päev 148

magasin sügavalt. hommikupoole nägin küll häirivat und. nägin, et läksime miisuga lahku. tuli mingisugune peojärgne rahakulutamise küsimus, mis konsensust ei saavutanud. teema läks nii teravaks, et me lõpuks lihtsalt ignoreerisime teineteist ning otsustasime laiali minna. ärkasin üles...umbes veerand tundi veel äratuseni. otsustasin kiirelt midagi leebemat peale näha, et meelsam tõusta oleks.

asusil alale...pagana jahe ilm on. päike küll paistab, aga külm tuul on. vaatasin sauna küljes termomeetrit, mis öise miinimumina teatas kõigest 2 pluss kraadi. kuradi värk selle ilmaga on nüüd. mõned päevad veavad ennast pluss 30 kanti ning öösel alla 10 ei lasku, teised päevad käid ja külmetad. se ebastabiilsus käib siibrisse juba.


proosit

päev 121

magasin miski tõttu rahutult. varahommikul nägin veel kummalist und. olin sõpradega mingi väljasõidu eel kuhugi tähistama minemas. jõudsime mingisse kämpingu taolisse kohta, kus mugav majutus ning kõrts suure söögisaali ja saunaga. olime juba kergelt joogised, kui ka ise sauna jõudsime. mingid naised olid seal ees lõpetamas. üks neist veel rätikus, kes juhtumisi oli mu keskkooli aegne klassiõde. tegime veidi juttu. jõudsime rääkida igast asjadest, kuni jõudsime elu eesmärkideni. sel hetkel jäin ma pisut tummaks ning mõtlikuks, kuna leidsin, et mul polegi eriti neid. (unes) olin ma ju vallaline ning elasin selle kohast elu. nagu laksust tärkasid need tunded endise klassiõe vastu, mis mul kunagi kergemalt ta vastu olid. nüüd vanemast peast olid tunded ühtäkki palju suremad. oleksin äärepealt juba seal samas endisele klassiõele armastust vandunud, kui ehmatasin ennast ülesse...ma juba armastan ühte ning olen temaga ka abielus. mis kummaline unenägu. kas mu alateadvus tunnetab puudujääke või üritab mulle midagi muud öelda. igatahes lugesin kella pealt välja napilt 0500, haarasin lonksu vett ja keerasin teise külje mõeldes, et miisuga peaks siiski kõik korras olema ning nii pea teisi naisi armastama hakata plaanis pole.

ärgates oli imelik päkapik kurgus. tegin kohe hommikused protseduurid ning asusin teele. otsustasin ka linad täna läbi pesta, nisis haarasin kaasa. kolleegid juba jõudsid nalja teha, et kas peeretasin oma linad täis. kummaline, kas nemad siis linu ei pesegi.

tegin päeval taas mõned relvad korda. tegin eilegi. nüüd veel üks teha ning ühe teise detailid. viimastega paraku suurt ette võtta ei saa, kuna kalibreerimisseade on vaid amidel. nemad pole saanud mahti aga viimastel nädalatel kõrvaliste asjadega tegeleda, kuna neil endal kolimisega kiired ajad.


proosit

päev 77

nägin öösel palju und miisuga vallatlemisest...puhkus hakkab vist lähenema.
 hommikupoole nägin aga mingit korduvat unenägu, mis jäi taaskord lõpetamata lahendusega. kahjuks ei mäleta praeguseks enam täpselt une sisu peale selle, et olin ühe lühikeste juustega võitluskunsti plikaga mingite paharettide eest põgenemas, kuni ta kukkus...

päeval olin taas remondis abiks veidi. tegime soomukile ringi peale ning ajasime võrk-raami paika korralikult. sai jälle popit noritud. kuna ta enamus ajast soomuki katusel veetis, et kõrgemalt polte pingutada ning kronsasid haamriga paika lüüa, siis peamiselt järv, kuid nüüd juba mina ning särts samuti norisime ta kallal, et ta igast kola sealt alla meile pähe ei kukutaks. tegelikult on ta sõrmede vahelt pudenenud kõigest mõni üksik pisem mutter või seib, kuid naljaga poleks suuremale norimisele alus olemas. nüüd tõmbume hirmunud pilguga juba siis eemale, kui ta lihtsalt haamri haarab. aga naljakas...õnneks tundub ta ise ikka naljast aru saavat.

sain teada, et ma nüüd siiski ei pruugi olla kõigest üksik, kes varakult (mais) juba koju naaseb. nse ülem oskas lausa mingit pikemat loetelu ette tuua. aga nagu alati, polnud ka see info veel kivisse raiutud. nagu kaitseväes kord juba on, on otsused pidevas muutumises, kuna käes aeg neid realiseerida.

õhtul vaatasime kolmekesi troonide mängu teisest hooajast poole ära. kuttidel ikka nii meeldib see, et hoog sees kohe. ega polegi imestada, tõesti hea sari.


proosit

päev 69

täna hommikune naljanurk - mõtlesin, et olen hea mees ning teen enne koristuspäeva algust miisule hommikuse äratuse telefoni teel just sel kella ajal, mil tal endal äratus tööpäeval on. telefonile vastab unine kassi hääl:

hommikust miisu, arbeiten  

pontu...täna on laupäev 

oih...sry. mine tagasi tuttu. oled kallis ja armastan sind väga palju. 

loodan, et ta ka mind peale sellist äratust veel armastab, mis võtab aset laupäeval kl0730.

unes nägin ärritavat asja - olin millegi tõttu kuskil tuttava juures suures angaaris oma lumelaua varustusega. läksin dushi alla ning tagasitulles oli se tuttav mu lumelaua täiesti lahti võtnud. ma läksin nii marru. krt, mul võttis nii kaua aega, et se jalgade asetus paika seadistada ning tema va raibe võtab lihtsalt küsimata minu lauakomplekti pilbasteks. pidin raisa peaaegu maha lööma. igatahes oli ärritus sedavõrd suur, et ärkasin suurest pahameelest turtsudes ülesse.

koristamise nimel tegin täna kabineti rohkem korda. enam-vähem kõik tellitud asjad paigutasin sõdurikohvrisse ära. siukse pudi-padi jaoks veel tibake ruumi on, aga muidu läks kohver kinni suht tuugalt. vaatasin, et osad asjad pean siiski seljas koju tooma. no lihtsalt nii palju asju on, et kõik ei mahugi kohe kuidagi kohvrisse ära. mõtlesin kurvalt, et mul veel asju tulemas. ega vist ei jäägi suurt miskit üle, kui pean mingid asjad kas eelsaadetisega teele panema või siis missi lõpus koju tooma.

ostin täna kolleegiga suure hurraaga usa poest transformaatorid. olid siuksed toredad väiksed, mis euro voolu usa-kõlblikuks teevad. mul meenus sellega kohe mu unistuste popkorni masin, mille kunagi usast ostsin. praeguseks on muidugi vennaraas teda euroopalikumaks modinud, aga lõpetanud veel pole. andsin vennale teada, et ta võib projekti katkestada või oma lõbuks edasi teha, kuid mul nüüd uus väljund. maksan talle lihtsalt vahepealsed kulutused kinni.
igatahes olime kenasti tagasi ja siis alles märkasin transformaatori pakendi pealt, et tegemist on maksimaalselt 100W-sele seadmele mõeldud vidinaga. ohh seda pettumust. igaks juhuks põrutasime veel õhtul poodi tagasi, lootes raha tagasi saada...või ehk vähemalt "poe krediiti". õnneks polnud müüjal ka kahju lihtsalt raha tagasi anda. nisis kahjumit pole.

transformaator aga ise andis mulle idee. hakkasin uurima, millised on head ja millised paremad. leidsin, et selliseid, millel vähem ümberlülitusi ja otsikuid küljes, peetakse paremaks. vaatasin järgi, et konkurentide kvaliteet on suht ühe pulga peal, nii siis langetasin lõpuks amazonis valiku ühel konkreetsel. võimsuse piirang sellel 1500W. nüüd otsisin taas oma lemmik popkorni valmistaja üles, mille väljundvõimsus 1000W ning tellitud ongi. käis küll peast mõte korraks läbi, et võimsam traffo võtta, kuid kirjelduste järgi 50% võimsam peaks olema hea küll. kui tundub, et see võiks ka eestis kellelegi ära kuluda, saan alati mõistliku hinnaga maha müüa ning siit uue ja kangema osta.


proosit

päev 50

tänane hommik algas teadaandega minimiseeritud liikumisele. äratas mind ülesse paargend minti tavapärasest varem. kuna oli ka kerge põiekas, siis edasi vedelema ei jäänud. sain ju kenasti väljamagatud, kuna unekas tuli juba pool 12 peale. minimiseeritud liikumine aga ei keela tööpostile minekut, nisis hügieen ja punuma.

aah...nägin kummalist unenägu. ei meenugi täpselt, mis seltskond oli ja kus viibisime, kuid mingit moodi õnnestus ühel põhikooliaegsel klassiõel nimega Dagni ennast vigastada. nimelt oli ta käsi kuhugi vahele kinni jäänud ning eemaldades oli käpp kriimuline ja põial juurest saadik nagu lõigatud. kõigil oli hirmus paanika. mul lõid kohe instinktid välja. kiskusin varruka taskust medpaki ja hakkasin seda lahti harutama. kummalisel kombel ei leidnud ma sealt seda head sidet, mis alati pakis on, vaid hoopis tetoskoobi, marli-vatid ning kile koos voolikuga õhkrinna vigastuse jaoks. mul oli nagu WTF, et kus side on. selle ajaga jõudis ka keegi teine mingi suvalise sidemerulli tuua, nisis punusin sellega ta käe kinni. otsisin ka pöidla üles. veider oli, et pöidla kõrval vedeles veel paar küüne tükki ning paistis, et ka veidi kudet küljes. umbes nagu oleks sõrme otsad fileerida saanud. Dagnil olid ülejäänud sõrmed aga terved. käis peast läbi, et kas need siis mingist varasemast korrast, et kellegil on olnud tiba rohkem õnne, kui ammusel kooliõel..? igatahes sellega uni piirdus, kuna kostus teadaanne.

päeval pusisin mõned tunnid ühe püstoli kallal. alles viimases faasis nägin ära, et hoopis teatud koht oleks vaja sitast puhtaks teha ning hakkas taas toimima.


proosit

snaiper linnalahingus

taaskord lahe unenägu - ei mäleta kuidas ja kellega ma endisesse N-liidu riigi linnakusse operatsioonile läksin ja mis oli opi sisu, aga leidsin ennast mingi ulme välimusega lühidistants snaipriga majast punaseid (või vastavalt meelestatuid) maha nottimas. mind avastati ja otsisin majast alternatiive põgenemiseks, kuna 1 ja 2 planeeritud alternatiivid olid ootamatult juba ümberpiiratud.

põrkasin maja pööningul kokku cc 10 aastase poisiga, kel oli täpselt sama asi käes, mis mul afgaanis oli...ainult, et puudus aim-point (lisana sis ainult optika peal). ise imestasin, et "wow, 10-ne poiss ja juba sellise asjaga visalt vaenlast nottimas...respect".

igatahes otsustasin, et pean poisi kuhugi ohutusse toimetama, kuna sin läeb peatselt veresaunaks kätte. nisis jooksis poiss mu sabas ja jälgis seljatagust ning mina peilisin silmadega uut alternatiivi välja. leidsin mingi tupiku (jube suur pööning oli), kus oli ime pisike ava katusele ja suurem ava põrandas. poiss rääkis, et nüd aeg teda kuulata. ütles, et auk põrandas juhib kiire liuna välja lumehunnikusse (oli varakevad muuseas) ning ülevalt auku läbides sab põgeneda mööda erinevaid katuseid metsani välja. kuna üless mai mahtunud ning poisil eriti palju moona mööda katuseid ei kulu, otsustasin anda talle oma relva viimase salvega ning võtsin tema oma kahe salvega ja liuglesin alla.

peale lumehunnikut märkasin, et olen suht tupikus. tupikust välja eluga ei saa, aga tupiku lõppu mõneks ajaks kül. nisis kasutasin osaliselt sulanud maalappe edasiliikumiseks (lumele ju jäävad jäljed). kuna paistis päike, sis maa veidike auras. äkiste märkasin punast laserkiirt aurus ning hakkasin varjuma ja kohest tuld kiire suunas andma (aajah...galilil oli summuti samuti otsas), aga olin kuidagi kindast hargneva niidiga kaitseriivi peale tõmmanud. lühikese pusimisega kirudes-vandudes avastasin, et seal oli kohelähedal talve kamos lahingpaar ning millegipärast nad mind ei lasknud. järeldasin, et magavad...ja tõmbasin nad siiski esimesel võimalusel valanguga üle ;D ja jätkasin liikumist tupiku lõpu suunas, kus tundus olevad 4. inimese telgi suurune karp. sinna jõudes avastasin, et se on nagu kino, kuid erinev. kaetud nagu mingi võrk-linaga, õhutõrjekahuriga soomuk-transportööri pilt ees ning rammsteini muusika sees. igatahes võtsin selle kõrvale esialgu varjesse ning jäin oma lõppu ootama. aeg-ajalt võtsin maha ringisibavaid troppe, kuni mul alles 5 padrunit kuskil. otsustasin ned esialgu viimaseks hädaks jätta, kuni märkasin uhkemas riietuses kõrgemat kukke liikumas (kas mingi tähtsam ohvitser või kindral vm) ja otsustasin, et võtan selle maha ning sis tulgu või veeuputus.

olles kuskil 200m kaugusel lasin sellele jooksvale tüübile ligi paari meetrise ennakuga oma viimase valangu ette ära ja jäin edasist optikast jälgima. lahe oli vaadata, et tüüp jookseb-jokseb ja äkiste pikali...mina olin rahul.

selle viimasega avastati ka minu umbkaudne asukoht. ronisin selle karbi sisse. nägin, et pilt karbi ette jõudis üldse karbi tagaseinal olevast graffoprojektorist (kummaline), aga ülimalt positiivne oli seest leida ming ägedam automaat-snaiper 2 salvega (samuti summutiga). nisis nottisin vel vastast ni palju, kui suutsin, kuni se laibameri minuni juba jõudis ja mulle koer peale saadeti. mul oli vel kuskil pool salve, kui koer (oleks kül kahju maha lasta) pea lina alt sisse pistis. enne, kui lasta jõudsin, suutis koer relva ni osavalt kiiresti hambusse võtta, et salv kukku alt ära ja viimase patiga rauas polnud ka midagi teha. vintrauast ja kabast kinnihoides püüdsin koera tõrjuda kuis suutsin, kuni jõudsid ülejäänd affid kohale ja oligi jokk.
AAMEN

..et lahe unenägu ;))


proosit

NOMBID

meenus, et L vastu P öösel nägin lahedat und - oli zombie-ajastu vastavalt "Daybreakers" filmi vampiiri süsteemile. enamus maa elanikud zombid, kuid mitte muteerunud..täiesti mõistuse juures töötavad organiseeritud tegelased. lissalt vajasid värsket liha. sis väiksem kogus juba muteerunud zombisid (muteerunud, kuna pole regulaarselt või üldse toitunud) ja vel väiksem kogus inimesi, keda jahiti ning mõistlike zombide poolt ka farmi koguti.

eelmängu täpselt ei mäleta, aga tean, et põgenesin muteerunud zombide eest trammiga mööda mustamäge (tean, tean...mustamäel ei käi tramm). lõpppeatuses 9-kordsete juures olin sunnitud mingi imeväega tänavalaterna otsa ronima (peitu vm). jälgisin eemale, kus u. 10-pealist muteerunud zombide hordi (kes mind jälitasid) hakkas hävitama suurem grupeering normaalseid zombisid (edaspidi Nombid).

peale taplust märkasid neist 2 tükki ka mind. tulid tänavalaterna juurde ja kukusid seda raputama lootuses, et ma alla sajan (nagu nad järgi poleks suutnud ronida). alla nad mind sealt ei saanud ja otsustasid laterna eesolevasse majja (20m) chillima minna.

ma seal mõlgutasin oma tuleviku mõtteid ning jõudsin järeldusele, et kuidas tahes ma oma kaarte ka ei jaga, jäb mulle kätte siiski sitt partii. nisis otsustasin ennast vabatahtlikult kätte anda. ronisin laterna otsast alla ja marssisin majja. kuidagi moodi ilma probleemideta sain 3-le korrusele. seal teavitasin mingile väiksele pundile, et mul kopp ees põgenemisest ja sööge mind ära...tehke aint surm kiire, võtke pea maha või midagi.

tuli mingi uus nombi tuppa ja se suure nälja tõttu kohe ninaga haistes minu suunas liikuma. mina kohe "pea hoogu, pea hoogu. ma olen juba selle emase nombi oma", vaadates üle õla paremale. nombi vaatas küsivalt emasele otsa ning minagi paluvalt talle ja se sis noogutas jah, et "se inimene on minu jagu".

selle peale jalutas Jay Lo tuppa, kandikul värsked lihatükid - "kinnitage keha".
mul keeras katuse segi ja ärkasin üles ;P


proosit

SEB

nägin igast segast täna unes, ainus, mis praegu meenus oli se, et tahsin kõik oma kontod sulaks teha ning jehhat siit reaalsusest tõmmata. mai tea kuhu, kuid sellest elemendist välja.

nisis sammusin panka ja palusin oma konto sulgeda väljastades kontojääk sulas. se sis mõtles veidi kõhklevalt, aga hakkas tegutsema. poole toimingu pealt märkasin, et olen üldse SEB's. ehmatasin, et mida kuradit ma sin ten, kuid sis meenus, et mingi kopikas peaks siiski ka sin olema. pärisin, palju mul üldse jääk on, kuid se hakkas kogelema, et jääki san teada üldse teisest osakonnast, kuna tema seda siit ei näe. sattusin segadusse...jääksummat väljastada on võimalik, kuid summat eelnevalt mulle öelda ei oska..?

selle hämmingu peale ärkasin üles ja mõtlesin: "SEB's töötavad kül ikka imelikud lambad. peaks vist minema ja tõesti konto sulgema!" :P
üsna sürr

proosit