päev 156

magasin jube sügavalt. mingi hetk öösel ärkasin paugutamise peale, aga mitte ehmatades, vaid pigem midagi siukest, nagu inimestel hommikuti äratuskellaga - näed unes, et uksekell heliseb, teed ukse lahti ja kedagi pole, kui uksekell heliseb uuesti. alles siis ärkad ja avastad, et see on äratuskell. vot mul oli midagi sarnast öösel kahuri paugutamisega.

terve päev oli üks pagana kusi ja pask olnud. terve õu oli sitta täis...voolas uksest ja aknast sisse. tuju oli rämedalt miinustes...ei taha pikemalt rääkidagi.

õhtul pimedas oli lahe vaadata loode ja põhja suunas äikest. taaskord nii kaugel, et siia midagi ei kostunud. vaade oli aga huvitav. kuna taevas oli ühtlaselt pime ning mingil määral vist ka pilves (kõigis suundades tähti ei paistnud), siis äikse korral moodustus muidu pimedusse mattuvatest pilvedest toredaid mustreid. kui äike muidu kuskil pilve taga sähvatab, siis üldjuhul helendab terve pilv. seekord oli äike aga nii kaugel, et lähimad pilved lõikasid oma kontuuriga äikesesse sisse, nisis jäi mulje, et äike oleks alumistest servadest kuidagi väga ebakorrapäraselt ära lõigatud. igatahes päris lahe vaatepilt...tuju paranes.

käisin saunas enne briti meedikute külastust. krt päeva jooksul oli 2 lühikest hoo-tibutamist. nüüd peale sauna hakkas täitsa sadama. äike ronis selga, tuul tõusis ning sajab. ei tule küll padukat, nisis maad palju ei kasta, aga nõme on ikka. ma juba kergetviisi lootsin, et suuremate sadudega on ühel pool.


proosit

päev 70

jeerum kus nüüd oli mõnel abi tarvis arvutiga. kellel eBays, kel subtiitritega filmile...ning peamiselt inglise keele põhist. meil siin konkreetne iti mees täitsa olemas, kel english täitsa käpas, aga millegi tõttu pidin mina rabelema. väsitav on seletada elementaarseid asju võhikule. üks asi on õpetada, kuid 1+1te...no kamoon.


proosit

päev 17

hommikul oli tunne normis...isegi sital käisin. pulss hea, süda ei läigi. võtsin ette uued kullad. ühega jõudsin õhtul juba alustada, kuid hommikul avastasin lisa vea...ei saa veel tagasi anda. teine las ootab oma järjekorda.

olen hakanud parandama osasid detaile, mis standardis parandamisse ei kuulu. paraku on mõningad asjad hetkel vähemuses ning tellides kulub aega palju. siiski kaalun seda veel teha. ähvardavad mulle ju katkiseid juurde tuua.

olin mõlemi kullaga just lõpetanud, kui mulle toodi see sama snaiper, mida juba 2 korda parandanud olin. esimene parandus oli veel paigas, kuid teine oli vastupidise pöörde teinud. kui enne andis lööknõela ette ilma korralduseta (mida teha ei tohi), siis nüüd ei anna isegi korraldusega. vaja kuidagi kuldne kesktee leida. 2 tundi pusimist ja sai esialgu toimima. paraku selgub lõpptulemus alles siis, kui reaalselt kõvamoonaga testitakse. hakkab vaikselt juba uhkuse pihta käima, et mis mõttes ma parandan sama asja korduvalt. loodan, et peab. igaks juhuks plaanin teatud varuosad tellida, et vajadusel kahtlased osad lihtsalt välja vahetada...no kopp ees juba.

täna käidi taas saarlaste ala peal rivistusel...järjekordne oli otsa saanud. ega siin väga imestada pole, neid ju tunduvalt rohkem laiali kah, keda nottida.

õhtul käisime usa poes. see asub kuskil camp'i teises otsas karu perses ning ise täpselt minna ei osanud. võtsin ühe teejuhi ja kamraadi veel kaasa...mina siiski sõitsin. mingi fordi maastur, ilge elukas. amordid vist läbi, kuna õõtsus, nagu oleks merel. poest ostsin kaks naelast pakki usa vinnutatud loomaliha, üks pipra ja teine teriakiga. käisime ka itaallaste poest läbi. võtsin ühe 6-paki alkovabat õlut. õhtuse filmiga hakkasin manustama. lihast oli teriakiga vist kaarega mööda käidud, kuna teravus puudus täiesti, õrn lõhn vaid. õlle...no teadsin küll et alko vaba, kuid see oli rohkem nagu õlle maitseline limonaad...ei oskagi öelda, mis marjadega. igatahes seda õlut rohkem ei osta, aga pipraga tehtud liha proovin kindlasti. ega ka teisel lihal iseenesest midagi viga pole, lihtsalt ootasin vürtsikat suutäit.


proosit

päev 16

krt, kuigi on isiklikud paberid kõik korda aetud, tuleb ikka ja veel teiste üksuste käes oleva vara kohta igast "täpsustusi". viskab siibrisse juba. kaua krt ma pean siin asju korrigeerima. paneb taas mõtlema, et missi lõpus asju kokku kogudes läheb mingi ilge kebeniit lahti...perse.

paar kullat toodi jälle. hel olid sellised vead, milles oli vist juba pikemalt mööda vaadatud...no ei teki sellised asjad kohe peale ühte laskmist. olen vist neile tohlakatele korduvalt rääkinud, kui juba esmane väike viga tekib, tuleb kohe sellega tegeleda, et see samune ei suureneks ja hullemal juhul uusi vigu ei tekitaks. aga räägi nagu seinale.

õhtul majutusse naastes hakkas süda läikima. kahtlustan õhtusööki, kuna kõhus oli siuke puhitustunne, nagu oleks äsja söönud. pea küll ringi ei käinud, kuid lõõmas ja higistas küll. pulssi kontrollides tundus see 120 löögi peale minutis olevat. isegi sittuda ei õnnestunud, kuigi see iga hommikune ja õhtune rutiin. ohutuse mõttes otsustasin dushi edasi lükata ja tegin vaid hädavajaliku hügieeni. kellel seda tarvis, kui dushi all pikali vaaruma peaksin. enne magama jäämist oli vähemalt pulss juba normis.


proosit

iga mees on oma õnne sepp

õnn pole enesestmõistetav. ükskõik, mida mõni ka räägib, varem või hiljem märkab ta, et õnne nimel tuleb vaeva näha.
jah, on asju, mis lausa algavad õnnelikult, kuid see ei tähenda, et lõpp oleks õnnelik. või noh...kui nüüd just mitte lõpp, siis vähemalt vahepealne osa kül. aeg-ajalt tuleb ikka teele takistusi ning õnne taastamiseks on taas tarvis vaeva näha, kompromisse-järeleandmisi teha.

eks ka rutiin rikub õnne ära. järelikult vaja rutiin murda...aga millega. muuta töögraafikut, võtta uus või lihtsalt vahetada hobi, käia rohkem väljas või suisa uutes kohtades - saavutada miskit uut.
vot just seda viimast ma olengi juba mõnda aega nuputanud, kuid ei torka miskit geniaalset pähe. mingid varjandid rutiini murdmiseks on olemas, kuid tegelikult tahaks midagi uut ja värsket. midagi, mida varem kogenud pole.

nisis jää vait ja võta ennast kokku. vali mingi suund ja pühendu. kui see suund ei sobi, leia uus.


proosit!

viirus

üle pika aja taas toimkonnas.  huh...pea huugab ning hääl tahab vägisi ära kaduda. ei tea, kas peab hakkama salli või buff'i...no mingit kõri kaitset külma eest kandma. alles sain miisu käest mingi pisku, mil nina kinni ja kurk valus, kuid se läks nagu kiirelt üle. tänasega aga annab kurk tugevalt tunda ning ajab pidevalt köhima. eesolev unetu öö samuti tervise paranemisele eriti kaasa ei aita.
nüd sajab kah veel...nõme.

oii blaad, kui kiireks läks korraks - proovige ise korraga moona vastu võtta, sidekeskust mängida ning verbaalselt noksi läbi akna instrueerida.

peatselt rivistus - sab taas hümni "live'is" kuulda.

pealtnägijas tuleb hetkel huvitav automüügipettus. hiljem jälle.


proosit

koblakas

jube igatsus miisu järgi. tavaliselt on ju tema kodus ja mina võõrsil, seekord aga vastupidi. 5 päeva eemal on ikka kole kül. poleks NV-st vahel olnud, oleks aeg vast isegi kiiremini läinud (töö on ainus, mis aega liigutab). õnneks täna miisu naaseb ning elu sab taas normaalset rada pidi kulgeda. no ei meeldi ned üksildased õhtud kodus kohe kuidagi.

ilm on kah persses. se paar nädalat, mil päikest sadas, sain ma naha peal tunda vaid päeva, mil memme juures muru niitsin...ja kõik. nüd pilves ja märg kogu aeg. jaanipäev samuti kohe käes ja päevad juba lühenemas - ei saagi rohkem..?

ise hakkan homsest puhkama. no siuke koblakas on ees. osa puhkusest on muidugi juba asjatamise peale ära sisustatud...osa alles mõtleme. hirmutab veidi see, mis puhkuselt tagasitulles ootab - jubedam segadus ja lahing paberimajanduses :PP ei taha mõeldagi. veab selle viimase päeva lõpuni ning sis ei mõtle töö peale enne kui naasen.


huh...proosit