Karjed disaini teemal

Alustakski vihase kraaksega: võtaks tont Eesti mööbli-ja valgustipoode! Et kõik need krdima maaletoojad endale karbunkli kintsu peale saaks! Urrr! Sisse soolaku end kõik Poola tootmisdirektorid, kes ennast disaineriks peavad! Urrr!

Milles asi? Selles, et ilusaid ja taskukohaseid asju ei ole saada.

Alustuseks - ma pole iial tahtnud elada majas, mis oleks ehitatud hiljem kui aastal 1950 (mulle, vaadake, meeldib, kui maja on ehitatud kauem püsti püsima kui 20 aastat). Ma ei armasta modernset sisekujundust. Teps mitte. Ja mulle meeldiks, kui mul oleks korraliku köögiga korter, mitte "avatud elutuba". Andke andeks, aga see avatud elutuba on tegelikult kööktuba. Ja see ei ole ei ilus ega mõnus (võib kinnitada Ott, kes on iga kord, kui ma seal köögiosas midagi mikserdan, sunnitud teleka hääle maksimumi peale keerama, et elutoaosas midagi kuulda) aga õnneks elan ma seal koos mehega, keda ma südamest armastan ja kelle nimel ma võin ka kööktuba armastada.

Aga ma tahan sinna ilusat mööblit. Kuid ei saa. Oti ja minu maitsed lähevad kaunis lahku, aga saime kokkuleppele, et elutuppa võiks osta vibulambi. Disaini originaal on pärit 1962. aastast Itaalia disaineri Achille Castiglioni käe alt. Arusaadav, et seda ei osta, disaini vintage on ilmselgelt ülejõukäiv. Ja pealegi, Castiglioni originaaldisain meeldib mulle vähem, kui nii mõnigi selle tuletus. :)

30 000 koopia eest

Seega - tuleb otsida alternatiivi. USA veebipoodidest leiab Arco koopiaid või disaini edasiarendusi küllaga. Leiab ka nii mõnestki Euroopa poest. Aga Eestist?

Eip. V noh - leiab. Inspira müüb Arco koopiat ca 30 000 krooniga. Okei, seal on kasutatud kalleid materjale ja koopia näeb ka väga originaalitruu välja. Sellistele objektidele on oma turg.

Aga mis meil täielikult puudub, on odavam koopiaturg. Ja miks? Sest meid on hinnatud slaavi kultuuriruumi, Eesti mööbli-ja valgustipoodides valitseb Poola porno.

Kuidas kõrvale hiilida loomingu eest maksmisest?

Koopiaäri töötab lihtsalt. Kellelgi on äriidee teha ja müüa odavat disainmööblit. Ta loob äri ja palkab ühe-kaks odavat disainerit, kes viksivad maailma kõrgdisaini maha, täiendavad seda pisut, et poleks otsene plagiaat ja annavad selle tootmisjuhi kätte. See valib tootele originaaldisainist kordades odavamad materjalid ja laseb toote kokku klopsida Hiina lapstööjõul. Toode paisatakse müüki.

Lõpuks on kõik õnnelikud - omanikul on kasum, disaineritel (reeglina algajad) on tööd, Hiina lastel on õhtusöögiks teenitud peotäis riisi, toote ostjatel on hää meel taskukohase hinnaga ja loodetavasti ka töötavast kaubast.

Ainult et, kurat ja põrgu, Eestis see asi ei funka. Soome ja Rootsi koopiaärid on ilmselt Eesti mööblitoodangu sisseostjate jaoks ikkagi liiga kallid. Või siis on Eesti mööblipoodide omanikud venelased ja heast maitsest ilma jäetud? Ka variant.

Ahvist disaineriks!

Igal juhul on odavam sisse osta mõne Poola/Hiina tootja jama, kus vbl on disaineri palkamise osa üldse vahele jäetud ja tootmisjuht-džigitt ise kujundab lampe ja diivaneid. Ja selle kunstivägistamise tulemus on siis Eesti odavamates mööblipoodides näha. Olgu, kui tahad odavat, pead alati tegema mööndusi. Aga no goddamn, mingit disaini võiks ikka olla. Eestis pole.

Loo lõpetuseks - leidsime oma vibulambi Ikeast. Maksab alla 1000 Eesti krooni ja on näha, et disainer on selle kallal töötanud. Elagu Rootsi! Odavkett küll, aga disaineri jaoks on ikka veidi raha leitud.

P.S Üleval vasakul siis Castigliani Arco, paremal aga IKEA Regolit. Hinnavahe - meeletu. Ja õnneks meeldib mulle IKEA oma kordades rohkem. :) Ma olen ikka suht ebamodernse disaini fänn.