Niisama

Oti sünnipäevast... Iseendale meenutuseks ja õppetunniks: üllatuspeod on toredad ainult Ameerika filmides. Või noh, lõpuks läks kõik hästi ja mees oli rõõmus, aga enne seda olin peamine üllatuja mina.

Algul oli Plaan selline: 1) võtan reedel vaba päeva 2) valmistan päeva jooksul ette udupeene sünnipäevalaua 3) lähen Otile tööle järgi ja viin ta kingitust kätte saama 4) naaseme koos külalistega ja istume lauda.

Plaan hakkas lörri minema juba neljapäeval.

1) Kui ütled mehele, et "Ma tulen sulle homme kell 17.15 tööle järgi, vaata, et sa selleks ajaks valmis oled!", siis tuleb arvestada võimalusega, et seesama mees on riigiteenistuja ja teatab süütult vastu: "Järgi? Ei ole vaja. Mul on ju lühendatud tööpäev reedeti, ma tulen varem koju niikuinii."

Kui see riigiametnike neetud luuslangilaskmine on kahe silma vahele jäänud, võib arvestada ajakava esimese metsaminekuga.

2) Kui korraldad mehele üllatuspeo, mille ettevalmistamise ajakava tema riigiteenistujaks olemise tõttu (vt punkt üks) nihkub kolm tundi ettepoole, siis võib arvestada, et midagi läheb niikuinii veel metsa. Minul õnnestus rehv kuidagi puruks sõita.

Ajakava nihkus veel ja peo ettevalmistusaega jäi aina napimaks.

3) Kui oled sunnitud mehele üles tunnistama, et sünnipäeval liiga vara koju saabuja (vt punkt üks) leiab kodust ees poolikult ettevalmistatud sünnipäevapeo (vt punkt kaks), siis võib eeldada, et midagi läheb veel metsa. Minu puhul otsustas üllatatav, et tema keerab magama, kuniks külalised laekuvad. Kui talle teatada, et ei, nüüd tuleb püksid jalga panna ja kohe on väljasõit "romantikat tegema", siis tegi ta ette nii mossis näo, nagu üheski Ameerika üllatuspeo filmis ei näe. "Kuhu? Miks? Aga kellele see söök? Ei taha enam välja."

4) Pahura eestlase üllatusega rõõmustamine õnnestub siis, kui üllatus ja eeltöö on piisavalt head. Mina ähvardasin (vt punkt 3) meest romantika tegemisega. Ja kuna ta kahtlustas kurjasti, et nüüd tuleb minna mere äärde töllerdama minna, siis mõjus päris üllatus talle üsna rõõmustavalt.

Lõpp hea, kõik hea. :)


Aga muust... Taas osutus tõeks see, et ükskõik, mida sa tahad, kaltsukas satub see varem või hiljem su teele. Lihtsalt vahel niipalju hiljem, et kannatus on katkenud enne seda.

Mu vanad Adidas Superstarid andsid möödunud aastal otsad ja ma hakkasin otsima uut paari tenniseid. Kõne alla tuli kaks mudelit: kas Superstarid või Stan Smithid. Otsisin ja otsisin ja selgus, et Eesti pisituru diktatuuri juures ei müüda neid 1) naistele musta värvi ega 2) suuruses 36,5. Ptüi, kõik laste ja naiste Superstarid olid heledat värvi või miski lolli sädeluse vms jamaga. Ja Stan Smithi polnud üldse. Lõpuks ostsin kevadel mingist netipoest mustad Superstarid õiges suuruses ära ja maksin nende eest 70 eurot.

Eile aga koperdasin uuskasutuskeskuses tuliuute Stan Smithide otsa. Suurus 36,5, üleni mustad. Ilmselt ainult korra karbist välja võetud. 65-dollari hinnasildikegi oli alles. Uuskasutuskeskuse hind: 6 eurot.

Jah, ma pidanuks ootama. Varem või hiljem leiab asi, mida sa otsid, sind üles.

Peale selle sain nelja euro eest asise raamatusaagi:

Alice Seboldi "Mu armsad luud" (mida olin ammu tahtnud, aga ei raatsinud uuena raamatupoest osta, sest ma tõesti ei pea vajalikuks krimkade kõvakaanelisena soetamist raske raha eest). Teiseks sain Klaus Hagerupi "Kõige kallimaks maailmas" - Norra kirjanduse üks veider esindaja. Kolmandas ostsin Daniel Woodrelli "Häda ellujäänuile" - USA kodusõda on väga köitev teema, kuigi selle raamatu puhul on mul halb eelaimus. Ja lõppeks perekonnaromaan "Õhtusöök "Koduigatsuse" restoranis"... Tont teab, kas on hea. Aga ühe euro eest oli tutvustuses intrigeerivust küll.