veel paar tuhat. Ei hakanud ennast konkreetsete numbrite küsimisega isegi stressi ajama. Delfi vaevalt nii palju pakkuda suudaks, et ma Päevalehest lahkuks. Olgu siin palk kehvem, aga ma armastan seda lehte. Siiski hea teada, et turgu mulle oleks, kui EPL-is midagi juhtub. :)
