Jaanipäev

Alustasin just tööpäeva - unine ja sääskedest söödud. Olin üle aastate esimest korda jaanilaupäeval üksi vanaema juures, sest sedakorda suuremat pidu teha ei saanud, kuna olen täna tööl. Mõtlesingi, et lähen siis memmele seltsiks, nii et ta ei pea üksi olema.

Eilset päeva sisustasin muruniitmise ja hekipügamisega ning siis, kui mina arvasin, et olen justnagu küllalt teinud ja nüüd võiks jalad seinale visata, teatas memm, et tarvis on veel sauna katusele kippuvaid oksi saagida ja siis veel seda ja toda teha. Õhtupoolikul õnnestus end siiski paariks tunniks päikese kätte siruli visata ja liiklusülesandeid lahendada, aga siis ilmus memm minu juurde ja teatas, et jaanilõke jaanilõkkeks, aga mis sest tulest ilmaasjata põletada: ei hakka midagi halgudest ilulõket tegema, hoopis talvega kogunenud oksapraht tuleb ära põletada. Nii et vaikselt lõkke ääres istumise ja mõtisklemise asemel sai paar-kolm tundi veel aktiivselt toimetada ja põõsaste-õunapuude harvendamisest jäänud oksarisu koguda ja lõkkesse visata.

Igatahes olin mina südaööks surmani väsinud ja tüdinud ning kobisin ärklituppa magama. Äratus oli ka ju juba kella poole seitsmeks seatud, et ma kella kümneks linna tööle jõuaksin. (Rongid käivad ju nii harva.). Kui siis sellisel ogaralt varajasel ajal allkorrusele koperdasin, et kiire kohv teha ja raudteejaama poole punuma pista, selgus, et memm oli mulle juba nii kohvi kui putru teinud ja sagis üldse aktiivselt ringi. Küsisin, et millal ta vaeseke siis tõusma pidi, et juba toit valmis, aga tema teatas, et ta pole veel magama läinudki. Et esialgu oli veel aias jalutanud öösel, siis pisut lugenud, siis oli talle meenunud, et minuga saaks linna saata paar kirja, mis kirjastustele asjaajamiseks vaja ja no kui kirjad valmis said, siis olevatki olnud juba paras aeg kasvuhoone lahti teha ja hakata putru valmistama... Issand halasta, ta on 85! Ja mina olin juba eilsest päevast nii väsinud, et kukkusin südaööl magama. Mul pole praegugi sellist energiat nagu temal. Jumala eest, temast tuleb eeskuju võtta ja ka elul sama tragilt sarvist haarata.

Mina memme tempole vastu ei pea, aga ehk mu kass peab. Viisin korteris kurvameelselt kräunuva Viitsekassi memme juurde suvitama. Loom oli eile kangesti rõõmus küll - kappas ringi, püüdis liblikaid ja konni, jalutas memme meelehärmiks läbi kõik linadega kaetud lauad ja oli üldse igal pool jalus. Veidi ta võõrast kohta ikka pelgas ka ja hoidis aias ringi tuisates üldiselt minu lähedale. Mõtlengi nüüd ikka väikse murega, et kuidas nad seal kahekesi hakkama saavad - minu armas linnakass ja memm, kes kasse teps mitte ei armasta. Kassi pärast on hea meel, et ta maale käppasid sirutama sai, aga endal on ikka natuke kurb. Pole veel harjunud ka, et teda pole. Istun siin praegu ja ikka läheb aeg-ajalt kõrv kikki, et hmm, liiga vaikne on - kus see kass nüüd on ja mida ta jälle plaanib?

Nüüd olengi siis täitsa üksi. Ei pontut, ei kassi. Kurb.