Kolmapäev

otsustasin, et läen "taastuma" kuskil lõunast või nii, kuna plaanisin soritada kaitseväe üldfüüsilise testi.

vedasin ennast 0945-ks oma väeossa (kl1000 pidi pihta hakkama). siuke tüüpiline munemine algas. kuna olin taas kohale tulnud jalgrattaga, otsustasin, et teen sis vähemalt sooja (venitused-lõdvestused) edasi. kuskil pooliku pärast said lõpuks esimesed alata. keskelpaigus tegin ära kätekõverdused. polnud tulemustega sedavõrd rahul, kui kevadel. olin mõelnud, et ka kevadel polnud ma ennast kuidagi ette valmistanud, aga tulems oli hea. ma ei arvestand, et kevadel oli mul NAK, mis mind parasjagu vormis hoidis.
järgmise rotatsiooniga tegin ära kõhulihased...samuti polnud rahul. nende kadu oli kül märksa väiksem, kui kätel, aga siiski olin mossis. teadsin, et seeeest pean nüd kõvasti rattasõidus pingutama.

ratta selga sain alles peale 1200. eelmine üritus venis tänu sellele, et pidin vel ära ootama, mil teised jooksmas käivad...kahes vahetuses :P
kui hommikul olin ma vel üsna õnnelik, et päevaga on nagu rattasõiduks vedanud (tuult vähe), sis lõunaks oli üsna mehine tuul välja kogunenud. aga mis teha...plaan oli valmis, alternatiiviks hilja, vaja teostada.

oii blääd, kui kuradi raske oli edasisõit - 50% edasimineku ajal oli eest-paremalt tuul, ülejäänud aja 25% paremalt (mis väga ei häiri) ja 25% otse eest (mis oli puhas mõrv). kuidagi ääri-veeri jõudsin "maailma servani", kus oli tarvis ringi pöörata ja tagasi.
tagasi oli juba täitsa hea - kas liikusin tuulega võrdselt (tuult ei tundnud) või tuul isegi lükkas tiba. otsustasin, et haaran lenksul kõrgemalt kinni, sis selg tiba sirgem ning võtab tuult alla (purjed püsti).

lõppkokkuvõttes kulus mul 2/3 ajast edasijõudmiseks ning vaid 1/3 ajast tagasi. mis närvidele käis - distantsi..

OT: oi blääd, mis tuuletorm nüd välja lõi...tuul tahtis plastiktooli rõdult praegu lissalt toore jõuga üle ääre tõsta ja minema viia. sain napilt toolil jalast kinni. tuul ei taht aga tuppa tagasi eriti lasta. miisu tuli just koju ja ütles, et sünoptikute sõnul praegu 30m/s tuul...2m veel ja ametlikult orkaan.

tagasi teemasse -- distantsi edasi-tagasi läbimiseks oli mul tarvis ületada vähemalt 2x5x autotee ristumisi. ristumiste keskel olid inimeste jaoks eraldatud "turvasaared". neid saari ääristasid äärekivid. ned polnud õnneks kül kõrged...kõigest 1,5-2cm. aga ma olin saanud maantee sõiduks spetsiaalselt SUUREPÄRASE maanteeratta, mille mikrokumm kokkupõrkel äärekiviga andis alati tunda, nagu tahaks ta kohe-kohe mu perse all katki minna..ning mul polnud vähimatki kavatsust rattamaratoni nii pea korrata. ega ma muidugi hoogu maha ka ei võtt...krt, mu aeg sõltub ju sellest.


iseenesest oli lahe ratas. ma polnud varem sellist käiguvahetussüsteemi näinudki. põidlaga lisasid käike ning pidurihoobasid lenksu sissepoole lükates võttis käike maha.

fail oli vel selles, et spidokat peal polnud (kogu kiiruse arvestamine käis tunde järgi) ning proteesi jalg ei tahnud püsida pedaalikorvis, kuna korv oli mõeldud vist alamõõdulistele ja rihmakinnitus oli sätitud valesti (ei tõmmanud varbaid korralikult kinni). jala pärast pidin pidevalt a'la 500m tagant kontrollima, ega jalg just välja hüpata ei taha. 100m peale starti, kui olin kõva tempoga minema tuisanud, hüppas mingi moment jalg vupsti lissalt pedaali korvist välja. pidin tagasipaigaldamiseks seisma jääma. hiljem pidevalt kontrollides sain lissalt aeg-ajalt jala sõidu pealt sisse tagasi toksida...otseses mõttes :P

..ja munade ning päraka vahele olin samuti mõnusa marrastuse hõõrunud. tegelt hakkas vastav territoorium valutama juba peale 5km, aga se oli vaid 1/4 kogu distantsist---pidi kannatama.

aga lõppkokkuvõttes sain arvestatavalt tehtud.


proosit

PS: taastuma ei jõudnudki, kuna olin liiga väss - läksin otse koju.