snaiper linnalahingus

taaskord lahe unenägu - ei mäleta kuidas ja kellega ma endisesse N-liidu riigi linnakusse operatsioonile läksin ja mis oli opi sisu, aga leidsin ennast mingi ulme välimusega lühidistants snaipriga majast punaseid (või vastavalt meelestatuid) maha nottimas. mind avastati ja otsisin majast alternatiive põgenemiseks, kuna 1 ja 2 planeeritud alternatiivid olid ootamatult juba ümberpiiratud.

põrkasin maja pööningul kokku cc 10 aastase poisiga, kel oli täpselt sama asi käes, mis mul afgaanis oli...ainult, et puudus aim-point (lisana sis ainult optika peal). ise imestasin, et "wow, 10-ne poiss ja juba sellise asjaga visalt vaenlast nottimas...respect".

igatahes otsustasin, et pean poisi kuhugi ohutusse toimetama, kuna sin läeb peatselt veresaunaks kätte. nisis jooksis poiss mu sabas ja jälgis seljatagust ning mina peilisin silmadega uut alternatiivi välja. leidsin mingi tupiku (jube suur pööning oli), kus oli ime pisike ava katusele ja suurem ava põrandas. poiss rääkis, et nüd aeg teda kuulata. ütles, et auk põrandas juhib kiire liuna välja lumehunnikusse (oli varakevad muuseas) ning ülevalt auku läbides sab põgeneda mööda erinevaid katuseid metsani välja. kuna üless mai mahtunud ning poisil eriti palju moona mööda katuseid ei kulu, otsustasin anda talle oma relva viimase salvega ning võtsin tema oma kahe salvega ja liuglesin alla.

peale lumehunnikut märkasin, et olen suht tupikus. tupikust välja eluga ei saa, aga tupiku lõppu mõneks ajaks kül. nisis kasutasin osaliselt sulanud maalappe edasiliikumiseks (lumele ju jäävad jäljed). kuna paistis päike, sis maa veidike auras. äkiste märkasin punast laserkiirt aurus ning hakkasin varjuma ja kohest tuld kiire suunas andma (aajah...galilil oli summuti samuti otsas), aga olin kuidagi kindast hargneva niidiga kaitseriivi peale tõmmanud. lühikese pusimisega kirudes-vandudes avastasin, et seal oli kohelähedal talve kamos lahingpaar ning millegipärast nad mind ei lasknud. järeldasin, et magavad...ja tõmbasin nad siiski esimesel võimalusel valanguga üle ;D ja jätkasin liikumist tupiku lõpu suunas, kus tundus olevad 4. inimese telgi suurune karp. sinna jõudes avastasin, et se on nagu kino, kuid erinev. kaetud nagu mingi võrk-linaga, õhutõrjekahuriga soomuk-transportööri pilt ees ning rammsteini muusika sees. igatahes võtsin selle kõrvale esialgu varjesse ning jäin oma lõppu ootama. aeg-ajalt võtsin maha ringisibavaid troppe, kuni mul alles 5 padrunit kuskil. otsustasin ned esialgu viimaseks hädaks jätta, kuni märkasin uhkemas riietuses kõrgemat kukke liikumas (kas mingi tähtsam ohvitser või kindral vm) ja otsustasin, et võtan selle maha ning sis tulgu või veeuputus.

olles kuskil 200m kaugusel lasin sellele jooksvale tüübile ligi paari meetrise ennakuga oma viimase valangu ette ära ja jäin edasist optikast jälgima. lahe oli vaadata, et tüüp jookseb-jokseb ja äkiste pikali...mina olin rahul.

selle viimasega avastati ka minu umbkaudne asukoht. ronisin selle karbi sisse. nägin, et pilt karbi ette jõudis üldse karbi tagaseinal olevast graffoprojektorist (kummaline), aga ülimalt positiivne oli seest leida ming ägedam automaat-snaiper 2 salvega (samuti summutiga). nisis nottisin vel vastast ni palju, kui suutsin, kuni se laibameri minuni juba jõudis ja mulle koer peale saadeti. mul oli vel kuskil pool salve, kui koer (oleks kül kahju maha lasta) pea lina alt sisse pistis. enne, kui lasta jõudsin, suutis koer relva ni osavalt kiiresti hambusse võtta, et salv kukku alt ära ja viimase patiga rauas polnud ka midagi teha. vintrauast ja kabast kinnihoides püüdsin koera tõrjuda kuis suutsin, kuni jõudsid ülejäänd affid kohale ja oligi jokk.
AAMEN

..et lahe unenägu ;))


proosit