päev 191

hommikul tahtsin ka viimased asjad majutusest, mis eelmine õhtu valmis panin, kaasa võtta, kuid tunnike varem ärganud pea unustas nad maha. sain veel korra majutuses ära käia. tagasi jõudes oli mul pool tundi aega suur seljakott valmis pakkida. jõudsin kenasti...jäi 5min ülegi. kott aga sai suur. panin sinna võimalikult palju, et hiljem ülejäänud kindlasti väiksemasse patrullkotti mahuksid. hetkel aga oli suur kott ikka üüratu...jõhkralt punnis. viimati oli mu suur kott vist ajateenistuses nii pungil. arvan, et mahutasin sinna ära terve sõdurikasti täie kaupa ära.

selle järel põrutasime kohe coy alale rivistust tegema. esmamissioonlastele jagati kätte NATO artikkel 5 (ISAF) medalid. kuigi nüüd saab selle medali juba miinimum kuu aega missiooni teenistuse eest, siis minu ajal oli piiriks kas 2 või suisa 3 kuud, sestap mul seda varem polnud ning seisin ülejäänud medalisaajatega ühises rivis. kõned olid õnneks lühikesed ning kulinad jagati kätte kiirelt.

tagasi alal selgus, et teist rivistust tol päeval siiski ei tule. küll olid aga saabunud KV juhataja jaoks varem kohale tema julgestus, kellele nüüd relvastust ja moona välja jagasin. edasi tegelesin lahingvalmiduse salvede tühjakslaadimisega ja ladustamisega. osad jõudsid ka oma relvad juba kenasti ära puhastada...ei tea, mida ülejäänud ootavad. neil suurt midagi teha pole, võiksid samuti puhtaks teha...saaks ära panna.

korraks tekkis ka mõte päevitama minna. kuna aga nii kaootiliselt käidi asjatamas, siis ei julenud isegi tunniks ajaks ära kaduda.

õhtul vaatasime veel paar filmi ning tegime sauna. hiljem majutuses natuke raamatut ja saabuski sügav uni.


proosit

päev 185

oli vali äratus. mõni minut enne õiget äratust hakkas tuletõrjehäire üürgama. loivasime välja ja passisime tuletõrje järgi. alates häirest läks neil kõigest 15min. alates kõnest jõuab tallinnas kah tuletõrje kiiremini kohale. erit arvestades, et need mehed on oma masinatega meist vähem kui 400m kaugusel...uimerdised. selgus, et valehäire. kas oli kellelgi röster liigset kärssa ajanud või unustas enne veekeetja sisselülitamist vett panna, aga põlengut polnud. siiski andis aimu, et reaalses olukorras oleks sellise tempo juures meie majutus jõudnud maha põleda...kõrge tase mai ääss.

päev otsa traali-vaali tööd tehtud ning paberitega pead hullutanud...üsna väss olla.


proosit

päev 184

kuidagi nii magus uni oli, et täna hommikul oleks küll võinud kuskil tunnike pikemalt lasta. ei läinud õhtul liiga hilja magama ega midagi. lugesin raamatut kuskil poole 12ni ning kohe tuttu. ärgates kulus ringutamise ja tõusmise peale tervelt veerand tundi. tegin hommikuse hügieeni ära ning hakkasin ennast sättima. olukorda kiirendas asjaolu, et popi lasi vussu kaenla alla. ta ei töristanud seda küll pikalt, aga kurat kus asi on võimas. mul tõmbas kohe nina nii kinni, et lämbumisohus pidin viimased asjad selga tõmbama alles ukse taga. tegin talle märkuse, aga tema hakkas ennast kohe kaitsma: "kassa üldse kuulsid kah, kui kaua ma seda lasin?" mina ei osanud selle peale muud kosta, kui "mina olen harjunud ninaga haisu tundma, aga sina võid ju tõesti kõrvadega nuusutada" ja panin ajama.

alal tahtsin pesu pesta, kuid mingid asjad juba keerutasid ees. jätsin masina peale järjekorda ning asjatasin edasi. töötlesin kohe läbi 3 töökirja, saatsin vastused, print-allkiri-send dokument ka edasi ja oligi päev juba hoo sisse saanud. vahepeal olid pesumasinad rahunenud, nisis ühel asendasin sisu enda omaga. kiire kõne miisuga - tema oli juba tegus. vaatan, et viimasel ajal on tihti, kui minu äratuskõne juba hiline ja ebavajalik on, aga tore on abikaasa häält kuulata sellegi poolest.

tegin trenni üle mitme päeva. kuidagi jube raske on vana rutiini taastada. enne coylt asjade vastuvõtmist oli mul korralik rütm sees. peale seda on umbes pooleteise nädalane paus kõva laiskuse jätnud. alati, kui mööda kõnnin, tunnen vajadust trenni teha, aga mugavus on suur. vahepeal taas tegin, kuid korralikku rutiini ennast ei saanud. nüüd on ilmad jube palavad kah, et iga veidi aja pärast jõudu teha. siiski kuidagi nui neljaks endiselt püüan.

tegin peale lõunat tunnike solaariumi, rohkem ei jaksanud. muidu võtan 1,5h, aga täna on samuti jube kuum ilm ning polnud lihtsalt mõnus enam. särts aga naudib sellist. tema poolest võiks ilm veel tulisem olla. minu jaoks oli 35 veel okei, kuid kõrgemaga väga pikalt päikse käes isegi lamada ei jaksa.

tulin alla ja...lammutavad pakitud aluseid. selgus, et tõstukimees oli ühe aluse kogemata pikali ajanud ning seest voolas kahtlaseid asju välja. coyle on väga hästi teada, mida võib ja mida mitte ning mida on mõttetu vedada, aga ikka üritasid nihverdada. nüüd löödi ka teistelt nende pakitud alustelt kaaned maha ning kraami aga koguneb ja koguneb. patareid, kahtlased vedelikud, gaasid purgis jne. säärased asjad on siinses mõistes kõik ohtlik veos ning vajaks sellisel juhul eraldi saatmist.
 
kaugelt paistis järjekordne liivatorm tõusvat. pean ükskord mingi pildi tegema. paistab sedasi, et konkreetne beežikas sein liigub. seekord polnudki terve horisondi ulatuses, vaid selgelt eristavate piiridega vasakult paremale. kõrgus ulatus, nagu alati, taevani. õnneks oli lühike, kestis vaid mõne minuti. sellele järgnes kerge vihmasadu, mis samuti viimasel ajal harilikuks saanud. läksin tol hetkel sööma. tänu kuumusele väga märjaks ei jäänudki.

veidi peale õhtusööki käisin saunas. otsustasin seekord ka basseinis lõpuks ära käia. rätik ümber ning sandaal jalga ja keksides kohale. seni olengi hoidunud seetõttu, et pinnas, mida mööda sinna ühel jalal kargama peab, on üsna konarlik ning kukkumisoht on suur. seekord aga ei pidanud enam kiusatusele vastu ning vedasin ennast kohale. oii kui mõnus. kuumast saunast kiire dushiga suurem higi maha ja edasiselt kergelt jahedas vees liguneda...taevalik. oleks nüüd keegi ainult sigari ja õlle toonud, oleksin üsna pikalt ligunenud.


proosit

päev 166

tulin alale. lobisesin sauna ees ligi tund aega enne, kui oma konteinerisse jõudsin. alguses vaid hannese ja sorroga, hiljem liitus mehi veelgi. katrin pani vahepeal oma pudru piimaga mikrosse soojenema. kui umbes 10min pärast järele tuli, oleks asi nagu plahvatanud. kaus oli õõnes...puder vaid põhjas ja servades, ülejäänud üle ääre. sai nüüd küürida. arvaks, et ta teeb sedasi pidevalt soojaks, kuid miks seekord selline läbu.

edasi käisime teisel ala korda loomas. ei suudetud ära oodata üleadmis-vastuvõtmis akte, ikka nüüd ja kohe pidi minema. mõnel on prioriteedid sinna kiiresti coy masinad paigutada, minul aga, kurat, on prioriteet coy varustus üle vaadata ning valmistuda teisipäevaseks relvasaadetiseks. pole parata, peab meeldima.

ilm on vastikult palavaks kiskunud. ka täna tõmbas temperatuuri lakke. ei registreerinud tippu küll ära, kuid võiks arvata, et oli umbes sama kuum, kui eile - 36,7kraadi. temperatuuri tipphetkedel on termomeetri küljes oleva hügro näidu miinusesse visanud. selles mõttes, et nii kuum ja kuiv, ei suuda niiskust välja kalkuleeida. arvan, et mingi niiskus ikka on, kuid kuumematel momentidel on ta siga-madal.

peale lõunat ei jõudnud isegi leiba luusse lasta. oli tarvis prügimäele kogutud paska viia. kuna särts ja popi inkat eriti ei habla, olin sunnitud kaasa minema. seekord oli üllatuseks eelnevalt tarvis gusti ja MP plast-konteinerid üle värvida...markeerimise põhimõttel. varem neid värvima ei pidanud. tähendab, kui esimene kord viisin, siis minu eelkäija siiski juhendas värvima. aga mulle viimane kord prügila neeger-boss rääkis, et neid ei pea. tuul käis mingi aeg näidistega maad kuulamas - nüüd peab. no mida perset. nüüd, kui ise platsi lendasin...nojah, uued neegrid, uued reeglid. oligi uus neeger, kes seal nõudmisi pildus. "seda ei saa ja sellel peab see olema!" fakk raisk. siuke pidev laveerimine käib pinda. otsustagu ükskord mingi kindel rutiin ja jäägu sellele kindlaks. kui küsisin, kas se parandab midagi, siis vastus oli loomulikult negatiivne. lihtsalt mingi loll nõue taastati.

käisin saunas ja pärast väljas jahtumas. kuna ka õhtused temperatuurid üsna kõrged on, siis võtab jahtumine tavapärasest tunduvalt kauem aega. kuna ajasin ka oma mohikaanlase paar päeva tagasi maha (eile päikest eriti ei saanud), siis täna olin teisel alal oma pea tiba ära kõrvetanud. nüüd saunas leili loopides andis tunda...praegugi veidi kipitab. ohh...määriks Burn-Shield'i peale.


proosit

päev 159

eile öösel käis mingi häire signaal pikemalt. "tädike" mingit kuulutust signaalile ei lisanud, nisis lasime und edasi. alles hommikul selgus, et kuskil oli mingi tulekahju häire segast pannud ja nüüd testiti osad häired kohe hommikul läbi.

üsna töine päev...muist jagub homsekski. ilm oli täna kummaline. valdavalt oli pilves, kuid siiski nii palav, et pidin lühkarid jalga panema. palav oli tõenäoliselt suuremast õhuniiskusest. termomeeter näitas vaevalt 25 kraadi, kuid niiskus ronis järgemööda 50 peale. kuskil nelja paiku tõusis tuul. ei möödund kaua, kui äkki oli lõuna suunast näha kerkimas üüratut liivaseina. kui märkasin, et meie ala kõrval hakkab kopteri maandumisplats vaikselt kaduma, tormasin ka ise oma punkrisse ja uks kohe kinni. veidi veel ukse vahel piilusin...paksult liivase pilve seest paistis äike. tirisin ukse kinni ja lasin liivatormi üle. sellele järgnes kohe padukas, mis iseenesest hea, kuna pesi liivatolmust kõik puhtaks.

peale õhtusööki läksime veidi poodlema. hakkas taas tibutama. ostsin usa poest uue sõduri kohvri - vana läks ju miisuga koju - ning veidi närimist. käisime veel taani poest läbi, kuna seal suured allahindlused. paraku vaid kaubale, mis oli kas liiga suur, väike või kole. alale tagasijõudes oli täitsa sadama hakanud ning poole tunni jooksul tõmbas taas korralikumaks padukaks, mis kestis tavapärasest kauem. tekib mõte et, kuhu kurat see suvi siis jäi...alles oli soe ja sai päikest võetud jne, kuid nüüd viimased päevad pilves, hoovihmad...bullshit.

sain eile oma kella kätte ning nüüd mängin ja õpin tundma. esimese pauguga üsna keeruline. lihtsamad funktsioonid muidu selged, kuidas kompassi ja termomeetrit kasutada, aga nüüd püüan selgeks teha ka nendega seotud lisafunktsioonid. peaks mainima, et Casio G-Shock endiselt alt ei vea...olen väga rahul.


proosit

päev 153

täna käisin Itaalia alal poes. olin 20 päeva tagasi ostnud uue juukselõikusmasina 20$ eest ning sel oli liikuva tera kinnitus purunenud. otsustasin selle lühikese kasutusaja nimel asja ringi vahetada. mõtlesin veel, et seda tundmatut asenduseks ei võta, valin mingi kallima ja tuntud ning maksan vahe juurde. teenindaja aga üllatas mind...kohalik garantii 7 päeva. wtf...meil on kallimale elektroonikale 2 aastat ning odavamale vist vähem (äkki 6 kuud), kuid siin kõigest 7 päeva. no mis pagana vead saavadki elektroonikal nii lühikese ajaga ilmneda. turakad näitasid mulle kassa küljes olevat A4 ning kehitasid õlgu öeldes, et amidel on samuti. kummaline...kõhklesin, kuid pole nagu ruumi vaielda kah. ise olin loll, et seda kirbusitta märkamatus kohas ei näinud. nojah, kuna siiski tarvis ning neil ka on tunustatud tootjate kaupa, ostsin Panasonic'u. vähemalt see ei tohiks sedasi puruneda. ja kui ka puruneb, on eestis võimalik vast väikse tasu eest parandada. se eelmine x-firma oleks mu kodus jänni jätnud. ma ei osta sealt poest enam midagi, raisk.

tagasijõudes ajasin kohe särtsul habet lühemaks. ta oli juba enne puhkusele minnes otsustanud, et tagasi tulles kärbib. alul lasin 2cm pikkuseks, siis võtsin veel pool maha ning paari tunni pärast otsustab, et tahab veel lühemat. nüüd on nii rahul. lõug saab õhku ja päikest ning kuidagi kergem olla.

peale lõunat mu pügamine jätkus. bobo oli taaskord ukse taga, et tehku ta soeng korda. ta mul täitsa püsiklient juba. õnneks tal hea pea kuju ning kerge pügada. mõni on siin nagu panniga kuklasse saanud...no kuradi keeruline sujuvaid üleminekuid teha.


käisin särtsuga päevitamas. ronisime solaariumisse, meie anestesioloog, kontingendi veebel ja üksuse ülem juba ees. mahutasime ennast siiski kuidagi ära. kuskil pool tundi hiljem lisandus ka popi. olime särtsuga kõige pikemalt, u.1,5h. lahkusime viimastena.

õhtul sai sünnipäevade raames taas suitsukana ja grill steik'i. kuna suitsukana mulle ei sümpatiseeri, siis lasin 2 steiki naha vahele. marinaad oli mõnusalt läbi käinud...puhas nauding. peale soolast serveeriti veel küpsisetorti ning popil kodus valmis kootud küpsetist (sama, mis tal läti õppustel kaasas oli). küpsisetort oli jube hea...peaaegu oleksin pidanud kõrrega sööma. popi kook on samuti kuradi mõnus. raibe keeldub aint retsepti täielikult avaldamast. ta teeb siukest kergelt õhulist kumjat biskviiti. kusjuures pole üldse kuiv. kord ta kirjeldas protsessi ja komponente küll, kuid ütles kohe, et osad asjad jättis avalikustamata...õelus kuubis. aga noh...se retsept pidi mingi pere reliikvia olema, nisis väga nördinud pole.

peale mõnusat sööki võtsin sahtlist varem ostetud sigari (seda marki olen ka eestis nautinud), üks õlu kõrvale ning mõnulesin päikseloojangu käes. üllatav oligi, et esimest korda oli veel loojuva päikse käes 28 kraadi sooja ja sellisel kellaajal üldse veel paistis.


proosit

päev 151

majandasin suurema osa päevast popi äpardunud tellimustega.

tahtsin usast oma lemmik sigareid tellida (saaks 2 korda odavamalt), kuid tellimusleht nõuab vastavalt usa aadressile usa telefoni, mida mul pole ega saa ka kuskilt võtta. no täitsa jama...mingi mõttetu telefoni numbri pärast jääb nüüd saamata. kirjutasin neile, ehk suudavad midagi välja nuputada.

kasulikkuse osas oli tänane päev ääretult eba-produktiivne.


proosit

päev 147

pühapäeva kohta kadus uni varakult. nisis vaatasin ühe filmi enne liigutamist. kuna ikka oli kell vähe, lugesin ka raamatut. lõpuks ajasin ennast jalgele ning alale. otsustasin korrata möödunud pühapäeva ning tegin taas brunch'i pitsa ja filmiga. seekord otsustasin Pizza Hot kasuks. võtsin regulaar suuruse igast mudruga ning ekstra juustu. pitsa tuli väike. kui itaalia teisel alal oli regulaarne u.30cm läbimõõt, siis Pizza Hot'i oma 23cm. selle eest oli tainas paksem ja õhulisem ning nagu oleks katet rohkem, kuid päris kindel pole. vaatasin ühe uuema filmi, sõin pitsat ning jõin fantat. väga mõnus olemine. pitsa oli üsna hea, kuid ausaltöeldes avaldas itaalia rohkem muljet. põhi oli küll peenem ja tihedam ning katet kas sama palju või vähem, aga maitsekooslus oli kuidagi meeldejäävam.

öösel oli sadanud. hea ongi, kuna kiskus jube tolmuseks. nüüd võiks ka tuul lõpetada, kuna see kuivatab ju kiirelt pinna ning teeb nisama tobedalt jahedaks. taevas pilvine ja üldse uimane ilm. kõik võtavad tänast päeva rahulikult.

tegelesin veel popi neti tellimustega ning kaasnenud probleemidega. no see mees on ikka hull. oma vasikavaimustuses on ta üle mõistuse koguse eri müüjatelt tellinud. kusjuures osad asjad on samad...no telli siis samalt müüjalt mitu komplekti. aga ei...vaja keeruliseks teha. kõige sitem asja juures see, et mees ise väga hästi inglise keelt ei oska ning ei suuda selgitustes kõike haarata. hullemaks läheb veel siis, kui kaup ei saabu ning vaja kas müüja või keskkonnaga suhelda, kus siis mina või mõni kolleeg appi peab tõttama. nüüd lugesin mehele sõnad peale, et oma hasart tuleb kontrolli alla saada. maksimaalselt annab sisse ühe tellimuse nädalas. siis jõuab ka jälgida, mis kohale saabub, mis kadunud, kirjavahetust müüjaga jne. hirmus väsitav on sedasi tundide viisi vaevelda kadunud saadetistega.

õhtusöögil istusid mu lauda mõned amid - 2 naist ja 1 mees. naisi märkasin juba söökla eesruumis, kui käsi pesin. nii paljud usa naised on lühikesed. no mehed muidugi ka, aga naised eriti. ja ma ei mõtle lihtsalt pea jagu lühemad...vaat, et lausa 2 pead või rohkemgi. nagu väiksed kääbikud. jääb mulje, et usas on kalduvus kasvu taandumisele. tüüp oli minust lihtsalt lühem, kuid jäi ikka inimese mõõtudesse. 1 naine oli nii pisike, et kael jääks suudeldes kangeks. teine naine oli nagu Väike My...paras lapse pähe 5-sse klassi viia. saarlaste puhul olen samuti kääbikuid kohanud, kuid tunduvalt vähem. nende keskmine on lihtsalt tiba lühem, kui eestlastel. aga arvestades, et mina olen oma vigastusega 5cm kaotanud, olen ma amide jaoks ikkagi suhteliselt pikk mees.

õhtul vaatasin veel filmi ja lobisesin miisuga. läksin veidi hilja koju ning ei taht enam filmi vaadata...lugesin raamatut tunnikese. õhtune tuul oli nii jahe, et otsustasin akna selleks ööks kinni jätta.


proosit

päev 135

oli viga ööseks soojuspuhur välja lülitada. kuna miisu kolis naril minu kohale, siis oli puhur otse tema kohal. soovitasin tal õhtul ennast teisele poole keerata (pea <-> jalad), siis näkku ei puhu, kuid ta arvas, et mingil määral tuleb ikka. nüüd läks öösel nii külmaks, et võis vabalt nulli lähedal olla. toanaaber oli ööbinud oma kuudis ning pistis varahommikul nina välja. luges sauna ees termomeetri pealt 1,5 kraadi välja, mis tähendab, et enne päiksetõusu oligi ligi null. täna seda viga ei korda. kurat, ma pidin aluslina ja madratsi vahelt keset ööd oma teki välja kiskuma ning ikka oli jahe.

miisu traali-vaalitas erinevate allikate vahel päeva jooksul ringi. mul oli muud pisi-asju ajada. õhtusöögi ajal avastas mingi söökla vanem, et fotograaf, kes miisul kaasas, oli toidu jahil plätades või sandaalides. pidas kiire ja sõbraliku loengu hügieenist ning andis mõista, et sellistes jalatsites ta enam kedagi sööklas näha ei taha. ise mõtlesin, et kutt oli jõudnud tegelikult üsna mitmed toidukorrad siis juba sedasi ära käia, kui alles nüüd avastati.


proosit

päev 131

eile majutusse minnes nägin teel Garfield'i. polnud küll nii paks, kuid jalutas piki teed samasuguse ülbusega.

hommik algas hästi. kuna õhtul oli endiselt üsna soe, jätsin ööseks akna lahti...oli mõnusalt värske ärgata. linnud siristavad, hommikune liikumine alanud...sujuv.

kuna olin eile pesu pestes köndi sukad välja unustanud, otsisin nüüd ohvrit, kelle asjadega oma paun pessu visata. ohvriks osutus kaplan. tal õnneks asju palju polnud, nisis läks käiku. hea oli, mul hakkasid puhtad sukad otsa lõppema.

jõusaal tõsteti täna ringi. kas vana konteiner lahkub meie seast või leiti lihtsalt parem koht...ei tea. igatahes tõsteti asjad sinna, kust 3 konteinerit ära võeti ja asemele pandi 1, aga selle eest risti.

peale lõunat läks sabistamiseks. need mendid said nüüd, kuskil pool tuni enne äralendu, vajalikud dokumendid kätte, mis lubavad neil relvi välja võtta. ma siis kiiruga vormistasin ka relva väljastuseks paberid. sisuliselt anti allkirjad ja astuti autosse, et lennujaama minna. kuidagi rõve viimase minuti mäng.

otsustasin ennast premeerida tunnise praadimisega päikse käes. tegelt tõmbasin kuskil 15min isegi üle, aga pole hullu. mõlemad pooled said vähemalt pool tundi praadida, nisis hästi.

popi ja särts jõudsid esimeselt liinilt tagasi. haisesid nagu mingid kodutud. ennast vast nende niiskete lappidega küürisid küll, kuid läbihigistatud riided olid neil endiselt korduvalt seljas. lugesin sõnad peale, et enne sauna lavale ei istu, kui on ennast korralikult puhtaks küürinud...määrivad lava ära.


proosit

päev 128

nii magus uni oli, et ei raatsinud kohe kuidagi tõusta. jõudsin alale ning meenus, et popi ja särts on nüüd mõneks päevaks ära. nimelt läksid nad täna varahommikul kompaniiga välja. üks viimastest oppidest ning varsti kõik. iseenesest coy mingit erilist lahingut pidama ei läinudki. peamine on julgestada teiste üksuste väljatõmbumist oma baasidest.

lõunal sai üle pika aja taas burksi. ehitasin endale harjumuste järgi 2 tükki valmis. peale esimese lõpetamist nentisin aga, et nii väga teist ei tahagi. kuna ta aga juba valmis tehtud sai ning nägi väga isuäratav välja, pigistasin ta siiski sisse. kõht sai jube täis. plaan oli teha peale lõunat lühike siesta ning edasi teisele alale tsinkidega tegelema, kuid siesta venib vist veidike pikemaks.

kui lõunalt eemaldusin, nägin ala kõrval ristmikul veidralt paigutatud koonuseid teel ning ühte jütsi selle keskel. pärisin mis toimub, vastas et näed seal teeotsas on mingi tuvastamatu sõiduk...sellega tegeletakse ning teistel lähenemine keelatud. nüüd mõtlen, kas varsti käib mingi suurem pauk territooriumil ning kõik tuiskavad varustuses positsioonidele - pauku ei käinud.

jõudsin teisele alale. kuna juba üksi toimetasin, panin mobiilist endale sobilikku mussi mulisema. avastasin enda jaoks ka tiba kiirema ja produktiivsema meetodi, kuidas tsinke üleandmiseks ette valmistada...olen täitsa uhke kohe. peale paari tundi või nii sättisin ennast minekule. masin (kubota) ei käivitu. vaatasin ja uurisin, kuni leidsin, et masinal olid tuled põlema jäänud. kuna võtsin masina otse kolleegi käest, kes just saabus alale tagasi, ei taibanud mina siin täis-valges tulesid üldse kruttida. ise ma siin valgel ajal tulesid ei kasuta...ei nõuta. teisi liiklejaid märkab juba kaugelt ja varakult, kuna liikumiskiirus siin väikestel teedel vaid 25 ja suurematel 40km/h. nisis kasutan ka mina tulesid vaid pimedas. kolleeg aga oli enne mingis pimedas urkas käinud ning unustas tuled peale ja nii ta läits. õnneks oli mobla kaasas ning tõmbasin kohe traati. poisid tulid kohale, ühendasid krokod ja asi vask. tagasi jõudes keerasin siiski kohe töökotta, et akule põhjalikum laadimine teostada.

meenus, et eile, kui särtsuga oma jõusaalis käisime, lendas sealt ootamatult üks kulli laadne lind välja. olime osalselt sees ja tegime käte ning puusaringe, vaikus. lobisesime valjult, ei miskit. alles siis, kui ühte trenasööri sättima hakkasin kuulsin mingit lehvimist kõrval. vaadates jõudsin vaid tiibu märgata, kuna särts tiris mu järsku alla. elukas olevat lennanud minu suunas küüsed õieli, nagu tahaks mu õlale maanduda. mind madalamale tirides lasi elukas aga edasi ja lendas saalist välja. me vahtisime teineteisele otsa imestunult, et mida pekki siuke lind siin küll tegi. ma polnud afgaanis suuremaid linde (kotkad, kullid) näinudki, veel vähem oskasin sellist jõusaalist oodata.

enne õhtusööki lammutasin ühte optilist suurendust, mis me automaatidel muidu käib. se oli saanud kõvasti viga ning läks mahakandmisele. vastuseks anti eestist - hävitada. nüüd siis oli minu kohus kruvida küljest kõik mis võimalik, detailid deformeerida ning protsessi fotodega jäädvustada, mis omakorda aktile lähevad. hetkel on kõik lahti, eks homme hakkan lõhkuma.


proosit

päev 122

kurat võtaks...unustasin eile õhtul oma linad kuivatusest kaasa krabada, magasi tühja madratsi peal. keerasin ennast küll kuidagi teki sisse, et paljas perse vastu madratsit poleks ning padja toppisin ühe T-särgi sisse...käib kah. ebamugav, aga mis tehe...

pidin päeva jooksul ka ühe asjalikuma kõne tegema, kuid taas läks kuidagi nii kiireks, et ei jõund kuhugi. muidugi oli minu kuudis ka net maas, mis saabus alles õhtupoolikul, nisis polekski saanud oma asjade vahelt helistada...telfa on netiga seotud. oleks teisest kuudist saanud, kuid tähtsad asjad samuti mu enda arvuti ja võrgu vahelises ühenduses lukus. nimelt on failid küll võrgu ketta peal, kuid mõned on sellised, mis lasevad ligi vaid sellest arvutist...ulme värk.

kuna juba nikuinii netti ei saanud, keskendusin rohkem viimasele relvale - .50cal snaiper. selle tõrge seisnes selles, et keegi geenius oli kunagi ühe liistu poldi asendanud teise pikemaga. pikem aga hõõrus augu põhjas keerd võllile nii tugevalt vastu, et oli ennast sinna sisse kaevanud. aja jooksul tekkis palju metalli puru ning teravaid servi, et võll ei taha enam ringi käia. probleemi lahendusena oleks varajases faasis piisanud vale polt lihtsalt vahetada õige mõõdu vastu, nüüd aga pidin võlli viimistlemiseks lahti võtma pool relva. krt kus mulle ei meeldi teiste "parandusi" parandada. mul pole midagi selle vastu, et parandada erinevatel tingimustel tekkinud kahjusid, aga viga, mis tekib kellegi teise modifikatsiooni või kohendamise tõttu, käib ikka närvidele küll.

õhtul, enne filmi vaatamist, korjasin kohe oma linad kuivatusruumist ära. hirm unustamise ees oli suur. alles siis maandusin särtsu ja popi kuuti õhtust filmi vaatama. särtsuga on küll natuke raske filme vaadata. kõikjal, kus mina tahaksin juba teist või kolmandat osa näha, pole tema isegi esimest osa näinud. näiteks eile, Thor 2. parema ülevaate oleks saanud, kui tal oleks nähtud nii esimene osa, kui ka "Avengers"...tegelikult. nüüd tekkis tal küsimusi. samas, kuna ta ulmet nikuinii eriti ei armasta, siis vast edaspidi sellist filmi valikut väldin. ta ju laseb minul filme valida, kuna ma enamusi näinud ning loodab, et toon talle parimad esile.


proosit

päev 118

tüüpiline L hommik. kuni süntari ürituseni polnud suht muhvigi teha. siis aga läks vitsutamiseks. isegi kodukootud kalja oli. õhtu vältel jõudsid isegi osad amit külla - 3 naist, 1 mees. naised läksid sauna katsetama, kutt istus meiega. aeg-ajalt käisid naised värsket õhku hingamas ning kurtsid, et ei saa kuuma kuidagi. ozi käis kontrollimas, kõik toimib. nad kas viskasid liiga vähe vett leiliks või siis on jube paksu nahaga. hiljem siiski oli juba kiljumist kuulda...said vist leili kogusele pihta lõpuks.

kutt, kes meie juures istus, oli Samoa'st pärit. kuna tema sauna ei läinud, siis ei õnnestunud ta tätokaid näha. selle rahva mehed on suht kõik ju täis kritseldatud. jutu käigus selgus, et ma olen nende kas nüüd grupi või suurema üksuse naiste seas üsna populaarne...et mitmetel nende amide naistel on minu vastu väike crush või nii. ega ei osanudki selle infoga eriti pihta midagi hakata. valdavalt pidavat olema ajendiks minu mohikaanlane. sellele lisanduv habe ja tätokad annavad järelikult hea välimusega kombo. nojah...kui nii sis nii. tuleb välja, et tahtmise korral oleks ami naistega lööki siis. saarlaste käest sellist tagasisidet ma igatahes saanud pole, kuid soengut on kommenteeritud küll...et näeb äge välja või nii.

hilisõhtul istusime veel kuttidega puhkeruumis ning tagusime kaarte. lõpuks jäin üsna uniseks. otsustasin, et lähen käin veel korra arvutist läbi ning siis koju tuttu. olin vist nii väsinud, et jäin sinna samma tukku. igatahes tegin üks hetk silmad lahti ning avastasin, et kell on kuus läbi hommikul. pekki, no enam ei viitsi koju kah ronida. tegin endale tiba mugavama pesa ning lasin rahulikult edasi.


proosit

päev 107

oligi puhkuse-kaarik maha jäänud. poisid korjasid varahommikul oma kola lennujaamast kokku ja tassisid tagasi oma alale. ka meie juurest olid mõned minejad, kes tuld pritsides tagasi "kolisid". ainus rahulik oli Hannes, kes poheemlasliku olemisega ei hakanud probleemist üldse asja tegema - "parem passida siin, kui lennuki tõrgetega Küprosel või Britis kinni" ütles ta. iseenesest ju tõesti, ega siin sitem pole.

täna käis üks oma väikest vibu näitamas. oli minu puhkuse ajal tiirus käinud ning mingi vahepealne lask ei vallandunud. kahtlustas sodi lööknõela pesas. võtsin kelgu juppideks ning kaesin asja...polnud sees miskit. kui isegi oli, siis tõenäoliselt väljus keset laskmisi. igaks juhuks siiski tegin profülaktilise puhastuse ja õlitamise, vaatasin detailid kriitilise pilguga üle ning uuesti kokku. kummaline, ka eile käis üks oma mini-vibu näitamas...ei tea, kas sellest saab trend "igapäev üks".


proosit

päev 106

uus nädal. coylased sagivad rahutult ringi, kuna on puhkusele mineku päev. eksivad aeg-ajalt alale, et veel viimast lihvi korraldustele puhkuse ajaks anda.

peale lõunat tegid oma esmase check-in'i (täpselt nagu minagi). edasiselt tiksusid sellest ajast saadik lennujaamas, mis oli kummaline. mina ju tulin tagasi ning uuesti lennajaama alles öösel.

päeva peale hakkas selguma takistusi: lennuk hilineb, hilineb veel, mootori tõrked. hilisõhtuks aeti mingit putru, et lennuk on Türgi kohal ning hommikuks kuulsin, et tegi lausa hädamaandumise kas nüüd Türki või kuhugi. Hannesega kahtlustame, et saarlased ajavad pada. niikuinii olid mingid takistused, mis ei lasknud neid veel britist väljagi, kuid meile räägitakse, et on juba teel. companii ülem on pahane, kuna nördinud coylased olid terve teise päeva poole lennujaamas laiseldes maha visanud.


proosit

päev 87

eile majutusse jõudes oli naljakas üllatus. kuna viimased kutid varem rääkisid, et kolivad samuti alles viimasel päeval ära, siis ootasin mehi ees, aga saabudes oli tühjus. kummaline oli, terve telk ainult mulle. hea rahulik iseenesest. eriti hommikul, kui osad hakkavad juba varem sabistama ja liikuma. see oli vist esimene kord, kui magasin sügavalt kuni oma äratuseni. eks ka tulevikus on suht okei magada, kuna olen uues kohas kahekesi, aga see mees on reeglina varajane ning mitte nii vaikne ärkaja.

öösel oli mingi suuremat sorti niiskus vist, kuna ka hommikul veel kergelt udune ja niiske olemine. täna peaks viimased pesud puhtaks pesema, et tulles oleks kõik olemas. pesu aint nii vähe, et pean vist kellegi omadega koos masinasse panema.

persse...päeval toodi pahuralt telgist minu viimased asjad ära. pahandati veel, et kas ma ei tea siis, et telk läheb shotlastele. tegelt teadsin küll, kuid minema pidi alles laupäeval ning teatavasti on täna kolmapäev. plaanisin viimase öö veel kenasti telgis veeta, kuna homme hakkan nii kui nii kodu poole sättima. andsin mõista, et kuupäeva uuendusest mind informeeritud pole. selle peale rahuneti ja lepiti olukorraga. minul siiski viskas sita venti, et kohe kõrri karati millegi eest, milles mind kuidagi vastutusele võtta ei saa.

sain salve laadimisega ühele poole. 63 salve, igasse 30 patrooni (et vedru ei väsiks), kokku 1890tk. peaaegu kasti täis moona. oleks tunduvalt kiiremini läinud, kui oleks uus moon pakenditest, aga kasutasin ju seda sama vana, mis eelmiste sees oli. ning vaheldumisi tavalise ja trasseriga mängides ning kastist neid taga ajada oli paras tüütus. hea meel, et tehtud on. nüüd teadmine, et nii pea uuesti seda tegema ei pea.


proosit

päev 69

täna hommikune naljanurk - mõtlesin, et olen hea mees ning teen enne koristuspäeva algust miisule hommikuse äratuse telefoni teel just sel kella ajal, mil tal endal äratus tööpäeval on. telefonile vastab unine kassi hääl:

hommikust miisu, arbeiten  

pontu...täna on laupäev 

oih...sry. mine tagasi tuttu. oled kallis ja armastan sind väga palju. 

loodan, et ta ka mind peale sellist äratust veel armastab, mis võtab aset laupäeval kl0730.

unes nägin ärritavat asja - olin millegi tõttu kuskil tuttava juures suures angaaris oma lumelaua varustusega. läksin dushi alla ning tagasitulles oli se tuttav mu lumelaua täiesti lahti võtnud. ma läksin nii marru. krt, mul võttis nii kaua aega, et se jalgade asetus paika seadistada ning tema va raibe võtab lihtsalt küsimata minu lauakomplekti pilbasteks. pidin raisa peaaegu maha lööma. igatahes oli ärritus sedavõrd suur, et ärkasin suurest pahameelest turtsudes ülesse.

koristamise nimel tegin täna kabineti rohkem korda. enam-vähem kõik tellitud asjad paigutasin sõdurikohvrisse ära. siukse pudi-padi jaoks veel tibake ruumi on, aga muidu läks kohver kinni suht tuugalt. vaatasin, et osad asjad pean siiski seljas koju tooma. no lihtsalt nii palju asju on, et kõik ei mahugi kohe kuidagi kohvrisse ära. mõtlesin kurvalt, et mul veel asju tulemas. ega vist ei jäägi suurt miskit üle, kui pean mingid asjad kas eelsaadetisega teele panema või siis missi lõpus koju tooma.

ostin täna kolleegiga suure hurraaga usa poest transformaatorid. olid siuksed toredad väiksed, mis euro voolu usa-kõlblikuks teevad. mul meenus sellega kohe mu unistuste popkorni masin, mille kunagi usast ostsin. praeguseks on muidugi vennaraas teda euroopalikumaks modinud, aga lõpetanud veel pole. andsin vennale teada, et ta võib projekti katkestada või oma lõbuks edasi teha, kuid mul nüüd uus väljund. maksan talle lihtsalt vahepealsed kulutused kinni.
igatahes olime kenasti tagasi ja siis alles märkasin transformaatori pakendi pealt, et tegemist on maksimaalselt 100W-sele seadmele mõeldud vidinaga. ohh seda pettumust. igaks juhuks põrutasime veel õhtul poodi tagasi, lootes raha tagasi saada...või ehk vähemalt "poe krediiti". õnneks polnud müüjal ka kahju lihtsalt raha tagasi anda. nisis kahjumit pole.

transformaator aga ise andis mulle idee. hakkasin uurima, millised on head ja millised paremad. leidsin, et selliseid, millel vähem ümberlülitusi ja otsikuid küljes, peetakse paremaks. vaatasin järgi, et konkurentide kvaliteet on suht ühe pulga peal, nii siis langetasin lõpuks amazonis valiku ühel konkreetsel. võimsuse piirang sellel 1500W. nüüd otsisin taas oma lemmik popkorni valmistaja üles, mille väljundvõimsus 1000W ning tellitud ongi. käis küll peast mõte korraks läbi, et võimsam traffo võtta, kuid kirjelduste järgi 50% võimsam peaks olema hea küll. kui tundub, et see võiks ka eestis kellelegi ära kuluda, saan alati mõistliku hinnaga maha müüa ning siit uue ja kangema osta.


proosit