Teisipäev

käisid külas kaitseväe juhataja, maaväe ülem, sots.minister, Eesti vigastatud sõjameeste ühingu võll (vist) ja jälle mingid protokollijad.

egas eriti erinevust eelmise päevaga polnudki. jaune taas jauras oma proteesi teemadel, kuigi oli eelmine päev paika pandud, et tõenäoliselt Gadox 'i teenuste kasutamine lõpetatakse ja tulevad meile uued poisid (ei mäleta, kas TTÜ-st või tartust), kes on huvitatud modernsetest proteeside tootmisest. E-l oli tõesti jutt, et gadox tahab ennast aastaga viia briti tasemele, mille peale mina aint skeptikat loopisin (no inimesed pole ennast 2-3 aastaga isegi kurssi viinud, mis alternatiive maailmas toodetakse, mida vel aastaga sis loota on). nüd otsustati uute potensiaalsete teenuspakkujate kasuks. poisid tulevad R kohale ja sis vaatab..vestleme. ehk annab miskit produktiivset.

mina uurisin vel antsu käest, kui suure tõenäosusega ma siiski uuesti missile san. tema kinnitas mu teadmisi raeguse olukorra kohta. nüd sis ootan oma kontakti käest andmeid, kelle nimele ja täpselt kuhu ma vastava avalduse tegema pean, et v-o juba tuleval suvel Coy-12'ga (NCE-11) missionile minna. sellele ei saa, sis panen ennast kasvõi üldisesse järjekorda ning varem või hiljem peaks ikka õnnestuma.
selgus, et kõige loogilisem võimalus haavatul missioonile saada oleks laskemoona laoülema ametikohale. se on veebli koht. polegi paha, kuna plaanin novembrist veebli kiirkursustele minna ja aasta alul log.pataljonis/keskuses log-a eriala juurde õppida. egas keeruline olla ei tohiks (meenutades vastavat õpet ajast, mil TTK-s käisin).
kui isegi ei saa kohe praegu veebli kursustele (neil on õigus avaldusele ka negatiivselt vastata), sis vastavale ametikohale afgaani taodelda võin siiski. ka seersandid võivad veebli ametikohale saada. lissalt ajutiselt oleksin veebel ja veebli palgaga, tagasitulles taas seeru. aga se selleks.

miskit muud asjalikku tolle päeva ja kohtumise suhtes ei meenugi. arvestades, et sots.min kohal oli, polnud hämmastavalt kellegil sots.hüvitiste ja -tagatiste kohta midagi nuriseda. mina tõesti ei nurise...olen elutempo ilusti sisse saanud ja elan üsna täisväärtuslikult. aga mitmeid kuulen-näen virelemas tihti...taaskord ei avaldanud oma nördimust asjapulgale keegi. kui vinguti, sis vanade asjade üle nagu katkine grammafon...uusi asju ei kuulegi.

mulle oli vähemalt nii palju kasu, et sain juurde julgust saata avaldus missioonile minekuks ;)


proosit