Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit

iga mees on oma õnne sepp

õnn pole enesestmõistetav. ükskõik, mida mõni ka räägib, varem või hiljem märkab ta, et õnne nimel tuleb vaeva näha.
jah, on asju, mis lausa algavad õnnelikult, kuid see ei tähenda, et lõpp oleks õnnelik. või noh...kui nüüd just mitte lõpp, siis vähemalt vahepealne osa kül. aeg-ajalt tuleb ikka teele takistusi ning õnne taastamiseks on taas tarvis vaeva näha, kompromisse-järeleandmisi teha.

eks ka rutiin rikub õnne ära. järelikult vaja rutiin murda...aga millega. muuta töögraafikut, võtta uus või lihtsalt vahetada hobi, käia rohkem väljas või suisa uutes kohtades - saavutada miskit uut.
vot just seda viimast ma olengi juba mõnda aega nuputanud, kuid ei torka miskit geniaalset pähe. mingid varjandid rutiini murdmiseks on olemas, kuid tegelikult tahaks midagi uut ja värsket. midagi, mida varem kogenud pole.

nisis jää vait ja võta ennast kokku. vali mingi suund ja pühendu. kui see suund ei sobi, leia uus.


proosit!

kadunud armastus

kuskil paari nädala eest hakkasin tasa-ja-targu uuesti laudama. meenutasin, et viimati olin lumelaua peal 6a. tagasi kuutsemäel.

ega varasemad kogemused ni suured polnudki. 7a. tagasi OÜ Bestway talvepäevadel olin esimese päeva slallidega - ebaloomulik;
teisel päeval proovisin lumelauda, kuid sain vaid 3 x mäest alla, kuna röögatu peavalu ja palavik lõi sisse. peavalu oli lausa nii suur, et mõjutas tasakaalu. järgmine päev, kui teised mäele läksid, olin mina punkris ja ravisin ennast peotäie vaigistitega, liitrite viisi teed ning vahva sõber Svejk ;P
tolleks korraks oli minu laudamine tehtud.

järgmisel aastal (ehk sis 6a. tagasi) läksime firmaga uuele ringile (no neil oligi lisaks suvepäevadele ja firma sünnipäevale ja firma jõulupeole lisaks ka talvepäevad...ja oma jaanipäev...ja kõigi tööliste süntarid [oii bljääd, kus selle firmaga sai pidutseda ;D]).

igatahes laenutasin ka tol korral kohe laua ning sisuliselt retsisin kuutsemäge 6h x 2p. lumelaua sõit tuli kohe alguses mu jaoks loomulikult. kuutseka esimese mäe peal veetsin vaid pool h, kui juba teisele (järsemale) ronisin.
minu jaoks kehtisid valdavalt vallatud kurvid. hüpped ni väga ei tõmmanudki, aga *sunniviisilist slaalomit oli põnev sõita. ja kõige ägedam koht selleks oli teise ja kolmanda mäe vaheline short-cut, kus alustades teise mäe tipus-servast jõuad läbi metsa, sõites kuni 5m-se laiusega üli järsk-käänulisel teel meeletu hooga, kolmanda mäe keskelt välja. esimese hooga võttis se sõit südame sedasi puperdama, et jõudes kolmandale mäele pidin korraks peatuma ja hingamist taastama. arvestades, missuguse hooga neid järske kurve võtma pidi, oli pidevalt siuke "surfar laineharja sees" sõitja tunne...et suuremate kallutamistega libistad õrnalt lund (surfar laineharja sees vett).
igatahes siga-äge oli. adrenaliini lisas ka faktor, et suurema vääratuse puhul oleks kurvist välja lennates kuhugi puude vahele sõlme ennast keeranud.

*sunniviisiline slaalom - sik-sak sõit tingitud vastutulevatest takistustest või käänuline kitsastee.

teisel korral, jõudes kolmandale mäele, enam pausi ei teinud. kuna jõudmine kolmandale (kõige järsemale) mäele toimus vahetu tõusu läbi, sai ikka täie pasaga hüppesse ja edasi mäest alla käidud. palju muidugi ei saand...käisin suht kohe perseli. se kolmas mägi oli pideva libisemise ja kraapimise tulemusena siukseks jäiseks liustikuks sõidetud, mis perselikäies lõppes tavaliselt pärasoole maitsega kurgus.
edasiselt oligi nii, et sellest viimasest mäest laskumisel jõudsin vaid pooltel kordadel kukkumata alla...no nii kuradi libe noh.


Peatükk II

lumelaua sõiduks on spetsiaalne jalg. proteesimeistrid ütlesid kül, et sisuliselt peaksin lauda sõita saama ka jalgratta-jalaga. et põlve vetrumist annab ka sellega pervektselt korraldada, kuid jalal puudub üleüldine amortisatsioon. nisis, kui on pikas plaanis siiski hakata raskemaid konarlusi ja hüpekaid ületama, on parem spetsiaalselt selleks (ja ka muudeks tegevusteks) ettenähtud jalg.
ma täitsa mõistan. mai plaanigi jääda "liuglema" ülimalt sujuvale laugele kallakule - se on algajatele tasakaalu kättesaamiseks. aga andke andeks...minu tasakaal on hetkel puhtalt proteesi regulatsioonis kinni, mitte minus.

esialgset juhendit vaadates märkasin kül, et proteesimeister pole päris täpselt õpetuse järgi seda spordiproteesi komplekteerinud. egas midagi, enda võtmekomplekt välja ja nokitsema...ega se esimene kord pole, kui ise oma jalgu reguleerin.
reguleerimise järel märkasin kahte asja:
kuna sain selle proteesi kätte juba 2011 kevad, sis on se hülss ikka kuradima suureks jäänud;
tunnetus oli kahtlaselt palju täistalla (võimalik, et lausa kanna peal).
olin vooliku käest ta vana laua ja saapad laenanud ning tõttasin lauluväljakule katsetama. leidsin, et sealne kallak võiks taas-harjutamiseks kõige parem olla.
ja oligi liiga kanna peal...laud vedas vägisi vasakule. vat et lausa nii palju, et tahtis kogu aeg paremat otsa ette keerata, aga mina juhuslikult sõidan vasak ots ees.
esialgu kruttisin oma jala varvast rohkem otseks. varem oli ta suunatud vasakule viltu ning arvasin, et ehk aitab otsesem asend paremini lauda sirgena hoida ja vajadusel paremale keerata - tutkit. ka uus katsetus vedas kiiva.
järgmiseks reguleerisin vasaku jala klambrit tibake sirgemaks, kuid väikse nurga siiski jätsin - mäepeal ikka vähe. tunda on, et kõik reguleerimised nagu tibake aitavad, aga vähe.
siis reguleerisin oma jala raskust rohkem varba peale ja see aitas. see parandas sujuvamat sõitu märgatavalt. tänu sirgjoonelisemale sõidule oli mul lõpuks võimalus ka parema jalaga tüürima hakata. enne ei tekkinud seda võimalustki, aga nüüd juba midagi tuli.
ühe korra ma kodus jalga veel reguleerisin rohkem vetruma ning otsustasin, et hea tasakaalu puhul proovin tuleval korral väikest hüpet, aga jõudsin liiga hilja kohale ning suured prosed olid juba välja lülitatud. alles olid veel tänavalaternad, kuid nende vähese valgusega hüppele minna ei julenud. selle asemel otsustasin paremas servas puude vahel seigelda. tuli üsna mõnus tunne meelde.
lõpptulemusena oli mu proteesi sätestus kaugel meistrite omast ja veelgi kaugemal juhendist. peaks mingi sertifikaadi tegema, kuna mulle tundub, et ma olen nagu isehakanud proteesimeister juba :P


Grand Finale

võiks öelda, et nüüd peale viimast katset jäin oma 2 nädala jooksul tehtud pingutustega rahule. katsetamas jõudsin käia kuskil ligi 10 korda (ei hakanud igat korda kirjeldama). ajaga läks kah täpselt - voolikul oli komplekti tagasi vaja ning mina läksin jala *opile.
hakkasin vaikselt ka kasutatud komplekte uurima. reaalselt pole ju tutikaid vaja. tõenäoliselt piisab mulle komplektist, mis tegusamale harrastajale või suisa proffile enam ei sobi. mõningaid kuulutusi olen juba vaadanud...osadelt müüjatel ootan vastuseid. iseenesest otsin lauda pikkusega 160 +/- 3cm, saapaid suuruses 44 ning klambreid suuruses L.
nüüd tuleb vaid loota, et jalg kiirelt paraneb ning talve piisavalt jaguks.


proosit ;D


jala operatsioonist räägin järgmine post.

PS: praegu meenus siuke eriti ülbe endaga jube rahulolev uhkustunne, kui ma käisin lumelauaga sõitmas puude vahel omades jala asemel proteesi ning üle poolte teistest laudajates olid sellised tagasihoidlikumad liuglejad ja pidur-sõitjad (noh need, kes laud risti ennast vaikselt pidurdades mäest alla lasevad) . kurat, kus ma olen tubli.
[kes ikka kiidab, kui ise ennast ei kiida]
egotrip missugune ;P

PPS: suured tänuavaldused ka Miisule, kes viitsis mind pidevalt mäevahet vedada. ostis endale lõpuks isegi korralikud soojad talvepüksid, millega linoleumil mäest alla lustida. ennemalt lasi kilekotiga, kuna polnud targemat. sis leidsin talle linoleumi - sellega sai siukse hoo, et oleks äärepealt ennast puudesse katki sõitnud. nisis down-grade'is ennas kilekoti peale tagasi. ja loomulikult pole kunagi poeskäies meeles endale mingisugune perselaud osta. kui nüüd veel mäele peaks mahti olema, sis kindlasti ostame kah.

liiklushuligaan

tean, et kõlan praegu, nagu tüüpiline jalgrattur, aga - muthafucking inimesed raisk. võtke oma hobuse silmaklapid peast ning vaadake ristuvale teele astudes ühele-ja-teisele poole kah aeg-ajalt. krt, pikki sebra astub kõnniteele keskealine mees. mina juba sõidan sel teel. tema kiirendab ning surub mu seetõttu teest vasakule murule. tra, ükskord ma kellegi pikali sõidan ning sis hea öelda, et tyrapea lammutab pimesi ringi. tekitab lausa kiusliku tahtmise vägisi otsa sõita, blääd.
fakk, kus võtab ropendama.

ja sis autojuhid - krt, ma tean kül, et te enam ei pea vöötraja ees ootavale ületajale teed andma. aga, kui ma krt juba teel olen, kas te sis sellele vaatamata otsa võite sõita v..? persse kül, palju ei puudunud, kui oleksin kahelt autolt täna löögi saanud. 1 mingi sibul (koos oma lindi, lipu ja reg.riigiga), kes vist arvas, et jõuab autoga vöötrada veel ületada, kuigi olin juba vöötrajale asunud, ning teine, kes asus teises kohas peateelt maha sõitma vöötraja (ja minu) suunas ise suunatuld näitamata. viimasel juhul tundus mulle juba kaugelt, et rada mul vaba, kui äkiste võtab mind hoiatamata sihikule mingi mikrobuss. sellele kisasin läbi tuuleklaasi sisse, et SUUNATULED, aga kas ta mind kuulis, kahtlen.
siuke tunne, et mingi moment tekitan ise siukse väiksema põntsu nende teras-ratsudega ja meelega...aint selleks, et neile väike õppetund anda, et ei kehti "suurema õigus". enne vaid odavam või kindlustatud ratas võtta ning elukindlustus endale ei teeks kah paha (kuigi väiksema põntsu all ei pea ma silmas vigastusi, vaid pigem ehmatust liiklushuligaanile).


proosit, raisk...

PS: kuna ka minu arvamus on subjektiivne, siis üsna suure tõenäosusega olen oma oponentide jaoks mina liiklushuligaan..!

ultraheliravi

täna pidin tegelt taastusravis kohal olema juba 0815, aga läksin kohale ajaks 1000. põhjus selline, et kl1000 algav protseduur kestis 25min, aga se varasem kõigest 5min. persse...tegemist on taastusraviga. mis moodi ma kül reaalselt taastun, kui pean ennast ni varakuks kohale vedama. kui nad peavad silmas taastumise all ka õhtul kl2100 magamaminekut, sis v-o jah, aga keegi ei lähe ni varakult magama...mitte keegi!!

teisalt teadsin, et se 5min-line protseduur võib reaalselt aset leida ka tiba hiljem, kui ruum just hõivatud pole (üldiselt se nii on), ning sellega mängisin täna ka välja.

taastusravi mai ääs.
isiklik arst on kah siuke ego-oinas, et ei taha üldse taga suhelda. siuke ülbus purskab aint välja ning asjast üldse huvitatud pole...ei tea, mille eest tema kül palka sab..?


proosit

mina vs. duo

fakk raisk. ma gra ja val'i peale nii kuri, et siga kai s88. kuidas sab m6ni inimene nii j2ik ja paindumatu olla. yheski religioonis, ka satanismis ei olda nii...teatud paindlikkus on mitte aint v2ltimatu, vaid kohustuslik. kuidas muidu muutujutega arvestada, kui ise ni j2ik oled. t2itsa persses, raisk. aga ned mehed on endale mingi kinnisidee p2he v6tnud ning nyd ajavad siukest jonni, et on kohe. vaatan, kui kaua ma ise jonni vastu ajada suudan.

yritan ka yhte alternatiivi korraldada, kuid selle realiseerimine enne uut koosolekut pole v6imalik...vist..!?


proosit

Esmaspäev

käisid külas kaitseminister, tema nõunik ja õiguskantsler ning vel mõned kõrvalised protokollijad. tuli juttu ravi rahulolust ja muust säärasest...võrreldi muutusi eelmise aastaga. mis oli häiriv on se, et kui tuli aeg oma hambad lahti kangutada ning häälepaelu laiendada, oli enamustel suu emmi täis. mina, sass ja jaune olime vist põhiliselt ainsad, kes üldse midagi rääkisid. jaune ja sass peamiselt kirusid ja kritiseerisid, mina kritiseerisin ja kiitsin korda-mööda (ikka piitsa ja präänikut). egas mul endal palju ju kurta miskit polnudki...mul suht ülesmäge kõik läinud ju.

sass pidi ühekorra kostma sõduri eest, kes istus kohe minu vasakul käel (sass oli paremal). mai mõista...küsimuste voorus oleks võinud kutt ju ise ka oma probleemi asjapulkadele tutvustada, kuid ju sis liiga pussy või arg, et tähtsate nägude ees kriitikat ja asja reaalsust välja tuua.

ise olin ni nahhaal, sest küsimusele "kas saame veel kuidagi aidata" vastasin naglalt mina "korralikku maastiku jalgratast tahaks tööl käimiseks ja spordi tegemiseks". mai tea milles asi, kas nad jahmusid mu otsekohesuse peale või mis, kuid ministri nõunikuga hakkasime vaikselt asjatama. nisis on mul lootus saada cc 10kilo tuuris korralik maastur ;SP, aga sellest pikemalt, kui asi käes.

igatahes positiivselt veider kohtumine oli...sooviks, et ka teistel rohkem julgust oleks oma arvamuse väljendamiseks.


proosit