Saada ja teha. Tibipostitus vol something.

Kui korrakski on aega ülearu, tekib ahnus. Nii juhtub, vahel.

Kui oleks võimalus, siis tahaks eelolevaks talveks, palun:

1) üks Paperblanksi märkmik, soovitatavalt Filigree Floral Ebony

2) paar või kaks Kristina Viirpalu disainsukki

3) Maru disainitud kindad ja müts

4) ja üks lihtne paar Lindexi pitsäärega sokke


Teha, seevastu, tahaks:

1) uus katse creme brulee'ga - peab ju välja tulema

2) kuivatada üks vanaemavääriline ports õunu

3) teha parajaks seelik, mis juba ammu järge ootab

4) võtta käsile maamaja talvekoristus

5) keeta jällegi üks vanaemavääriline laar kodust tomati-paprikasalatit

6) saavutada füüsiline vorm, mis võimaldaks sõtkuda ühe korraliku suure kausitäie pärmitainast valmis ilma, et kätte valu lööks

liiklushuligaan

tean, et kõlan praegu, nagu tüüpiline jalgrattur, aga - muthafucking inimesed raisk. võtke oma hobuse silmaklapid peast ning vaadake ristuvale teele astudes ühele-ja-teisele poole kah aeg-ajalt. krt, pikki sebra astub kõnniteele keskealine mees. mina juba sõidan sel teel. tema kiirendab ning surub mu seetõttu teest vasakule murule. tra, ükskord ma kellegi pikali sõidan ning sis hea öelda, et tyrapea lammutab pimesi ringi. tekitab lausa kiusliku tahtmise vägisi otsa sõita, blääd.
fakk, kus võtab ropendama.

ja sis autojuhid - krt, ma tean kül, et te enam ei pea vöötraja ees ootavale ületajale teed andma. aga, kui ma krt juba teel olen, kas te sis sellele vaatamata otsa võite sõita v..? persse kül, palju ei puudunud, kui oleksin kahelt autolt täna löögi saanud. 1 mingi sibul (koos oma lindi, lipu ja reg.riigiga), kes vist arvas, et jõuab autoga vöötrada veel ületada, kuigi olin juba vöötrajale asunud, ning teine, kes asus teises kohas peateelt maha sõitma vöötraja (ja minu) suunas ise suunatuld näitamata. viimasel juhul tundus mulle juba kaugelt, et rada mul vaba, kui äkiste võtab mind hoiatamata sihikule mingi mikrobuss. sellele kisasin läbi tuuleklaasi sisse, et SUUNATULED, aga kas ta mind kuulis, kahtlen.
siuke tunne, et mingi moment tekitan ise siukse väiksema põntsu nende teras-ratsudega ja meelega...aint selleks, et neile väike õppetund anda, et ei kehti "suurema õigus". enne vaid odavam või kindlustatud ratas võtta ning elukindlustus endale ei teeks kah paha (kuigi väiksema põntsu all ei pea ma silmas vigastusi, vaid pigem ehmatust liiklushuligaanile).


proosit, raisk...

PS: kuna ka minu arvamus on subjektiivne, siis üsna suure tõenäosusega olen oma oponentide jaoks mina liiklushuligaan..!

Osavate näppude ring

Kaua mõeldud, kaunikene! Nimelt on täna hakanud asja saama kahest plaanist, mida mõnd aega kaalutud. Pärast seda, kui pistsin paari minutiga pintslisse pisikese paki hinnalist beef jerkyt, tekkis plaan seda ise teha. Kui indiaanlased said sellega hakkama, miks siis mitte valge mees, kes on varustatud interneti ja elektriahjuga?

Mõte hakkas herr abikaasale meeldima. Eile otsisime netist välja meelepärasemad retseptid ja täna käis abikaas turul ning tõi ära tüki suurepärast veiseliha, fileeris ja vürtsitas selle ning pani siis maitsestuma. (NB! Raatsis kallist veiselihast tüki ka Viitsekassile anda! Karmi sõjardi sees tuksub siiski hell süda; või siis üritab ta Vitsikut jõuluks nuumkaalu ajada.) Liha peab nüüd öö otsa ootama ja homme hakkab pihta otsustav osa ehk vinnutamine.

Olen põnevil nagu laps enne jõule. :) Näis, mis välja tuleb. Lootused on igatahes suured.

Teiseks võtsin täna lõpuks käsile koduse krõbemüsli ehk granola tegemise. Kah ammu plaanitud, aga polnud viitsinud ette võtta. Nüüd siis on plaaditäis mee, või ja mandlilaastudega müslit ahjus. Pärast rosinad ja muu mant juurde ning peaks olema suurepärane suutäis.

Vaikselt on küpsemas ka üks suurem plaan järgmiseks kevadeks: taastada pärast vanaisa surma lammutatud suitsuahi. Kõrini on neist vesistest poesinkidest ja jälle meenub, kuidas me taadiga korraliku kodusinki tegime: tal oli täitsa viks ahi, hea pika suitsukanaliga. Eks tuleb enda know-how mälusopist välja kookida ja netist lisa ammutada. Jällegi - kui esivanemad sellega toime said, miks siis mitte internetiga varustatud kontorirott (eeldusel, et ta lepapuu ära tunneb, kui sellele otsa jookseb). :)

Aa, ja nädalavahetusel tegime ühe võimsa laari pärmitaigna-lihapirukaid. Just "me" tegime, sest kui mul jaks otsa lõppes, sõtkus kallim taigna vahvasti lõpuni. Hiljem ka rullis tainast ja vormis pirukaid, tõsi, viimase tegevuse jaoks oli juba aeg-ajalt napsi vaja, et jaksu jätkuks. :P

Lapsnaised, naised ja lapsed

Mina olen lastevõhik, eksole. Nii et esimene šokk tabas mind siis, kui selgus, et tuttava 11-aastane tütar oli laupäevaõhtuse külaskäigu puhul ohtralt huulepulka pruukinud. Nägu on veel väga lapsik, pole ka puusa, rind pole kasvama hakanud– aga suu pärlmutterroosa huulepulgaga kokku mäkerdatud. Nojaa, mõtlesin – ju siis ema lubas, et laupäevaõhtune külaskäik tuttavate juurde, las siis laps eputab.

Edasi hakkas mulle tunduma, et olen seda tüdrukut ikka väga alahinnanud. Laps suhtles täiskasvanutega vabas toonis, tundmata endast 20-25 aastat vanemate inimeste suhtes vähimatki pingestatust. Vaatas netist endale välja kõrge kontsaga talvesaapaid ja uhkustas kontsakummikutega. „Ei ole üldse kõrge,“ märgiti hooletult ca 7-sentimeetrise kontsa kohta. Vaadati himukal pilgul musti stilettosid minu kapis ja prooviti käevõrusid. Oleks 11-aastaselt justkui naine mis naine.

Pedofiili unelm. Lolita mis Lolita. Ühel näljasel Humbert Humbertil vaid üks kord kutsuvalt viibata. Osta üks sädelev vidin ja teha üks kompliment. Näha oli lapsnaise tähelepanuvaev, ootus, et keegi teda märkaks - kui suur, kui ilus, kui naine ta juba on.

Igatahes, õhtu jätkus ja selle käigus mainis üks pidulistest: „No ja varsti hakkab see päkapikujant pihta jälle, peab igal õhtul lapsele sussi sisse panema…“

„Oota!“, sekkus Lolita ema.

„Kurat,“ ehmatas päkapikujutu alustaja.

„Misasja?“ ajas Lolita silmad suureks.

Ma arvasin esiti, et ta teeb nalja. Selgus, et ei teinud.

See 11-aastane tšikk ei olnud veel lakanud uskumast päkapikkudesse (for the record: ka sel õhtul jäi unelm purustamata, täiskasvanud ajasid lapse osavalt uuesti segadusse).

Ühest küljest on selle 11-aastase plika lapsepõlv lootusetult läbi, arvestades seda, kui seksobjektilikult ta käitub. Teisalt on tema ema, kool ja ühiskond lasknud tal teises osas uskumatult kauaks jääda titemaailma, kus heatahtlikud väikesed tegelased käivad sussi sisse nänni panemas.

Kaks küsimust:

1) Kui kaua läheb, enne kui mõni nutikas pedofiil taipab end päkapikuks riietada ja siis paluda neil 10-11 aastastel lapsnaistel vaadata, ega ta pükstesse juhuslikult mõni pulgakomm jäänud pole? Pealegi selline imeline, mis lutsutades suuremaks läheb.
2) Kui palju saavad vanemad ära teha, et lapsed a) ei imiteeriks mõtlematult seksobjekte b) suudaks päkapikuusust loobuda veidi varem kui 16-aastaselt, kui masenduses isa on lõpuks sunnitud seletama, et päkapikud ei saa 2.2l sportautot sussi sisse panna.

miss vs modell

nägin reporteri kordusest missindusest midagist - kui palju on keegi loomulik ning palju keegi ennast täiustab. tõde on, et ainult vähesed on nisama ilusad väliselt kui ka siseselt. kel seda sisemist vajaka, õpib - võtab erinevaid koolitusi: käimine, kõnelemine, tantsimine...ohh johhaidii mida veel, kui palju. ning on ka selliseid, kes parandavad ka oma välist ilu kas sis ekstreem-kosmeetiliselt või suisa kirurgiliselt.

pani mõtlema, et ega modellidelt ju tegelikult eriti vähemat ei nõutagi, aga mis siis on nende vahe. saate sisu järgi jäi mulje, et miss on naine (tüdruk), kes sisuliselt on miss eluks ajaks. käibki ühelt konkursilt teisele pidevalt kaunistades oma välimusega kalleid autosid, jahte, kasiinosid, rikkureid, pidutsemas, lipitsemas kohtunike ees jnejne...aga seda teevad ju ka enamus modelle...no vähemalt tundub nii. misside elu-point on lissalt saavutada maksimaalselt kõrgeid tiitleid ning modellidel maksimaalselt edukas foto- ja cat-walk'i karjäär. hmm...nagu endiselt suurt vahet pole.

ka täheldati, et mitmed ex-missid topivad lausa oma beebid (no ütleme, et umbes aastased) taolistele võistlustele ning kasvatavad lapse sellises vaimus üles.
samas on teada ju, et ka tavalised lapsed alustavad oma reklaam-modellindusega juba 3-4 aastaselt.

offtopic: no kohe mitte ei mõista "Elu veinimõisas" saate pointi - 1 mängib klaverit, 2-ne laulab ning ülejäänud lakuvad veini. no milleks siukest sitta eetrisse..?

ka korraldatakse missis ja missis senior iludusvõistlusi...samas pole välistatud ka nisama kenal penskaril ANTTILA kataloogi kaanel modelleerida.
nõutakse ka kõrgemaid teadmisi ja laiemat silmaringi missidelt ning selle kõrval väidetakse juba aastaid, et ka modellid pole tavapärased puupead, vaid siiski haritud naised.

mis on sis nende kahe "elukutse" vahe..?


..proosit..!?

hommikune pinge

eile osalesin oma esimesel kogunemisel.
omekul 0518 tuleb sõnum, et 0700 pean väeosas täisvarustuses ja relvastuses valmis olema. nojah sis. ajan kargud alla ning vaikselt liigutama. ega väga tappev ärgata polnudki. ka kohale jõudsin normaalselt. paraku relvajärjekord oli nii pikk, et oleks pidanud poolik varem jaole minema...tänu sellele hilinesin inspektsioonile kuskil 15min. õnneks polnud se kõige hullem, kuna peale minu hilines kahejalgseid vel kuskil paar-3 tk.

varustus-relvastus üle vaadatud saadeti meid vel mingit testi tegema. tuleb välja, et mitte aint mina pole testi sisuga varem kokku puutunud vaid ka nooremad ja isegi vanemad ohvitserid. ütleks, et testi fail oli vähemalt 75% ulatuses, mis tõenäoliselt prognoosib lähitulevikuks mingisuguse info-koolituse.

ka varem on korraldatud selliseid kogunemisi, kuid mul on kuidagi jopanud samal ajal alati kuskil lähetuses, puhkusel või krt teab kus olla, mis on olnud vähegi piisav vabastus ürrist. kuna oli esmakordne, sis väike närv oli sees, kuid tegelt polnud hullu miskit. võib teine kordki. tunnike varem ärgata inimest ei tapa.


proosit

Meestest, naistest ja poliitikast

Tähelepanek elust: tahan arutada occupy-wall-streeti temaatikat ja vahin kärsitult oma messengerilisti, et leida sealt teemaks sobiv sõber. Kõik need, kellega tahaks teemat arutada, on miskipärast mehed.

Hakkasin mõtlema: jah, nii ongi. Ühiskonda, poliitikat, religiooni jt teemasid arutan ma oma meessoost sõpradega. St, nendega, kes on arukad, ofkoors.

Mul on ka naiste seas arukaid sõpru, aga millegipärast räägin ma nendega pigem riietest ja söögist ja tuttavate seltskonnaelust ja sellest, mida nädalavahetusel teha.

Miks?

Kas mu naissoost sõbrad ikkagi ei ole piisavalt arukad?

Järele mõeldes tundub, et naised lihtsalt ei huvitu samadest teemadest. Arutasin asja ühe sõbraga – meessoost, ofkoors – kes käis välja paar huvitavat mõtet. Et – esiteks naised ei huvitu ühiskonnast toimuvast piisavalt, kuna ühiskonnas on otsustavatel kohtadel tegevad liiga vähesed naised. Sellega ma nõus ei ole. Sest, noh, ühiskonnas toimuv puudutab meid kõiki samapalju, olgu siis otsustajaks mees või naine.

Ja tema teine arvamus, millega ma väga nõus olen: naised ei ole ühiskonnas toimuvast sama huvitunud kui mehed, kuna neil ei jää selle jaoks aega, kuna nad sisustavad aega a) mehega b) lastega või kui eelpoolmainitud puuduvad, siis c) nende hankimisega.

Sellega ma olen päri, sest aastatepikkused empiirilised uuringud näitavad, et mehejahil naine uurib kosmeetika-ja dieediuudiseid, latrab sõbrantsidega potentsiaalsetest meestest ja uurib netifoorumites teemasid „Miks keegi mind ei armasta?“, „Kümme teed täiusliku suhteni“ ja „Mida mees sinust mõtleb?“. Samas situatsioonis (ehk siis parasjagu üksik) mees ilmselt välimuse-ja suhteteemalisi tekste ei otsi, vaid paremal juhul (kui mõistus lubab) uurib just pigem ühiskondlikke teemasid, sest, noh – mingi naise varem või hiljem ikka leiab, ja kui mitte enne, siis reedel klubist ikka kellegi voodisse lohistab.

Ehk siis teoreetiline postulaat: suhtesõltuvus takistab naiste ühiskondlikku aktiivsust.

Ja kust tuleb naiste suhteobsessiivsus, enese defineerimine läbi lähisuhete? – Njah, sissekasvatatud soorollid.

PS. Teooria seletaks ka pensionieas naiste suuremat poliitilist huvi ja ühiskondlikku aktiivsust: nad on mehed juba kinni püüdnud ja lapsed suureks kasvatanud, uut suhet enam ei otsita, kortsud on näos igal juhul, ükskõik, mis möksi sinna ka ei määriks ning seega on nad lõpuks ometi vabad ilusolemise, meheleidmise ja lastekasvatamise taagast ja võivad olla ühiskondlikult aktiivsed. Vanadus, juhhei!

Palgalõhe ja teised tibimured

Sellest loost on Fb-s ja mujal palju arutatud. Põhjatud õnnetut Vöörmanni napakate ja veelgi enam diskrimineerimist soodustavate ettepanekute pärast ja jäetud tähelepanuta, et ka sotsioloog ise palub oma ettepanekuid mitte tõsiselt võtta.

Vöörmanni artikkel suuremat mõtet ei kanna, kui et tõesti: soolise palgalõhega tuleb midagi ette võtta ja et sookvoodid ei ole parim lahendus. Tõsi, ta võib olla suhteliselt ainus lahendus enne, kui peale pole kasvanud uus põlvkond.

Ja sealt tuleb minu meelest sisse tõsine probleem, millega peaks tegelema: kasvatus. Olen kirjutanud paar artiklit sooküsimuste teemal ja kõige valusamalt on meeles see lugu: "Tüdrukud peavad olema ilusad ja nõrgad". Ehk siis aastal 2010. toimub lasteaias täiskäigul vanade soorollide taastootmine. Lasteaed on kahtlemata veel liiga varajane staadium, et hinnata sealseid elukutsevalikuid kui adekvaatseid hinnanguid, aga see annab aimu üldisest paradigmast. Naised on abitud, nõrgad - ergo ei pea olema edasipürgivad, edukad, iseseisvad. Kui sama kasvatus jätkub ka kodus, siis pole ime, et keskkooli lõpuks on tüdrukud kasvanud selliseks, et neil ei jagu söakust valida ülikoolis mõni tõsisem eriala, või isegi kui nad ülikoolis seda õpivad, ei jagu neil hiljem julgust ja tahtmist töökohal parem palk välja kaubelda.

Väga palju sõltub naise enda isiksusest ja eneseususust ning kui kodus on kogu aeg rõhutatud, et "daddy's little princess", siis mis imet, et see printsess jääb ka edasises elus oma sugar daddy't ootama ja karjääri nimel eriti vaeva ei näe. Misjuures - minu arust ei ole ametialane edasipürgivus naiselikkusega sugugi karjuvas vastuolus. Eks ta muidugi oleneb ka valdkonnast ja selles tegutsevate meeste madalalaubalisusest, aga oskuslikult naiselik riietus, mis säilitab väärikuse, ei tule küll kusagil kahjuks. (Jällegi, palju oleneb vaatajate intelligentsitasemest, aga seksuaalse ahistamiseni viib paljudel juhtudel kahtlemata see, et naine ise ei suuda seksikalt riietudes ära tabada juuspeent vahet riietega edastavate sõnumite osas. Üks asi on see, kui rõivad ütlevad "mul ei ole midagi selle vastu, kui sul kõvaks läheb, aga sa ei tohi arvata, et sul on sellepärast õigus nõuda minult rahuldust" ja riietuse vahel, mis kriiskab "ma tahan tähelepanu! pane mind!".)

Igatahes - enne, kui emad ei lõpeta oma tütardest allaheitlike olevuste kasvatamist, ei parane soolise palgalõhe osas suurt midagi. Lasteaiauuring näitab, et vähemalt praeguses lastepõlvkonnas veel erilist edenemist ei ole. Näis, kuidas edasi. Kui mul peaks kunagi tütar olema, siis vähemalt ise ma tahaks teda nii kasvatada, et tal ei tuleks kunagi pähe unistada "Tahan rikast meest!" (A la Perekool, kus oli teema, et "Kas tahaksite jõukas olla?" ja siis teemas arutleti selle üle, kui keerukas on rikast meest leida. Selle peale ei tulnud keegi, et kurat - aga õpiks õige ise kõva eriala ja pingutaks ise selle nimel, et raha saada.). Kui juba materiaalset edu ihaleda, siis ikka nii, et "tahan ise rikkaks saada". Märksa mõnusam, mu arust, kui rahakott ikka enda taskus on.

Hakkab nalja saama, kui herr abikaas peaks nüüd tõesti saama sellise palganumbri peale, mis minu oma kaugelt selja taha jätab. Seni olen ma temast grammivõrra rohkem teeninud (või võrdselt, oleneb, kuidas võtta) ja kui tema peaks nüüd minust kõvasti rohkem teenima hakkama, siis mul on ilmselt päris raske. Ühelt poolt muidugi kena, et abikaasa saab head raha, aga teisalt hakkaks mind ilmselt närima kuri kadedus, sest minu erialal pole erilist palgatõusu näha. :P