Kolmapäev

otsustasin, et läen "taastuma" kuskil lõunast või nii, kuna plaanisin soritada kaitseväe üldfüüsilise testi.

vedasin ennast 0945-ks oma väeossa (kl1000 pidi pihta hakkama). siuke tüüpiline munemine algas. kuna olin taas kohale tulnud jalgrattaga, otsustasin, et teen sis vähemalt sooja (venitused-lõdvestused) edasi. kuskil pooliku pärast said lõpuks esimesed alata. keskelpaigus tegin ära kätekõverdused. polnud tulemustega sedavõrd rahul, kui kevadel. olin mõelnud, et ka kevadel polnud ma ennast kuidagi ette valmistanud, aga tulems oli hea. ma ei arvestand, et kevadel oli mul NAK, mis mind parasjagu vormis hoidis.
järgmise rotatsiooniga tegin ära kõhulihased...samuti polnud rahul. nende kadu oli kül märksa väiksem, kui kätel, aga siiski olin mossis. teadsin, et seeeest pean nüd kõvasti rattasõidus pingutama.

ratta selga sain alles peale 1200. eelmine üritus venis tänu sellele, et pidin vel ära ootama, mil teised jooksmas käivad...kahes vahetuses :P
kui hommikul olin ma vel üsna õnnelik, et päevaga on nagu rattasõiduks vedanud (tuult vähe), sis lõunaks oli üsna mehine tuul välja kogunenud. aga mis teha...plaan oli valmis, alternatiiviks hilja, vaja teostada.

oii blääd, kui kuradi raske oli edasisõit - 50% edasimineku ajal oli eest-paremalt tuul, ülejäänud aja 25% paremalt (mis väga ei häiri) ja 25% otse eest (mis oli puhas mõrv). kuidagi ääri-veeri jõudsin "maailma servani", kus oli tarvis ringi pöörata ja tagasi.
tagasi oli juba täitsa hea - kas liikusin tuulega võrdselt (tuult ei tundnud) või tuul isegi lükkas tiba. otsustasin, et haaran lenksul kõrgemalt kinni, sis selg tiba sirgem ning võtab tuult alla (purjed püsti).

lõppkokkuvõttes kulus mul 2/3 ajast edasijõudmiseks ning vaid 1/3 ajast tagasi. mis närvidele käis - distantsi..

OT: oi blääd, mis tuuletorm nüd välja lõi...tuul tahtis plastiktooli rõdult praegu lissalt toore jõuga üle ääre tõsta ja minema viia. sain napilt toolil jalast kinni. tuul ei taht aga tuppa tagasi eriti lasta. miisu tuli just koju ja ütles, et sünoptikute sõnul praegu 30m/s tuul...2m veel ja ametlikult orkaan.

tagasi teemasse -- distantsi edasi-tagasi läbimiseks oli mul tarvis ületada vähemalt 2x5x autotee ristumisi. ristumiste keskel olid inimeste jaoks eraldatud "turvasaared". neid saari ääristasid äärekivid. ned polnud õnneks kül kõrged...kõigest 1,5-2cm. aga ma olin saanud maantee sõiduks spetsiaalselt SUUREPÄRASE maanteeratta, mille mikrokumm kokkupõrkel äärekiviga andis alati tunda, nagu tahaks ta kohe-kohe mu perse all katki minna..ning mul polnud vähimatki kavatsust rattamaratoni nii pea korrata. ega ma muidugi hoogu maha ka ei võtt...krt, mu aeg sõltub ju sellest.


iseenesest oli lahe ratas. ma polnud varem sellist käiguvahetussüsteemi näinudki. põidlaga lisasid käike ning pidurihoobasid lenksu sissepoole lükates võttis käike maha.

fail oli vel selles, et spidokat peal polnud (kogu kiiruse arvestamine käis tunde järgi) ning proteesi jalg ei tahnud püsida pedaalikorvis, kuna korv oli mõeldud vist alamõõdulistele ja rihmakinnitus oli sätitud valesti (ei tõmmanud varbaid korralikult kinni). jala pärast pidin pidevalt a'la 500m tagant kontrollima, ega jalg just välja hüpata ei taha. 100m peale starti, kui olin kõva tempoga minema tuisanud, hüppas mingi moment jalg vupsti lissalt pedaali korvist välja. pidin tagasipaigaldamiseks seisma jääma. hiljem pidevalt kontrollides sain lissalt aeg-ajalt jala sõidu pealt sisse tagasi toksida...otseses mõttes :P

..ja munade ning päraka vahele olin samuti mõnusa marrastuse hõõrunud. tegelt hakkas vastav territoorium valutama juba peale 5km, aga se oli vaid 1/4 kogu distantsist---pidi kannatama.

aga lõppkokkuvõttes sain arvestatavalt tehtud.


proosit

PS: taastuma ei jõudnudki, kuna olin liiga väss - läksin otse koju.

38...vau

eile oli taas tiba sebimist, otsustasin seda jalgrattaga ajada. ajasin ennast peale 3.aastat taas rattale (nüd kolmandat päeva järjest) ja asusin teele. käisin emal külas, sis mustamäe haiglas röntgenil ja männikul endises töökohas. viimases peale vanade semude vaatamise puhastasin ka surveõhuga rattaketi ja õlitasin üle.

enne tagasisõitu hellas jana ja kutsus külla. nisis suundusin mõigu poole. otsustasin läbi ülemiste metsa minna. selle mõnusa sõidu sees oli ka paar kilti kruusateed, mis oma põrumise ja rappumisega tagumendile sadula maitse jättis.

veetsin 1,5h külas ja asusin kodu poole. muidu oleks päris kiiresti kodu saanud, kui kesklinn ni rahvarohke poleks. no tõepoolest, mõned kitsamad jalakäiate teed olid ni aeglase liikumisega, et ma oleks isegi jala kiiremini saanud. igatahes uhasin kuskil tunniga koju...parema liiklusega oleks saand kuskil 30-45min-ga vast.

kodus olin päris läbi. mõtlesin, et sellise pikema sõidu puhul, mis pidevalt põrutust persse toob, oleks tulevikus vaja mugavamat sadulat ja eelistatult ka taga-amorte. vähe sellest, et käed, selg ja jalad nisama väsinud on, on persel kerge sadula maitse seni vel küljes.

guugeldasin ka teepikkust õhtal. kui ise esialgu arvasin, et mingi 15km max oli, sis tegelikult tuli suht täpselt 38km...minu jaoks uskumatu. ning ainult 2 korda kukkusin kogu selle seikluse jooksul. kuna vasak jalg on pedaali korvi sisse torgatud ja rihmaga kinni, sis ni naljalt ja kiirelt jalga ei vabasta. paraku on vanast harjumusest endiselt kius vasakule küljele peatuda. ni juhtus ka eile - pidasin hoo kinni, kui raskuskese kergelt vasakule jäi. sis ei jäänd rohkem üle muud, kui kontakti maaga oodata. hullu polnud, vabastasin jala ja taas püsti...seda oli ju oodata.
aga siga-lahe tunne on...peab tihemini tegema.


proosit

Poksi matš

eile sis käisime bandega poksimatšil. kuskil 5-st liikvele, 6-7 vahel mäki peatus ning poole 8-st kohal. poks ise algas alles tiba peale 9-t. seni tegime paar õlut ja suitsu. asukoht oli londonis kusagil (tra teab, kus täpselt), mingi kunagine ujumissaal (ei olnud ujula ega bassein - mida iganes see kai tähenda). saime oma ägedad pääsmed ning jalutasime nagu tehtud mehed VIP alale, mis iseenesest polnudki parim koht, kuna nähtavus oli täpselt poksiringile nurgast nurka diagonaalis, nisis, kui mingi ägedam moment keskel sattus olema, pidin pilgu ikkagi suurele ekraanile selja taga viskama.

püüdsin selle kahtlase valgustusega teha ni palju pilte kui võimalik. ning mõni parim ka siin.

1 mees löödi kergelt nokki kah.

matši võitis kõige noorem osavõtja üldse. mingi 19 aastane tulevikuhakatis, kes alistas 25-seid ja vanemaid. oleks arvanud, et sab suhu, kuna noor ja kogenematu, kuid oli siiski piisavalt energiline pidevalt vastu hakkama. kui muidu vastased surid kas teise või kolmanda roundi jooksul, sis sel väiksel affil jätkus ikka energiat kolmanda (viimase) lõpuni. igatahes vehkis hästi ja

oma karika välja teenis.

lemmik võitluseks kujunes siiski minu jaoks tulevase tšempioni ja poolfinaali vastase vaheline matš, aga se oli ni äge, et fotosi teha ei viitsinud...liiga põnev oli.
krt, kus oli ägedat andmist, aga üleüldiselt oleks nagu enamat oodanud. usun, et võib ka tulevikus siukest asja ligemalt vaadata, kuid sis juba korraliku raskekaalu meistritiitli oma, kus rounde tunduvalt rohkem kui 3 ning andmine samuti asjalikum on.

aajahh, vahepeal käisid sis  mingid emas-tibid roundi numbreid näitamas :P

tagasi hakkasime liikuma alles kesköösel ning pärale jõudsime veerand 2. üks tüüp magas jube muhedalt üle kahe tooli peaga ratastooli peal ;D
igatahes tagasijõudes ronisin kül võimalikult kiirelt voodi, kuid und enne kahte kül ei saanud. ei teagi miks, kuid ei saand...nüd siuke totter väss peal. eriti nõme, kuna plaanisin täna vel vesisuuskama minna, kuid nüd kaalun, kas viitsin.











igatahes mollid olid head ;)


proosit






EDIT:  ei jaksanudki vesisuuskama minna, ehk järgmine nädal sis.