kiire detsember

kerge kuu aega eemal püsitud ning ni mõnigi asi korda läinud:
- lahingukooli viimased harjutused ja metsad on möödas
- kool läbi
- ning abieluranda samuti jõutud.

nüd sis jõulud. kuna pole just suurim jõulufänn, sis suurelt ei tähista(-nud). memme juurest miisuga läbi, hea kõhutäis, kiired kingid ja kõik. oleks ka ööseks jäänud, kui poleks kartnud hommikust lumevangistust, mis olekski juhtunud, kui oleks alles omekul liikuma hakanud.

õhtuks kodus ning tark tegu. teed olid üsna hullud. osad lõigud oleks omekuks kinni olnud ning teistel oli lissalt julm pinnatuisk. nagu näha, pole scarlet endiselt vel lõpetanud.

nüd sab miisuga veidike puhata. uuel aastal san nädalake tööl käia ning juba britti ära...3x nädalaks.

heh, meenus, et miisul feilisid registreerimise fotod. lubatud kuju jäi ilmumata ning ülejäänud on kas viletsa kvaliteediga või lissalt vähe. hetkel jääme lootma AK lindistatud musta materjali peale. ehk kannatab movie makerist screen shot'e võtta ja sedasi pilte teha..paistab. aga suht sürr lahendus äpardusele ;P
muidu oli regamine üldiselt lahe ja korras..isegi spalleer toimis oma plekkmõõkadega. väljajalutades andis viimane spalleerimees (vanem-veebel Poogen) oma mõõgaga mu värskele abikaasale vastu tagumikku..nö. hoiatuseks vist..muig.

väike, ligi 50-pealine šamparing ja sis amide restosse sööma. kõik tellisid omale meelepärase, mina ühe ägeda medium (11 tolline) A.T.W. pizza. no täitsa pees...siga-hea oli.
tagatipuks 1 desert kah, banana split. polnudki kunagi söönud, väga meeldiv kogemus oli. kõht oli lõpuks niii täis, et lausa raske oli olla.

kojujõudes pidi miisu absoluutselt kõik õllekannud ja klaasid välja otsima, et lilled vette saaks. lisaks veel igast muud kannud ja vaasid. isegi memm saatis paar morsikannu, õnneks neid vaja ei läind.

õhta oli ülimalt meeldiv, nagu olema peab ;)


proosit

"Snabba cash"

Rootsi krimikirjanduse uus menuk, Jens Lapiduse „Snabba cash“ ehk “Kiire raha“ toodi Eestis turule piisava aplombiga, et ma hakkasin sealt ootama midagi Stieg Larssoni sarnast ja Hakan Nesseri väärilist. Lugesin läbi ja nentisin, et nii see päris pole.

"Snabba cash" on kahtlemata põnev kriminaalromaan, kuid ei maksa endale illusioone teha, et krimiromaane kirjutab loomepalangus kirjanik. Tegelikult kirjutatakse neid kirjastustega sõlmitud eellepete alusel, hoolikalt vaagides, konstrueerides ja lugejate reaktsioone aimates.

Kui oled elus läbi lugenud kas või mõned krimkad, on traagelniidid ühes selletaolises alati näha. Niisiis pole kriminaalromaanis küsimus mitte selles, kas sa näed loo õmblusi, vaid selles, kas need õmblused teevad kokku nauditava rätsepatöö. (Tegelikult – kogu kirjandus on ju konstruktsioon, mille puhul kogenud lugeja ei suuda niikuinii struktuuri hindamisest hoiduda).

"Snabba cash" on rätsepatöö, kus õmblused pole alati õigetes kohtades

Skandinaavia krimis on tavapärane kasutada paralleelvaatenurki - korraga näidatakse nii kurjategija kui tema jälitaja tegevust. "Kiires rahas" on selle skeemi peitmiseks kasutatud kolme negatiivset kangelast ja ebaisikulise kohtudokumentide loendi kaudu demonstreeritakse jälitaja – ühiskonna - vaadet. Kokku teeb ikka kaks poolust, aga lahendus on üsna ilus. Selle õmbluse kiidan heaks.

Kangelasi on Jens Lapidus loonud kolm– tal endal hea lihtne kirjutada, sest ei pea ühe karakteri mitmeplaanilisusega liiga palju vaeva nägema. Lugejal on aga kenasti keerukam ja põnevam lugeda.

Johan Westlund on tüüpiline näide karakterist "heast perekonnast, aga läks paha peale". Tema mina-peatükid kanavad romaanis seda süütut, värsket vaatepunkti, mida autori lootust mööda jagab ka lugeja. Üsnagi veenev.

Jorge on näide karakterist "olen nii loll, et kahju kohe". Temale on autor kirjutanud romaani kõige rumalamad naljad, kõige tobedamad tegevuskäigud. Jorge lihtsameelse mõttemaailma kirjeldamisel on Lapidus kõige enam hätta jäänud, näha on, et ta on püüdnud, aga tulemus jääb nõrgaks. Toimetajatöö pidanuks tõhusam olema. Samas on Jorge kolmest kangelasest kõige mitmeplaanilisem ja seega ei suuda autorit päris hukka ka mõista.

Mrado - Jens Lapiduse romaani kangelastest kõige skemaatilisem. Tundub, et tema loomisel on autoril fantaasia otsa saanud ja välja tuli tavaline "karm-mafiooso-aga-oma-tütart-armastab". Iiveldamiseni nähtud kuju kõigis krimižanri teostes.

(Pildimäng - tuvasta postituse juures olevalt fotolt, kes on kes kolmest peakangelasest.)

„Kiire raha“ sisuks on Stockholmi allmaailm, kokaiiniäri, kättemaks. Tavaline temaatika ja võtab muidu õlgu kehitama, kuid Lapidus on kirjutanud raamatusse sisse kohaliku mõõtme. See seletab muidu suhteliselt keskpärase romaani jõudmist Rootsi edetabelite tippu: Lapidus pillub nimesid - Stockholmi vähem ja rohkem tuntud pubisid, tänavaid, kuulsaid inimesi... Geograafilise läheduse tunne hoiab Rootsi lugejat kütkes ja tekitab kerge vaevaga tunde, et "see on ju päris". Autoril jälle hulk kirjandusmeisterlikkuse vaeva säästetud.

Lapidus kasutab läbinähtavaid tehnilisi võtteid, et anda oma võib-olla kesistele kirjanduslikele võimetele puhkust. Näiteks tema stiil - romaanis on ülekaalukalt kasutatud hakitud, elliptilisi lauseid, mis kunstlikult tõstavad teksti tempot ja loovad mulje kiirestiarenevast, ülipõnevast sisust. Kirjanik on võtet kasutanud oskuslikult ja pole sellega enamasti liiale läinud.

Kas raha pärast kirjutatud raamat on halb?

Niipalju raamatust, mis Rootsi raamatumüügi edetabelites laiab. Aga mis konteksti „Kiire raha“ asetub? Jens Lapidus pole hoidnud salajas, et see raamat on esimene osa süngest krimitriloogiast. Ja vaid mõned aastad varem lõi pea kogu läänemaailma kirjandusilmas laineid ja teenis miljoneid teise rootslase sünge krimitriloogia, mõistagi Stieg Larssoni „Millenniumi“-sari.

Konjunktuur on ilmne. Advokaat Lapidus haistis kiiret raha. Ja mõningate kirjandustehniliste nõksude, osava turunduse ja õige hetke tabamise abil tal ka õnnestus oma muidu keskpärase „Kiire raha“ pealt kopsakas kopikas teenida. (Kusjuures jättes oma raamatu oluliselt vähem vägivaldseks kui Larsson. Respekt. Tavaliselt on spin-off alati vängem kui eelkäija.)

Iseküsimus – kas rahateenimiseks konstrueeritud raamat on halb? Ei, sest „Kiire raha“ ise ei ole ju halb raamat. Krimikirjanduse kategoorias on ta isegi üsna hea, kuigi ei küüni Skandinaavia tippudeni (ja tipu all ma ei mõtle Stieg Larssonit, kelle triloogia esimene raamat oli väga hea, teine keskpärane ja kolmas lihtsalt ülekuhjatud maitsetuse tipp).

„Kiire raha“ käsitleb Skandinaavia sotskrimile omaselt veidi ka ühiskonda ja selle valupunkte. Ja kui muidu mitte raamatuid armastav inimene loeb seda teost - kuna see on nii põnevaks konstrueeritud ja edeneb libedasti - ja siis muuhulgas mõtleb selle raamatu põhjal kasvõi hetkeks ühiskonnale laiemalt, siis on advokaat Lapidus kirjutanud kahtlemata hea raamatu.

Tusk, töötus, armetus - ja kunstküüned

Üks mitme päeva tagune tähelepanek. Kadri Ibruse loos "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus" räägitakse järjekordne kurb lugu.

Et siis ema Ljudmilla, tema neli last ja mees. Mõlemad mehega on loomulikult töötud. Nad jäid ilma oma korterist ja nüüd elavad sotsiaalkorteris. Sissetulek kuue inimese peale – 3600 krooni eri toetustest. Hiljuti, kui laps haigeks jäi, oli Ljudmillal vaja ravimite jaoks 50 krooni. Seda tal polnud ja ta pidi raha tuttavalt paluma.

Armas ja hale lugu, aga kui vaadata artikli juures olevat fotot Ljudmillast, siis võtab kõveralt muigama. Lapse jaoks 50 krooni ei leidnud, aga endale sai kunstküüned panna küll – pildilt on nimelt näha tema kõverad plastist küünised. Kivikesed peal ja puha.

Ma kahtlen sügavalt, et keegi lahke küünetehnik tal neid tasuta hooldab, nii et ju ta oma küünte jaoks ikka igas kuus paarsada krooni leiab.

Õige kah – küünte jaoks ei annetaks keegi talle kroonigi, aga laste jaoks saab ikka kelleltki raha nuiata, kuna inimestel läheb süda haledaks.

Ah, mis nüüd mina...

Pulmad ilma närvivapustuseta ei ole miski õige asi. Mina sain enda vapustuse eile kätte - omaenda pereliikmed otsustasid hakata iseloomu näitama. Suuline kutse, et "kallis pere, palun tulge minu pulma" osutus ebapiisavaks ja üks perekonnaliige teatas, et tema "kuulujuttude" peale autot käima ei panevat. Kas siis tõesti on vaja kriitpaberil ja sametpaelaga meelitavat kutset, et JUST SINU kohalolek teeks mu päeva ilusaks?

Täna kordus sama teema leebemas variatsioonis. Nooremale rahvale meeldetuletuseks riputasin pulmakutse Facebooki. Sõnastuses, et "kallid sõbrad, tuttavad ja muidu asjahuvilised - palun tulge, üritus toimub seal-ja-siis". Hiljem kontrollisin ühe ja teise käest - paar tükki olid jälle omaette arvanud, et "ah, mis nüüd mina, ega mind ikka ei mõeldud."

Hakkasin mõtlema, et nojah - ma olin oma naiivsuses unustanud eestlaste võltstagasihoidlikkuse. Selle "ah, mis nüüd mina suhtumise", mis lähtub hirmust sattuda piinlikku olukorda.

Kui tänaval hõikab keegi "kuulge, Teie!" või "appi, aidake!", siis vaatab eestlane ikka esmalt üle õla - keda siis nüüd hõigati? Ega ometi mind - sest, noh, "mis nüüd mina...".

Eks sama asi meie pulmadega. Ma ei usu, et need kõhklejad ja ah-mis-nüüd-minatajad ei salli meid Otiga, vaid pigem pelgavad mingit abstraktset "äkki ikka vaadatakse imelikult, kui ma lähen" ja "no kuidas ma soovin õnne, kui pole nende parim sõber vms". Nad justkui ootavad sellist personaalset nuiamist, et "palun-palun tule ja soovi meile õnne, just Sina oled meile nii tähtis". Et siis ikka iga kutsutu ego küsimus. Asi on lihtsas rõhuasetuses - need erikutse ootajad ei mõtle sellele, et meil oleks hea meel, kui kõik tuttavad meile kaasa elaks, vaid nad soovivad tunda, et just nende õnnesoov oleks meie poolt eraldi oodatud.

Aga muidu, kui perekondlik närvivapustus välja arvata, pole väga vigagi.

Eesti Päevaleht kinkis pulmadeks kasti šampust, kaitseväe peastaap tahab saata Aktuaalse Kaamera pulma filmima ja kass polegi kleiti katki rebinud veel. Win!

Asjadest

Ott on kuni pulmadeni läinud. Mis mõistagi teeb kurvaks ja mu emotsionaalsed vajakajäämised väljenduvad osaliselt šoppamises. Ma pole viitsinud sellele piiri ka panna: täna naasin kaltsukast mitme esemega ja viimasel ajal olen suure lustiga otsinud uusi Eesti disainereid.

Olengi vaadanud, et emotsionaalselt ebarahuldavatel aegadel (armastatu kaugel, armastatut üldse pole vms) käin alati rohkem šoppamas. Ringinuuskimine, ostusoovi loomine, eseme omandamine, koju toimetamine, neile konteksti punumine (rõivakomplekti kokkupanek) annavad ilmselt piisava heaoluhormooni annuse, et emotsionaalne üksildus taandub mingiks ajaks.

Jälgin enda puhul seda käitumist kerge irooniaga. Teiste puhul muigan kaastundlikult, kui märkan, et ohtralt poes käima hakanud sõbrad-sõbrannad varsti mõnes vestluses möönavad mingeid ebakohti kas töös või eraelus. Tundub, et üsna universaalne mõõdik inimese (hetke)õnnelikkuse tuvastamiseks. Õnnelik inimene ei tuula mööda poode ringi ja ei otsi järjekordset eset, mida tahta.

Aga kui ma juba endale hetkeõnnelikkust ostan, siis võtaks midagi Helen Valgu kollektsioonist. Pildiolev 2009. aasta Gas-o-line on muidugi müüdud, aga ehk midagi sarnast.

Kuidas ma raha kokku hoidsin

Kui lemmikteksadel lukk katki läks, siis otsustasin, et ei viska neid ära, kuna tont teab, kuna uued nii head leiab - parem lasen luku ära parandada. Leidsin netist kaks konkureerivat ettevõtet samal tänaval. Ühel oli hind kodulehel väljas, teisel mitte.

Sel, kel hind väljas, oli töö hinnaks nimetatud 140 krooni, mis on mu arust ikka röövimine küll. Seega vudisin esmalt konkureerivasse ettevõttesse.

- "Tere! Tahaksin teksadel lukku vahetada."
- "Palun. 170 krooni!"
- "170?! Siit mõni maja edasi asuvas ettevõttes lubatakse, et vahetavad 140-ga!"
- "170 jah, kui võtate meie luku."
- "Head aega!"

Otsustasin, et 30-kroonine hinnavahe on enne palgapäeva ikka raha küll ja niimoodi ma ennast nöörida ei lase! Lahkusin väärikalt. Astusin tuisu kätte, sumpasin läbi põlvepaksuse lume korduvalt libisedes järgmise firmani.

- "Tere! Tahaksin teksadel lukku vahetada."
- "Muidugi! Töö 140 krooni ja lukk 50 krooni. 190 krooni, palun!"
- O_o

Otsustasin, et 20 kroonine kaotus ei ole piisav summa, et eelmisse kohta tagasi sumbata.

Aga jah. Epic fail, mis kokkuhoidu puutub...

Now, who's the puss in boots?

Avastasin oma suureks rõõmuks ja samaaegseks meelehärmiks, et üks Eesti veebipood on hakanud müüma mu lemmik-kingabrändi Irregular Choice jalavarje. Ühest küljest - tore, et see kingavalik siin väheke laieneb ja midagi muud ka müüb kui keskpärast. Teisalt - kui nad kurivaimud nüüd NII kättesaadavad on et ehk tulevad seitsme päevaga kohale mõnekümnekroonise postitasuga, siis kiusatus on nii palju suurem. Need kingad, mis siin kõrval pildil on, ma kardan, et tuleb ära osta. Ei ole lihtsalt teist võimalust. :P

Sama veebipood, mis siin IC-d müüb, on teinud ka vapra sammu ja müüb pisut pin-up stiilis asju. Vahva neist. Hinnaklass on ka suhtkoht okei, nii et kevadeks paar kleiti kindlasti tellin. Jälgin saiti hingevärinaga, sest kardan, et kaua nad oma üritusega pinnal ei püsi, sest pin-up ja 50-ndad ei ole Eestis teema kahjuks ja tänavapildis seda üldiselt ei näe. Teisalt muidugi tore ka, jääb mulle rohkem tähelepanu, kui ma oma igapäevariietuses ehk siis kahara seeliku, võrksukkade ja lakk-kingadega mööda lippan. :)

Eile käisime Otiga vanakraamilaadal Vintage Tallinn. Väga vahva oli - küllaltki pisike ruum oli müügilette ja rahvast paksult täis. Müüdava kraami valik oli Eesti kohta esinduslik ja eriti positiivselt torkasid silma põhjanaabrite müüjad. Arusaadav ka - sellal, kui Soome daamid said hilbud rahulikult kappi panna ja tolmu koguma jätta, oli meil õnnis nõukogude aeg ja kui sul oli näiteks korralikust kalevist mantel, siis seda ei saanud mitte kappi jätta, vaid pärast mantli läbikulumist sai sellest veel õmmeldud lapsele jakk, isale vest ja pajalapid. Nii et kõike seda arvestades oli Eesti väljapanekud isegi veel head, aga Soome omad muidugi särasid.

Silma jäid imearmsad 30-ndate kontsadega nöörsaapad, kusjuures veel tuliuued ja kordagi kandmata. Aga väiksed isegi mulle - saapa suurus oli 35. Olid ikka naistel toona jalakesed. :) Praegu on minu 36-37 juba nii väike, et endale kingi ostes olen hädas, kuna nr 36 sageli enam ei müüdagi naisteosakonnas. Samuti oli Soome väljapanekutes näha üsna palju brokaati ja sametit, mitte küll minu stiilile, aga ikkagi silmapaitavalt hea vaadata. Samuti oli üks väga veetlev ja hästi säilinud ilmselt 20-ndatest pärit must puuvillane teenijatüdrkukukleit koos broderiikraega. Väga nunnu, aga mitte päris minu stiil. Teenijatüdrukut minust ei saa. :)

Küll aga ostsin endale imekena kaelakee. Üks Eesti ehtekunstnik ostab üle maailma kokku vanu ehtematerjale - klaaspärleid, kristalli ja muud ning siis teeb neist erinevas vanamoodsas stiilis ehteid. Minu ehe on tehtud 40-ndatel valmistatud kreemjatest klaaspärlitest ja kujutab endast mitmerealist tihdalt kaela ümber hoidvad keed, millel keskel lillega centerpiece, kust omakorda ripub alla ripatsi otsas suur pärl. Kee maksis minu praeguse rahalise seisu juures selgelt liiga palju, aga ma lihtsalt ei suutnud. :) Argumendid - keed märkas ka Ott, kes leidis, et see mulle sobib, ehe on unikaalne, koosneb minu jaoks piisavalt vanadest juppidest ja last but not least - näeb oma pehmelt säravas elegantsis välja lihtsalt kuninglik. Ja noh, kes ütleb, et nädal enne palgapäeva peab olema rohkem raha kui hädapärast makaronideks ja kassitoiduks vaja, ah?!

Järgmine rahraiskamiskoht on ka hirmuäratava kiirusega lähenemas - Estonias tuleb peatselt kostüümi-ja rekvisiidilaat... Jälle koht, kus põlevate silmadega ringi vaadata. :P Loodaks saada ühe korraliku krinoliini, aga ei ütleks ära ka kenast kipsist luukerest.

Gusti test; KSP-58 laskmine

toimus sis tagasilöögita tankitõrje raske granaadiheitja Carl Gustaf'i test. minul loomulikult polnud muretseda miskit...oleks ka imelik olnud, kui poleks max atškood saanud. aga minu paariline (mina olin abi ja tema oli heitur) paraku põrus. tegi nii suure ohutustehnilise vea, et keskmine punktiskoor enam ei lugenud. saime 30min hiljem võimaluse eksamit korrata, kuid sellegi põrus ta läbi. aega läks kõigest 2min, aga viga oli vähemalt teine.
eks nüd paistab, millal aega sab, et uuesti teha.


-----------------------------------------------------------------------------------------


sis enne lõunat algasid meil kuulipildur KSP-58 laskmised. puupea, kes varem gustiga põrus, oli ka ksp-ga põrunud. tema õnneks võimaldati talle vahetult enne laskmist ka tiirus vel eksamit teha. me kõigi üllatuseks sooritas ära.

lasta sai 100 laksu per kärss...et sis 2x50 padrunit, mis kõik üheks pikaks lindiks aeti.
pean tunnistama, et jube mõnus ja mugav oli lasta. ksp harkjala jaoks on olemas ka siuke lapik abivahend lumepeal laskmiseks. sellel olid pärisuunas sooned sees ning kuidagi nagu aitasid relva tagasilöögile kaasa. muidugi pole selle laskekiirus ni suur kah, kui MG-3'l...650-800 l/min vastavalt gaasiregulaatorile. me lasime madalama kiirusega, eks ka sellep väiksem tagasilöök. aga jah, kuidagi jube muhe ja pehme oli. mulle meeldis. aga mg meeldib rohkem...nagu mehisem kipitamine on.


proosit

Nukufiiliast

Ei jõudnud JMo postitust iDollatorite kohta ära oodata ja kirjutan enne ise. Aga JMo posti ootan ikka. :). Tema küsimusepüstitus, kas nukuarmastajad on ärritavamad kui robotiarmastajad minu jaoks ei toimi. Mõlemad on ühtviisi ärritavad. Jäingi mõtlema, miks.

Ärritavad on nad sellest hoolimata, et objektiivselt võttes on Real Dollid väga head asjad, sest esmalt - võib-olla hoiab võimalus sellist nukku omada-alandada-vigastada-vägistada mõne perverdi päris naiste juurest eemale. Aga maniakkide osakaal Real Dolli meeste seas on kindlasti tilluke. Teiseks on Real Dollid head ka sellepärast, et aitavad genofondi hoida. Sest noh, need mehed, kes jõuavad silikoonnaise püsikasutuseni, on ilmselgelt sellised vussid, et parem ongi, kui ta oma geene edasi ei kanna. Las ta purskab need geenid akvaariumisoojendaja abil meelepärase temperatuurini viidud silikoontuppe, genofond vähemalt ei kannata.

Aga miks siis iDollatorid mind ärritavad?

Mitte sellepärast, et see on kõrvalekalle füsioloogilisest normist, et mees peaks paarituma naisega, eesmärgiga saada järglasi. Ma olen südamest poolt, et kui geenid on veidi teistpidi läinud ja mees tahab meest või naine naist, on kõik väga kena ja armastus on ilus asi igal juhul.

Miks siis ei ole mehe armastus nuku vastu ilus asi? Sest ma näen seal seda, mida inimestes vihkan – argust ja samaaegset domineerimishimu.

Et sa jumala eest ei mõtleks...

Homo-või heterosuhtes astub inimene vastu võrdsele partnerile, vähemalt suhte/matši alguses on seisud nii. Proovitakse jõudu ja leitakse, kumb on kangem. Kui saavutatud jõuvahekorrad sobivad, on hea. Kui ühele ei meeldi, saab ära minna. Kui üks on nii nõrk, et jääb teisele jalamatiks – noh, siis on muidugi halb. Aga ka sellel alandatud kaltsul oli oma šanss, vähemalt alguses, ja see, kes teda alistama hakkas, teadis seda.

Seega ongi jäledaimad need nuku-ja zoofiilid, sest nemad ei söanda partnerile vastu astuda. (Nuku-ja zoofiilide osakaal ühiskonnas pole ilmselt küll võrreldav. Hmm, servapidi käib nekrofiilia kah siia, kuna ka nende põhimotiiv on vastupanuta partner, aga noh, praegu pole see teema. )

Igatahes, nii nuku-kui zoofiilid võivad küll oma objekti südamest armastada, ehtida ja – looma puhul – iga hinna eest püüda vältida talle haiget tegemist, aga sisimas on nad ikkagi läbikukkunud inimesed.

Arad nartsud, sest kohe alguses valisid nad partneri, kellelt pole vastupanu karta. Olgu, koer võib zoofiili siiski hammustada ja teada on ka paar juhtu, kus piinatud koerad on oma „armastajat“ tõsiselt vigastanud, aga nii üldisemalt ma ei usu, et zoofiil ootab oma Pitsult aktiivset suhet.

Nukufiil läheb aga eriti kindla peale välja. Tema partner ei suuda teda mingil kombel ohustada ega temalt midagi nõuda. Veel enam – peale selle, et nukul pole partnerikohaseid soove, ei ole tal ka endakohaseid soove. Täiuslik alistumine. Nukku saab kõigist enam modelleerida oma suva järgi: veel täiuslikum alistamine. Kõik muu on ebakindlam – nekrofiil ei saa olla kindel üleskaevatava laiba, ee... spetsiifilistes omadustes, zoofiilile võib-olla ei meeldi lemmiklamba silmavaade, aga näe, pole parata.

Nukufiilil pole mingit muret

Pisike kindel maailm, kuhu pageda pärast seda, kui oled veendunud, et ei suuda inimolendiga suhteid luua. Oma võimetuse tunnistamise palk on pealegi magus – tõsi, nukufiiliani jõudmiseks peab ilmselt läbima mitmeid tavasuhte loomise katseid, neis haledalt lüüa saama ja siis nina norgu lastes liigisisestest suhetest loobuma, kuid kui sellise ülima enesealanduseni on jõutud (paljud küll ilmselt suudavad seda teha endale teadvustamatult), siis võib vähemasti lohutuseks valida midagi väliselt täiuslikku. Nii suured/väiksed rinnad kui meeldib, nii kaunis näolapp, kui aga meeldib ja tahtmise korral võib silikoonnaise mõelda ka heaks kokaks, targaks või muidu kuidagi imeliseks. Ehk siis – vusside vuss saab end premeerida sellega, mida ta iial muidu ei saaks.

Suhetest väljalülitumisest veel – mind kui pea valgustusliku mõistusekultuse järgijat ärritab ka see, et inimene ei tule toime ilma kunstlike välisstiimuliteta. Ma mõistan, et inimesel on äärmiselt raske pärast mingit armualast ebaõnnestumist uuesti end kokku võtta ja inimestega rääkida. Aga mida ma ei suuda aktsepteerida on see, et inimeste juurest nukkude juurde pöördunu püüab teeselda elutu olendiga suhet. Ja seda paljud realdolli mehed näikse tegevat.

Ehk siis – idollatorid pole mitte seksuaalse, vaid sotsiaalse hälbega. Ja paraku minu jaoks eriti vastuvõetamatuga, sest nad esindavad argust, domineerimishimu ja enesepettust.

Med.seminar KVÜÕA Sõjakoolis

eile käisin sis sellel med.seminaril ära. planeeritud aeg oli 45min, aga kulus 1:15min. oleks vähemalt tunnike veel kulunud, kui oleks saanud. ega ise ma ni pikalt ei leierdanudki. mina rääkisin oma jutu kuskil 10min-ga ära...küsimustevoor venis jube pikaks.

sai räägitud isiklikust positiivsest elutõusust kui ka nõrgematest-viletsamatest seisudest. arutati, kuidas ja mida haavatu tunneb peale vigastamist ning step-by-step paranemist ni füüsiliselt kui vaimselt. juhendasin ka tibake, kuidas käituda ni värskelt haavatuga (just-just tuli esimeselt opilt) kui ka raviprotsessi keskel oleva sõduriga. nimelt meenutasin neile, et "lasteaiakasvatajaid" pole mõtet tugiisikuteks saata, kuna ned ajavad konkreetselt oma HELLUSEGA inimese närvi. sõdur on karm ka siis, kui ta veritseb maas...mingit nunnutamist ei tohi olla. väike laps kriimustab põlve, sis võib hellitades lohutada. sõdurile tuleb öelda, et läheb paremaks ja nii ongi.

muidugi on indiviide, kellega kindla juhendi järgi suhelda ei saa, nisis meedik peaks olema kohanemisvõimeline iga patsiendiga individuaalselt.

mis veel...aa, avastasin, et meedikud pole just kõige tähelepanelikum mob, kellele seminari pidada. esialgses tutvustuses jõudsin rääkida, et afgaanis olin tibake üle kuu ning sis kuskil 15min hiljem 1 pärib, kaua sa seal olid :P
sis oma juttu ma lausa alustasin ajateenistusega. mainisin ära, et ajateenistust alustasin 2000 ning bla-bla-blaa ja praegu olen siin ja sis üks teine pärib kõigest 10min hiljem, kui vana ma olen üldse. loogilist mõtlemist üldse pole. üldjuhul poisid, kes ajateenistusse astuvad on 18a. vanad. aasta 2000 ja 2010 vahele mahub 10 aastat.

18
+
10
___
28


no annaks mõnel ka 29 või isegi 30 olla, aga alla 28 nagu eriti üldsegi mitte. no krt, kas tõesti rääkisin sis nii kiiresti, et kõrvast ajuni ei kodeerinud enam lahti...või olid osad meedikut lissalt liiga hallipäised selleks, et reaalaineid läbi hammustada. ma igatahes ahhuitasin tükk aega peale seminari, et on ikka mõistus mõnel.


oeh...proosit

metsalaager + NV

viimane post 1,5 nädalat tagasi minu poolt. mis ma oskan öelda - tegemist jagub. on kül puhkemomente, kuid ned kuluvad lõõgastumiseks ja naudinguteks. tunnen, et hakkan blogist vaikselt võõranduma, aga hetkel usun, et minu puhul se vabandatav. lissalt tegemist ni palju, et lisaks muudele küberkohustustele ei viitsi enam blogi kribada.

praegu siiski tekkis siuke huvitav ennelõunane auk, nisis kasutan objektiivselt ära.
mis sis juhtunud - peale viimast kribamist jõudsin möödunud nädalal T-R metsas veeta. ilm oli universaalne (pluss/miinus 5-10 kraadi C; udu, vihm, lõrts, lumi; tuul 0-10km/s; täispilvine, öösel vahelduva selginemisega), sai nisama uimerdatud kui ka pidevalt ringi sibatud...suht siuke tavaline admin-metsalaager loengute ja praktikaga.

süüa sai metsas ikka sitaks. ma pole ühelgi metsalaagril muidu nii hästi toidetud olnud, kui nüüd. lõunad olid kõik kuumad, hommik-õhtu kuiv, aga selle eest oli oma pakeering. siukest head asja, et oeh. ja ei suut kogu aeg kõike ära süüagi. lõkke ääres tegin grillvorste, millest suutsin vaid 3/5 ära süüa. ülejäänutel samuti maod punnis ja olin sunnitud jäägid ära põletama.
isegi koju vedasin portsu kama, enamjaolt kül magusat, aga siiski. igatahes toidu koha pealt oli 5+.

R sain kodo seekord üsna hilja...alles enne kaheksat. väeosas oli vaja suur varustus kuivama panna, ära hooldada ning ka enda varustus. lõpuks oli ni räpane tunne, et enam koduni ei kannatanud ja vajadus koheselt dušši all käia. kõik se nihutas kojusaabumist edasi.
kodus ootas mind aga kass, kes kohe kiirelt minu manu tõttas ja sülle puges (väga meeldiv ja soe tunne oli) ning ei läinud kaua, kui ka väike pede esikuse ronis ja endast valjuhäälselt märku andis. temast ei saa paraku alati hästi aru, kas ta väljendab pahameelt, et alfa saabus; ülistab taas keskerakonda; või oli tal siiski siiralt hea meel mu taas-saabumise üle...krt seda teab.

kutsuti ka välja, aga otsustasime miisuga koju jääda...oli ka teineteise seltsis nisama hea kaisutada ja paar klaasi viskit nautida. öine uni omas voodis, miisu kaisus on ikka tõsine luksus viimasel ajal, sestap püüan võtta sellest maksimumi.

L toimus vennase süntar. pidime ka tordi tooma, kuid kulutasime teineteisele liiga palju aega, nisis see jäi...nojah, ka maal oli tarvis ju asjatada...ja nimodi se päev kulubki.
süntaril sai kõht mõnusalt täis söödud ja papsiga viinuskit kah veidi, et õhtune uni oli taas mõnusalt magus.

P katsetasime sis seda miisu valitud alternatiivi toitlustuseks. 185kr. eest sai toitu ni palju, et ma oleks 2x söönuks saanud...et sis väga hästi. mulle sobib.

edasiselt pakkisin ennast kokku, viimane kallistus and off I go.

nüd sis taas võrus seda mõnusat lögast talveilma nautimas.


proosit

Loogikaviga

Ekskolleeg on Delfis kirjutanud toreda loo. Ei saa ka mina aru autojuhtide rabelemisest mõttetute sentide nimel. Minu kuise bensiinitarbimise juures teeks liitri kroonine hinnaerinevus (ja sellist erinevust reaalselt tanklate vahel ei ole!) kuiseks võiduks 120 krooni ja ma tõesti ei näe mõtet selle nimel naba paigast nihutada ning odavamaid tanklaid otsida. See koidula ei päästa minu majanduslikku seisu ja arvestades seda, et küllap enamike autoomanike kogukulud oma neljarattalisele sõbrale ületavad kuus 3000-4000 krooni ( liising, kindlustus, bensiin) on selle kuni paarisaja krooni tagaajamine veider koonerdamine.

Iseküsimus on muidugi selles, kas bensiin peaks Eestis nii palju maksma ja kas oleks võimalik bensiinihindade kahtlasele ühtlusele mingi piir panna. Veider ju, et kõik firmad Eestis müüvad bensiini enda jaoks siis ilmselt nii viimse piiri peal, et dumpinguidee kedagi ei meelita. :P Tegelikult tunduks ju loogiline, et vähemalt üks firma sikutaks kaheks nädalaks püksirihma pingule, laseks bensiinihinda kaheks nädalaks kahe krooni võrra alla, korraldaks mehise reklaamikampaania ja teeniks käibe pealt nagu vana kröösus. Pärast kahte dumpingunädalat saaks muidugi tasapisi 10-20 sendi kaupa hinna vanale tasemel tagasi tõsta. Aga kindlasti oleks selle ajaga saanud endale kokku krabada mitukümmend tuhat uut klienti, kellele oleks saanud osavalt pähe määrida kõikmõeldavaid siduvaid lojaalsusprogramme. Tulemus - reklaamile küll kuluks raha ja alla omahinna müümine on ajutiselt valus, aga pikas perspektiivis tasub klientide korjamine ära ju. Konkurendid limpsiks haavu ja paneks hambaid kiristades kokku oma dumpinguprogrammi.

Aga seda ei tehta. Sest noh, nii tillukesel ja hästi kontrollitaval turul nagu Eesti pole mõtet rabeleda. Sest klient ostab selle rahaga, nagu sa müüd, kuna tal ei jää muud üle. Praegune paarikümnesendine hinnaerinevus on firmadele mugav ja eriti kuluvaene meetod klientide huvi hoidmiseks. Ja ilmselt see asi nii ka jääb meil.

Ometi on tillukese kokkuhoiu idee eriti nakkav ja ei tehta ka midagi selle nimel, et seda ideed tuhmistada. Sellest on palju nii meedias kui kasvõi seltskondades räägitud, et mistahes kaupluse sooduspakkumiste peale kohale minnes on VÄGA suur tõenäosus, et ostad igasugu muud mudru ka, sest noh, sa oled ju ometi nii palju kokku hoidnud ja selle ära teeninud ja need küpsised on nii odavad, mis siis, et sa tegelikult selliseid ei söö ja paksuks teevad need ka. Noh, ja küllap see jutt on inimesi ka igasugu Hulludelt Päevadelt eemale peletanud või vähemasti teinud neid teadlikumaks, et nad raiskavad oma raha.

Aga kütusehindade puhul on ka mulle külge jäänud usk, et oi, ma jään ju vaeseks, kui Statoilis tangin. Heh, jee rait. Sest ükskõik kui palju ma ntks Olerexis tankides säästan, kulub see raha ikka vaikselt kusagile nähtamatusse ära. Kui ma suudaks iga kuu see 120 krooni kõrvale panna, siis oleks muidugi äge. Nelja aastaga oleks odava Egiptuse-reisi raha kokku hoitud. Win! :)

Kui loll peab olema enne, kui oled päris loll?

Ei sobi mina sotsiaalajakirjanikuks. Vaesed kannatajad ajavad mul närvi mustaks.

Täna selline lugu: naine kirjutab ja kurdab, et tema tõstetakse korterist välja, aga linn korterit ei anna. Uurin asja ja selgus, et tegu on psüühikahäirega tädiga, kes oli 90-ndate algul saanud tööandjalt üürile korteri Vana-Kalamaja tänavas. Erastamisaeg läks daamist mööda, korter müüdi tal rajudel 90-ndatel jalge alt maha ja tema jäi üürnikuks. 2003. aastal tahtis korteri uus omanik naisest lahti saada ja soovis üürilepingu lõpetada. Üürnik keeldus minemast ja andis asja kohtusse. Nüüd on riigikohus otsustanud, et tõepoolest on korteriomanikul õigus üürileping üles öelda ja naine peab välja kolima. Üürnik nõuab nüüd linnalt senisega võrdväärset korterit. Rääkisin temaga ja seletasin, et kuulge, kui te elate tavalise, mitte sundüürnikuna erapinnal, siis te ei saa nõuda samaväärset eluruumi kui varem, peate leppima sotsiaalpinnaga. Tädi ägestus: "Ma pole selline kontingent!" Seletan uuesti: "Te ju saate aru, et elate erapinnal, eksole? Kui see pole linna korter, siis te ei saa linnalt võrdväärset korterit, vaid sotsiaalpinna, mis võib olla kehvem." "Aga miks linn neid kortereid siis endale ei võtnud?!", käratas mutt vastu. Arutasime asja edasi, aga igatahes ta ei saanudki aru, miks tema kui võlgadesse sattunud üürnik ei saa linnalt sama head korterit minimaalse raha eest, või õigemini, miks linn ei üüri talle sellist korterit, nagu tema endale mingi sõbranna kaudu leidnud on.

Asja uba selles, et kuigi minu meelest oli daam selgelt ebaadekvaatne ja seda kinnitas ka linnaosavalitsus, mis on temaga sunnitud asju ajama, siis kohus on kahel korral leidnud pärast psühhiaatrilist ekspertiisi, et naine ei vaja eestkostjat.

Wtf? Kui segi peab olema, et saada endale keegi, kes su eest õiguslikus mõttes seisab? See naine ei saanud ju päriselt aru et 4. detsembril tõstetakse ta korterist välja ja et parem oleks kiiremas korras mõni sotsiaalelupind vastu võtta. Kuidas sai kohus ta teovõimeliseks tunnistada?

Teisalt - tal on õnnestunud seitse aastat elada (tõsi, riikliku kaitsja abiga) rahulikult korteris, mis ei kuulu talle ja kust omanik üritab teda välja tõsta. Teiseks on tal õnnestunud panna terve linnaosavalitsus ahastuses ringi jooksma, et riiakale mutile mingi võimalikult sobiv pind leida.

Kesse nüüd loll on, ah?

P.S Loodan, et ta ei hakka mulle nüüd samamoodi helistama, nagu üks teine vanadaam Kuressaarest, kes väidab, et pööningul jooksvad Starmani kaablid on rikkunud tema nägemise, telekapildi ja pannud seinakontaktid tuld purskama. Minult ootab daam Starmani salamahhinatsioonide paljastamist. See teda karvavõrdki ei häiri, et Tehnilise järelvalve amet pole tema korteris tuvastanud mingisugustki kõrvalekallet. Lihtsalt juhtmed on vanad ja vigased, vana antenn ei anna digiboksile korralikku signaali ja silmanägemine - noh, vanadus teeb oma töö. Aga see kõik ei pane daami põrmugi paremini Starmani suhtuma. Ja mina, mina peaks tema arust minema ja asjad korda ajama.

Finnabrækur

Peatselt on oodata ühe sünge Islandi krimka eestikeelset väljaannet, mida praegu üks tuttav tõlgib. Ootan huviga: Yrsa Sigurdardottiri romaanis "Viimased rituaalid" on skandinaaviakrimkalikult jõleda mõrva taustaks Islandi verehimuline mütoloogia ja folkloor.

Muu hulgas avastasin sealt midagi, millest oma skandinaaviahuvi kiuste polnud varem kuulnud: nabrok ehk finnabrækur. Esimene sõna siis tõlkes umbes nagu "laibapüks" ja teine kui "peenpüksid"(kui ma tõlkega ei eksi). Noh, jah, laibapüksid on kahtlemata peened....

Igatahes uba siis selles, et Islandi folklooris on usk, et laiba nahast valmistatud püksid tagavad rahalise hääolu, mõistagi pisukese nõiduse abiga. Pildil - laibapükste koopia Islandi nõiakunstimuuseumist.

Asi käivat nii: leia üks meessoost sõber või muidu tuttav ja lepi temaga kokku, et tohid pärast surma tema nahka kasutada. Kui sõber lubab, on korras. Oota tema surma.

Pärast sõbra matust mine öösel surnuaeda. Kaeva sõber välja. Nüli hoolsalt tema keha vööst allapoole, misjuures tuleb olla täpne, et mitte nahka auke teha. Ka suguelundid tuleb nülgida ja tulemuseks peaks olema umbes sukkpükste sarnane asi.

Roni pükstesse. Seejärel pead leidma vaese lesknaise ja varastama temalt ühe mündi, aga seda peab ilmtingimata tegema suurte pühade, kas jõulu, lihavõtte või nelipühi ajal. Pista leselt saadud münt laibapükste munandikotti. Seeläbi saavad finnabrækurid sortsiväe ja munandikotti hakkab pidevalt raha kogunema, muudkui aga võta ning kuluta.

Laibapükste elavdamiseks on ilmsesti vaja ka sümbolit-ruunimärki Nabrokarstafuri.

Hmm, ruune uurides avastasin, et muuhulgas on islandlastel olnud needuseruunina kasutusel ka, ee, khm, kõhutuulemärk Fretrunir. Ohver, kellele see needus peale pandud, ei suuda oma soolestiku tegevust kontrollida ja valmistab pideva gaasitamisega endale piinlikkust ning muuhulgas ka nõrgestab organismi.

Vanade islandlaste fantaasia oli ikka piiritu...

Aga asi naljast kaugel tegelikult: Fretruniri kasutamise eest mõisteti üks Islandi nõid 1565. aasta Kirkjuboli nõiaprotsessil surma.

Unistus keskmisest palgast

Soomes nõuab ametiühing koristajatele palgakõrgendust, praegu on täiskoormusega töötavate koristajate keskmine palk 1400 eurot ehk 22 000 krooni, kirjutab Delfi. "Kui koristusala palku tõstetaks saja protsendi võrra, alles siis vastaks nende sissetulek Soome keskmisele tasemele," märkis täna teenindajate ametiühingu PAM uueks juhiks valitud Ann Selin intervjuus Kauppalehtile. Praegu on PAM saavutanud tööandjatega kokkuleppe, et nelja aasta jooksul tõuseb koristajate miinimumpalk 16% võrra.

Aga kui see Ann Selin tõepoolest mõtleb, et koristajad võiks saada keskmist palka, siis on PAM endale küll vale juhi valinud. Ei ole ju võimalik, et lihttööline (ja seda koristaja on) saaks keskmist palka, sest see viiks palgasüsteemi totaalsesse nihkesse. Kui kiiresti omandatavaid ametioskusi ja peaaegu mitte mingeid eeldusi nõudev töö oleks tasustatud keskmise palgaga, siis mis töö eest tuleks maksta keskmisest madalamat palka?

Noh, aga eks see keskmist palka himustav avalduski oli koristaja intelligentsi vääriline.

Heaoluühiskonna soov tagada kõigile võrdsed hüved on imearmas. Aga selge on see, et isegi võrdust esikohale seadnud sotsialism ei saanud hakkama muuga kui viletsuse võrdse jaotamisega. Võrdsus ei ole võimalik. Täielikult mitte, see tähendab.

Nii ehk naa on fakt see, et madalapalgalised ja väheprestiissed ametid ei kao kuhugi. Alati on vaja midagi koristada ja alati on inimesi, kelle vaimsete võimete tipp on kolmel puhastusvahendil vahe tegemine ja uskumatu visadus ühe seina küürimisel. Need ametid ja inimesed tõmbuvad.

Ja vaba turumajanduse tingimustes ma ei näe võimalust, et lihttööliste palgad keskmise palgani tõuseks. Sest noh, kui sul on vaja koristajat ja tuleb keegi, kes teatab, et ta tahab saada keskmist palka, siis võib ta rahuga viisakalt ukseni saata, sest varem või hiljem tuleb keegi, kel on üheksa klassi haridus ja neli last vaja toita, nii et ta on rahul su pakkumisega 50% keskmisest palgast, kuna ta teab, et kusagile mujale niipea nagunii tööle ei saa.

Tibipostitus

Pärast eilset vihast vastasseisu oma emaga pühendusin naiselikule lohutusele ehk šoppamisele. Küllap sellepärast, et millegi uue ja ilusa omandamine tõstab pisut heaoluhormooni taset, mis vihastamise käigus kaotsi läinud. Saagiks sain ilmselt 60-ndatest või 50-ndate lõpust pärit käsitsiõmmeldud maani pitskleidi. Nude-toonis pitskangale sekundeerib tuvihall atlassvooder. Ma ei tea, kas ja kui palju ma seda kannan, aga tänapäevase õhukese polüesterpitsi ajastul on korraliku naturaalsest materjalist pitsi puudutamine selge õnnistus. Rääkimata sellest, et tänapäeval ei raatsi suurt keegi atlassi voodriks kasutada, läheb ikka käiku sünteetiline voodripolüester. Ehedad rasked materjalid ja õmbluste hoolikus on osa selle kleidi võlust, ülejäänud osa aga selge elegants. Lihtsalt siiras rõõm oli seda omandada.

Üldse on möödunud nädal olnud kaltsukaleidude poolest rikas, pühapäeval sain tumerohelisest küütlevast taftist maani printsesslõikelise seeliku. Üsna see, mida olen tükk aega jahtinud... Seljas kahiseb see kenasti ja toob meelde "Tuulest viidud" raamatu, kus Mammy igatses endale nii kanget taftalusseelikut, mis "kahiseks nii, et inglid taevas kuuleksid".

Aa, ja veel nädal varem leidsin Taani märgi NoaNoa tehtud Hiina mõjutustega kuld-musta draakonimustriga sügismantli. Suurus S, aga mulle siiski veidi suur. Kaalun, kas lasta ümber teha või maha müüa.

Aga soovinimekirjas on endiselt Belgia moekunstniku Ann Demeulemeesteri 2008 aasta sügiskollektsiooni kolmiknööritavad saapad... Kuidagi erakordselt badass või morbiidse olemisega saapapaar. Originaalhind - ca 18 000 krooni - teeb nad mõistagi kättesaamatuks ja ka järelturg on üleküllastunud nõudmisest, mitte pakkumisest. Loomulikult on lihtsat, aga nutikat disaini kopeeritud, kuid ka odavaimate koopiate hind jääb Eesti rahas 4-5000 krooni kanti. Küsimus selles, kas on mõtet koopia (ja mitte alati õnnestunud koopia) eest seda raha välja käia.

Demeulemeesterid on üks asi, aga teine hoopis see, et Eestist on igal juhul raske leida ilusaid ja samal ajal praktilisi saapaid. Suurema osa talvekuudest ja enamuses asulaist on meil tänavad libedad ja kaetud mingi plögaga. Fakt. Poed müüvad endiselt talvejalanõude pähe naistele 2/3 osas 9cm kontsaga litsisaapaid ja 1/3 osas ebamäärase vormiga praktilisi ja sportliku joonega saapaid. Esimesed on jää ja plögaga ebamugavad rohkem kui mõnesaja meetri kõndimiseks, aga samas ei sobi ka auto juhtimiseks. Et siis mis laadi liikumiseks ma neid pruukima peaks? Teist tüüpi saapad sobivad nii läbi lumelödi kui ka üle jää kappamiseks, aga neid on suhteliselt võimatu sobitada mistahes muud tüüpi rõivaga kui teksased ja jope.

Aga noh, mida ma virisen. Keskmise Eesti naise univorm talvel tundubki tänavapildi põhjal olema teksad, puusa kõige laiemal kohal peatuv ja vöökohta ignoreeriv jope ning ebamäärase kujuga pehmed saapanässakad. Aga mis sa hing ikka ära teed, kui midagi etemat ei müüda. Mõistagi on ka püüdlikke, kes balansseerivad üle jäälaikude oma platvormiga tikk-kontstel. Enamasti on nende vaprate näol tegu tibide või venelannadega. Aga on ju olemas ka talvejalavarju kesktee! Ausalt! Olen ise mõnes netipoes näinud ilusat, naiselikku, ja samas käidavat saabast.

Samas muidugi ei saa kiva üksnes Eesti jalanõukaupmeeste kapsaaeda pilduda, rõivakauplused on samasugused. Talumatult halva kvaliteediga, üheülbalised ja kaugelt ülehinnatud toodetega rõivaketid prevaleerivad võimsalt. Ma saan aru, et kiir-ja noortemoodi ei tasu toota aastakümnetepikkuseks kandmiseks, aga hind peab ka olema vastav. Hispaaniast ja mujalt Euroopast pärit poeketid toovad meile sisse tooted, mille hind on seal näiteks sajandik keskmisest palgast. Eestisse toodult konverteeritakse näiteks kehvast puuvilla-akrüüli segu kardigani hind meie valuutasse arvestamata elatustaset ja saadakse tulemuseks, et hind on kümnendik palgast. Kuna aga seda teevad kõik ketid üsna üksmeelselt, siis rahvas ei kobise ja paljud ei anna endale aru, KUI kallid meil tegelikult riided on. Eesti enda tootjate puhul on hind mõistagi sama või kõrgem, sest eksole, tööjõud ju siit. Aga sellal kui meie tootjatel on vähemasti minu silmis kohati pakkuda märksa meeldivamat disaini, siis on kvaliteet ikkagi sageli allapoole arvestust. Ma hindan väga kõrgelt Montoni disaini, aga üsna sageli tahavad nende esemed parandamist juba mõni päev pärast ostu. Kas seelikuõmblusele sentimeetri asemel vaid viiemillimeetrise õmblusvaru jätmine ikka annab märkimisväärse kokkuhoiu? Või kui palju muudaks toote hinda, kui kõige odavama tõmblukutüübi asemel kasutataks kallimat - sellist, mis pärast esimest pesu ei lokiks?

Igal juhul on minu arvates - ja minu stiili arvestades - mõistlikum hankida oma riided kaltsukast. Kui ese on juba sinna jõudnud suhteliselt heas korras, siis on loota, et ta näeb ka pärast esimest pesu minu omanduses üsna samasugune välja. Pluss see, et arvestades praeguse moe jõledusi on ilma kaltsukates ja õmbleja manu käimata üsna võimatu naiselik välja näha.

Sest noh, retuusid-skinnyjeansid-pikad trükipiltidega maikad istuvad hästi ainult pulkpeenikeste naiste seljas ja IMHO ei kaunista ka neid. Aga vähe kopsakama tagumendi ja ümaramate reitega naisisendi selga ei tohiks ühtegi neist esemetest küll lubada. Aga naised ei saa sellest aru. Ma ei tea miks. Kas tõesti ei hakka peeglisse vaadates halb, kui nähakse, kuidas retuusid või jegginsid toovad esile lodeva tagumiku, jämedad põlved ja Kalevipoja pruudi väärsed reied? Ei taipa. Aga noh, las olla. Ongi tänaval lõbusam ringi vaadata. :)

THE UNITED STATES MARINE CORPS 235th BIRTHDAY

eile sai sis sellisel üritusel käidud.

se pilet, mis 730 krooni maksis, näeb välja selline

(ühelt ja teiselt poolt) siuke metallist (mai tea, miuksest) žetoon.

täitsa siuke omamoodi üritus oli. kerge videoklipp, alustus-tseremoonia, pidulik koogi-lõikus, korralikum toitumine ja napsid-tantsud.

lauale oli pandud 1 punane ja 1 valge vein, et korralikumat jooki pidi ise ostma...loomulikult vastava hinnaga :P (75.-/4cl Jack Daniels jne). ka toit oli üsna ameerikalik. miisule se medium done liha meeldis, mina lasin üle küpsetada, kuni well done tuluke põlema läks. aga hiljem liha maitstes tundus endiselt meedium olevat...ja miisu oma nägi välja nagu toores liha, mis on mõlemilt poolt pannil üles soojendatud. aga noh, talle meeldis.
seeeest meeldisid mulle ribid. ned olid omapärases magusas marinaadis olnud ja ikka korralikult läbi grillitud. mulle meeldis, miisule mitte ;D

magusa poolest oli vaniilje toorjuustukook (cheese-cake) ja šokolaadikook kreekapähklitega. aa, mingi õunakook (keediselaadne) oli samuti, aga seda näppida ei viitsind.

igatahes õhtul hilja kojujõudes oli kõht taas tühi :P aga üldiselt võis üritusega rahule jääda, kuna eesti seltskond oli huvitav (palju tuttavaid: poliitikuid, haavatuid, isiklikke [nt: pets mõigust (Jana sõber)]) ja sai muhedat juttu puhuda. võib teinekordki teha.


proost

Äkkrünnak

täna hommikul tegi Karu äkkrünnaku. tundsin, et midagi on valesti. valmistusin alla minema, teisele korrusele, hügieeni tegema (hambahari koos pastaga ja rätik käes), kui mõistsin, et karu tuleb varem peale. tuiskasin galopeerides enda korrusel asuvale Laskepositsioonile ja hakkaski pihta. karu õnnetuseks oli tema rünnaku ees sügav vesine ala, nisis tänu minu pingutustele õnnestus mul ta uputada.
üllatas mind, va raibe, aga jagu sain ;P

ning sis jätkasin rutiinse hügieeniga ;D


proosit

PS: KSP-58 eksam viiele tehtud, nüd kusti (CG) kallale.

Tädihoiatus, Mack BBQ ja liibuv roostetorik

Jälle üksi. Kurb, aga efektiivne seisund. Kui Ott kodus on, siis me sisustame üldiselt aja teineteisele silmavaatamisega, sekka söögitegemist (peamiselt mina) ja telekavaatamist (peamiselt Ott). Nüüd, selle esimese nädalaga, mil Ott jälle ära oli, olen ma jõudnud seelikut õmmelda, raamaturiiuli kokku panna ja lugeda läbi kaks raamatut. Win! Aga kurb on ikkagi. :)

Memme majja üksi minek tundub endiselt raske, päeva ajal on okei, aga ma ei taha sinna üksi ööseks jääda. Kardan, et just hilisõhtul tekib see tunne, et tohoh, kus see memm siis on, et tema susside tatsamist ei kosta ja köögist hilisõhtuse teejoomise kolinat. Kuigi ma tegelikult tean, et ta on ju haiglas ja sussisahinat ei saagi kosta. Mõned majad on oma inimestega nii seotud. Kui ma seal Otiga koos olen, on okei. Siis on maja lihtsalt elus.

Nüüd, kus memmel tervis parem, viitsin jälle rohkem pulmadele mõelda. Täna kargas registreerimisõhtusöögi mõttena Urmase abil pähe, et miks mitte teha Babybackis või Mack BBQ's? Garanteeritult hea toit, mõnus ümbruskond ja hea teenindus. Hinnad ka kõige hullemad pole. Okei, see on äärmiselt ebatraditsiooniline koht pulmasöögiks, aga mida on meie registreerimises üldse traditsioonilist?! Mina mustas, Ott kaitseväe vormis, sõrmuseid pole, süntesaatorimängijal seome ka ilmselt käed selja taha. Siis sobiks Macki rikkalik ameerika toit kah asja juurde.

Hmm, ja pealegi näeme ka välimuselt ilmselt oma kaadriga väga veider välja, sest mu vanaema tuleb rahvariides, ema mees ilmselt kougib kapist välja oma pudelrohelise ülikonna aastast 1975 ja issand üksi teab, mis mu ema selga panna otsustab. Tsirkus Barcelona. :) Suguvõsa on mul veider.

.......

Rootsi blogisid lugedes sattusin täna veiderarmsate sõnade peale: plutt ja tantvarning. Plutt on siis umbes nagu eestikeelne klutt, aga erinevalt Eesti variandist sobib kasutada ka naissoost jõmpsika kohta. Ja tantvarning on otsetõlkes tädihoiatus. :) Ehk siis tantvarning on naisterahva elus see hetk, kus ta avastab, et kogub mingeid a la Rimi kleepse ja ka tõepoolest kasutab neid.

.......
Hommikul sain teada, et olemas on seen nimega "liibuv roostetorik". Ma ei suutnud jätta oma teadmisi Hetliniga jagamata.

mina: "Kuule, kas sa tead, mis on liibuv roostetorik?"
H: "No vast strippar Marco mõni riideese...?"
mina: "Miks sa nii arvad?"
H: "Noh, tal ju see lõuaimplantaat logiseb, pole ime, kui ta ka kuskilt roostetaks..."

esimene nädal seljatatud

selle nädala raskuspunkt oli sis rootsi automaat AK-4. sittagi se ni keeruline relv on. esmapilgul keeruline vaid, kuna polnud näppinud varem. nimelt erineb selle töömehhanism Galil-ist täielikult (mis on iseenesest suht sama mis Kalašnikovil). kui galilli võin silmad kinni lahti võtta-kokku panna, sis AK-4 juba nii lihtne pole. arvestades, et viimase lukk ise käib 4-ks jupiks lahti, sis kinni silmi seda kokku panna oleks kaunis keeruline (lahti võtta oleks pohlad), aga harjutatav tegelikult. eks vilumuse käigus õnnestuks kõik...esialgu kõvatama ei hakka.

järgmise nädala raskuspunktiks on vast raskekuulipilduja KSP-58. ka seda pole ma varem ise näppinud. väidetavalt on sel rohkem paralleele MG-3'ga, kui galilil ak-4'ga. kui se tõele vastab, sis peaks õpe ladusamalt minema, kuna MG-3 on mulle lihtne nagu "kuke-kägu" (mida iganes see ka tegelt tähendab ;P).

nädala sees saime vel meditsiini, sõjatopograafiat, määrustikku...vist midagi vel, aga ei mäleta :P
meditsiin oli jube igav ja monotoonne mõttetuste mõttetus.
sõjatopo oli peamiselt meeldetuletus üksikute täpsustavate lisadega (minu jaoks sis, mitte kõigi).
ka määrustik oli peamiselt meenutus. lahkasime ja filosofeerisime erinevate käsu- ja distsiplinaarseaduste üle omandades tibake paremat selgust varasema kohta.

olen selle kursuse raames taas hommikuvõimlemisega tegelema hakanud. jooksu kül ei tee - mina kõnnin maja taha, teised jooksevad sinna ;P - , aga ülejäänud sirutused, venitused, verd ringiajavad liigutused teen kaasa. tagatipuks viskan ka 25 (teised ei viitsi), sis täitsa hea olla.

järgmise nädala lõpus ja uue alguses on minu kord õpilasvanema rollis olla. kuna meid on vaid 20, sis pole õnneks keeruline kontrolli omada. õnneks sab mu "vahetus" vahetult enne metsalaagrit läbi (metsas on juba keeruline vastutav olla).

aga elu on ilus. 6 nädalat veel ja sis kursus läbi ning mina miisuga abielus ;D


proosit

Lahingukool vol2

polegi midagi uut öelda. lahingkoolis asjad lõbusad. AK-4 ka endale selgeks tehtud, kuigi mitte keegi ei oska mulle selgust tuua, mida ükskiklasu tähistus "P" tähendab. kuna tegemist on rootsi relvaga, pöördusin miisu poole. käisin talle välja igast erinevad varjandid üksiklaskude kohta ning ta ei osanud ühtegi mõistlikku rootsikeelset väljendit leida, mis p tähega algab.

igatahes toimub homme test ja sis vaatab edasi, mis sab.
nojah, järgmine nädal kuulipildur KSP.


proosit

Lahingukool

eelmise nädala tipphetk oli, et N sain oma ratta lõpuks kätte. kuna lisavidinad olid odavamad, kui ma alul oodanud olin, sis täitsin summa maksimaalselt muude lisadega täites. kunagi panen pildi ka v-o üles, aga võin öelda, et juurde sai palju ja ratas näeb välja nagu saksa tank ;D...jube hirmus ja võimas mölakas (mulle meeldib).

eilsest paigutasin sis ennast võrru, meegomäele, lahingukooli. tänane esimene päev võeti lühemalt kokku (homme korralikum). nüd sis u. 8 nädalat koolitust sin kodust kaugel. koju san aint nädalavahetusteks (aga mitte tingimata alati). üritatakse õppetööga vist rohkem hirmutada, kui asi tegelt seda väärt - tunniplaani vaadates on maht tohutu, kuid jutud ja teadmised ütlevad, et hullu pole midagi.

täna ses mõttes sitt päev olnud, et ma jäin ennast toidule pannes hiljaks. nimelt, et täna väeosas süüa saada, oleksin pidanud ennast toidule panema juba möödunud N, aga meenus alles R. nisis sain tänase esimese eine alles peale "tunniplaani" kuskil 1600 tuuris...ja kohvi kah ;( aga edasine on juba parem. igaks juhuks ei käinud linnas ainult söömas, vaid ossin midagi head ka kaasa...ni igaks juhuks, kui kuperjaanovi toit peaks juhuslikult pask olema.

iseenesest on nõme taas miisust ni kaugel olla...no ei saa kohe rahulikult koos aega maha võtta ja lissalt teineteisele silma põrnitseda. nauditavad ajad on üürikesed ja sis peab taas emb-kumb meist kuskil kohustusi täitma. nüd sis taas minu kord igatsuse tekitamisel. aga okas, asjal on siiski ka positiivne pool - noorem veebli staatus.

enne õnnistust on tavaliselt alati pikk ja okkaline kannatusterada..."pea vastu, sõber".


proosit

Ursus semper fidelis

Juhuslikud seosed...

Eile sain pressiteate:

Kaisukaru kutsub sünnipäevale.

27. oktoobril tähistatakse kogu maailmas rahvusvahelist kaisukarupäeva. Selle kombe algatas 1980. aastatel organisatsioon Kogu Maailma Head Karud, mis ühendab karusõpru üle terve maailma.

"Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega".

Täna loen: karud söövad kalmistutel laipu

Kujundlik näide sellest, kuidas objekt ja selle tähendus võivad nihkes olla. Üks on pehme, armas ja usaldatav, teine on üks krdima suur karvane elukas, kes surnuaedu äärmiselt leidlikult kasutab.

Mulle meeldivad mõlemad.

Tänase kaisukarupäeva raames mõtlen oma lapsepõlve kaisukarule - väiksele pandale, mille kõhu ma põhjustel, mis enam ei meenu, kiilaks ajasin. Lisaks loen nimetet tähtpäeva raames õhtul kindlasti üle pisut Karupoeg Puhhi ja mõned Paddingtoni lood.

Elagu karu!

krdi tropp

käisin täna ühes õmblus ettevõttes. kõnniteel jalutades möödus minust vastassuunast auto nii, et tõmbas mind mõnusa lainega veelombist üle. tee oli ühesuunaline ja lai, ei võind sis tibake nihkesse ennast võtta raisk. teised autod (2tk) said ilusti lompi vältida, aga see türapea (võib-olla oli hoopis mingi libu) mitte. vaatasin kül korra numbrit, aga ei hakanud üles kirjutama...pointi ju pole. kesse kurat tõestab, et just tema ses kohas mind märjaks tegi...minu sõna tema vastu. järgmine kord peaks mingi raske eseme kätte varuma ja aknasse järgi saatma, nagu jana kunagi tegi. sis mendid kutsuma jne. janale jäi viimane kord õigus igatahes. maksis mingi 200 trahvi, aga autojuht sa mingi korralikuma litaka.
igatahes ajas sita keema veidi.

täna vist varakult magama...ikka rõve väsimus peal.
head vihmarohket ilma.


proosit

Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidaja abi

taas toimkonnas. arvestades, et toimkonna eel sain kihluspidu vol.2 järgselt magada 5,5h, olen arvestatavalt hakkama saanud. hetkel tulen 4h-lt uinakult ja pole väga vigagi...eks omekul hakkab korralikult tunda andma.

uus kohvi sees, kanal 2st mingi romantika, maja vaikne - chill. oii, mingi ööliblikas lendas aknast sisse.

hmm...täna linna vel minema. vaja KV vormile veebli paelad peale panna, aga enne seda peab ennast kodus 1 unega vel kosutama. ei tahaks üleväsimusest rattaga vastas suunas sõitma hakata. õnneks sab ka T omekul pikalt magada...alles peale lõunat alustan tundidega.

PS: avastasin, et orkuti lauahoki mäng on jube lahe...teen rekordeid.


proosit

B-300

järjekordne nädalake selja taga.
ilm hakkab vaikselt ära kiskuma. tuul, vihm, lörts, lumi, külm...kuidagi ootamatult tuli. jah, on juba oktoobri lõpp ja kuum suvi selja taga, aga ikkagi. suvi oli ju selline lämmi, et teda nagu korralikult nautida ei saanudki...pigem otsisid pidevalt varjulist ja jahedamat kohta, kus hinge tõmmata. oleks olnud siukse nauditava temperatuuri vahemikuga 25-30 pluss kraadi, oleks tiba teine lugu. nüd tunne, et suve aeg, mis mõnus oli, jäi üürikeseks.

see selleks...eile sain teada, et mu ratas on tallinna jõudnud ja ka vastavad rahad fondidesse (või fondidest) üle kantud. teavitus tuli hommikul, kuid sellele reageerida ei saanud, kuna olin hommikust õhtuni klooga laskeharjutusväljal tankitõrje granaadiheitja B-300 laskmistel.
laskmised ise olid lahedad. esialgu lasti "käsi soojaks" alakaliibritega (mis pointless, kui kohe hakkad õiget asja laskma [lasknud sis varem]), mis vastavalt hiina kvaliteedile kõvasti tõrkusid, ja sis kumulatiivgranaate. ammu polnud nii lähedalt TT laskmist tajunud - ikka mõnus kohe, kui mingi kõva tume mats sinu lähedal käib, ni et püksid lehvivad ;D
osad poisid olid samuti jube vaimustuses sellest, eriti 2 venelasest noor-keskerakondlast ;P mõlemid siuksed kõrgelt (üle-)motiveeritud poisid...teate ju kül, et "liigne agarus on ogarus", aga vähemalt seni nad ise ei tõrgu.

aa, tagasi ratta juurde...näitan sis ka ära, miukse kasuks otsustanud olen

leidsin sis selle Hawaii Expressist (kui vel varem märkimata jäi). muidu 12kilo, sügissoodus 8 330.-
arvan, et peaks vastupidav olema kül...neid originaalhinnaga 7kilo rattaid, millel ka taguamort, katsetada ei julge. kardan, et mäest laskudes kihutab tagaratas minust mööda. kahju kül, et peatselt enam sõita ei kannata. ise plaanin sõita, kuniks maastik vel lubab...ilm ja külm mind ei heiduta, aga suured lumehanged ja nendest kitsaks voolitud kõnniteed kül.
rattale lähen tähtsa tädiga järgi kas K või N, nisis varsti oled sa minu...my precious.

panipaigas läeb aint kitsaks...JUBA. miisu ratas on sees, nüd ka auto suve rattad (jah, just rattad, kuna tai ostnud aint rehve, vaid ka veljed, nisis täismäng), sis venna pirrakas roolkelk...nüd tuleb sis ka minu ratas. mingi nädal käsin poes vaatamas seda agregaati, mis ratta lae alla tirib, kuid se ei jätnud kõige usaldusväärsemat muljet. peaks janal laskma valmistada mingid kronsteinid, mille najale ratas seina külge tiba kõrgemale panna..

okas, kui ratas käes, sis uhkustan edasi ;)


proosit

Nii sünnib kunst

Mis saab siis kui lasta kokku Carmen Pritson-Tamme ja Kanal2 eelarve?

Tanel Padar laulab Michael Jacksonit ja asja juures ahistatakse ilmsüütuid lapsi. :S

Et siis täna liikus koolide listides selline kiri:

Tere Lp. Lapsevanemad!

Seoses saatesarjaga "Rääkimata lugu" tahame filmida muusikavideot,
mille eesmärk on tõmmata tähelepanu valitsuse tegemata tööle!

Saate lõpus näitame muusikavideot laulust, mis tehtud Michael Jacksoni
" they dont care about us" fonole.

Kuna see on väga võimsa artisti väga võimas laul, siis ei saa ka meie
minna alternatiivile.Eeslauljaks on tõenäoliselt Tanel Padar.

Muusikavideo filmitakse erinevates kohtades. 31 oktoobril on aga kõik
lapsed( ilma vanusepiiranguta) oodatud hommikul kell 10:00 Toompea
ette. Laulame koos laulu refrääni osa. Tantsulise liikumise paneb
kohapeal paika Joel Juht.Filmimiseks kulub kaks tundi.
Küsimuste puhul võite pöörduda Carmeni poole
carmen@kanal2.

Olgu selle Carmen Pritson-Tamme saate sisuga kuidas on, selliseid asju on ju ka vaja, ja isegi väga, aga...

"Võimas artist" Michael Jackson, kelle "võimsat laulu" siis hakkab üle laulma teine "võimas" artist Tanel Padar?

Toompea ees?!

Lastekarja saatel?!

Tule taevas appi, kui moodsaid klassikuid tsiteerida.

Pädevad spetsialistid

Äripäeva Kadri Jakobson on teinud Tallinna keskkonnaameti värske juhi Otto Popeliga imelise intervjuu.

Ajakirjanduslikus mõttes rõõmustab intervjuu kõrva igati, aga inimlikul tasandil läheb vaikselt jälle süda pahaks. Järjekordne korruptant linnavalitsuses. Vaesed keskkonnaameti ametnikud, kes tõesti oma tööd oskavad ja sellest hoolivad. Nüüd on neil juhiks mees, kelle eelmistel töökohtadel pole keskkonnaga udutuhkagi pistmist ja kelle aitas ametisse asjaolu, et tema firmaga seotud firma andis Savisaarele 2,7 mln krooni võlgu.

Üritasin ise samuti herr Popeliga intervjuud teha, aga härra teatas, et enne kuu lõppu ta küsimustele ei vasta, kuna pole veel oma tööga kursis. Väga mugav.

Ilmselt oleksin pidanud samuti minema keskkonnaameti ukse taha luurama, et mõni lause jõuga välja pitsitada.

Reede

eilne oli täiesti tavaline päev (kui just seda meeletut tuult ja tormi mitte mainida), et pikemalt siin ei peatu.

täna on heade uudiste päev olnud. hommikul vara sain teada, et olen lahingkooli aksepteeritud. nüd vaja mingi varustuse nimekiri ja tegevusjuhend uuel nädalal korda ajada.
sis sain oma arvuti kätte. nädal tagasi võtsin julguse kokku ja viisin pool aastat nurgas seisnud läpaka ravile. tuli välja, et videokaart oli pees. nüd sis sõbrahinnaga uus ja raal korras.
taastusravi programm sai läbi...E-st taas tööl. enne lahkumist vestlesin aga ühe adiitoriga kaitseministeeriumist. juttu ei tulnud mitte materjaalsetest väärtustest, vaid toimetulekust sots.ametkonna ja haavatute vahel. mingi 1,5h vist lobiesime. kirjeldasin talle oma ettekujutust võimalikkusest, jagasime ideid ning põhjendasin mõningaid konflikte teatud indiviidide vahel...kokkuvõttes üsna muhe ja tore vestlus.
ratta kohta sain teada, et se asub hetkel kül kuskil lõuna eesti osakonnas, kuid juba tegin diili, et se tallinna tuuakse...ootan kärsitult kolmapäeva, sis peaks kohal olema.

ahh , aitab küll...minge nautige reedet.


proosit

Isiklikud suhted

Saatsin täna linnavolikogu esimehele Toomas Vitsutile kirja paari küsimusega disani-ja arhitektuurigalerii müügi teemal. Ei midagi õelat, tõesti süütud küsimused teemal, kas linnavolikogu kavatseb kunstiinimesed kaasata galerii müügi arutamisse.

Ja vastu sain linnavolikogu pressiesindaja kirja: Loodetavasti saite vastuse äsja toimetustele saadetud pressiteatest, sest linnavolikogu esimees ei soovinud eraldi EPL-ile kui "Pravdaga võrreldavale väljaandele" midagi öelda.

Hämmastav rünnak nii lihtsate küsimuste peale. Aga näib, et ju siis pole midagi ei unustatud ega andestatud. :D Aasta tagasi kaebas härra Vitsut mind Avaliku Sõna Nõukogusse au haavamise ja ma ei tea mille pärast veel. Lugu ise oli toona selles, et Toomas Vitsuti ülesandel helistasid linnavolikogu ametnikud tööajast ja töötelefonil inimestele koju ja tegid Keskerakonna propagandat. Mida üks ametijuhendi järgi erapooletu ametnik mõistagi teha ei tohi. Asi tuli avalikuks uskumatu ämbri läbi - üks ametnik helistas kogemata ühe Päevalehe ajakirjaniku tuttavale. Jutt läks sealt levima.

Teema võeti menetlusse ja sellest sai mitu lugu, mh see. Toomas Vitsut ise ei andnud ennast kommentaariks kätte. Ja kui lõpuks, ca päev hiljem vms vastas, siis saatis lausa hämmastavat juttu - demagoogilist ja lisaks äärmiselt ülbet. Sain ta toona ka telefonitsi kätte, kus ta nimetas minu küsimusi labaseiks, solvavaiks jms ja lõpuks viskas toru hargile.

Mõned päevad hiljem kaebas ta alustuseks minu ja siis veel need teised Päevalehe ajakirjanikud, kes olid antud looga kasvõi servast kokku puutunud, Avaliku Sõna Nõukokku. Väites, et "avalik huvi teema vastu polnud piisav, et loo oleks pidanud avaldama tema kommentaarita". Jahaa. Õige ta on, vastaspoole kommentaar tuleb võtta. Aga antud juhul, kui EPL jäänuks tema kommentaari ootama, oleks lugu ilmumata jäänud, sest ta poleks vastanud. Nii et jah, meie avaldasime ilma tema sõnavõtuta.

ASNis mis koosneb pea ainult keskerakondlastest, ta võitis - kildkonna värk, eksole. Aga pressinõukogus, milles vist ühtki keskerakondlast pole, võitis jällegi Päevaleht. Kuna avalik huvi teema vastu oli kahtlemata olemas, sest kuigi selline tööajast propaganda tegemine ilmselt kedagi ei kahjustanud ja arvestades linna ametnikearmeed ei jäänud tõenäoliselt ka midagi olulist tegemata, on tegu jämeda rikkumisega eetika põhimõtete vastu.

Aga see võit ASNis ilmselgelt Toomas Vitsuti meelt ei mahendanud, sest seda otsust avalikkuses ei nähtud, kuna ASNi mõjukus on pea olematu. Küll aga olid Päevalehe ja meie teema üles võtnult ka Postimehe artiklid vägagi nähtavad.

Ja paistab, et ta pole seda unustanud, sest mis muud põhjust oli tal mulle täna niiviisi nähvata? Laskudes jällegi ametniku jaoks eriti ebaväärikale isiklikule tasandile.

Igatahes, tuju tegi heaks. Sest, tsiteerides mu endist ülemust: "Kui sa pole oma tööpäeva jooksul ühtki ametnikku välja vihastanud, siis pole sa oma tööd teinud." Ja tsiteerides mu praegust ülemust: "Keegi siit kaugel teab, kes sa oled, ja see ei meeldi talle." Hell yeah.

Hea tuju jätkub, sest ees on veel palju toredat: peatselt alustab tööd Tallinna TV, mille jaoks peaks leheruumi juba praegu ära broneerima. Sest selle artikli peale helistas mulle Tallinna TV juht ja nimetas mind sapiselt eksperdiks, kes ruineerib oma arvustustega Tln TV ausat projekti. Lubasin lahkesti, et ei piirdu mitte ainult prooviperioodi vaatamisega, vaid pühendan oma tähelepanu nende kanalile ka hiljem. Ja tõepoolest, seda ma ka kavatsen. Seda totrust pean ma oma silmaga nägema (ja sellest kirjutama).

Huvitavat on veel tulemas - Tartus tuleb 4. novembril konverents "Elust, usust ja usuelust", mis võtab mitmekesiste ettekannetega kokku eestlase kaasaegset religioossust käsitleva uuringu. Muuhulgas on ettekannete seas ka teema, kuidas religioossus mõjutab moraalikäitumist - ehk siis kas usklik varastab rohkem või vähem kui ateist? Ootan huviga ja kui korda läheb, maksab leht osavõtutasu ja ehk ka bensiinikulu kinni. Loota vähemalt võib.

Kolmapäev

otsustasin, et läen "taastuma" kuskil lõunast või nii, kuna plaanisin soritada kaitseväe üldfüüsilise testi.

vedasin ennast 0945-ks oma väeossa (kl1000 pidi pihta hakkama). siuke tüüpiline munemine algas. kuna olin taas kohale tulnud jalgrattaga, otsustasin, et teen sis vähemalt sooja (venitused-lõdvestused) edasi. kuskil pooliku pärast said lõpuks esimesed alata. keskelpaigus tegin ära kätekõverdused. polnud tulemustega sedavõrd rahul, kui kevadel. olin mõelnud, et ka kevadel polnud ma ennast kuidagi ette valmistanud, aga tulems oli hea. ma ei arvestand, et kevadel oli mul NAK, mis mind parasjagu vormis hoidis.
järgmise rotatsiooniga tegin ära kõhulihased...samuti polnud rahul. nende kadu oli kül märksa väiksem, kui kätel, aga siiski olin mossis. teadsin, et seeeest pean nüd kõvasti rattasõidus pingutama.

ratta selga sain alles peale 1200. eelmine üritus venis tänu sellele, et pidin vel ära ootama, mil teised jooksmas käivad...kahes vahetuses :P
kui hommikul olin ma vel üsna õnnelik, et päevaga on nagu rattasõiduks vedanud (tuult vähe), sis lõunaks oli üsna mehine tuul välja kogunenud. aga mis teha...plaan oli valmis, alternatiiviks hilja, vaja teostada.

oii blääd, kui kuradi raske oli edasisõit - 50% edasimineku ajal oli eest-paremalt tuul, ülejäänud aja 25% paremalt (mis väga ei häiri) ja 25% otse eest (mis oli puhas mõrv). kuidagi ääri-veeri jõudsin "maailma servani", kus oli tarvis ringi pöörata ja tagasi.
tagasi oli juba täitsa hea - kas liikusin tuulega võrdselt (tuult ei tundnud) või tuul isegi lükkas tiba. otsustasin, et haaran lenksul kõrgemalt kinni, sis selg tiba sirgem ning võtab tuult alla (purjed püsti).

lõppkokkuvõttes kulus mul 2/3 ajast edasijõudmiseks ning vaid 1/3 ajast tagasi. mis närvidele käis - distantsi..

OT: oi blääd, mis tuuletorm nüd välja lõi...tuul tahtis plastiktooli rõdult praegu lissalt toore jõuga üle ääre tõsta ja minema viia. sain napilt toolil jalast kinni. tuul ei taht aga tuppa tagasi eriti lasta. miisu tuli just koju ja ütles, et sünoptikute sõnul praegu 30m/s tuul...2m veel ja ametlikult orkaan.

tagasi teemasse -- distantsi edasi-tagasi läbimiseks oli mul tarvis ületada vähemalt 2x5x autotee ristumisi. ristumiste keskel olid inimeste jaoks eraldatud "turvasaared". neid saari ääristasid äärekivid. ned polnud õnneks kül kõrged...kõigest 1,5-2cm. aga ma olin saanud maantee sõiduks spetsiaalselt SUUREPÄRASE maanteeratta, mille mikrokumm kokkupõrkel äärekiviga andis alati tunda, nagu tahaks ta kohe-kohe mu perse all katki minna..ning mul polnud vähimatki kavatsust rattamaratoni nii pea korrata. ega ma muidugi hoogu maha ka ei võtt...krt, mu aeg sõltub ju sellest.


iseenesest oli lahe ratas. ma polnud varem sellist käiguvahetussüsteemi näinudki. põidlaga lisasid käike ning pidurihoobasid lenksu sissepoole lükates võttis käike maha.

fail oli vel selles, et spidokat peal polnud (kogu kiiruse arvestamine käis tunde järgi) ning proteesi jalg ei tahnud püsida pedaalikorvis, kuna korv oli mõeldud vist alamõõdulistele ja rihmakinnitus oli sätitud valesti (ei tõmmanud varbaid korralikult kinni). jala pärast pidin pidevalt a'la 500m tagant kontrollima, ega jalg just välja hüpata ei taha. 100m peale starti, kui olin kõva tempoga minema tuisanud, hüppas mingi moment jalg vupsti lissalt pedaali korvist välja. pidin tagasipaigaldamiseks seisma jääma. hiljem pidevalt kontrollides sain lissalt aeg-ajalt jala sõidu pealt sisse tagasi toksida...otseses mõttes :P

..ja munade ning päraka vahele olin samuti mõnusa marrastuse hõõrunud. tegelt hakkas vastav territoorium valutama juba peale 5km, aga se oli vaid 1/4 kogu distantsist---pidi kannatama.

aga lõppkokkuvõttes sain arvestatavalt tehtud.


proosit

PS: taastuma ei jõudnudki, kuna olin liiga väss - läksin otse koju.

Teisipäev

käisid külas kaitseväe juhataja, maaväe ülem, sots.minister, Eesti vigastatud sõjameeste ühingu võll (vist) ja jälle mingid protokollijad.

egas eriti erinevust eelmise päevaga polnudki. jaune taas jauras oma proteesi teemadel, kuigi oli eelmine päev paika pandud, et tõenäoliselt Gadox 'i teenuste kasutamine lõpetatakse ja tulevad meile uued poisid (ei mäleta, kas TTÜ-st või tartust), kes on huvitatud modernsetest proteeside tootmisest. E-l oli tõesti jutt, et gadox tahab ennast aastaga viia briti tasemele, mille peale mina aint skeptikat loopisin (no inimesed pole ennast 2-3 aastaga isegi kurssi viinud, mis alternatiive maailmas toodetakse, mida vel aastaga sis loota on). nüd otsustati uute potensiaalsete teenuspakkujate kasuks. poisid tulevad R kohale ja sis vaatab..vestleme. ehk annab miskit produktiivset.

mina uurisin vel antsu käest, kui suure tõenäosusega ma siiski uuesti missile san. tema kinnitas mu teadmisi raeguse olukorra kohta. nüd sis ootan oma kontakti käest andmeid, kelle nimele ja täpselt kuhu ma vastava avalduse tegema pean, et v-o juba tuleval suvel Coy-12'ga (NCE-11) missionile minna. sellele ei saa, sis panen ennast kasvõi üldisesse järjekorda ning varem või hiljem peaks ikka õnnestuma.
selgus, et kõige loogilisem võimalus haavatul missioonile saada oleks laskemoona laoülema ametikohale. se on veebli koht. polegi paha, kuna plaanin novembrist veebli kiirkursustele minna ja aasta alul log.pataljonis/keskuses log-a eriala juurde õppida. egas keeruline olla ei tohiks (meenutades vastavat õpet ajast, mil TTK-s käisin).
kui isegi ei saa kohe praegu veebli kursustele (neil on õigus avaldusele ka negatiivselt vastata), sis vastavale ametikohale afgaani taodelda võin siiski. ka seersandid võivad veebli ametikohale saada. lissalt ajutiselt oleksin veebel ja veebli palgaga, tagasitulles taas seeru. aga se selleks.

miskit muud asjalikku tolle päeva ja kohtumise suhtes ei meenugi. arvestades, et sots.min kohal oli, polnud hämmastavalt kellegil sots.hüvitiste ja -tagatiste kohta midagi nuriseda. mina tõesti ei nurise...olen elutempo ilusti sisse saanud ja elan üsna täisväärtuslikult. aga mitmeid kuulen-näen virelemas tihti...taaskord ei avaldanud oma nördimust asjapulgale keegi. kui vinguti, sis vanade asjade üle nagu katkine grammafon...uusi asju ei kuulegi.

mulle oli vähemalt nii palju kasu, et sain juurde julgust saata avaldus missioonile minekuks ;)


proosit

Esmaspäev

käisid külas kaitseminister, tema nõunik ja õiguskantsler ning vel mõned kõrvalised protokollijad. tuli juttu ravi rahulolust ja muust säärasest...võrreldi muutusi eelmise aastaga. mis oli häiriv on se, et kui tuli aeg oma hambad lahti kangutada ning häälepaelu laiendada, oli enamustel suu emmi täis. mina, sass ja jaune olime vist põhiliselt ainsad, kes üldse midagi rääkisid. jaune ja sass peamiselt kirusid ja kritiseerisid, mina kritiseerisin ja kiitsin korda-mööda (ikka piitsa ja präänikut). egas mul endal palju ju kurta miskit polnudki...mul suht ülesmäge kõik läinud ju.

sass pidi ühekorra kostma sõduri eest, kes istus kohe minu vasakul käel (sass oli paremal). mai mõista...küsimuste voorus oleks võinud kutt ju ise ka oma probleemi asjapulkadele tutvustada, kuid ju sis liiga pussy või arg, et tähtsate nägude ees kriitikat ja asja reaalsust välja tuua.

ise olin ni nahhaal, sest küsimusele "kas saame veel kuidagi aidata" vastasin naglalt mina "korralikku maastiku jalgratast tahaks tööl käimiseks ja spordi tegemiseks". mai tea milles asi, kas nad jahmusid mu otsekohesuse peale või mis, kuid ministri nõunikuga hakkasime vaikselt asjatama. nisis on mul lootus saada cc 10kilo tuuris korralik maastur ;SP, aga sellest pikemalt, kui asi käes.

igatahes positiivselt veider kohtumine oli...sooviks, et ka teistel rohkem julgust oleks oma arvamuse väljendamiseks.


proosit

Sukkpükste kasutamise õpetus

Delfi naistekas on ikka üks imeline maailm. Näiteks see teema siin. Küsimus siis selles, kuidas kanda sukkpükse - pesuta või pesuga?

Mina olen kandnud, mõnikord ka nii, et sukkpüksid all ja siis stringid peal, see tekitab hea ja kindla tunde, lisaks on nii ilusam ka.

Ei tea, mida tema mees sellest küll arvata võib? Peab seksikaks? Naist hulluks? Kisub ka ise aluspüksid teksade peale? Et oleks "kindlam tunne" v nii...

Teine delfitar paljastab:

Vahel käin kodus nii ringi, et saapad ja sukkpüksid ja stringid, vaat nii. Sukad on ka ilusad, kuid kuidagi litsakad.

Oh, my! Nüüd ei taha silme eest kaduda kujutlus, kuidas see muidu alasti, aga saabastes ja sukkpükstes tädi kontsaklõbinal mööda korterit ringi kappab. :D Noh, mehed? Kas on seks vaatepilt?

Heavy user

Avastasin TNSi uue põneva uuringu: "Digital Life". Esindusliku valimiga uuring (50 000 küsitletut 46 riigis) näitab Eesti kohta, et keskmine netiligipääsuga eestlane on veebis 13 h nädalas. Laias laastus siis 2h päevas, mis ei tundugi ööpäeva lõikes nii väga palju.

Samas - ööpäevast ca 8 h me magame. Nii. Järgi on 16. Viis päeva nädalas me käime tööl, mis koos sinna mineku, sealt tagasituleku ja poeskäiguga võib päevast ampsata kuni 10 tundi.
Alles on 6 tundi. Süüa tahaks ka - pool tundi või enam veel netiajast maha. (Tõsi, usinamad, mina sealjuures, haaravad süleri ka söögilauale taldriku kõrvale.). Aga olgu, arvame selle maha. Pool tunnikest võiks hügieenile ka kulutada. Ja ongi vaid viis tundi järel.

Niisiis on keskmisel töötaval inimesel ööpäevas oma vaba äranägemise järgi kulutamiseks 5h, millest kaks me oleme otsustanud kulutada arvuti taga küürutades. Am I to judge? Ei.

Ma ise olen igas mõttes interneti heavy user ja muutun kergelt hüsteeriliseks juba esimese tunni jooksul, mil ma olen püsiühendusest lahutatud. Minu internetikasutus on selle uuringu valguses eriti raju - ca 70-75 h nädalas. Vähemalt! Aga olgu, mu töö on ka veebipõhine. Igatahes mina esimest kiva pilduma ei hakka. :)

Aga siiski. TNS kaardistas inimese netikasutusaja selle järgi, mida inimesed ise pidasid kõige olulisemaks. Eesti puhul: 41% e-kirjadega seotu, 19% sotsiaalvõrgustikud. Uudised, sport, ilm 14%, asjaajamine 11% , isiklikud huvialad 6% ja siis näpuotsaga muud: paar protsenti multimeediat, mängimist jms.

See kaardistuspõhimõte on veidi üllatav. Sest see, mida peetakse kõige tähtsamaks, ei pruugi olla see, millega tegelikult enim tegeldakse. Ma pole mõõtnud, aga minu vaba aja veebikasutuse neelavad lõviosas blogid (loen stabiilselt ca 25 blogi), ajalehed ja msn ( ca paarkümmend inimest, kellega tihedamalt suhtlen). Lisaks on see ebamäärane surfamine - lingilt lingile, wikipediast väikeste ajalehtedeni. Samas teen ma seda võrdlemisi piiratult - peamine on kellegi tuttava veebikeskkonnast või mõnest väljaandest leitud teemade edasiguugeldamine. See võib tunduda arendavana, kuid samas - kuna minu tuttavad on valitud vastavalt minu huvidele, siis ei välju ma tegelikult pea kunagi oma diskursusest (näe, sain jälle viimasel ajal poppi sõna kasutada :)) ja areng jääb piiratuks. Aga see selleks. Inimese võimalus muuta oma arengusuunda on huvitav küsimus, kuid mitte lahkamiseks siin ja praegu.

Milleni ma tahtsin jõuda, on see, et TNSi mastaapne uuring jätab tegelikult näitamata, mida me selle 2h netikasutuse käigus teeme ja mis suunas see võib meid mõjutada. Ja kas veebikeskkonnas (kvaliteetselt?) veedetud aeg on millegipoolest parem või halvem sellest, mida võiks veeta reaalsete inimeste seltskonnas.

Mõtteainest annab uuring igatahes rohkem kui rubla eest.

Ja naljakas on pista võrdlustabelisse ntks Jaapani ja Türgi veebikasutused. Ühed vuhivad ilmselt tööd teha (e-kirjade ja asjajamise osakaal prioriteetides !) ja teised möllavad suhtlusvõrgustikes (ilmselt ajavad valgetele naistele Orkutis keelt kõrva) ning tulemused on näha: Jaapan on masust hoolimata majanduse üks tippriike ja Türgi - noh, Türgi... Seal on räpane ja püütakse turistidele võltskulda ja kebabi pähe määrida :D

Ülelöömamäng

Täna siis ilmus minu suurteos - bremiaana. Kui tavaline lugu on 3000 tm pikk, siis Bremi saaga jaoks anti lehes ruumi 18 000. Polegi varem nii pikka artiklit paberisse kirjutanud. Online'i küll, aga siis saad alati hiljem ümber mõelda, parandada, täiendada. Nüüd paberis ajasidki juhet kokku mitu asja korraga - loo pretsedenditu pikkus, teema keerulisus ja ohtlikkus. Toomas Tool on tuntud kohtussekaebaja - Eesti Ekspress käis temaga vist kolm aastat kohut ja kaotas.

Kulutasin loo peale kaks vaba päeva ja hulga närve, aga tulemus on suhteliselt hea. Dannari abi oli teretulnud, üksi ma poleks neid Bremi kliente selle ajaga läbi helistada suutnud. Võib-olla kirjutaks nüüd veel loos midagi ümber, aga no las jääb. Ja Toomas Tool jäi ka asjaga suhteliselt rahule. Või noh, vähemalt viimases kõnes ta ei ähvardanud mind enam kohtusse kaevata.

Ja üldse, veider... Mina, kes ma majandusteemadest midagi ei tea ega pea, maandusin oma lemmiktemaatika asemel lehte topeltkülje autoriks majandusteemal. Ja Toomas Tool, suurärimees ja kinnise iseloomuga toriseja, otsustas millegipärast minuga rääkida. Ta ei räägi kunagi kellegagi, või kui, siis uriseb napilt. Nii et küllap mul lihtsalt vedas, et ta otsustas minuga suhelda. Kolm tunnipikkust telefonikõnet. Tüütuks muutus, kui nii väärtusliku allika kohta tohib nii öelda. Ja Ärilehe peatoimetaja tahab nüüd, et ma nüüd Tooliga intervjuu teeks. :D You wish. Vaevalt, et tal enam sellist jututuju on. Eriti juhul, kui Brem nüüd kolinaga pankrotti läheb, mida ta ilmselt teeb.

Oma pika artikli juures pidanuks ma võib-olla veel rohkem lahti kirjutama moraali ja analüüsi osa. Kes siis ikkagi on süüdi? Toomas Tool ostis võlgades firma. Firma juhtideks sattusid igasugu siilid ja suslikud, kes varastasid ise ning palkasid omakorda tööle haldureid, kes raha kasseerisid, kuid selle eest midagi ei teinud. Kliendid-majaelanikud aga vaatasid pealt nagu lambad ja maksid raha selle mittemillegi eest.

Süüdi on servast kõik. Tool pidanuks ikka vaatama ka, mida ta ostab. Ei ole kõige nutikam plaan erastada 120 miljoni kroonise võlaga firma, mida sul ka müüa ei õnnestu. Tööle pidanuks osanikud palkama veidi puhtama taustaga tüüpe kui kasiinomängurid. Nood palgatud juhid omakorda pidanuks hoidma halduritel silma peal ja mitte laskma neil keldriakna ette vineeri naelutamise eest 5000 krooni küsida. Ja majaelanikud omakorda pidanuks suutma moodustada ühistu ja haldusarvele siginenud numbrite asjus aru pärida. Siiski kaldub sümpaatia muidugi lihtinimeste poole.

Samas, kui vaadelda asja sümbolite keeles. Asendada sõna "ühisus" isikunimega "Jaak" ja "haldusfirma valik" sõnadega "auto ostmine". Niisiis, Jaak soovib osta autot. Otsib ja valib odavaima pakkumise. Ta ei uuri autoaia tausta, ei tee autole ostueelset tehnokontrolli ning ei loe läbi lepingut, mille müüja talle nina alla suskab. Kui auto kaks nädalat hiljem üles ütleb, siis kirub ta vaikselt ja ostab uued jupid, aga autoaaeda tagasi lärmi lööma ei lähe. Kuu aega hiljem peab politsei Jaagu kinni ja teatab, et talle müüdud auto oli varastatud ja autoaed ise pankrotis. Jaak jääb autost ilma ja on õnnega koos, kui varastatud kaubaga seotult ise väärtegu kraesse ei saa.

Sellise asja puhul ei tunne keegi Jaagule kaasa. Kõik turtsataks põlglikult, et "idioot!" ja "loll saab kirikus ka peksa."

Mispoolest erineb haldusfirma valimine autoostust?

Ei millegi poolest, kui välja arvata ühisuse/ühistu sisese konsensuse saavutamise poolest. Lihtsalt inimestel napib juriidilist kirjaoskust. Isegi mitte seda - ka juriidilise kirjaoskuseta on võimalik vastavat abi otsida ja leida.

Napib mõtlemisvõimet ja pealehakkamist. Kuigi - juriidiline pool on ülimalt oluline. Leian siiralt - olles ise humanitaar ja suur kirjandusesõber - et keskkoolis võiks kasvõi kirjanduse mahtu vähendada (ja see on minu poolt suur järeleandmine!), kui selle asemel pakutaks õigusteaduse aluseid.

Sest reaalses elus pole keskmisel inimesel kuigi palju Koidulat või Wilde'i vaja, kuid VÕSi ja töölepinguseadust jms läheb vaja iga päev. Muidu ongi käes praegune olukord, kus haldusfirma käest haledalt tünga saanud kodanik ei oska enda kaitseks muud teha kui tsiteerida Kreutzwaldi: "aga ükskord algab aega, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...".

Sellest on võlgade puhul kahjuks vähe abi.

Niisiis - mitte et Toomas Tool oleks süütu, või et haldusfirma peakski süstemaatiliselt proovima oma klientidel mütsi üle silmade venitada, aga siiski - caveat emptor! Nii on, ja saab alati olema. Kuigi see ei pruugi olla õige.

P.S. Kummalised asjad - Delfi tahtis eile mind jälle üle osta. Alles kevadel oli sealt eelmine pakkumine ja toona palgale juurde pakutud paar tuhat krooni polnud mingil määral motiveeriv argument. Eile siis võeti uuesti ühendust. Et koht oleks anda ja "palk vastav". Mõtlesin, kaalusin ja leidsin, et ilmselt ei ole Delfil kevadega võrreldes rohkem juurde panna kui veel paar tuhat. Ei hakanud ennast konkreetsete numbrite küsimisega isegi stressi ajama. Delfi vaevalt nii palju pakkuda suudaks, et ma Päevalehest lahkuks. Olgu siin palk kehvem, aga ma armastan seda lehte. Siiski hea teada, et turgu mulle oleks, kui EPL-is midagi juhtub. :)

Karjed disaini teemal

Alustakski vihase kraaksega: võtaks tont Eesti mööbli-ja valgustipoode! Et kõik need krdima maaletoojad endale karbunkli kintsu peale saaks! Urrr! Sisse soolaku end kõik Poola tootmisdirektorid, kes ennast disaineriks peavad! Urrr!

Milles asi? Selles, et ilusaid ja taskukohaseid asju ei ole saada.

Alustuseks - ma pole iial tahtnud elada majas, mis oleks ehitatud hiljem kui aastal 1950 (mulle, vaadake, meeldib, kui maja on ehitatud kauem püsti püsima kui 20 aastat). Ma ei armasta modernset sisekujundust. Teps mitte. Ja mulle meeldiks, kui mul oleks korraliku köögiga korter, mitte "avatud elutuba". Andke andeks, aga see avatud elutuba on tegelikult kööktuba. Ja see ei ole ei ilus ega mõnus (võib kinnitada Ott, kes on iga kord, kui ma seal köögiosas midagi mikserdan, sunnitud teleka hääle maksimumi peale keerama, et elutoaosas midagi kuulda) aga õnneks elan ma seal koos mehega, keda ma südamest armastan ja kelle nimel ma võin ka kööktuba armastada.

Aga ma tahan sinna ilusat mööblit. Kuid ei saa. Oti ja minu maitsed lähevad kaunis lahku, aga saime kokkuleppele, et elutuppa võiks osta vibulambi. Disaini originaal on pärit 1962. aastast Itaalia disaineri Achille Castiglioni käe alt. Arusaadav, et seda ei osta, disaini vintage on ilmselgelt ülejõukäiv. Ja pealegi, Castiglioni originaaldisain meeldib mulle vähem, kui nii mõnigi selle tuletus. :)

30 000 koopia eest

Seega - tuleb otsida alternatiivi. USA veebipoodidest leiab Arco koopiaid või disaini edasiarendusi küllaga. Leiab ka nii mõnestki Euroopa poest. Aga Eestist?

Eip. V noh - leiab. Inspira müüb Arco koopiat ca 30 000 krooniga. Okei, seal on kasutatud kalleid materjale ja koopia näeb ka väga originaalitruu välja. Sellistele objektidele on oma turg.

Aga mis meil täielikult puudub, on odavam koopiaturg. Ja miks? Sest meid on hinnatud slaavi kultuuriruumi, Eesti mööbli-ja valgustipoodides valitseb Poola porno.

Kuidas kõrvale hiilida loomingu eest maksmisest?

Koopiaäri töötab lihtsalt. Kellelgi on äriidee teha ja müüa odavat disainmööblit. Ta loob äri ja palkab ühe-kaks odavat disainerit, kes viksivad maailma kõrgdisaini maha, täiendavad seda pisut, et poleks otsene plagiaat ja annavad selle tootmisjuhi kätte. See valib tootele originaaldisainist kordades odavamad materjalid ja laseb toote kokku klopsida Hiina lapstööjõul. Toode paisatakse müüki.

Lõpuks on kõik õnnelikud - omanikul on kasum, disaineritel (reeglina algajad) on tööd, Hiina lastel on õhtusöögiks teenitud peotäis riisi, toote ostjatel on hää meel taskukohase hinnaga ja loodetavasti ka töötavast kaubast.

Ainult et, kurat ja põrgu, Eestis see asi ei funka. Soome ja Rootsi koopiaärid on ilmselt Eesti mööblitoodangu sisseostjate jaoks ikkagi liiga kallid. Või siis on Eesti mööblipoodide omanikud venelased ja heast maitsest ilma jäetud? Ka variant.

Ahvist disaineriks!

Igal juhul on odavam sisse osta mõne Poola/Hiina tootja jama, kus vbl on disaineri palkamise osa üldse vahele jäetud ja tootmisjuht-džigitt ise kujundab lampe ja diivaneid. Ja selle kunstivägistamise tulemus on siis Eesti odavamates mööblipoodides näha. Olgu, kui tahad odavat, pead alati tegema mööndusi. Aga no goddamn, mingit disaini võiks ikka olla. Eestis pole.

Loo lõpetuseks - leidsime oma vibulambi Ikeast. Maksab alla 1000 Eesti krooni ja on näha, et disainer on selle kallal töötanud. Elagu Rootsi! Odavkett küll, aga disaineri jaoks on ikka veidi raha leitud.

P.S Üleval vasakul siis Castigliani Arco, paremal aga IKEA Regolit. Hinnavahe - meeletu. Ja õnneks meeldib mulle IKEA oma kordades rohkem. :) Ma olen ikka suht ebamodernse disaini fänn.