päev 89-90 - puhkusele minek

lennuk tõusis õhku u.0430 hommikul. põrutasime küprose suunas. laadisin ennist oma telefoni aku korralikult täis, et reisi ajal vähemalt musooni normaalselt kuulata. nii pea, kui afgaani õhuruum ületatud oli, jagas lennupersonal kõigile pindise heinekeni - saarlaste kuninglik traditsioon sõjakolde piiridest lahkumisel. küprosele jõudsime u.5h pärast. selle aja jooksul näitas küll lennuki peal paari filmi ja "Top Gear'i", mida kõike juba nähtud oli. sestap püüdsingi muusika saatel valdavalt magada...pluss unetu öö oli ju selja taga.

kiire tankimine ja sirutus küprosel (u.1h). suur osa rahvast läks maha. saarlastel on kombeks vahetult peale afgaanist lahkumist teha küprosel (või alternatiivina muus riigis) 24-48h dekompressiooni (joovad, elavad välja jm.), et siis värsketena koju naasta. peale tuli rahvas, kes selle juba läbinud olid.

edasi oli ligi 4h lendu britti. plaanide järgi pidime maanduma sõjaväe lennujaamas, kuid ligidal olles nägin monitori pealt kaarti, millel lennuk juba baasi kohal ning millegi pärast ei kõrgus ega kiirus ei vähenenud. raibe lasi rahulikult kuskil 200km lääne suunas edasi. maandus siis, kedagi maha ei läinud. peale tuli neoonjopes mees, kes marssis kohe kokpitti. umbes minuti pärast väljus ning me alustasime uuesti õhkutõusuga. ei tea mis jube hinnaline ja oluline pisi-pakk see olema pidi, et selleks nii palju lennukikütust raisata.

tänu vahepeatusele hilinesin plaanipärasest maandumisest 1,5h. kontakt-ohvitser, kes mind vastu võttis, teatas, et hetke seisuga me enam Londoni lennule ei jõua. mis tähendas minule, et kojusaabumine nihkub cc.24h. ööbisin baasi majutuses. läksin kl1800 juba magama, kuna olin väsind ning edasi põrutasin juba kl0400. londoni lennujaamas järgmine päev oli juba sujuvam. sain pagasi varakult antud ning vaba aega. astusin sisse baari nii pea, kui seal uksed avati...kl1000. toksisin telefoniga ja libistasin 2 õlut, kuni tuli taas suund lennuki poole võtta. kusjuures kummaline oli see, et kui afgaani iiri ületades maitses õlu kuidagi väga võõralt ja kummaliselt, siis nüüd läks asi juba libedamalt alla. kas lennuki peal oli õlu kuidagi kannatanud või võttis mul harjumine aega.

järgnev 3h möödus kiirelt. Helsinki lennujaamas oli samuti aega 1 õlle teha. vaikselt väravasse ronides juhatas mind aga väravainfo hoopis pagasisse. kui infost aru pärisin, selgus, et värav on muudetud. on türrid ikka...pidin nüüd uuesti turvakontrolli läbima - taskud tühjaks, läbikatsumine ning taskud täis laadida taas. olin pahane, kuid kodulähedus lohutas veidi.

Tallinas maandusin kuskil 2200. miisu oli kenasti vastas. kallistasime pikalt ning ei saanud silmi teineteisest lahti. lõpuks maandusime autosse. kojujõudnult samuti kaua ei võtnud, kui asusime abielupaari pühatoimingu kallale. mõlemid õnnest uimased, rüüstasime mu pagasi läbi. miisul oli tarvis vaja ju kohe ka oma nänn kätte saada. ausaltöeldes ei oskagi pakkuda, mis kell lõpuks magama saime, kuid uni oli üle nädalate parim.


proosit

päev 19

hommik hakkas tormakalt. valmistusime laskmiseks ja vaja asjad valmis panna, relvad kätte jagada jne. olin juba "sõduriks" riietunud, kui öeldi, et "vestid-kiivrid jäävad maha, me laseme ju relvad kõigest sisse". nojah, kiskusin siis varustuse maha. jõudsime lasketiiru, siis öeldi üldse, et "ära jääb, kuna enam reedeti laskmist ei toimu tänu konvoide opile". ei mõista kül, kuidas need 2 saavad teineteist segada, aga hea küll. tulime sama targalt tagasi. ise mõtlesin, miks keegi siis ei hoiatanud...meil oli broneeritud kenasti. oleks võinud ju teavitada, et täna ei saa lasta...viird. võib-olla unustas keegi muidugi ka edasi öelda, kuid sitta sellega.

tagasi jõudes avastasin end töösse uppumast - hunnik galille, 1 bronn ja MP jalg vajas nokitsemist. galillidega oli lihtne. isegi komplekteerisin väikse paki, mida edasiselt saaksid coylased ise kasutada, et mind nii pisiasjaga ei tülitaks. bronn ja MP jalg aga vajasid põhjalikumat ravi. oii, kus bronniga sai väänelda...üle kahe tunni. MP-ga tegelen hiljem.

ilm on pilves, kuid selle eest muidu normaalne. kuskil kella neljast kiskus tormiseks, silmad tolmu täis. peale viite tuli tuulele ka vihm külla. ma sain sööma veel kuivalt, kuid tagasi olin märja seljaga. õnneks mitte nii hullult, kui nendel, kes sööma veidi hiljem läksid. siis kallas nagu oavarrest. majutusse minekuks oli küll vihm pausi teinud, aga jätkas taas unisemal ajal. hommikuks olid suured loigud kõikjal ümbruses.


proosit

päev 14

peaks olema rahulik päev, aga võta näpust. juba hommikul, mis pühapäeviti nii vara üldiselt ei hakka, oli juba perse vahus. küll ühel ühte ja teisel teist tarvis, jookse selle ja teise vahel, aeg-ajalt kiikab keegi midagi kolmandat...no üldse rahu ei saa. positiivne vähemalt, et päev liikus kiirelt.

snaiper tuli tagasi ja kurtis, et relv ikka tõrgub. viga siiski polnud enam selles, mille parandasin, vaid seekord luku ja lööknõela vahelises koostöös. võtsin taas juppideks. tõesti...üks teine vedru päästemehhanismis näis väsinud olevat ning luku tööd segavat. kuna asendus puudub, ergutasin seda vedru. nühkisin veidi puhtamaks kah, kiire pilk ka lööknõelale ning kokku. edasiselt töötas kenasti. katsetasin oma paarkümmend korda kuivalt läbi ning tõrget ei paistnud olevat. kui ta nüüd endiselt sama veaga tagasi tuleb, on minu mõistus vist otsas (loodan parimat).

õhtul kolisin seekord varem pessa tagasi. sain varakult dushi all käidud ning voodisse lebosse. jõudsin tervelt 2 filmi enne uinumist vaadata. põie pausi vältel lobisesin veel saarlastega eestlaste suisest sauna harjumusest kõrbes - ega neile se eriti pähe ei mahu, miks keegi peaks keset kõrvetavat kuumust veel kuumemasse sauna ronima...segased eestlased, onju. siiski on üksikuid saarlasi ja amisid, kes meie saunas katsetel käinud on ning kõik on ülimalt postiivse elamuse osaliseks saanud. huviliste arv oli mingi vahe kasvanud sedavõrd, et tuli hakata karmimalt piirama külastust.


proosit

Afg - Päev 6

registreerisin kohalikud briti ja usa aadressid ebay's ära, et nodi soodsamalt tellida. püüdsin ka paypal'is sama teha, kuid raisad ei lase riiki määrata. seda ma kartsingi tegelt. kunagi varem üritasin sama ning kah ei last. siis kord viibides võõrsil täheldasin, et uue aadressi puhul lubab paypal riiki vahetada vaid siis, kui sa hetkel oma IP-aadressiga samuti võõrsil oled. sedasi olen varem norra ja britannia juba teinud. oot...aaaa...ma saan vähemalt briti aadressi siiski määrata, vahetan kõigest oleva briti adre asukoha ning riik jääb ju samaks. geniaalne...muig. kahju, et usa adrega sama teha ei saa. kahju, et pole ühtegi usaldusväärset isikut hetkel usas. annaks talle ligipääsu oma paypal kontole ning laseks tal salvestada mingi suvalise usa aadressi. mul ju tarvis, et riik oleks määratud. pean uurima, ehk leian kellegi.


proosit

Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit