päev 195 - Afganistaan-Eesti

nagu ikka lennujaamas, algas ka see päev kesköise unise passimisega. check-in sai napilt enne keskööd tehtud ning edasi kes vahtis filmi, kes libises aeglase wifi peal, kes nosis oma toidupaki kallal ja kes lobises kaaslastega juttu.

üllatuslikult juba 0100 valmistati meid ette lennukile astuma. transpordiks oli suur kaubalennuk, millesse viiesed read reisiistmed paigaldatud olid. ka mõlemid servad olid integreeritud toolidega täidetud...nendel seljatugi looka ei läinud. sabaotsas olid mõned alusetäied pagasit. kuigi võtsin oma e-vidina salongi kaasa, oli väsimus valdavalt liiga suur, et lugeda. sellegi poolest õnnestus mul 7h-st lennust parimal juhul tubli 3h sügavamalt silm loojas hoida. vähesele kaldus asendile oli siiski üsna ebamugav olla ning saabus kohutav kangestus iga uinaku järel. vahepeal uni kadus, nisis lugesin raamatut. nii pea, kui uni tagasi, panin ka raamatu käest ja uuele ringile. muusikat kuulasin aga terve reisi aja. kuna niikuinii jagati kõigile kõrvatropid kätte, siis võisin samahästi ka juba kõrvaklappe kanda ning ühtlasi parimat musa kuulata. kuulasin seda nisama passides, raamatut lugedes kui ka magades. ühel juhul aitas aega edasi kerida, teisel juhul välismüra summutada, kolmandal uinutas.

mõni oli istmel magamisest loobunud ning sättis ennast kenasti vahekäiku magama. kui ma poole lennu ajal põiel käisin, oli ees veel kõigest 1 mees. hiljem juba mitmed. hilisematel põietühjendajatel lasus ees paras kadalip tiibadega peldikuni. oleksin ise siis taas kultuurimajja vajanud, oleksin vist nii mõnegi vigaseks komistanud. õnneks tänu puuduvale teenindusele oli mul juba ammu janu ning sellest tingitud vaakum põies...probleem lahendatud.

peale pikki ootamisi ja kannatusi sai me lend lõpuks läbi. miisu rääkis, et nägi isegi lennuki maandumist...0712 kohaliku aja järgi. muidugi mõista kulus meil juba lennukist maha ronimisele tubli pool tundi ning veelgi rohkem terminalis ootamise peale. krt teab, mida tol hetkel veel tehti. kuskilt imbus läbi info, et enne meid kohale ei veeta, kui kõik külalised kohal ja ennast paika võtnud.

asusime bussidele - 1 suur buss ning 2 või 3 mikrobussi (täpselt ei mäleta). kohalejõudes võtsime kohe rivvi. vasakpoolses rivis oli Eesti missiooni medali saajad, parempoolsed juba varasemad omanikud. vastupidiselt eelneva päeva hommikule ma enam medalisaajate rivis ei seisnud...too medal oli mul juba olemas.

medalid käes, peeti kõned: peaminister, KV minister, kaplan, KV juhataja. huvitav, millal ükskord mõistetakse, et ürituse lõpus, mil kõigil juba kopp ees ning koju tahetakse, et ole pikad kõned oodatud. juhataja suutis vist kõige lühemalt rääkida, kuna sai meestest aru, aga mõlemid ministrid ja kaplan pidasid küll nagu viimsepäeva kõnet. krt võtaks...määrake sellistel üritustel ajaraamidesse 5min per kärss ning las harjutavad kasvõi peegli ees, kuni nende kõne 5min-i sisse ära mahub. vastasel korral rääkigu kiiremini või kärpigu seda. pikad kõned venivad alati igavaks. kõik on väsinud ja ei jaksa nikuinii enam jälgida, mida räägitakse. juba keskkooli lõpukirjandiks valmistab õppetaja ette: "Ärge kirjutage liiga pikalt, jutt hakkab venima ning lähete põhituumast liiga kaugele. seda on raske jälgida." miks ei suuda sellist õpet järgida eesti esinduslikum juhtkond. nemad on ju eeskujuks meile. selliste kõnedega aga paraku negatiivseks eeskujuks.

juhataja lasi meid lühikese kõne järel vabaks. kohtusime omadega ning enne pagasi lammutamist saime nosida võileibu (oii miuke nälg oli) ning juua vett-kohvi-teed-limonaadi. kallistasin-musitasin omad ära. mõned võikud ja kotid kätte ning punuma. järgmine kord kohtun teistega juba nädala pärast maal.


proosit

päev 194

tundub, et tänane tund varem äratus oli asjata. rivistus algas alles 0830 ning oleksin oma majutuse jõudnud tühjaks tassida ka normaal ajal ärgates. tulid pikad missiooni kõned kõigilt tähtsatelt tegelastelt ning saime lõpuks minema. särk oli pikast passimisest täis higistatud. nüüd hakkab unekas uuesti tulema.

tegin kaks fervex'i jooki ja panin viimase pesu hakkama. nüüd uni läinud. peatselt tuleb lõuna, küllap siis uni taas platsis ning võib teha väikse uinaku enne ministriga kohtumist RSOI telgis.

üritasin peale lõunat uinuda panin ühe rahulikuma filmi peale ning lasin silmadel kinni vajuda. sügavamat und paraku ei tulnud.

õhtupoole oli kõvasti saginat. keegi unustas infot anda, et homme tullakse relvastuse saadetist kontrollima. põssa aga plaanis alles esmaspäevaks asjad valmis teha...nüüd kiire.

buss saabus, hakkan kodu poole liikuma.


proosit

päev 190

üsna palju tööd oli terve päev. nii dokumendid kui ka relvastuse nokitsemine. endiselt tekib hämminguid kogustes ja asukohtades. seni tundub, et saab veel kõik lahendatud. loodan, et see nii jääbki.

kummalisel kombel on juba mitmendat õhtut tormine. viimased 2 õhtut vihma enam pole sadanud, kuid päikseloojanguga tõuseb kohe tuul ning keerutab tolmu üles. nii eile kui täna oli ka äikest. huvitav on ses suhtes vaadata, et pikset lööb siin-seal, aga vihma ei tule.

homme tuleb tihe rivi päev...üks rivistus teise järel. kole tüütu, kuid midagi pole parata. tegelikult oleks endalgi tarvis veel toimetada. esimene rivistus algab nii vara, et pean tunnikese varem tõusma ja jõudma oma suure koti veel kokku pakkida, kuna see antakse kohe peale esimest rivistust ära. eks siis vaatab edasi, mis ja kuidas asja saab.


proosit

päev 188

hommik algas varakult dokumentatsiooniga. oli sedakest nii palju, et lasin kohe lõunani välja. peale sööki ka veel mõnda aega ning siis kella 1400st alustasin ettevalmistusi õhtuses brääžnikuks. nimelt pidasin ma sünnipäeva koos sorro, hannese ja pant'iga. minu kohuseks jäi valmistada salat šašlõki kõrvale. otsustasin teha värske toorsalati - u.3kg tomatit, 2 värsket kurki, 2 rohelist ja 2 punast paprikat, 1 suur sibul. hakkisin kogu kupatuse ning maitsestasin kergelt soola ja sidrunipipraga...musta pipart panin rohkem. tagatipuks pigistasin veel sisse 3 sidrunit. kuna brääžnik pidi algama kl1400, läks lõpp kiireks. mul oli veel pool sibulat hakkida, kui viimased 5min jooksma hakkasid. nuga oli kah mul mingi jublakas seenel käimiseks ning nüri kah. püüdsin käepäraste vahenditega teritada, kuid kõige paremini ei õnnestunud. sedasi kiirelt sibulat vägistades lõikasin endale veel pöidlasse...libises kuidagi. õnneks peatas hoo mingil määral küüs ning ka ise reageerisin, nisis esialgu üle paari tilga verd ei saanud. sain kuidagi moodi ülejäänud sibula hakitud ilma värvi lisamata ning kokku segasin teise käega. pesin korralikult käed, tõmbasin salatikausi kilekotti (kärbseid on palju, neid pidin ka keset hakkimist aeg-ajalt hävitama) ning tõttasin minutilise hilinemisega sauna ette. häh...liha grillimine alles käib, kurat. see venis tervelt pool tundi. oleksin saanud lõpu palju rahulikumalt lasta ning tõenäoliselt ennast vigastamata, kui oleksin teadnud, et läheb veel aega. aga noh...peletasin igavust vähese tekkinud tööga ning juba kutsuti mind kohale. kiire kõne ning asuti sööma. salat paistis kõigile meeldivat, kuna lõpetades oli vaid põhja pealt kraapida. ning mitte, kuna vähe sai...tohutu pesukausi täis oli. paar õlut peale ning saigi ennast õhtule sätitud.


proosit

päev 180

võimalik, et leidus lahendus ka aiapaviljonide saatmiseks täna. hetkel on ettevalmistused tehtud, aga reaalselt näitab moment, kui asjaks läheb.

meeletu liivatorm on. hommik algas mõõduka tuulega. 0900 oli maapind varahommikusest tibutamisest piisavalt kuivaks puhutud ning hakkas ka tolmu üles lööma. 1000 oli juba korralik liivatorm. aeg-ajalt oli nähtavus ka 100m taha, kuid valdavalt kiskus kuhugi 50 kanti. 1100 nägi juba paremini, aga pikemad viibimised väljas tuli endiselt veeta koos näomaskiga.

täitsa pekkis. nüüd peale lõunat kl1213 hakkas sadama kah veel. no mida ilm. siukse tuule, tolmu ja vihma segu pole teab kui kaua olnud. õnneks oli vihm üürike nin sopaseks ei kiskunud.

niih...sai asjad antud, kõik. nojah, peaaegu kõik. kuna ootamatult tuli vedelike vastane nõue, pidin miisu parfüümid välja noppima. eks need püüan siis hiljem viia, kui minu lend läheb otse. eelsaadetis aga läbi britannia ning miskitõttu pirtsutavad seekord. kummaline tegelt, puhkusele läbi bitannia läksin, polnud küll mingit probleemi vedelike ees. nüüd, kus asjad liiguvad euroalusel, on sitt lahti.

selgus, et pean siiski leidma kellegi, kel vähemalt 1 ühik pagasit vähem läheb, kuna minu hingekirjas on hetkel 1 rohkem. hetkel peaks olema siiski 3 coylast, kes viisid täna vaid 1 ühiku ning hiljem tohivad viia samuti vaid ühe. see tähendab, et neil peaks 1 üle olema. kui nendega jutule saan, on hea. sitemal stsenaariumil abistab ming uus NSE üle, kel vaid 1 ühik kokku ongi ning ülejäänud reservis. nisis saavad asjad ikka kõik kenasti kotto ära.


proosit

päev 179

täna oli siis lõpuks mahti pakkida isikliku vara eelsaadetist. pidin usa poest lausa uue sõdurikasti ostma, et asjad kenasti mahutatud saaksid. nüüd on 2 kasti kenasti asju täis. sain kõik oma asjad pluss varustusest kah mõningad asjad, mida siin kindlalt enam ei kasuta. nojah...2 aiapaviljoni veel on, kuid need nii suured, et ei mahuks ühegi kasti ega koti sisse. need püüan kuidagi uue grupiga kokkuleppides kodu poole saata.

kuna asjade pakkimine võttis kole kaua aega, läksime päevitama alles kella kolmest. tundub, et väga agressiivselt enam päikest võtta polegi vaja...kätte on jõudnud etapp, kus piisab säilitamisest. võimalik, et alles jäänud aja vältelt tiba tumedamaks veel tõmbab, kuid iseenesest on juba piisav.

kurat, unustasin oma e-vidina kaasa võtta. mul sai ju Tasuja läbi ning vaja järgmist alustada. raamat on aga tööarvutis. laiskus on kah nii suur, et ei viitsi ainult raamatu pärast järel käia. tundub, et täna õhtul vaatan siis uinumiseks filmi.

jälle on net maas. veidral kombel siiski näitab, et telefoniühendus on veel alles, nisis tundub, et viga on siinpoolne. tõstsin korra toru ning ootasin tooni...ei tule. v-o siiski eesti poolt kraan kinni ning telefon pole sellest aru saanud...veider.

täna sauna ei viitsinud, käisin lihtsalt dushi all. kuidagi ei tulnud sauna isu. v-o mõtted segavad. kuna homme toimubki saarlaste poolt eelsaadetise ülevaatus, paneb fakti ette mure mõne teise asja saatmise koha pealt. mul on iseenesest paar asja, mis eestis keelatud pole, kuid saarlaste totakas protokoll taunib saatmist. loodan homme kuidagi kavalusega need asjad sisse susata peale ülevaatust, aga 100% õnnestumist garanteerida ei saa.

papsil täna sünnipäeva, otsustasin ka talle miskit saata. võtsin taaskord lahti Lillepood.ee.  esmese hooga tõstsin ostukorvi viski Black Label, siis suure punase roosi ja siis valisin kaardi. tükk aega põrnitsesin kaarte nagu totakas, kuni turgatas pähe väheke krutskit keerata. otsisin...ja olemas. kaastundekaart...muig. sisse keevitasin veel teksti:

"Sügav kaastunne aasta lisandumise puhul.

PS: kui ema lõhnade pärast nägusi tegema hakkab, anna lill talle."

minu arust sai tätsa lõbus komplektike.


proosit

päev 178

veteranipäev...magasin nagu lapsuke äratuseni. täheldasi särki selga tõmmates, et kui siia tulles oli mu naha toon särgi omast heledam, siis nüüd kõvasti tumedam...päikest saanud mehe moodi.

1000 toimus meil veteranipäeva raames terve kontingendiga videokõne KV juhtkonnaga. ei miskit erilist...tavaline esinduslik kõne. sama asja raames vedasime ennast veel 1530ks coy alale, et ka seal kontingendi juhtkonnalt juttu kuulata. selle järel jagati KV juhataja missi kingitused välja...mingi Gerberi multitool. kuna mul korralik Leatherman olemas ning Gerber nikuinii eriti kvaliteeteid multitööriistasid ei valmista, vahetasin enda oma ühe coy sõduriga 2 latti suitsuvorsti vastu. vot see oli võit.

peale seda tehti sangpommi rebimist ning kõievedu, söödi grilli ja kuulati mussi. suht mahavisatud päev tegelikult. mul oli igast muud plaanis ning ei oodanud, et nii palju aega sellega käest ära võetakse.


proosit

päev 171

tegelesime hommikul veel pakkide sildistamisega, kinni tõmbamisega ja ladustamisega. noh...tegelikult läks sellega lausa lõunani, kuid seekord rahulikus tempos. kuna mul sai 1 konteiner täiesti tühjaks, ladustasime suure osa sinna.

peale lõunat tegelesin veel paberimajandusega ning pidasin sidet eestiga. kuskil peale kolme hakkasin alles tundma, et on taastunud endine rahulikum tempo. ei mingit kiiret rapsimist...rahulikult mõelda ja teha.

jõudis täna kohale, et alla 4 nädala mul siin veel jäänud. hakkabki otsa lõppema se pull siin. tagasi vaadates polnudki se aeg nii pikk. päevad liikusid arvestatava kiirusega, nädalad kadusid alt märkamatult. eks tõenäoliselt hakkab viimane nädal-2 venima, kuid hetkel on veel täiesti normaalne ning oma mõtteid koju minekuga üldse ei vaeva.

kuna homme lahkuvad me arstid, siis täna tegid nad selle kohaselt peo. toodi hunnik pitsasid, õlut, krõpsu. valmistati suitsukana ning veise grilli medium rare. mõni tükk oli minu jaoks liiga toores, kuid mõni teine kergelt roosakas oli tänu varasemale marinaadile väga hea. arste käis järk-järgult ära saatmas terve haigla ning kokad said kiitust nii saarlastelt kui ka amidelt. aitasin ka ossil looma küpsetamise juures. mees oli kuidagi nii üksi seal, nisis otsustasin seltskonda pakkuda. kui juba juures olin, pakkisin ühtlasi ka värskelt grilli pealt tõstetud liha fooliumisse, et sedasi veidi edasi küpseks ning soojas püsiks. väike pitsa, gill, salat ja õle. pärast ka tükike kooki koos jäätisega ning naba taga taas hea olla.


proosit

päev 165

hakkasin hommikul kohe paugutama. peale lõunat oli siis coy alal kohtumine amidega. oli eilne kindral ja sis veel kõrgem mingi kindral, kelle lemmik projekt on pidevalt veteranidega tegeleda. lobisesin eilse kapteniga, kes samuti jala kaodanud oli ning siis lühidalt ka selle tähtsa kindraliga. kätt surudes surus mulle pihku meene-märgi. se on midagi taolist, mida kõrgemad ohvitserid visiitidega üksteisele ja tähtsamatele külalistele jagavad. tavaliselt on nad küll ümarad, umbes usa hõbedollari suurused, see kindral andis aga mingi piklikuma plönni. nägi rohkem välja nagu vapp...või väeosa embleem või midagi. einoh, tore oli tutvuda ja pudi saada, kuid annan enesele aru, et olen siiski oma üksuse trofee-maskot, mida PR-üritustel presenteerida. asi pole selles, et olen ääretult erakordne, vaid puhas viisakus ning suhtekorraldus.

tagasi jõudes asusin edasi lammutama. tõenäoliselt lammutan kuni teisipäevani, kui suurem osa relvastusest kodu poole liikuma hakkab. praegu sellega kaasnevalt on siin paras hullumaja puhvet...närvid pingul ja sarimõrvari ilme näol.


proosit

päev 164

täna alustasin suht varakult lao inventariga pihta. kuskil tunnike jõudsin lammutada, kui tuli usa kindral plaanipärasele visiidile. tema oli seekord mingi über-suurem kindral, kes vastutab ja haldab tervet seda regiooni, mille sisse oma kämbiga jääme. ta vist haldab ka Kandahari ning võimalik, et veel mõnda piirkonda. igatahes siuke vend käis hunnik saatjatega külas. igasse putkasse sisse ei astunudki, nisis ei seganud. mingi hetk ainult, kui läksin väheke puhkama ja värsket õhku sauna ette tarbima, kutsus mu ülemus mind platsi. tutvustas mind kui kohalikku terminaatorit. kuna ma juba siuke trofee-maskott olen, serveeritakse mind pidevalt külalistele imetlemiseks. veidi totter on, aga tõenäoliselt tuli jutuks, kuna amidel endalgi oli üks mees selline kaasas. üks kapten, kes oli parema jala poolest reiest kaotanud. eks siis muljetasime ja võrdlesime jalgu pisut. kui lahkusid, suruti mul kõigi poolt veel kätt kõvasti (kuigi tutvustati mind ainult kindraliga) lahke naeratus näol. seda peab tõdema jah, et amide ja saarlaste seas on respekt haavatud veteranide suunas - eriti need, kes veel uuesti missile tulevad - tunduvalt kõrgem, kui eestlastel. meie kaitseväes talutakse haavatuid, mujal ülistatakse kui kangelasi. loomulikult on ka teistel selliseid vähe, kes uuesti missile tulevad, kuid neile saab osaks palju suurem austus, kui meile.

suure osa päevast kulutasin ainult inventariga tegelemiseks...selg haige lausa. nüüd on nii kiire, et ei saa endale isegi väikseid jõusaali treeninguid lubada. homme peab küll vägisi kuskilt näpistama, ehk siis ei jää nii kergelt kangeks, kui vahel end füüsiliselt jõusaalis pingutada.

näidati täna telekas kohaliku kanali pealt minu intekat. kohalik raadio oli sellest nii vaimustatud, et kutsusid mind ka eetrisse lobisema. ausalt öeldes on koll ees, aga hetkel on see eesti haipimine brittidele, nisis tulen teabeohvitserile vastu ja võtan osa. tõin ainult tingimuseks, et järgmise nädala teise poole sees, kuna hetkel meeletult tööd.


proosit

päev 153

täna käisin Itaalia alal poes. olin 20 päeva tagasi ostnud uue juukselõikusmasina 20$ eest ning sel oli liikuva tera kinnitus purunenud. otsustasin selle lühikese kasutusaja nimel asja ringi vahetada. mõtlesin veel, et seda tundmatut asenduseks ei võta, valin mingi kallima ja tuntud ning maksan vahe juurde. teenindaja aga üllatas mind...kohalik garantii 7 päeva. wtf...meil on kallimale elektroonikale 2 aastat ning odavamale vist vähem (äkki 6 kuud), kuid siin kõigest 7 päeva. no mis pagana vead saavadki elektroonikal nii lühikese ajaga ilmneda. turakad näitasid mulle kassa küljes olevat A4 ning kehitasid õlgu öeldes, et amidel on samuti. kummaline...kõhklesin, kuid pole nagu ruumi vaielda kah. ise olin loll, et seda kirbusitta märkamatus kohas ei näinud. nojah, kuna siiski tarvis ning neil ka on tunustatud tootjate kaupa, ostsin Panasonic'u. vähemalt see ei tohiks sedasi puruneda. ja kui ka puruneb, on eestis võimalik vast väikse tasu eest parandada. se eelmine x-firma oleks mu kodus jänni jätnud. ma ei osta sealt poest enam midagi, raisk.

tagasijõudes ajasin kohe särtsul habet lühemaks. ta oli juba enne puhkusele minnes otsustanud, et tagasi tulles kärbib. alul lasin 2cm pikkuseks, siis võtsin veel pool maha ning paari tunni pärast otsustab, et tahab veel lühemat. nüüd on nii rahul. lõug saab õhku ja päikest ning kuidagi kergem olla.

peale lõunat mu pügamine jätkus. bobo oli taaskord ukse taga, et tehku ta soeng korda. ta mul täitsa püsiklient juba. õnneks tal hea pea kuju ning kerge pügada. mõni on siin nagu panniga kuklasse saanud...no kuradi keeruline sujuvaid üleminekuid teha.


käisin särtsuga päevitamas. ronisime solaariumisse, meie anestesioloog, kontingendi veebel ja üksuse ülem juba ees. mahutasime ennast siiski kuidagi ära. kuskil pool tundi hiljem lisandus ka popi. olime särtsuga kõige pikemalt, u.1,5h. lahkusime viimastena.

õhtul sai sünnipäevade raames taas suitsukana ja grill steik'i. kuna suitsukana mulle ei sümpatiseeri, siis lasin 2 steiki naha vahele. marinaad oli mõnusalt läbi käinud...puhas nauding. peale soolast serveeriti veel küpsisetorti ning popil kodus valmis kootud küpsetist (sama, mis tal läti õppustel kaasas oli). küpsisetort oli jube hea...peaaegu oleksin pidanud kõrrega sööma. popi kook on samuti kuradi mõnus. raibe keeldub aint retsepti täielikult avaldamast. ta teeb siukest kergelt õhulist kumjat biskviiti. kusjuures pole üldse kuiv. kord ta kirjeldas protsessi ja komponente küll, kuid ütles kohe, et osad asjad jättis avalikustamata...õelus kuubis. aga noh...se retsept pidi mingi pere reliikvia olema, nisis väga nördinud pole.

peale mõnusat sööki võtsin sahtlist varem ostetud sigari (seda marki olen ka eestis nautinud), üks õlu kõrvale ning mõnulesin päikseloojangu käes. üllatav oligi, et esimest korda oli veel loojuva päikse käes 28 kraadi sooja ja sellisel kellaajal üldse veel paistis.


proosit

päev 137

täna ööseks oli meil miisuga kompromiss, ta kolis toa tagumisse alumisele narile. sedasi ei puhu ta pihta miski ning mul on piisavalt soe. avastasin üldse, et see on esimene kord, kus minul on jahe ning miisul mitte. ainus loogiline vaste on see, et mina olen kohaliku kuuma päevaga juba nii harjunud, et ihkan ka ööseks soojemat keskkonda.

päeval hakati vaikselt suitsukana ning makaroni salatit valmistama, kuna winni puhh ja meedia tõttab koju. miisu juba limpsas eile keelt, kui kanasid sulamas nägi.

veel õhtupoolikul käisin miisuga turul...ehk näeb miskit oma silmadega, mida ihkaks. siiski miskit ahvatlevat polnud. tulime tagasi tõttasin mina kohe sauna. selleks ajaks, kui olin ennast puhtaks küürinud, olid ka toidud kenasti laual ning kinnitasin keha koos paari õllega (alkovaba muidugi).

kuna winni puhh'iga sai ka eile püstolit ja automaati laskmas käidud, siis nüüd loeti kenasti punkti arvestuses kohad ette. kõik said auhinnad, parimad koos lisadega.

saabusid veel kaks ami ja 1 saarlane külla. meedikud...võtsid kampa, lobisesid juttu. igati tore õhtu oli.

nüüd siis jääb reisijatel oodata vaid kesköötundi, et lennujaama sõita...aldab kodutee.


proosit

päev 134

täna magasin taas sitemalt. kuigi nägin toanaabrit õhtul ennast juba mugavalt oma putkas sisse-sätitult, avastasin ta siiski öösel norsates toast. ei lõristanud nii valjult, kui eelmine kord, aga piisavalt, et üles ajada.

miisu oli peale üht öösel maandunud. ta oli koos fotograafiga vastas tuppa majutatud. ei hakanud ta und häirima, nisis tegin omi asju. nägin teda alles lõunale minnes. esimese hooga tegime vaid kallistuse. ei taht teiste "näljaste" sõdurite ees kohe suudlusega esineda. peale lõunat oli aega lobiseda ning omaette olla. enne õhtusööki käisime ka tiiru usa poe kõrval kohvikus, kus tegime piparkoogimaitselise smoothie...romantika.

nendega koos oli saabunud ka Winni Puhh, keda õhtul kl2000 kuulama mindi. selleks hetkeks tõmbas ilm juba külmaks...pidin frentsil varrukad alla kerima, raisk. kuskil tunnike pullitamist konteinerite katusel ning läbi ta oligi. loodan, et kuttidel väga külm ei olnud...rabelesid seal katusel ju kogu aeg.

nüüd, kus miisu mulle uue raamatu tõi, lugesin enne magamaminekut filmi asemel seda. "joomahulluse päevaraamat 2: tulba-ahv". sain esimese 50lk peale juba üsna mitu korda irvitada. kui oleksin üksi toas olnud, oleks lausa laginal naernud, aga teised juba magasid (miisu ja fotograaf paigutati minu tuppa).


proosit

päev 118

tüüpiline L hommik. kuni süntari ürituseni polnud suht muhvigi teha. siis aga läks vitsutamiseks. isegi kodukootud kalja oli. õhtu vältel jõudsid isegi osad amit külla - 3 naist, 1 mees. naised läksid sauna katsetama, kutt istus meiega. aeg-ajalt käisid naised värsket õhku hingamas ning kurtsid, et ei saa kuuma kuidagi. ozi käis kontrollimas, kõik toimib. nad kas viskasid liiga vähe vett leiliks või siis on jube paksu nahaga. hiljem siiski oli juba kiljumist kuulda...said vist leili kogusele pihta lõpuks.

kutt, kes meie juures istus, oli Samoa'st pärit. kuna tema sauna ei läinud, siis ei õnnestunud ta tätokaid näha. selle rahva mehed on suht kõik ju täis kritseldatud. jutu käigus selgus, et ma olen nende kas nüüd grupi või suurema üksuse naiste seas üsna populaarne...et mitmetel nende amide naistel on minu vastu väike crush või nii. ega ei osanudki selle infoga eriti pihta midagi hakata. valdavalt pidavat olema ajendiks minu mohikaanlane. sellele lisanduv habe ja tätokad annavad järelikult hea välimusega kombo. nojah...kui nii sis nii. tuleb välja, et tahtmise korral oleks ami naistega lööki siis. saarlaste käest sellist tagasisidet ma igatahes saanud pole, kuid soengut on kommenteeritud küll...et näeb äge välja või nii.

hilisõhtul istusime veel kuttidega puhkeruumis ning tagusime kaarte. lõpuks jäin üsna uniseks. otsustasin, et lähen käin veel korra arvutist läbi ning siis koju tuttu. olin vist nii väsinud, et jäin sinna samma tukku. igatahes tegin üks hetk silmad lahti ning avastasin, et kell on kuus läbi hommikul. pekki, no enam ei viitsi koju kah ronida. tegin endale tiba mugavama pesa ning lasin rahulikult edasi.


proosit

päev 117

tegin täna üle pika aja isikliku töömeili lahti ning avastasin, et juba eelmiseks reedeks taheti mult vastust. nüüd kiiruga vaatan asju üle ning valmistan vastust vabandusega.

muidu on kuidagi jube tuim olla. pealelõunane unekas tüütab.

tegin tunnise uinaku. oeh...palju värskem olla. kuidagi jube hästi on see lõunauinak sobima hakanud. tegelt on ju ka tõestatud, et lühike uinak lõuna ajal tõstab ülejäänud päeva produktiivsust. ja tõepoolest...pea on lahti ning mõte toimib.

peale õhtusööki aitasin kaasa homsele sünnipäevarallile. oldi tegelt juba päeval alustatud. ma siis aitasin nüüd salati materjali hakkida ja juustu riivida...noaga. riivi pole, nisis käisi juustu fileerimine kiirendatud moel.

vaatasime veel ühe õhtuse filmi ära. lõpu poole hakkas mingit kärsakat uksest sisse tulema. raisad seal prügimäel põletavad taas keelatud sitta - plastik ja muu siuke. teevad seda meelega öösiti, muidu lendaks mingi kontroll peale. majutusse se ei levi, kuid tööaladele küll. fak raisk, peaks mingile võllile mainima...jube vastik on olla nii.


proosit

päev 65

täna on isegi kõvasti ilma antud. selge päiksepaisteline suht tuulevaikne. termo näitab tervelt +10. ei teagi mis lahti, kuid muidu meil viimasel ajal nii soe enam pole. ei taha uskuda ka, et nüüd soojemaks minema hakkab, kuna jaanuar pidavat siin kõige külmem kuu olema. lausa nii hull, et ei pruugi päevasel ajal enam plussi minnagi. eelnevatel päevadel oli nii külm, et ei raatsinud isegi juukseid õues eriti lõigata. tavaliselt võtan selleks särgi seljast. kuid täna nii soe, et otsustasin lõikuse ära teha, mohikaanlane mu peas hakkas kuidagi metsikuks minema.

heh...alles enne õhtusööki jõudis mulle kohale, et täna on aastavahetus. kuna päevad mööduvad siin kiirelt ning, tunnistagem ausalt, tegelikult mingit erilist pühade meeleolu pole, siis nagu ei realiseerinudki enda jaoks, et homsest juba uus aasta.

ostsin under armori neti poest veel asju - sooja ja külma ilma sokid ning kindad. muidu vast polekski sooja ilma omi ostnud, kuid meenutades palavaid taktikalisi olukordi tundus, et paar võiks siiski olla. varem või hiljem tuleb selliseid olukordi alati. enne ostu uurisin aga kinnaste tausta põhjalikumalt. leidsin, et kasulikum on tegelikult osta nii öelda alus-kindad, millele õige kinnas peale tõmmatakse. klientide tagasiside polnud õigetele kinnastele soosiv, nisis otsustasingi nii. teades, et taktikat tehes lähevad alati kaitsekindad käes kuidagi vettinud nätsuks, on alus-kinnas mõistlik lahendus - juhib eemale liigse palavuse ja niiskuse hoides kätele just parajat temperatuuri.

hilisõhtuks siiski valmistati puhkeruumi mingi laud ning suurele ekraanile ilmus ETV. kuna tujurikkuja ilmub ekraanile kohaliku aja järgi alles 0040 siis kahtlen, kas viitsin seda kainelt oodata. vast vaatan pigem kordust, kui saan.

ootasin, kuid õnneks mitte "kainelt". libistasin alkovaba õlut ning mingit muud pudi, mida valmistatud oli. sellegi poolest ununes tujurikkuja täiesti ning sai hoopis kuttidega mõnusalt juttu puhutud. hiljem läksime telki ning tegime "tonni". savi sest telekast, nisamagi oli lahe. tujurkkuja meeldib, kuid meil "tähtsamatki" teha.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

Tallinna Ülestõus

MTÜ kutsub Tallinna linnavalitsuse laristamise vastu meelt avaldama

Meeldetuletuseks kodanikele mõned näited, milleks Tallinna linnal „raha ei ole“:
• 50 Tallinna lasteaeda ei vastanud 2011. aasta lõpu seisuga tuleohutusnõuetele (Põhja-Eesti Päästekeskuse sõnul saaks nõuetega vastavusse viia 1,8 miljoni euro eest).
• Tallinna lasteaedade mänguväljakud ei vasta turvanõuetele, ekspertiis mänguväljakutele telliti alles pärast ühe lapse hukkumist Tallinna Laagna lasteaias.
• Tänavavalgustuselt on kärbitud enam kui miljoni euro võrra, linn on valgustatud säästurežiimil (puudu miljon eurot).
• Tallinna tänavad on kohutavas seisukorras.
• Kalamaja lasteaed ootab juba mitukümmend aastat kapitaalremonti. Mahtra lasteaed on väga viletsas seisukorras.
• Eraomandis olevate huvialakoolide tegevust toetas linn vastavalt finantseerimiskorrale taotluste alusel kuni 2009. aasta I poolaasta lõpuni, edaspidi masust tingitud eelarveliste vahendite nappuse tõttu Tallinn erahuvikoole ei toeta (vaja ca 500 000–600 000 eurot).
• Tallinna trammi- ja trollibussikoondise töötajate palgatõusuks ei leita 1,7 miljonit eurot .
• Paljud lasteaiaõpetajad on sunnitud töötama alandatud töökoormusega.
• Telliskivi tn ääres ei ole võimalik kõnniteed paarkümmend sentimeetrit laiendada, et sinna rattarada teha, raha ei ole. 
• Tramm nr 5 ei saa käigus hoida, sest raha ei ole. 
• Mõne aasta eest põhjustas auklik asfalt kaks tööõnnetust: üks lasteaiatöötaja kukkus katki jalaluu, teine õlaluu. (Rõõmupesa lasteaiale pole asfaldiraha.)
• Pääsupesa lasteaias antakse 1988. aastast (see on 24 aastat vana!) pärit voodipesu vanematele pesta. 
• Poska lasteaiale leiti remondiks raha alles siis, kui karniisitükid hakkasid maja küljest hoovialale varisema.
• Koolibuss Pirita-Kose– Balti jaam. Aastane tasu kokku ca 6000 eurot, kuid linnal raha pole.
• Kergliiklustee puuduolev lõik (1,1 km) Metsakalmistu–Pirita Gümnaasium.
• Bussi nr 6 liini pikendamine Teletornini – raha pole – lapsed peavad 2–3 km kaugusel olevasse Merivälja kooli minema kas jalgsi, rattaga või autoga.
Tallinnal aga jagub raha siia:
• 2009. aasta abikampaanias kulus abipaketi reklaamimiseks ligi 128 000 eurot, puude ja kartulite endi peale ligi 32 000 eurot.
• 890 000 eurot maksis ÜHE purskkaevu ehitus Harjumäele.
• 25 000 eurot läks Tallinnale maksma e-valimiste vastase raamatu trükkimine.
• Programmi “Tallinna munitsipaalsaunade korrastamine” toetati 8,5 miljoni euroga.
• Tallinn maksis mullu PBK-le üle 425 000 euro saadete edastamise eest, sama kulu ka aastal 2012.
• Tallinna TV läheb linnale maksma ca 2,4 miljonit eurot igal aastal.
• Ülelinnalise nädalalehe Pealinn/Stolitsa väljaandmine aastal 2011 – 548 042 eurot. Alanud aastal plaanib linn kulutada sellele sama suure summa.
• Tallinna linn on kõhnale rahakotile vaatamata leidnud raha, et saata elanikele kallile kriitpaberile trükitud Tallinna TV reklaamid.
• Tallinna linn kulutas ligikaudu 50 000 eurot maksumaksja raha linna jõulutervituse edastamisele eratelekanalites. 
• Ligi 6000 eurot maksis Kesklinna valitsus elanikele saadetud kalendrite eest.
• Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjon leidis, et Tallinna Televisioon maksab Solarise keskuse rendipindade eest turuhinnast märkimisväärselt rohkem, ometi ei soovi linn lepinguga midagi ette võtta.
• Planeeritakse ligi 100 miljonit eurot maksva raekoja ehitamist linnavalitsusele.
• Köetakse tühjalt seisvat varisevat Linnahalli 440 000 euro eest aastas, sest Tallinna linn pole suutnud leida investorit, kes renoveerimistöödega alustaks. 
• „Hoolimata kõikidest intriigidest, oleme sillutanud tee templisse,” lausus Edgar Savisaar õigeusu kiriku 10 876 eurot maksnud reklaamis aasta tagasi. Kirik pole seni valmis.


 tahtsin endale märget Tallinna pattudest.

 mõte - kellel on piisavalt volitust keskerakond Tallinna võimult kukutada..?


proosit

streigi parema käe reegel

üks minu vahva sõber postitas oma blogis hiljutise streikimise kohta huvitava fakti - streik on mõeldud tegelikult kolmandatele inimestele (rahvale), mitte represseerijatele otse.
nimelt kui streikijate ametialase tegevusetuse tõttu tekib esialgne rahva viha streik-pundi vastu, suundub see hiljem ka rahval represseerija poole, kuna rahval jääb "teenus" kasutamata. nisis on represseerijad lõpuks sunnitud (osaliselt) streigile alla andma.

ma siin mõtlesin, et se on ainuüksi loogiline tegelt, et inimesed, kes sõltuvad streikijate rutiinsest tööst, peaksid koos nendega kasvõi toetuseks streikima.
näiteks, ammustel aegadel, kui ma temt-is (TTK) veel õppida viitsisin, käisin koos teiste üliõpilastega, kes üle eesti kokku tulnud, toompeal streikimas ja suuremaid üliõpilastoetusi nõudmas. kuigi ma ise toetust kunagi ei taotlenud leidsin, et ma peaksin vähemalt toetama oma kaasõpilaste üllast eesmärki.

sama kehtib ka kõikide muude streikide kohta. paraku on hall mass passiivne - kui otseselt perset ei torgi, siis ei koti. kuidagi oleks tarvis rahva ühte-hoidmist propageerida sest, kui kannatab struktuuri üks lüli, siis kaudselt või otseselt kannatavad ka teised lülid.

Reegel - kui streigid, streigi nii, et kannatajaks pole ainult sinu "tööandja", vaid ka "teenuse kasutaja"!!!


proosit

SUSPENSION Tapperis

 vaata lisaks näoraamatust

täna toimus sis siuke väike ürr. mina rippusin ja miisu pildistas.
esialgu, kui kohale jõudsime, oli närv päris suur, kuid peale esimest kahte "esinejat" olin juba rahunenud...vaat, et isegi kärsitu "millal mina juba saan".

konkse kinnitama hakati vasakult. esimesed 2 olid ok (nagu süst), teised 2 juba valusamad (nagu kanüül). oletan, et viimased riivasid närvi või midagi.

rippesse tirimine võttis juba südame puperdama. sitt oli see, et nii aeglaselt, nagu ma ka asja võtsin, läksin ikkagi vist tiba vara üles. oleksin pidanud mõtlema konksukinnitaja sõnade peale - kui ta neid selga lisas, mainis, et mul tugev paks nahk...järeldus - ei anna kergelt venima. igatahes peale minuti rippumist olin sunnitud alla tulema, kuna paremast tiivast kuni parema õlavarreni andis mingi närv kõvasti tunda. alla saades võttis pea kergelt tuikama. istusin, tarbisin vedelikku ning otsustasin uuesti proovida.

teine katse juba parem. esiteks teadsin mida oodata ning mõningane nööride reguleerimine leevendas asjaolu. sedasi ma sis kiikusin seal kuskil 10min või umbes nii (v-o ka kauem...aeg ju relatiivne [pealegi kella keegi ei vaadanud]).
muidu oleks vast isegi kauem kiikunud ja poseerinud igast asenditest, kuid kuidagi igav hakkas. oleks kellegagi palli loopinud vm, sis oleks veel olnud, aga sitta kah...tulin alla.

esimene kontakt maaga oli veider - siuke tunne, nagu oleks 25kg-ne tsemendi kott selga pandud...no siuke raskus oli jalgadel mõneks mõmendiks. aga se möödus kiirelt ning kohe lauale. eemaldati konksud (krt, oleks pidanud mälestuseks küsima), puhastati haavad, plaastrid peale ning oligi kõik.
tänasin läbiviijaid, tegin viimased paar sõna sõprade-tuttavatega ning punnu.

kokkuvõtteks oli üritus tiba nõrk tegelt. osavõtjaid (loe: rippujaid) oli vähe (u.6tk v-o veel mõni), ajaplaneering puudus (polnud kindlaid rippumisaegu) ning muss tuli kah läpaka ühendusest.
mõistan muidugi, et masu ajal ei saanud kõik soovijad kohale tulla, aga järgmine kord üritaks siukest asja teha üritusel, kus esitletakse erinevaid tätokaid (inimesed + fotod), mõndasid v-o isegi tehakse kuskil nurkades (hea huvitav vaadata), seina ääres oleks mingi piercing'u boutique, kus saaks osta ja teha lasta, sis bänd mängib laval ning siis kõige selle tsentris toimub lae alla riputamine.
nagu ma mõistan, sis tegelikult on ka eestis midagi siukest varem olnud (2 aastat tagasi ja ka varasemalt), kuid sooviks ka praegu...või on sis tõepoolest masu ajal kõike seda kooskõla erinevate osade vahele raske saavutada.


proosit