Vanasti öeldi, et elu on tasakaalus, kui aasta jooksul on külas samapalju pulmasid kui matuseid.
Laiendasin seda mõtet pisut ja lugesin kokku, et olen elu jooksul käinud kümnel matusel ja kahes pulmas.
Tuesday, May 31, 2011
Friday, May 27, 2011
Lumelauajalg
ei tea, kas lasen tuleval talvel sama muhedalt..?
proosit
Uued alad
Havi käsul, olude sunnil olen pidanud tegelema kodumasinate remondi ja elektriga. Üsnagi närvesööv, kuigi kohati ka väga lõbustav.
Pesukuivati teeb juba tükk aega kurba häält ja lõdiseb kuivatades niimoodi, et pillub mu kosmeetikakraami pealt maha. Noh, tuleb remontida. Uurisin pisut internetis ja leidsin ühe koha, kus hinnad mõistlikud ja samas ka foorumites kiitvad hinnangud. Helistasin. Vestlus kippus üsna lõbusaks:
Mees: Hallo, kodumasinad!
Mina: Tere. Minu pesukuivati hakkab rikki minema. Kas Teie firma oleks tööst huvitatud ja tuleks seda masinat vaatama?
Mees: No sellega on nii, et meie ei tule midagi vaatama. Masin tuleb ikka siia töökotta tuua.
Mina: Nii et kui ma olen üksi elav naine, kellel pole autot, siis Te minu raha ei soovi?
Mees: Eee... mida?
Mina: Kodulehe hinnakirja alusel ütlete te praegu ära visiiditasust pluss siis 15 eurot tunnis töörahast.
Mees: Ei, no... ei ütle ära. Tööd on ikka vaja. Ikka tahame teha.
Mina: Aga korterisse väljakutsele ei tule?
Mees: (kuuldavalt segaduses ja veidi õnnetu häälega) No ei ole ette nähtud meil...
Mind ajas juba naerma ja ohkasin, et olgu-olgu, ju ma saan selle kuivati neile töökotta veetud. Eks peab härra abikaasat ekspluateerima. Ma saaks selle masinakobaka küll üksinda lifti ja garaaži toimetatud, aga selles ma veidi kahtlen, kuidas ma selle üksinda autosse tõstaks.
Aga igatahes - üksikutele ja autota naisterahvastele pole teenust ette nähtud!
Teiseks elekter. Memme majja tuleb paigaldada soojuspump. Algul ma arvasin, et muret ja mõtlemist on pumba valikuga, aga nüüd on elu näidanud, et pumba valik on ilmselt puha lust ja lillepidu, kui juba voolu korda saab. Ja oi, kui keeruline see asjandus on, kui ikka elektrist midagi ei tea. Tuvastasin, et memme majal on ühefaasiline elekter, peakaitsmega 20A. Helistasin Eesti Energiasse, mille klienditeenindaja ütles kindlameelselt, et soojuspumba jaoks on vaja kolme faasi. Okei, usume. Aga mis edasi? Klienditeenindaja käskis neile avalduse saata ja lubas, et sellele vastatakse 30 päeva jooksul. Issand halasta seda riigifirmade kiirust! Neil ei saa olla nii palju tööd, et igapäevase töömurdmise korral on kirjale vastamise tähtaeg terve kuu. Või kui neil on nii palju tööd, oleks tagumine aeg kasumist veidi näpistada ja rohkem inimesi tööle võtta.
Täitsin avalduse ära. Kuna kahtlesin, kas oskasin kõik andmed täpselt kirja panna, siis helistasin uuesti klienditeenindusse ja küsisin, kas ma saan ebatäpse või puuduliku avalduse korral spetsialistilt tagasisidet, kus küsitakse lisainfot. "Ee, mm, ma arvan küll. Võimalik jah," teatas see tädi. Ma küsisin selle peale, et kas firmas on selline praktika või ei, ja et arvamus mind antud hetkel ei lohuta. "No see ei ole tavaline küsimus, et tahetakse teada tagasiside kohta," läks tädi hääl haledaks. Jällegi - issand halasta! - on väga võimalik, et mingi asjapulk vaatab mu avaldust, ei leia sealt piisavalt infot, ja siis paneb selle paremateks päevadeks kõrvale. Ja kui 30 päeva täis tiksub, siis peaks ma justkui helistama ja siis teatatakse mulle umbes, et "ebapiisava info tõttu on avalduse menetlemine külmutatud". Noh, ma neile nii kaua aega ei anna ja uurin veidi varem, kas mu avaldus on üldse menetlemiskõlbulik ja palju nad mult siis raha tahavad.
Sest ühelt faasilt kolmele ülemineku hinda ei olevat selle klienditeenindaja sõnul üldse võimalik prognoosida. Ma küsisin, mis elementidest hind üldse koosneda võib -ma ju tõesti ei tea!- kaabli vedamine, ampritasu, paigaldamine, uus arvesti - või on veel midagi? Tädike jälle vastu, et see sõltuvat asjaoludest. Millistest asjaoludest? "Eee, seal on mitmeid tegureid..." Taaskord - riigifirma, kurat. Ausalt ajab vanduma. Oleks elektriturul praegu etem konkurents, siis oleks ilmselt mulle mõne tunniga esialgne pakkumine tehtud ja telefoni otsas olev müügimees pikalt rääkinud detailidest, millest hind koosneb.
Aga praegu teatas riigifirma külma rahuga: "Tahate elektrit? No me millalgi teeme teile mingi pakkumise..."
Pakkumine võib aga mitmeid huvitavaid üllatusi sisaldada. Jällegi - võhikuna on sellest läbinägemine keeruline. Ehitusfoorumites on mitmeid omapäraseid skeeme välja toodud, kuidas monopolfirma esitab arveid töö eest, mida pole vaja teha, või mida saaks tellida ka erafirmalt. Ja oskad sa siis kõike läbi näha? Eks peab end selle suvega võimalikult hästi kurssi viima sellega, kuidas elekter majja saab ja mis see maksab.
Pesukuivati teeb juba tükk aega kurba häält ja lõdiseb kuivatades niimoodi, et pillub mu kosmeetikakraami pealt maha. Noh, tuleb remontida. Uurisin pisut internetis ja leidsin ühe koha, kus hinnad mõistlikud ja samas ka foorumites kiitvad hinnangud. Helistasin. Vestlus kippus üsna lõbusaks:
Mees: Hallo, kodumasinad!
Mina: Tere. Minu pesukuivati hakkab rikki minema. Kas Teie firma oleks tööst huvitatud ja tuleks seda masinat vaatama?
Mees: No sellega on nii, et meie ei tule midagi vaatama. Masin tuleb ikka siia töökotta tuua.
Mina: Nii et kui ma olen üksi elav naine, kellel pole autot, siis Te minu raha ei soovi?
Mees: Eee... mida?
Mina: Kodulehe hinnakirja alusel ütlete te praegu ära visiiditasust pluss siis 15 eurot tunnis töörahast.
Mees: Ei, no... ei ütle ära. Tööd on ikka vaja. Ikka tahame teha.
Mina: Aga korterisse väljakutsele ei tule?
Mees: (kuuldavalt segaduses ja veidi õnnetu häälega) No ei ole ette nähtud meil...
Mind ajas juba naerma ja ohkasin, et olgu-olgu, ju ma saan selle kuivati neile töökotta veetud. Eks peab härra abikaasat ekspluateerima. Ma saaks selle masinakobaka küll üksinda lifti ja garaaži toimetatud, aga selles ma veidi kahtlen, kuidas ma selle üksinda autosse tõstaks.
Aga igatahes - üksikutele ja autota naisterahvastele pole teenust ette nähtud!
Teiseks elekter. Memme majja tuleb paigaldada soojuspump. Algul ma arvasin, et muret ja mõtlemist on pumba valikuga, aga nüüd on elu näidanud, et pumba valik on ilmselt puha lust ja lillepidu, kui juba voolu korda saab. Ja oi, kui keeruline see asjandus on, kui ikka elektrist midagi ei tea. Tuvastasin, et memme majal on ühefaasiline elekter, peakaitsmega 20A. Helistasin Eesti Energiasse, mille klienditeenindaja ütles kindlameelselt, et soojuspumba jaoks on vaja kolme faasi. Okei, usume. Aga mis edasi? Klienditeenindaja käskis neile avalduse saata ja lubas, et sellele vastatakse 30 päeva jooksul. Issand halasta seda riigifirmade kiirust! Neil ei saa olla nii palju tööd, et igapäevase töömurdmise korral on kirjale vastamise tähtaeg terve kuu. Või kui neil on nii palju tööd, oleks tagumine aeg kasumist veidi näpistada ja rohkem inimesi tööle võtta.
Täitsin avalduse ära. Kuna kahtlesin, kas oskasin kõik andmed täpselt kirja panna, siis helistasin uuesti klienditeenindusse ja küsisin, kas ma saan ebatäpse või puuduliku avalduse korral spetsialistilt tagasisidet, kus küsitakse lisainfot. "Ee, mm, ma arvan küll. Võimalik jah," teatas see tädi. Ma küsisin selle peale, et kas firmas on selline praktika või ei, ja et arvamus mind antud hetkel ei lohuta. "No see ei ole tavaline küsimus, et tahetakse teada tagasiside kohta," läks tädi hääl haledaks. Jällegi - issand halasta! - on väga võimalik, et mingi asjapulk vaatab mu avaldust, ei leia sealt piisavalt infot, ja siis paneb selle paremateks päevadeks kõrvale. Ja kui 30 päeva täis tiksub, siis peaks ma justkui helistama ja siis teatatakse mulle umbes, et "ebapiisava info tõttu on avalduse menetlemine külmutatud". Noh, ma neile nii kaua aega ei anna ja uurin veidi varem, kas mu avaldus on üldse menetlemiskõlbulik ja palju nad mult siis raha tahavad.
Sest ühelt faasilt kolmele ülemineku hinda ei olevat selle klienditeenindaja sõnul üldse võimalik prognoosida. Ma küsisin, mis elementidest hind üldse koosneda võib -ma ju tõesti ei tea!- kaabli vedamine, ampritasu, paigaldamine, uus arvesti - või on veel midagi? Tädike jälle vastu, et see sõltuvat asjaoludest. Millistest asjaoludest? "Eee, seal on mitmeid tegureid..." Taaskord - riigifirma, kurat. Ausalt ajab vanduma. Oleks elektriturul praegu etem konkurents, siis oleks ilmselt mulle mõne tunniga esialgne pakkumine tehtud ja telefoni otsas olev müügimees pikalt rääkinud detailidest, millest hind koosneb.
Aga praegu teatas riigifirma külma rahuga: "Tahate elektrit? No me millalgi teeme teile mingi pakkumise..."
Pakkumine võib aga mitmeid huvitavaid üllatusi sisaldada. Jällegi - võhikuna on sellest läbinägemine keeruline. Ehitusfoorumites on mitmeid omapäraseid skeeme välja toodud, kuidas monopolfirma esitab arveid töö eest, mida pole vaja teha, või mida saaks tellida ka erafirmalt. Ja oskad sa siis kõike läbi näha? Eks peab end selle suvega võimalikult hästi kurssi viima sellega, kuidas elekter majja saab ja mis see maksab.
Thursday, May 26, 2011
eile (25.05.2011)
ei viitsinud eile kribada.
oli mingi segadus kommunikatsioonis. tuli ja tulema pidi kõigest kaitseväejuhataja oma bandega. kuna ta juba nikuinii ametlikul visiidil oli (lehes ju kirjutas), käis viisakusvisiidil ka meil. ega midagi erilist polnudki. mul alles täna meenus 1 asi, mida oleks tahtnud antsuga arutada, aga ei midagist kriitilist.
proteesi osas. uus hülss ei istu sada 100%. lasin sisse viia teatud kohendused eile ja täna. eilsete kohenduste järgi oli hülss jala küljes nii kõvasti, et pidin jalga higi mull otsaees leatherman'i abiga välja sikutama. praegu sab ka ilma, kuid kergelt valulikult. valmistatakse ka teine (praegusega jalutan), millel omakorda modifikatsioonid peal, aga see peaks lumelauajala külge minema. vaatan...v-o lasen ned 2 omavahel siiski vahetusse - jalutamiseks kergemini eemaldatav ning lumelaudamiseks kinnisem (välistab ohtu jalga keset hüpet ära kaotada).
hülss, millega siia üldse tulin, läheb varujala külge. varujalga on muuseas plaan tuleval korra modida lausa sedasi, et sellega paremini rattasõitu teha saaks :D aga sellest juba siis, kui aeg käes.
muidu on suht kahtlane pettumuste rada olnud...ei teagi, mis veel persse minna võib. aga olgem positiivsed ;P
proosit
oli mingi segadus kommunikatsioonis. tuli ja tulema pidi kõigest kaitseväejuhataja oma bandega. kuna ta juba nikuinii ametlikul visiidil oli (lehes ju kirjutas), käis viisakusvisiidil ka meil. ega midagi erilist polnudki. mul alles täna meenus 1 asi, mida oleks tahtnud antsuga arutada, aga ei midagist kriitilist.
proteesi osas. uus hülss ei istu sada 100%. lasin sisse viia teatud kohendused eile ja täna. eilsete kohenduste järgi oli hülss jala küljes nii kõvasti, et pidin jalga higi mull otsaees leatherman'i abiga välja sikutama. praegu sab ka ilma, kuid kergelt valulikult. valmistatakse ka teine (praegusega jalutan), millel omakorda modifikatsioonid peal, aga see peaks lumelauajala külge minema. vaatan...v-o lasen ned 2 omavahel siiski vahetusse - jalutamiseks kergemini eemaldatav ning lumelaudamiseks kinnisem (välistab ohtu jalga keset hüpet ära kaotada).
hülss, millega siia üldse tulin, läheb varujala külge. varujalga on muuseas plaan tuleval korra modida lausa sedasi, et sellega paremini rattasõitu teha saaks :D aga sellest juba siis, kui aeg käes.
muidu on suht kahtlane pettumuste rada olnud...ei teagi, mis veel persse minna võib. aga olgem positiivsed ;P
proosit
Tuesday, May 24, 2011
homme (25.05.2011)
homsesse päeva pisut elevust. enne lõunat külastab meid sis kaitseministeerium ja briti-eesti saatkonna atašee ülem ning peale lõunat selgub suurem tõde mu lumelaua jala kohta.
esimene osa vast nii põnev polegi, kui pealelõunane. ootan juba huviga, kas uus hülss istub jalas nagu valatult ning kuidas siuke jalg esialgu otsatõmmates tundub üldse. kui tundub tibens-tobens, tahaks loomulikult seda ka kohe katsetama minna. paraku pean oma kärsitust taltsutama ning talveni kannatama (pole ni rikas, et välismaal lund nautida).
loomulikult pean valmistama ka pettumuseks. nimelt on proteesi valmistamise protsessi üheks põhiosaks see, et lõpptulemus tihti ei istu 100%. võetakse kül kuhjaga mõõte ning erinevaid vorme, aga siiski. pean valmis olema kohendusteks ning teatavaks ebamugavuseks...vähemalt esialgu. igatahes loodame parimat.
proosit
esimene osa vast nii põnev polegi, kui pealelõunane. ootan juba huviga, kas uus hülss istub jalas nagu valatult ning kuidas siuke jalg esialgu otsatõmmates tundub üldse. kui tundub tibens-tobens, tahaks loomulikult seda ka kohe katsetama minna. paraku pean oma kärsitust taltsutama ning talveni kannatama (pole ni rikas, et välismaal lund nautida).
loomulikult pean valmistama ka pettumuseks. nimelt on proteesi valmistamise protsessi üheks põhiosaks see, et lõpptulemus tihti ei istu 100%. võetakse kül kuhjaga mõõte ning erinevaid vorme, aga siiski. pean valmis olema kohendusteks ning teatavaks ebamugavuseks...vähemalt esialgu. igatahes loodame parimat.
proosit
Monday, May 23, 2011
Lastest, elust ja surmast
Kas laste saamise eesmärk on see, et vanaks saades on sul keegi, kes sunnib end tulema ja istuma su haiglavoodi äärel ja kuulama su seosetut juttu sellest, millise konsistentsiga oli su hommikune puder?
Not going to have any children.
Not going to have any children.
Sunday, May 22, 2011
ooh Jelly Beans, ooh Jelly Beans...I love U so
meenutasin oma shoping-listi, mida sin britis järgima pean, ning taipasin taaskord, kui tore on armastada ja abielus olla naisega, kes rõõmustab selliste pisiasjade pärast nagu originaal Jelly Beans kommid ning äädikamaitselised kartuli krõpsud :D kohe siuke eufooriline armastav igatsus tuli peale.
meenus, kui viimane kord 4 väikest kotti Jelly Beans'e koju tõin...miisul silmad kohe särama ning uudistas paki kallal siukse entusiasmiga, mida võid tavaliselt ainult lastes kohata, kui nad jõulupakke avavad. kõige meelsam oli 50-e erineva maiguga assortiment pakk (neid tõin õnneks 2), kuna kunagi ei saanud 100% kindel olla, mida sad. se oli nagu mäng vm, et mis nüd tuleb. selle mänguga seoses meenub tavaliselt harry potter'i esimene osa, kus poterdis ja halli habemega võlur komme proovivad - ei mäleta, mis poterdis sai, kuid se vana sai kõrvavahamaitselise kommi. vot nende assortiment "kummi ubadega" on umbes sama keiss. pildil kirjas, mis siukse välimuse sees olema peaks, kuid mitte alati just pole ;P
igatahes selle kommikoti vallutamine on jube põnev ning ma naudin alati, kuidas miisu koti kallal uudistab. seda on lihtsalt jube armas vaadata. :D
oeh...proosit
meenus, kui viimane kord 4 väikest kotti Jelly Beans'e koju tõin...miisul silmad kohe särama ning uudistas paki kallal siukse entusiasmiga, mida võid tavaliselt ainult lastes kohata, kui nad jõulupakke avavad. kõige meelsam oli 50-e erineva maiguga assortiment pakk (neid tõin õnneks 2), kuna kunagi ei saanud 100% kindel olla, mida sad. se oli nagu mäng vm, et mis nüd tuleb. selle mänguga seoses meenub tavaliselt harry potter'i esimene osa, kus poterdis ja halli habemega võlur komme proovivad - ei mäleta, mis poterdis sai, kuid se vana sai kõrvavahamaitselise kommi. vot nende assortiment "kummi ubadega" on umbes sama keiss. pildil kirjas, mis siukse välimuse sees olema peaks, kuid mitte alati just pole ;P
igatahes selle kommikoti vallutamine on jube põnev ning ma naudin alati, kuidas miisu koti kallal uudistab. seda on lihtsalt jube armas vaadata. :D
oeh...proosit
Tuesday, May 17, 2011
üllatus, üllatus...
ikka nii tore on suhe, kus mees suudab ka 1,5a hiljem oma naist üllatada (ja vastupidi). tavaliselt on ainult alguses paari-kolme (6) kuu sees üllatusi ning sis nagu juba tunned inimest. aga võta näpust. läheb aasta mööda ning suudan uuesti üllatada. ning just siis, kui naine arvab, et tunneb sind juba läbi-ja-lõhki, üllatad sa teda ka 1,5a möödudes. lahe. siuke asi hoiab suhte kahtlemata värskena (ning kergelt kikivarvul), kui tarvis arvestada ootamatustega.
igatahes on minul hea meel, et suudan veel üllatada ning vastupidi...ja vastupidi ning vastupidi ;)
proosit
igatahes on minul hea meel, et suudan veel üllatada ning vastupidi...ja vastupidi ning vastupidi ;)
proosit
Wednesday, May 11, 2011
Monday, May 9, 2011
Pistoleros
kah natuke sünnipäevakingist.
Tacticalshooting'us säärane pakett pluss mõned käsitulirelvad miinus automaadid.
enda lemmikuks kujunes Colt 1911 tüüpi püstol Lawman. mulle ned glockid ei meeldi kohe üldse - liiga palju plastikut. mõistan, et käepideme pehmendamiseks/mugavdamiseks võib puitu/plastikut veidike kasutada, aga kindlasti mitte relvakonstruktsiooniks. kui mul tukk käes, tahan, et seda ka tunda oleks. plastik mänguasjad mulle ei sobi, mis tuulega käest lendavad.
ja revolvrid nagu Dirty Harry (magnum) pole lissalt minu teema.
igatahes lahe kingitus oli. sain sellega meeletult hea ja suure ülevaate eri tüüpi käsitulirelvadest.
aitäh Miisu ;)
proosit
Tacticalshooting'us säärane pakett pluss mõned käsitulirelvad miinus automaadid.
enda lemmikuks kujunes Colt 1911 tüüpi püstol Lawman. mulle ned glockid ei meeldi kohe üldse - liiga palju plastikut. mõistan, et käepideme pehmendamiseks/mugavdamiseks võib puitu/plastikut veidike kasutada, aga kindlasti mitte relvakonstruktsiooniks. kui mul tukk käes, tahan, et seda ka tunda oleks. plastik mänguasjad mulle ei sobi, mis tuulega käest lendavad.
ja revolvrid nagu Dirty Harry (magnum) pole lissalt minu teema.
igatahes lahe kingitus oli. sain sellega meeletult hea ja suure ülevaate eri tüüpi käsitulirelvadest.
aitäh Miisu ;)
proosit
Niisama
Oti sünnipäevast... Iseendale meenutuseks ja õppetunniks: üllatuspeod on toredad ainult Ameerika filmides. Või noh, lõpuks läks kõik hästi ja mees oli rõõmus, aga enne seda olin peamine üllatuja mina.
Algul oli Plaan selline: 1) võtan reedel vaba päeva 2) valmistan päeva jooksul ette udupeene sünnipäevalaua 3) lähen Otile tööle järgi ja viin ta kingitust kätte saama 4) naaseme koos külalistega ja istume lauda.
Plaan hakkas lörri minema juba neljapäeval.
1) Kui ütled mehele, et "Ma tulen sulle homme kell 17.15 tööle järgi, vaata, et sa selleks ajaks valmis oled!", siis tuleb arvestada võimalusega, et seesama mees on riigiteenistuja ja teatab süütult vastu: "Järgi? Ei ole vaja. Mul on ju lühendatud tööpäev reedeti, ma tulen varem koju niikuinii."
Kui see riigiametnike neetud luuslangilaskmine on kahe silma vahele jäänud, võib arvestada ajakava esimese metsaminekuga.
2) Kui korraldad mehele üllatuspeo, mille ettevalmistamise ajakava tema riigiteenistujaks olemise tõttu (vt punkt üks) nihkub kolm tundi ettepoole, siis võib arvestada, et midagi läheb niikuinii veel metsa. Minul õnnestus rehv kuidagi puruks sõita.
Ajakava nihkus veel ja peo ettevalmistusaega jäi aina napimaks.
3) Kui oled sunnitud mehele üles tunnistama, et sünnipäeval liiga vara koju saabuja (vt punkt üks) leiab kodust ees poolikult ettevalmistatud sünnipäevapeo (vt punkt kaks), siis võib eeldada, et midagi läheb veel metsa. Minu puhul otsustas üllatatav, et tema keerab magama, kuniks külalised laekuvad. Kui talle teatada, et ei, nüüd tuleb püksid jalga panna ja kohe on väljasõit "romantikat tegema", siis tegi ta ette nii mossis näo, nagu üheski Ameerika üllatuspeo filmis ei näe. "Kuhu? Miks? Aga kellele see söök? Ei taha enam välja."
4) Pahura eestlase üllatusega rõõmustamine õnnestub siis, kui üllatus ja eeltöö on piisavalt head. Mina ähvardasin (vt punkt 3) meest romantika tegemisega. Ja kuna ta kahtlustas kurjasti, et nüüd tuleb minna mere äärde töllerdama minna, siis mõjus päris üllatus talle üsna rõõmustavalt.
Lõpp hea, kõik hea. :)
Aga muust... Taas osutus tõeks see, et ükskõik, mida sa tahad, kaltsukas satub see varem või hiljem su teele. Lihtsalt vahel niipalju hiljem, et kannatus on katkenud enne seda.
Mu vanad Adidas Superstarid andsid möödunud aastal otsad ja ma hakkasin otsima uut paari tenniseid. Kõne alla tuli kaks mudelit: kas Superstarid või Stan Smithid. Otsisin ja otsisin ja selgus, et Eesti pisituru diktatuuri juures ei müüda neid 1) naistele musta värvi ega 2) suuruses 36,5. Ptüi, kõik laste ja naiste Superstarid olid heledat värvi või miski lolli sädeluse vms jamaga. Ja Stan Smithi polnud üldse. Lõpuks ostsin kevadel mingist netipoest mustad Superstarid õiges suuruses ära ja maksin nende eest 70 eurot.
Eile aga koperdasin uuskasutuskeskuses tuliuute Stan Smithide otsa. Suurus 36,5, üleni mustad. Ilmselt ainult korra karbist välja võetud. 65-dollari hinnasildikegi oli alles. Uuskasutuskeskuse hind: 6 eurot.
Jah, ma pidanuks ootama. Varem või hiljem leiab asi, mida sa otsid, sind üles.
Peale selle sain nelja euro eest asise raamatusaagi:
Alice Seboldi "Mu armsad luud" (mida olin ammu tahtnud, aga ei raatsinud uuena raamatupoest osta, sest ma tõesti ei pea vajalikuks krimkade kõvakaanelisena soetamist raske raha eest). Teiseks sain Klaus Hagerupi "Kõige kallimaks maailmas" - Norra kirjanduse üks veider esindaja. Kolmandas ostsin Daniel Woodrelli "Häda ellujäänuile" - USA kodusõda on väga köitev teema, kuigi selle raamatu puhul on mul halb eelaimus. Ja lõppeks perekonnaromaan "Õhtusöök "Koduigatsuse" restoranis"... Tont teab, kas on hea. Aga ühe euro eest oli tutvustuses intrigeerivust küll.
Algul oli Plaan selline: 1) võtan reedel vaba päeva 2) valmistan päeva jooksul ette udupeene sünnipäevalaua 3) lähen Otile tööle järgi ja viin ta kingitust kätte saama 4) naaseme koos külalistega ja istume lauda.
Plaan hakkas lörri minema juba neljapäeval.
1) Kui ütled mehele, et "Ma tulen sulle homme kell 17.15 tööle järgi, vaata, et sa selleks ajaks valmis oled!", siis tuleb arvestada võimalusega, et seesama mees on riigiteenistuja ja teatab süütult vastu: "Järgi? Ei ole vaja. Mul on ju lühendatud tööpäev reedeti, ma tulen varem koju niikuinii."
Kui see riigiametnike neetud luuslangilaskmine on kahe silma vahele jäänud, võib arvestada ajakava esimese metsaminekuga.
2) Kui korraldad mehele üllatuspeo, mille ettevalmistamise ajakava tema riigiteenistujaks olemise tõttu (vt punkt üks) nihkub kolm tundi ettepoole, siis võib arvestada, et midagi läheb niikuinii veel metsa. Minul õnnestus rehv kuidagi puruks sõita.
Ajakava nihkus veel ja peo ettevalmistusaega jäi aina napimaks.
3) Kui oled sunnitud mehele üles tunnistama, et sünnipäeval liiga vara koju saabuja (vt punkt üks) leiab kodust ees poolikult ettevalmistatud sünnipäevapeo (vt punkt kaks), siis võib eeldada, et midagi läheb veel metsa. Minu puhul otsustas üllatatav, et tema keerab magama, kuniks külalised laekuvad. Kui talle teatada, et ei, nüüd tuleb püksid jalga panna ja kohe on väljasõit "romantikat tegema", siis tegi ta ette nii mossis näo, nagu üheski Ameerika üllatuspeo filmis ei näe. "Kuhu? Miks? Aga kellele see söök? Ei taha enam välja."
4) Pahura eestlase üllatusega rõõmustamine õnnestub siis, kui üllatus ja eeltöö on piisavalt head. Mina ähvardasin (vt punkt 3) meest romantika tegemisega. Ja kuna ta kahtlustas kurjasti, et nüüd tuleb minna mere äärde töllerdama minna, siis mõjus päris üllatus talle üsna rõõmustavalt.
Lõpp hea, kõik hea. :)
Aga muust... Taas osutus tõeks see, et ükskõik, mida sa tahad, kaltsukas satub see varem või hiljem su teele. Lihtsalt vahel niipalju hiljem, et kannatus on katkenud enne seda.
Mu vanad Adidas Superstarid andsid möödunud aastal otsad ja ma hakkasin otsima uut paari tenniseid. Kõne alla tuli kaks mudelit: kas Superstarid või Stan Smithid. Otsisin ja otsisin ja selgus, et Eesti pisituru diktatuuri juures ei müüda neid 1) naistele musta värvi ega 2) suuruses 36,5. Ptüi, kõik laste ja naiste Superstarid olid heledat värvi või miski lolli sädeluse vms jamaga. Ja Stan Smithi polnud üldse. Lõpuks ostsin kevadel mingist netipoest mustad Superstarid õiges suuruses ära ja maksin nende eest 70 eurot.
Eile aga koperdasin uuskasutuskeskuses tuliuute Stan Smithide otsa. Suurus 36,5, üleni mustad. Ilmselt ainult korra karbist välja võetud. 65-dollari hinnasildikegi oli alles. Uuskasutuskeskuse hind: 6 eurot.
Jah, ma pidanuks ootama. Varem või hiljem leiab asi, mida sa otsid, sind üles.
Peale selle sain nelja euro eest asise raamatusaagi:
Alice Seboldi "Mu armsad luud" (mida olin ammu tahtnud, aga ei raatsinud uuena raamatupoest osta, sest ma tõesti ei pea vajalikuks krimkade kõvakaanelisena soetamist raske raha eest). Teiseks sain Klaus Hagerupi "Kõige kallimaks maailmas" - Norra kirjanduse üks veider esindaja. Kolmandas ostsin Daniel Woodrelli "Häda ellujäänuile" - USA kodusõda on väga köitev teema, kuigi selle raamatu puhul on mul halb eelaimus. Ja lõppeks perekonnaromaan "Õhtusöök "Koduigatsuse" restoranis"... Tont teab, kas on hea. Aga ühe euro eest oli tutvustuses intrigeerivust küll.
Tuesday, May 3, 2011
13 minutit moeajakirja lehitsemist alandab enesehinnangut
Fantaasiatasemel ilu eksponeerimine tarbimisajakirjades on äärmiselt mõjus viis alandada naiste enesekindlust, et sundida nad uusi ilukaupu ja -teenuseid tarbima. Seda tõestas oma uuringus Turner (Turner et al., 1997). Ta leidis, et piisas vaid 13minutilisest moeajakirja lehitsemisest, et kutsuda lugejates esile frustratsiooni oma kehakaalu suhtes.
Uuringus eraldati naisüliõpilased kahte gruppi, ühele grupile anti lehitseda moe-, teisele uudisajakirju. Kuigi naised üksteisest kehakaalu ja pikkuse suhtes eriti ei erinenud, oli moeajakirju vaadanud naistel suhtumine oma kehasse märkimisväärselt negatiivsem kui teisel grupil – moeajakirjade lugemine tekitas naistes negatiivseid emotsioone oma kehakaalu suhtes, soovi olla kõhnem ja hirmu kalduda kõrvale kõhna naise standardist (ibid.: 614). See on ilmekas näide, et fotod naisteajakirjades mitte ei peegelda, vaid loovad ühiskondlikku taju ihaldusväärse naisekeha kohta.
Ja:
Edukate naistena on naisteajakirjades sageli portreteeritud naist, kes ei näi sale, on vanem ja vähem seksikam. Kui tuua välja kaasaegses lääne kultuuris sügavalt juurdunud uskumust, et sale= edukas, siis kas võib ülalnimetatust välja lugeda, et äriga tegelemine või karjäärialane edu ei ole naise puhul teguriteks, mille kaudu hinnatakse tema edukust lääne ühiskonnas.
Allikas: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15671/Baktoo_Raadik.pdf?sequence=1
Uuringus eraldati naisüliõpilased kahte gruppi, ühele grupile anti lehitseda moe-, teisele uudisajakirju. Kuigi naised üksteisest kehakaalu ja pikkuse suhtes eriti ei erinenud, oli moeajakirju vaadanud naistel suhtumine oma kehasse märkimisväärselt negatiivsem kui teisel grupil – moeajakirjade lugemine tekitas naistes negatiivseid emotsioone oma kehakaalu suhtes, soovi olla kõhnem ja hirmu kalduda kõrvale kõhna naise standardist (ibid.: 614). See on ilmekas näide, et fotod naisteajakirjades mitte ei peegelda, vaid loovad ühiskondlikku taju ihaldusväärse naisekeha kohta.
Ja:
Edukate naistena on naisteajakirjades sageli portreteeritud naist, kes ei näi sale, on vanem ja vähem seksikam. Kui tuua välja kaasaegses lääne kultuuris sügavalt juurdunud uskumust, et sale= edukas, siis kas võib ülalnimetatust välja lugeda, et äriga tegelemine või karjäärialane edu ei ole naise puhul teguriteks, mille kaudu hinnatakse tema edukust lääne ühiskonnas.
Allikas: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15671/Baktoo_Raadik.pdf?sequence=1
Subscribe to:
Posts (Atom)
