päev 33

krt kus nüüd voolab tööd uksest ja aknast. ning kõike on kindlasti tarvis valmis saada kohe ja praegu. no andke andeks, kuid päris nii need asjad ka ei käi. igal asjal on oma aeg ja koht ning on ka teatud ajakulu kõigega.

hommiku poole viisin särtsuga mitu alusetäit vanu laskemoona konteinereid ära. britide poolel võttis meid vastu 2 neegrit. kui ühe jutust veel midagi aru sai, siis teine vuristas küll ainult putru ja kapsaid. ta ka ise vist ei saanud inglise keelest aru, kuna pidin talle u.3 korda rahulikult selgitama, mis meil aluste peal on ja mis nende sees on või pole. räägitakse küll, et saarlased on intelligentne rahvas, kuid see kogemus tõestas taas minu arusaamist - intelligentseid on, kuid kõigest väike osa nendest. need kapralid, kes meid vastu võtsid, olid küll vist just kivi alt välja roninud.

peale lõunat maandus mulle 1 bronn, mis iseenesest kuulub amidele. kuigi võiksin selle kohe neile parandada anda, tahaksin siiski enne ise üle vaadata...ehk on viga labaselt kerge, siis teen ise kohe ära.
ka tuli sisse 1 öövaatlus. miski sitt on kuskil läätsedel. väliselt kõik läigib, järelikult on sees (kuigi sisse ei tohiks nagu midagi sattuda). otsin juhendeid taga, kuna viimasest öövaatluse lammutamisest on kohutavalt palju aega möödas.

päevad on taas kuumemaks läinud. hommikul võib ärgates tõesti kõigest 7 kraadi olla, kuid päeval rebib 23-ni välja. hirmus palav. tunne on kuumem ka selle pärast, et vastupidiselt suvele on praegu ka niiskus kõrgem.

päev 32

üsna tempokas päev. peale hommikust tutvumist korrespotentsiga sain kohe asjalik olla. aeg möödus nii kiirelt, et kohe oli lõuna käes. peale lõunat läksin taas särtsuga mägesid liigutama. esialgu tegelt vaid nihutasime, kuid homme viime lausa saarlaste alale välja.
häh...need sildid, mida me kõikjale topime, hakkasid otsa lõppema. tulin juurde valmistama. printisin välja planki, täitsin ära ning tegin 40 koopiat. lõikasin lahti neljaks ja alles siis märkasin, et kurat võtaks...olin unustanud allkirja ja kuupäeva panna. 4 silti 40-l koopial. mul tuli ühte järge nüüd kuupäev ja allkiri panna 160 korda. oeh seda lolli pead küll.

amazonist saabus paar asja - Leatherman MUT ning SUREFIRE Earpro EP4 Sonic Defender Plus kuulmiskaitsed. mõlemid on ägedad.

tegelt olen siin olles jõudnud igast kola eBay'st ja Amazonist juba rohkem kokku ajada. mõnus ju, kui usast mõitliku hinnaga kaup kätte tuleb. hmm...sellest olen tegelikult vist rääkinud juba.


proosit

päev 31

möllasin veel eelneval hilisõhtul ühe öövaatlusega. kummaline deffekt - lülitad sisse kork ees (jah, näitab ka suletud kujul pilti, aga tumedamalt), on pilt selge. võtad korgi ees, tõmbab uduseks. kruttisin fookust, kruttisin zuumi...ei midagi. no täiesti hämming. arvasin, et andur pekkis. panin tööle ja hoidsin kord sõrme ees, kord mitte...ei mingit vahet. võtsin igaks juhuks ära läätsede katikud. puhastasin nii katikud kui läätsed. käisin viimased igaks juhuks ka poleeriga üle...ohhooo. polegi enam udune. kummaline, et koos korgiga vaadates siis udune polnud. kas filtreerib nii kummaliselt. igatahes paistis korras olevat. andsin korralduse edasi kasutada oma optika hooldusvahendeid aeg-ajalt, siis minu juurde nii tühise asjaga pöörduda tarvis pole.

hommikud lähevad külmemaks. ärgates kuskil 7 kraadi. päeva peale kisub õnneks umbes 15 peale küll ära. taas tublisti tegemist. just sain relva kogused kokku, mis reaalselt kasutuses on, kui saadeti mulle üks mees, kellele hädasti püstol tarvis vormistada. minul poogen, kuid laskemoona ülem arvestab hetkel koguseid, mis tingimata alles olema peavad. vanad jäägid lähevad hävitamisele. vot temale valmistab siuke pidev muutus häma.

lobisesin coy poistega veidi. selgus, et miini-rullik, mida nad ühelt masinalt liigutasid polnud lihtsalt nisama...umbes et üks ei tööta, kasutame teist, vaid sain teada, et viimase opi käigus sõitsid nad sellega siiski üle miini. nisis oli vana rullik lihtsalt ribadeks lennanud ja sestap. kummaline, et ma sest varem midagi ei kuulnud.

ostsin miisule e-lugeri Kindle Paperwhite, mul ju hea soodne usast asju tellida. kasutatud oleks saanud vähemalt 25% soodsamalt...isegi poole hinnaga, kui oleks oksjoniga tegelenud. kuid mul pole usku välismaalt kasutatud elektroonika ostu pihta. garantiid ju pole ning hiljem arveid õiendada kehva. kodumaal saad veel kohe müüa juures näppida või hiljem kergelt tagasi saata. igatahes on kindlam osta tutikas pakendis.

vaatasin oma ostu ajalugu eBay's ja Amazonis...pean vist ikka sõduri kohvri ostma. mul on kohapealt ostedud asju palju, tellitud asju käes ja ka tulemas veel kõvasti. kardan et lihtsa seljakotiga ma puhkusele ei tule. torukotti ka panna ei raatsi, kuna saab kergelt muljuda. eks pakendan ka siin asjad kenasti karpidesse, kui kohver hakkab aina mõistlikumana tunduma.


proosit

päev 30

hommikupoolik oli kiire. lausa nii kiire, et ei taibanud õigel ajal isegi sööma minna. peale lõunat käisin särtsuga taas tsinke töötlemas. saime suurtega lõpuks ühele poole. imestasin, miks kurat peame kontrollsildi panema keeratavate korkidega mp konteinerite sisse. kui tsingil paneme veel kaane vahele, et väljast paistab, siis konteineril tuleb eelnevalt kork maha keerata. noh ja kui juba kordi maha keerad, siis juba näed ju, et midagi sees pole...milleks veel silt sisse seda kinnitamaks. saarlaste geniaalsus, kurat.


proosit

päev 29

olen paremini magama hakanud. üksikud öised norsatused kamraadide poolt enam ei häiri, isegi ei märka enam. hommikul ärgates oleks tegelt veel magada tahtnud, kuidagi nii mõnus oli, aga töö kutsub. enne lõunat tegelesin Särtsuga (kolleeg) vanade tsinkide kallal. selleks, et saarlased neid vastu võtaks, tuleb neid eelnevalt töödelda. kontrollida sisu - kas on sisse jäänud mingit prahti või mis hullem laske-/lõhkemoona. tsingi peal olevad kirjed tuleb äratundmatuseni üle värvida ning lisada tuleb silt. sildil on nö. komisjoni heakskiit, et on tühi ja turvaline edasi menetleda. muidu on ok, aga päris täpselt ei mõista, miks me neid küll värvima peame. valdavalt lähevad tsingid saarlaste kaudu nende koju kas taaskasutusse või ümbertöötlusesse. kõigest väike osa müüakse aeg-ajalt kohalikele. jutt, et kohalike käes ei tohiks olla tsinke eelnevalt sees olnud kauba kirjetega on täielik bullshit. no keda kotib, ausalt. pealegi on enamus tsinkidel kirjed kas peale pressitud või nii paksu kirjaga, et teatud nurga alt vastu valgust on ime lihtne ära näha, mis selle tsingi sees eelnevalt olnud on. aga noh, saarlaste mõistus pole enam minu teha. nende protokollide vastu ei aita ükski vägi.

tehtud saime kuskl kolmandiku, kui avastasime, et on viimane võimalus lõunale minna. kuna mina hommikust regulaarselt söömas ei käi, siis lõuna viimastel minutitel (1330) oli mul juba hundi nälg. pugisin kõhu viimse päeva näljaga nii punni, et ägisesin veel tükk aega.

edasise päeva otsustasin tegeleda raamatupidamisega, kuna uuesti tsinkidega tegeleda oleks olnud liiga koormav. möllasin exelis mitme faili vahel, nagu pöörane. kella 1700st oleks saanud õhtusöögile. ma ei tahtnud toidu lõhnagi tunda. selline tunne oli, et kõht oleks nagu alles täis pugitud. ka söögi viimaste minutite eel (1930) kaalusin minekut, kuid endiselt oli norm tunne. hiljem lihtsalt närisin filmi vaadates veidike vinnutatud liha ja hea küll. polnud uuel hommikul nälga ega midagi.

coy tuli samuti oma viimaselt opilt tagasi. tõid ka mõned probleemid kaasa, millest 3 tükki hõlmavad mind. nest 2 on minu jaoks täiesti uudsed, nisis võib täitsa huvitav uudse probleemiga tegeleda.


proosit

päev 28

väga rahulik päev, mitte midagi kasulikku ei teinud. ärkasin hilja, munesin filmi vaadates lõunani, lõunast õhtusöögini abistasin kolleegil kui algajal interneti-shoppajal õigeid valikuid teha, peale õhtusööki tegin sama edasi ja oligi juba une aeg.


proosit

päev 27

terve öö sadas. isegi hommikul veel tibutas. ning täpselt see aeg, mil hommikust hügieeni tegin, tuli mingi hirm-padukas maha. juba tundus, et vihm peksab telgi lõhki.

täheldasin, et viimastel päevadel käin nr.2 tegemas vaid hommikuti. ka perse on vist rutiini sisse elanud. ei oskagi öelda, kas magu harjus saarlaste Cuisine'iga või on hakatud kvaliteetsemalt süüa valmistama, aga igatahes seedimine enam nii tõrges ja hämmingus pole.

toidust rääkides...õhtul sõin taas seda imehead vürtsikat ja kergelt kõbedat liha nuudlitega. ja kujutad ette, taas ühed kinnitasid, et see on lammas. ma ei suuda ära uskuda. minu esimesed 2 kogemust lambaga on olnud ülimalt villased. pastor ütles, et sel juhul on kas vana või väga sitasti tehtud lammas. minu taldriku peal oli aga nii hea, et viib või keele persse. Miisu läheks vist kadedusest lolliks teades, mis hõrgutisi ma siin korra-kaks nädalas tarbin...TASUTA.

vajusin omadega päeval mõtesse, igatsesin oma Miisut. äkiste tekkis hirm, et lahusoleku jooksul kasvame teineteisest nii lahku, et peale missi enam suhtest asja ei saa. ma nii loodan, et me liigselt ei võõrandu kogu selle aja vältel. kõned, sõnumid, kirjad on me vahel tihedad, nisis ehk ei jää võõraks. ka puhkus aitab kindlasti tublisti kaasa. praeguse seisuga peaksin kalli kaasa sünnipäeva ajaks koju saama. olen ju kuulud lugusid küll, et mitmed lähevad peale missi lahku. mitte, et mees märatseks või naine on oodates üle aisa löönud...on ka paare, kes on lihtsalt võõrandunud teineteisest. annan enda parima, et se ära hoida.

käisin taas usa poes. kolleeg tahtis endale osta siukest takja kinnitusega katet käekellale, mis tavaliselt militaristidel on. koha peal said aga minu kahtlused tõeks. nimelt on tal (ja ka minul tegelt) selline käekell, millel lülidega kinnine kellakett-rihm. see takjakinnitusega värk aga eeldab, et originaal rihm tuleb eemaldada ning militaarrihma kinnitusaasad siduda kella külgedel olevate tiftide külge. meie lülidega kellarihma tiftid asetsevad aga hoopis lülide küljes, nisis tuleb näppu imeda...midagi ei saa.


proosit

päev 26

taevas pilves, kuid muidu on soe. kuskil lõunast hakkas sadama ning nagu ei tahtnud kuidagi katkestada. hooti lõi padukaks ja siis oli taas nisama. üksikud momendid vaid katkes. joppamisi just nendel hetkedel, mil ise väljas liikuma pidin.

eBay'st ja Amazonist tellisin taas igast nodi...ja tellin veelgi. tuleb pidevalt meelde, mida kõike osta olen tahtnud, kuid tänu kõrgele saatmiskulule tehing tegemata jäänud. nüüd siis ideaalne võimalus, kuna siin mul usa adressaat.

iga hommik on käinud 1 või kaks jalaväe üksust bronni välja võtmas...ka täna. kummaline, et nad korraga ei tule, saaks kiiremini ühele poole. need bronnid lähevad küll teiste masinate peale. sellistele, millel ees ka miini-traal on. vähemalt seegi hea, et kui nende bronnidega idagi juhtuma peaks, ei nokitse neid mina, vaid amid. nimelt kuuluvad just nood neile.


ja jälle sajab...proosit

päev 25

olen märganud, et koptereid käib palju. meie ala vastas on kohe kopterite maandumisplats. korraga tuleb tavaliselt neid 2tk, kuid ka kolmandale on koht. sinna maanduvad primaarselt med-kopterid. mõni päev tullakse lausa 3 korda, kuid tüüpiline on kord päevas. haavatuid pidevalt. eks ka kergemalt, kuid alati on vähemalt 1 kanderaamil...nii kaetult kui ilma. üldjuhul on teada, et ilmade jahenedes jahtub ka vastase lahinguhimu, aga seni veel tunda pole. eks mitmed vigastused tekivad kindlasti ka ilma reaalse vastaseta (lõksud jne). ei tea, kas süda-talvel tuleb ka vigastuste vaba periood.

pole ka postil käimisest räägitud. kuu alguses öeldi ära, et nov. me ei käi, kuid edasisest pole halligi, kas ja mis. võimalik, et üldse ei lähe, kuna sõdureid jagub kõigil, keda sinna saata. samas ei saa panna kõike nende kohustuseks, ka ise peab olema valmis kaitseks.

räägitud on mitmetest rünnakutest baasile. juba pikisilmi ootan, mil tuleb meie kord keset ööd kiirelt ennast lahinguvalmis seada ning positsioonidele minna. see on alati nii ootamatu. kui nüüd kohe ära tuleks, siis teaks, et kuu-kaks oleks rahu. vanadel logistikutel oli viimane umbes kuu enne meie saabumist, nüüd ongi endal kõrvad kikkis. 1 väike häire oli, kuid see oli seoses kellegi kadumisega ning korraldati loendus. kui nüüd õige tuleks, oleks adrekas vist taas laes. liigub ka jutt, et bastionis käib ringi 5-6-liikmeline meeskond pommivöödega. ootavad ja otsivad õiget võimalust "aktiveerumiseks". mai teagi, kas võtta seda linnalegendina või mis, kuna seda räägiti juba kohe peale maandumist. õnneks on enda majutusala kõrge ja korraliku lukustatava aiaga julgestatud, nisis ligipääs keeruline...aga kunagi ei tea. igatahes pole se mõte veel uinumast seganud. viimased ööd olen isegi paremini maganud kui varem.


proosit

päev 24

esimene päev ilma vana NSE'ta. kuidagi kummaline olla. ala on nagu tühi, vaikne. lausa siuke tunne, et hakka või ise mingit mürglit korraldama, et kärarikkam oleks. samas tunnen, et alles nüüd saan rahulikult oluliste asjade peale mõelda. näiteks tegin tagantjärgi paberimajandust ära, nokitsesin pikemalt seisnud relvaga ja muud pudi-padi.

uus coy saabus kah esimeselt opilt. seni veel paanilisi asju parandamiseks pole, kuid küll jõuavad. neilgi oli suht rahulik...leidsid 2 surveplaati.

homme püüan broneerida väikse lasketiiru. tahaks nv-l paugutama minna. võtaks kohe korraliku portsu ette...vaatab, kaua käsi jaksab.


proosit

päev 23

vanad logistikud toovad vaikselt oma tukke. kohe näha, kes armastab oma relva ja kes mitte...puhtuse pealt. kuigi ma näen neid oma relvi puhastamas, on tüüp-mustuseks ikkagi enamustel üks-ja-sesama koht. õnneks mitte kriitiline, kuid mul riivab silma.

õhtul pidime ikka avastama, et eilsed lehed olid mõned valede kogustega. täna õhtul siis läks suure paanikaga paranduste sisseviimine. paanika selle pärast, et rahvas lendab täna öösel juba eestisse, nisis viimane võimalus asjad korda seada. osad asjad teen ka homme, kuid sellega saan juba ise hakkama. kuradi sitt on ikka teiste jama korrastada.


proosit, raisk

päev 22

oii kus oli magus uni täna. homik jube keeruline tõusta. kuigi kuskil kolme ajal öösel põiele, langesin pärast nagu puunott.

kuradi pikka ja väsitav päev oli. terve kompanii relvastus vastu võtta kõiki komponente kontrollides ning hiljem paberimajandust peale kah. olen päris väsinud peaks mainima. lõunale sain selle tõttu kah poolteist tundi hiljem ning õhtusöögile nagu ei viitsigi...söön paar banaani ning närin vinnutatud liha peale, kärab küll.

homme pean vastu võtma veel vanade logistikute muist kraami ning olema vaatluses, kui briti mendid tänase vara üle kontrollivad. kiired päevad...


proosit

päev 21

hilisõhtul osad tüübid tegid panuseid, kaua mu uus mohikaanlane vastu peab. arvavad ju, et mul ei lubata kõrgemate poolt sellise soenguga olla. iseenesest ma enne konsulteerisin kontingendi veebliga, kes, kui ma õigesti aru sain, konsulteeris omakorda ka kontingendi ülemaga ning sain dabro. ka oma ülemat nägin hommikul ning tal soengu kohta kommentarid puudusid...ju ehk on okas. nõme oleks küll päris kiilaks ajada. jah, mitmetel on peanupud paljad, kuid ma ei ole mingi ajateenija, et pealagi läikima peaks.

täna oleks tegelikult pikemalt magada saanud, kuna P, kuid koperdajad ajasid mu juba pool 7 üles. proovisin veel uinuda, kuid veerand tunni pärast sundis mu põis mind liikvele. tagasi tulles muidugi uni läinud, aga tegusaks kah ei tahtnud veel hakata. nisis otsustasin lesida ja arvutist filmi vaadata. alles peale filmi, kui kell juba pool 10, otsustasin liigutama hakata. osad olid ka veidi varem juba liikvel, kuid 3tk jäi minust endiselt veel magama.

hea on, et alale tulin. kohtasin paari meest, kellega natuke homseks hulluseks ettevalmistusi arutleda - hakkan relvi kokku koguma.

tegin ka suuremat sorti poehulluse läbi. peamiselt tahtis kolleeg shopata, mind huvitas vaid raali ventilaator. viimast ei leidnudki, kuid leidsin asju, mida lähedastele koju kingituseks tuua. laias laastus peaks see osakond nüüd kaetud olema - naistele midagi ilusat, ämmale elevandi temaatikat jne.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

päev 19

hommik hakkas tormakalt. valmistusime laskmiseks ja vaja asjad valmis panna, relvad kätte jagada jne. olin juba "sõduriks" riietunud, kui öeldi, et "vestid-kiivrid jäävad maha, me laseme ju relvad kõigest sisse". nojah, kiskusin siis varustuse maha. jõudsime lasketiiru, siis öeldi üldse, et "ära jääb, kuna enam reedeti laskmist ei toimu tänu konvoide opile". ei mõista kül, kuidas need 2 saavad teineteist segada, aga hea küll. tulime sama targalt tagasi. ise mõtlesin, miks keegi siis ei hoiatanud...meil oli broneeritud kenasti. oleks võinud ju teavitada, et täna ei saa lasta...viird. võib-olla unustas keegi muidugi ka edasi öelda, kuid sitta sellega.

tagasi jõudes avastasin end töösse uppumast - hunnik galille, 1 bronn ja MP jalg vajas nokitsemist. galillidega oli lihtne. isegi komplekteerisin väikse paki, mida edasiselt saaksid coylased ise kasutada, et mind nii pisiasjaga ei tülitaks. bronn ja MP jalg aga vajasid põhjalikumat ravi. oii, kus bronniga sai väänelda...üle kahe tunni. MP-ga tegelen hiljem.

ilm on pilves, kuid selle eest muidu normaalne. kuskil kella neljast kiskus tormiseks, silmad tolmu täis. peale viite tuli tuulele ka vihm külla. ma sain sööma veel kuivalt, kuid tagasi olin märja seljaga. õnneks mitte nii hullult, kui nendel, kes sööma veidi hiljem läksid. siis kallas nagu oavarrest. majutusse minekuks oli küll vihm pausi teinud, aga jätkas taas unisemal ajal. hommikuks olid suured loigud kõikjal ümbruses.


proosit

päev 18

kuna rääkisime kutidega enne und tähtkujudes jne, siis vist praeguse mao aasta tõttu nägin ka und, milles madu. olin miisuga maal. maja paistis seest välja 3x suurema lossina. midagi ma askeldasin edasi tagasi, kuni vajusin patjadest kubisevas toas läbi põranda. korra mõtlesin, et fakk...põranda laud mäda, aga peale seda mõtet ei jõudnudki jalga välja tirida, kui ka teine jalg vajus läbi ning ma hakkasin tasa-pisi sügavamale vajuma. no nagu vajuks sohu või nii. polnud kuskil krabada kah, nisis tegin ennast rahulikuks kuni olin rinnuni sees. sisu tundus kah siuke muda ja muu jama pehme ja märjana mu ümber. kuna välja ei saanud ning kedagi ümber kah polnud jäin passima. olin ühel kohal olnud vist tunde, kui ärkasin pea padja pealt. olin magama jäänud. äkiste hakkas mingi rida patju minu eest eemale libisema. haarasin ühe padja nurgast kinni ning see tiriski mu välja. tõusin püsti ja nägin, et ei liikunud need padjad iseenesest midagi...mingi perse täis patju oli ühele suuremale maole selga seotud. lihtsalt mingite kaltsu-nartsudega ringiga ümbes mao. esialgu hakkasin naerma, kuna paistis üsna naljakas vaade - pikk madu, 7 patja ridamisi selga seotud - , aga siis pöördus madu ringi ja hakkas minu poole tulema. anakonda või mingi boa, mis iganes ta ka polnud, oli veidi kurja võitu. teel minu poole jäi talle ette mingi puidust metskits. keris ennast ümber selle ja kukkus pigistama. ta vist ei plaaninudki "looma" oimetuks pigistada ja ära süüa, kuna surus nii hoogsalt, et kits lendas pilbasteks. kohe siis hakkas minu poole liikuma. haarasin kiiresti ühe tooli. mõtlesin, et viskan talle selle ette...las retsib seda, kuni ma toast plehku panen. madu jäi veidi enne mind pidama, ajas ennast püsti ja põrnitses mulle ja mu käes olevale toolile otsa ja siis...siis ma ärkasin. mingi mürgel väljast äratas mu. kahju, oleksin tahtnud selle unenäo lõppsaatust näha.


proosit

päev 17

hommikul oli tunne normis...isegi sital käisin. pulss hea, süda ei läigi. võtsin ette uued kullad. ühega jõudsin õhtul juba alustada, kuid hommikul avastasin lisa vea...ei saa veel tagasi anda. teine las ootab oma järjekorda.

olen hakanud parandama osasid detaile, mis standardis parandamisse ei kuulu. paraku on mõningad asjad hetkel vähemuses ning tellides kulub aega palju. siiski kaalun seda veel teha. ähvardavad mulle ju katkiseid juurde tuua.

olin mõlemi kullaga just lõpetanud, kui mulle toodi see sama snaiper, mida juba 2 korda parandanud olin. esimene parandus oli veel paigas, kuid teine oli vastupidise pöörde teinud. kui enne andis lööknõela ette ilma korralduseta (mida teha ei tohi), siis nüüd ei anna isegi korraldusega. vaja kuidagi kuldne kesktee leida. 2 tundi pusimist ja sai esialgu toimima. paraku selgub lõpptulemus alles siis, kui reaalselt kõvamoonaga testitakse. hakkab vaikselt juba uhkuse pihta käima, et mis mõttes ma parandan sama asja korduvalt. loodan, et peab. igaks juhuks plaanin teatud varuosad tellida, et vajadusel kahtlased osad lihtsalt välja vahetada...no kopp ees juba.

täna käidi taas saarlaste ala peal rivistusel...järjekordne oli otsa saanud. ega siin väga imestada pole, neid ju tunduvalt rohkem laiali kah, keda nottida.

õhtul käisime usa poes. see asub kuskil camp'i teises otsas karu perses ning ise täpselt minna ei osanud. võtsin ühe teejuhi ja kamraadi veel kaasa...mina siiski sõitsin. mingi fordi maastur, ilge elukas. amordid vist läbi, kuna õõtsus, nagu oleks merel. poest ostsin kaks naelast pakki usa vinnutatud loomaliha, üks pipra ja teine teriakiga. käisime ka itaallaste poest läbi. võtsin ühe 6-paki alkovabat õlut. õhtuse filmiga hakkasin manustama. lihast oli teriakiga vist kaarega mööda käidud, kuna teravus puudus täiesti, õrn lõhn vaid. õlle...no teadsin küll et alko vaba, kuid see oli rohkem nagu õlle maitseline limonaad...ei oskagi öelda, mis marjadega. igatahes seda õlut rohkem ei osta, aga pipraga tehtud liha proovin kindlasti. ega ka teisel lihal iseenesest midagi viga pole, lihtsalt ootasin vürtsikat suutäit.


proosit

päev 16

krt, kuigi on isiklikud paberid kõik korda aetud, tuleb ikka ja veel teiste üksuste käes oleva vara kohta igast "täpsustusi". viskab siibrisse juba. kaua krt ma pean siin asju korrigeerima. paneb taas mõtlema, et missi lõpus asju kokku kogudes läheb mingi ilge kebeniit lahti...perse.

paar kullat toodi jälle. hel olid sellised vead, milles oli vist juba pikemalt mööda vaadatud...no ei teki sellised asjad kohe peale ühte laskmist. olen vist neile tohlakatele korduvalt rääkinud, kui juba esmane väike viga tekib, tuleb kohe sellega tegeleda, et see samune ei suureneks ja hullemal juhul uusi vigu ei tekitaks. aga räägi nagu seinale.

õhtul majutusse naastes hakkas süda läikima. kahtlustan õhtusööki, kuna kõhus oli siuke puhitustunne, nagu oleks äsja söönud. pea küll ringi ei käinud, kuid lõõmas ja higistas küll. pulssi kontrollides tundus see 120 löögi peale minutis olevat. isegi sittuda ei õnnestunud, kuigi see iga hommikune ja õhtune rutiin. ohutuse mõttes otsustasin dushi edasi lükata ja tegin vaid hädavajaliku hügieeni. kellel seda tarvis, kui dushi all pikali vaaruma peaksin. enne magama jäämist oli vähemalt pulss juba normis.


proosit

päev 15

uus nädal alanud. juba ootab ming üks kulla ja tulemas veel 2-e detailid. kiire...


proosit

päev 14

peaks olema rahulik päev, aga võta näpust. juba hommikul, mis pühapäeviti nii vara üldiselt ei hakka, oli juba perse vahus. küll ühel ühte ja teisel teist tarvis, jookse selle ja teise vahel, aeg-ajalt kiikab keegi midagi kolmandat...no üldse rahu ei saa. positiivne vähemalt, et päev liikus kiirelt.

snaiper tuli tagasi ja kurtis, et relv ikka tõrgub. viga siiski polnud enam selles, mille parandasin, vaid seekord luku ja lööknõela vahelises koostöös. võtsin taas juppideks. tõesti...üks teine vedru päästemehhanismis näis väsinud olevat ning luku tööd segavat. kuna asendus puudub, ergutasin seda vedru. nühkisin veidi puhtamaks kah, kiire pilk ka lööknõelale ning kokku. edasiselt töötas kenasti. katsetasin oma paarkümmend korda kuivalt läbi ning tõrget ei paistnud olevat. kui ta nüüd endiselt sama veaga tagasi tuleb, on minu mõistus vist otsas (loodan parimat).

õhtul kolisin seekord varem pessa tagasi. sain varakult dushi all käidud ning voodisse lebosse. jõudsin tervelt 2 filmi enne uinumist vaadata. põie pausi vältel lobisesin veel saarlastega eestlaste suisest sauna harjumusest kõrbes - ega neile se eriti pähe ei mahu, miks keegi peaks keset kõrvetavat kuumust veel kuumemasse sauna ronima...segased eestlased, onju. siiski on üksikuid saarlasi ja amisid, kes meie saunas katsetel käinud on ning kõik on ülimalt postiivse elamuse osaliseks saanud. huviliste arv oli mingi vahe kasvanud sedavõrd, et tuli hakata karmimalt piirama külastust.


proosit

Päev 13

iga L on koristuspäev. nüüd, kus mul asjad üle võetud, pidin lisaks ühiskasutatavale ka oma konteineri ise läikima lööma. tegelt miskit suurt polegi. kuna me ka nädala sees pühime aeg-ajalt riiulitelt tolmu, siis praegu oligi kerge tõmme üle, põrand putsu lutsutajaga kah ning valma. lühidalt öeldes küürin ma oma peas siis, kui vajadus on.

lõunaks sai üle tüki aja taas burgeri valida...olin lausa 2 korda järjekorras. nõme on, et juustu peale ei panda või siis isegi valkut pole kõrvalt võtta. vähemalt sain külmletist paar singi viilu juurde vehkida. nüüd magu täis ja hea olla. ülejäänd päeva peaks suht rahulik olema.

proosit

päev 12

nonii, hakkan ise relvale varuosa valmistama. imepisike jubin, kuid toimimiseks oluline. valmistan, kuna varu puudub, muidu oleks 5min'ga korras olnud. ja siuke asi, mis tavaliselt ei purune kunagi. nüüd aga prääks.

õhtul käis mingi tohutu jurrakas läbi. konteiner värises, lamp ähvardas laest alla tulla. läksime välja vaatama, ei pasta midagi. häiret kah ei antud...hämming. kaugemale jalutades paistis konteinerite tagant vaid meeletu tolmupilv. kes väljas olid, rääkisid, et oli tugev valgus ning siis alles 5sek hiljem tuli jumakas järgi nii, et lõi telkidelt ja konteineritelt tolmu üles. hiljem selgus, et see oli planeeritud õhkimine, mis paraku oli tõrgete tõttu hilinenud u.4h. muidu antakse kogu aeg teada, et "5min'i pärast toimub kontrollitud plahvatus", kuid oli tõrge ning lambad unustasid hiljem teavitada.

proosit

päev 11

magasin täna sitasti. ärkasin u.1,5h peale uinumist. vahetult enne vähkresin palavuse ja rahutuse käes. kui ise olin ärganud, ärkas ka mu põis. millegi pärast oli põis minust tunduvalt ergsam, nisis olin sunnitud ääretult kiireid liigutusi keset kott-pimedat telki tegema, et vetsu jõuda. iseenesest pole ju tavalisele inimesele pükste, särgi ja saabaste jalga tirimine ka pimeduses mingi väljakutse, mul aga eelnevalt proteesi jalgatirimine keset pimedust on tiba keeruline seda otseks sihtida, kui ei näe. nii ma siis komberdasingi, nagu tsirkuse väärakas 1 jalg kõvasti väljapoole suunatud (umbes nagu Charlie Chaplin) kultuurimajja. tra, kui keeruline on sedasi kõndida. hea, et kell oli kuskil 0130 ja ühtegi öist suitsetajat väljas polnud...oleks mõnusa kõhutäie nalja saanud.

põie tühjendamine võttis üle minuti...no nii pikalt, et hakkas lausa igav juba. korrigeerisin enne tagasi kõmpimist jala asetust ning uuesti konkule. uus uinumine tuli aeglaselt. praegu ärkvel, kuid tahaks veel tukkuda.

päeval pakkisime tublisti kompanii vara koju saatmiseks. saarlased tulid ja pakkisid kõik pakid lahti, et sisu üle veenduda. vaatasin kah, mis coy poisid koju saadavad - igast noad ja kirved. no mida fakki. 95% neist oleks saanud ka eestist osta. kõik olid sellises mõõdus, mis ilusti lubatud ning minu teada polnud siit ostes ka teab mis palju odavamad võrreldes kodu hindadega. fiskarsi mini-kirves. ma pidin saarlaste ees häbi pärast peaaegu maa alla vajuma. krt oleks siis mingisugune kohaliku kultuuriga seotud meene mõõk/kirves/nuga, aga ei...kõige lihtsamad ja labasemad. mul pole midagi rohkem lisada...

sain oma puhkuse paika panna. tulen enne coy'd (kõva häälega avalikult hetkel ei teata).
nüüd snaiprit parandama.


proosit

Afg -Päev 10

ei mingeid erilisi mõtteid ega käike.



oeh...proosit

Afg - Päev 9

tra, kus eile oli igav päev. saime RSOI koolitust. jalaväelased saavad seda mitmed päevad, kuna lisaks tutvustusele ja teoreetilisele osale lisandub ka praktiline osa. NSE sai ainult tutvustava. paraku oli sellest jutust 95% saarlastele suunatud.

presenteeriv personal oli kah siuke tuim monotoonne kogum, et paha hakkas. teine esineja küll tegi huvitavalt. oli võimalik mõnuga jälgida, viskas väikseid nalju sisse...tubli esitlus. ülejäänud persetäis oleksid nagu arvuti programmid, mis sisse pekstud kirjutist tuimalt ette vuristavad. kohutav. sellises olukorras on unega võitlus suurimaid väljakutseid. tundsin kaasa meestele, kes istekohaks eesmised read valisid. seal olid seljatugedega toolid. oleks suurematel pnkidel tagapool samuti seljatoed olnud, oleksin koos eesmistega und lasknud. ilma seljatoeta oli keerulisem uinuda.

nii palju, kui juttu jälgida suutsin, siis oleks see tekst isegi saarlasele liigne olnud. räägiti kõike, mida juba baastreeningu ajal õpitakse. ainus, mis vähegi juurde andis, oli miini ohu info. saarlastele oli vist kasulik ka palgaarvestus. ülejäänud tutvustav osa oli täiesti ebavajalik info ning ajaraisk.

proosit, raisk

Afg - Päev 8

olen täheldanud, et kohalik toit käib kuradi kiiresti seedimisest läbi. lõunane toit väljub õhtul ning õhtune toit hommikul. kuna hommikust ma ei tarbi, siis lõunast probleemi pole. nimelt saab lõunale minna juba 1100 ning ärkan alles veidi enne kaheksat...no mis mõttega ma hommikust veel närima ronin. igatahes on siuke tunne, et kulutan vaikselt oma perse ära.


proosit

Afg - Päev 7

selgus, et siin siisk kehtib pühapäev kui puhkepäev. jah, kui on midagi olulist teha, siis tegutseme, kuid muidu on vaba.
ka eile oli rahulikum - hoolduspäev, mil koristasime peamiselt oma ala + nipet-näpet vajalikud tööd, muidu rahulik.

nüüd lõpuks sain kõik asjad loetud, vaja veel vaid ametlikud paberid allkirjastada ning kõik on minu.


proosit

Afg - Päev 6

registreerisin kohalikud briti ja usa aadressid ebay's ära, et nodi soodsamalt tellida. püüdsin ka paypal'is sama teha, kuid raisad ei lase riiki määrata. seda ma kartsingi tegelt. kunagi varem üritasin sama ning kah ei last. siis kord viibides võõrsil täheldasin, et uue aadressi puhul lubab paypal riiki vahetada vaid siis, kui sa hetkel oma IP-aadressiga samuti võõrsil oled. sedasi olen varem norra ja britannia juba teinud. oot...aaaa...ma saan vähemalt briti aadressi siiski määrata, vahetan kõigest oleva briti adre asukoha ning riik jääb ju samaks. geniaalne...muig. kahju, et usa adrega sama teha ei saa. kahju, et pole ühtegi usaldusväärset isikut hetkel usas. annaks talle ligipääsu oma paypal kontole ning laseks tal salvestada mingi suvalise usa aadressi. mul ju tarvis, et riik oleks määratud. pean uurima, ehk leian kellegi.


proosit

Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit