Now, who's the puss in boots?

Avastasin oma suureks rõõmuks ja samaaegseks meelehärmiks, et üks Eesti veebipood on hakanud müüma mu lemmik-kingabrändi Irregular Choice jalavarje. Ühest küljest - tore, et see kingavalik siin väheke laieneb ja midagi muud ka müüb kui keskpärast. Teisalt - kui nad kurivaimud nüüd NII kättesaadavad on et ehk tulevad seitsme päevaga kohale mõnekümnekroonise postitasuga, siis kiusatus on nii palju suurem. Need kingad, mis siin kõrval pildil on, ma kardan, et tuleb ära osta. Ei ole lihtsalt teist võimalust. :P

Sama veebipood, mis siin IC-d müüb, on teinud ka vapra sammu ja müüb pisut pin-up stiilis asju. Vahva neist. Hinnaklass on ka suhtkoht okei, nii et kevadeks paar kleiti kindlasti tellin. Jälgin saiti hingevärinaga, sest kardan, et kaua nad oma üritusega pinnal ei püsi, sest pin-up ja 50-ndad ei ole Eestis teema kahjuks ja tänavapildis seda üldiselt ei näe. Teisalt muidugi tore ka, jääb mulle rohkem tähelepanu, kui ma oma igapäevariietuses ehk siis kahara seeliku, võrksukkade ja lakk-kingadega mööda lippan. :)

Eile käisime Otiga vanakraamilaadal Vintage Tallinn. Väga vahva oli - küllaltki pisike ruum oli müügilette ja rahvast paksult täis. Müüdava kraami valik oli Eesti kohta esinduslik ja eriti positiivselt torkasid silma põhjanaabrite müüjad. Arusaadav ka - sellal, kui Soome daamid said hilbud rahulikult kappi panna ja tolmu koguma jätta, oli meil õnnis nõukogude aeg ja kui sul oli näiteks korralikust kalevist mantel, siis seda ei saanud mitte kappi jätta, vaid pärast mantli läbikulumist sai sellest veel õmmeldud lapsele jakk, isale vest ja pajalapid. Nii et kõike seda arvestades oli Eesti väljapanekud isegi veel head, aga Soome omad muidugi särasid.

Silma jäid imearmsad 30-ndate kontsadega nöörsaapad, kusjuures veel tuliuued ja kordagi kandmata. Aga väiksed isegi mulle - saapa suurus oli 35. Olid ikka naistel toona jalakesed. :) Praegu on minu 36-37 juba nii väike, et endale kingi ostes olen hädas, kuna nr 36 sageli enam ei müüdagi naisteosakonnas. Samuti oli Soome väljapanekutes näha üsna palju brokaati ja sametit, mitte küll minu stiilile, aga ikkagi silmapaitavalt hea vaadata. Samuti oli üks väga veetlev ja hästi säilinud ilmselt 20-ndatest pärit must puuvillane teenijatüdrkukukleit koos broderiikraega. Väga nunnu, aga mitte päris minu stiil. Teenijatüdrukut minust ei saa. :)

Küll aga ostsin endale imekena kaelakee. Üks Eesti ehtekunstnik ostab üle maailma kokku vanu ehtematerjale - klaaspärleid, kristalli ja muud ning siis teeb neist erinevas vanamoodsas stiilis ehteid. Minu ehe on tehtud 40-ndatel valmistatud kreemjatest klaaspärlitest ja kujutab endast mitmerealist tihdalt kaela ümber hoidvad keed, millel keskel lillega centerpiece, kust omakorda ripub alla ripatsi otsas suur pärl. Kee maksis minu praeguse rahalise seisu juures selgelt liiga palju, aga ma lihtsalt ei suutnud. :) Argumendid - keed märkas ka Ott, kes leidis, et see mulle sobib, ehe on unikaalne, koosneb minu jaoks piisavalt vanadest juppidest ja last but not least - näeb oma pehmelt säravas elegantsis välja lihtsalt kuninglik. Ja noh, kes ütleb, et nädal enne palgapäeva peab olema rohkem raha kui hädapärast makaronideks ja kassitoiduks vaja, ah?!

Järgmine rahraiskamiskoht on ka hirmuäratava kiirusega lähenemas - Estonias tuleb peatselt kostüümi-ja rekvisiidilaat... Jälle koht, kus põlevate silmadega ringi vaadata. :P Loodaks saada ühe korraliku krinoliini, aga ei ütleks ära ka kenast kipsist luukerest.

Gusti test; KSP-58 laskmine

toimus sis tagasilöögita tankitõrje raske granaadiheitja Carl Gustaf'i test. minul loomulikult polnud muretseda miskit...oleks ka imelik olnud, kui poleks max atškood saanud. aga minu paariline (mina olin abi ja tema oli heitur) paraku põrus. tegi nii suure ohutustehnilise vea, et keskmine punktiskoor enam ei lugenud. saime 30min hiljem võimaluse eksamit korrata, kuid sellegi põrus ta läbi. aega läks kõigest 2min, aga viga oli vähemalt teine.
eks nüd paistab, millal aega sab, et uuesti teha.


-----------------------------------------------------------------------------------------


sis enne lõunat algasid meil kuulipildur KSP-58 laskmised. puupea, kes varem gustiga põrus, oli ka ksp-ga põrunud. tema õnneks võimaldati talle vahetult enne laskmist ka tiirus vel eksamit teha. me kõigi üllatuseks sooritas ära.

lasta sai 100 laksu per kärss...et sis 2x50 padrunit, mis kõik üheks pikaks lindiks aeti.
pean tunnistama, et jube mõnus ja mugav oli lasta. ksp harkjala jaoks on olemas ka siuke lapik abivahend lumepeal laskmiseks. sellel olid pärisuunas sooned sees ning kuidagi nagu aitasid relva tagasilöögile kaasa. muidugi pole selle laskekiirus ni suur kah, kui MG-3'l...650-800 l/min vastavalt gaasiregulaatorile. me lasime madalama kiirusega, eks ka sellep väiksem tagasilöök. aga jah, kuidagi jube muhe ja pehme oli. mulle meeldis. aga mg meeldib rohkem...nagu mehisem kipitamine on.


proosit

Nukufiiliast

Ei jõudnud JMo postitust iDollatorite kohta ära oodata ja kirjutan enne ise. Aga JMo posti ootan ikka. :). Tema küsimusepüstitus, kas nukuarmastajad on ärritavamad kui robotiarmastajad minu jaoks ei toimi. Mõlemad on ühtviisi ärritavad. Jäingi mõtlema, miks.

Ärritavad on nad sellest hoolimata, et objektiivselt võttes on Real Dollid väga head asjad, sest esmalt - võib-olla hoiab võimalus sellist nukku omada-alandada-vigastada-vägistada mõne perverdi päris naiste juurest eemale. Aga maniakkide osakaal Real Dolli meeste seas on kindlasti tilluke. Teiseks on Real Dollid head ka sellepärast, et aitavad genofondi hoida. Sest noh, need mehed, kes jõuavad silikoonnaise püsikasutuseni, on ilmselgelt sellised vussid, et parem ongi, kui ta oma geene edasi ei kanna. Las ta purskab need geenid akvaariumisoojendaja abil meelepärase temperatuurini viidud silikoontuppe, genofond vähemalt ei kannata.

Aga miks siis iDollatorid mind ärritavad?

Mitte sellepärast, et see on kõrvalekalle füsioloogilisest normist, et mees peaks paarituma naisega, eesmärgiga saada järglasi. Ma olen südamest poolt, et kui geenid on veidi teistpidi läinud ja mees tahab meest või naine naist, on kõik väga kena ja armastus on ilus asi igal juhul.

Miks siis ei ole mehe armastus nuku vastu ilus asi? Sest ma näen seal seda, mida inimestes vihkan – argust ja samaaegset domineerimishimu.

Et sa jumala eest ei mõtleks...

Homo-või heterosuhtes astub inimene vastu võrdsele partnerile, vähemalt suhte/matši alguses on seisud nii. Proovitakse jõudu ja leitakse, kumb on kangem. Kui saavutatud jõuvahekorrad sobivad, on hea. Kui ühele ei meeldi, saab ära minna. Kui üks on nii nõrk, et jääb teisele jalamatiks – noh, siis on muidugi halb. Aga ka sellel alandatud kaltsul oli oma šanss, vähemalt alguses, ja see, kes teda alistama hakkas, teadis seda.

Seega ongi jäledaimad need nuku-ja zoofiilid, sest nemad ei söanda partnerile vastu astuda. (Nuku-ja zoofiilide osakaal ühiskonnas pole ilmselt küll võrreldav. Hmm, servapidi käib nekrofiilia kah siia, kuna ka nende põhimotiiv on vastupanuta partner, aga noh, praegu pole see teema. )

Igatahes, nii nuku-kui zoofiilid võivad küll oma objekti südamest armastada, ehtida ja – looma puhul – iga hinna eest püüda vältida talle haiget tegemist, aga sisimas on nad ikkagi läbikukkunud inimesed.

Arad nartsud, sest kohe alguses valisid nad partneri, kellelt pole vastupanu karta. Olgu, koer võib zoofiili siiski hammustada ja teada on ka paar juhtu, kus piinatud koerad on oma „armastajat“ tõsiselt vigastanud, aga nii üldisemalt ma ei usu, et zoofiil ootab oma Pitsult aktiivset suhet.

Nukufiil läheb aga eriti kindla peale välja. Tema partner ei suuda teda mingil kombel ohustada ega temalt midagi nõuda. Veel enam – peale selle, et nukul pole partnerikohaseid soove, ei ole tal ka endakohaseid soove. Täiuslik alistumine. Nukku saab kõigist enam modelleerida oma suva järgi: veel täiuslikum alistamine. Kõik muu on ebakindlam – nekrofiil ei saa olla kindel üleskaevatava laiba, ee... spetsiifilistes omadustes, zoofiilile võib-olla ei meeldi lemmiklamba silmavaade, aga näe, pole parata.

Nukufiilil pole mingit muret

Pisike kindel maailm, kuhu pageda pärast seda, kui oled veendunud, et ei suuda inimolendiga suhteid luua. Oma võimetuse tunnistamise palk on pealegi magus – tõsi, nukufiiliani jõudmiseks peab ilmselt läbima mitmeid tavasuhte loomise katseid, neis haledalt lüüa saama ja siis nina norgu lastes liigisisestest suhetest loobuma, kuid kui sellise ülima enesealanduseni on jõutud (paljud küll ilmselt suudavad seda teha endale teadvustamatult), siis võib vähemasti lohutuseks valida midagi väliselt täiuslikku. Nii suured/väiksed rinnad kui meeldib, nii kaunis näolapp, kui aga meeldib ja tahtmise korral võib silikoonnaise mõelda ka heaks kokaks, targaks või muidu kuidagi imeliseks. Ehk siis – vusside vuss saab end premeerida sellega, mida ta iial muidu ei saaks.

Suhetest väljalülitumisest veel – mind kui pea valgustusliku mõistusekultuse järgijat ärritab ka see, et inimene ei tule toime ilma kunstlike välisstiimuliteta. Ma mõistan, et inimesel on äärmiselt raske pärast mingit armualast ebaõnnestumist uuesti end kokku võtta ja inimestega rääkida. Aga mida ma ei suuda aktsepteerida on see, et inimeste juurest nukkude juurde pöördunu püüab teeselda elutu olendiga suhet. Ja seda paljud realdolli mehed näikse tegevat.

Ehk siis – idollatorid pole mitte seksuaalse, vaid sotsiaalse hälbega. Ja paraku minu jaoks eriti vastuvõetamatuga, sest nad esindavad argust, domineerimishimu ja enesepettust.

Med.seminar KVÜÕA Sõjakoolis

eile käisin sis sellel med.seminaril ära. planeeritud aeg oli 45min, aga kulus 1:15min. oleks vähemalt tunnike veel kulunud, kui oleks saanud. ega ise ma ni pikalt ei leierdanudki. mina rääkisin oma jutu kuskil 10min-ga ära...küsimustevoor venis jube pikaks.

sai räägitud isiklikust positiivsest elutõusust kui ka nõrgematest-viletsamatest seisudest. arutati, kuidas ja mida haavatu tunneb peale vigastamist ning step-by-step paranemist ni füüsiliselt kui vaimselt. juhendasin ka tibake, kuidas käituda ni värskelt haavatuga (just-just tuli esimeselt opilt) kui ka raviprotsessi keskel oleva sõduriga. nimelt meenutasin neile, et "lasteaiakasvatajaid" pole mõtet tugiisikuteks saata, kuna ned ajavad konkreetselt oma HELLUSEGA inimese närvi. sõdur on karm ka siis, kui ta veritseb maas...mingit nunnutamist ei tohi olla. väike laps kriimustab põlve, sis võib hellitades lohutada. sõdurile tuleb öelda, et läheb paremaks ja nii ongi.

muidugi on indiviide, kellega kindla juhendi järgi suhelda ei saa, nisis meedik peaks olema kohanemisvõimeline iga patsiendiga individuaalselt.

mis veel...aa, avastasin, et meedikud pole just kõige tähelepanelikum mob, kellele seminari pidada. esialgses tutvustuses jõudsin rääkida, et afgaanis olin tibake üle kuu ning sis kuskil 15min hiljem 1 pärib, kaua sa seal olid :P
sis oma juttu ma lausa alustasin ajateenistusega. mainisin ära, et ajateenistust alustasin 2000 ning bla-bla-blaa ja praegu olen siin ja sis üks teine pärib kõigest 10min hiljem, kui vana ma olen üldse. loogilist mõtlemist üldse pole. üldjuhul poisid, kes ajateenistusse astuvad on 18a. vanad. aasta 2000 ja 2010 vahele mahub 10 aastat.

18
+
10
___
28


no annaks mõnel ka 29 või isegi 30 olla, aga alla 28 nagu eriti üldsegi mitte. no krt, kas tõesti rääkisin sis nii kiiresti, et kõrvast ajuni ei kodeerinud enam lahti...või olid osad meedikut lissalt liiga hallipäised selleks, et reaalaineid läbi hammustada. ma igatahes ahhuitasin tükk aega peale seminari, et on ikka mõistus mõnel.


oeh...proosit

metsalaager + NV

viimane post 1,5 nädalat tagasi minu poolt. mis ma oskan öelda - tegemist jagub. on kül puhkemomente, kuid ned kuluvad lõõgastumiseks ja naudinguteks. tunnen, et hakkan blogist vaikselt võõranduma, aga hetkel usun, et minu puhul se vabandatav. lissalt tegemist ni palju, et lisaks muudele küberkohustustele ei viitsi enam blogi kribada.

praegu siiski tekkis siuke huvitav ennelõunane auk, nisis kasutan objektiivselt ära.
mis sis juhtunud - peale viimast kribamist jõudsin möödunud nädalal T-R metsas veeta. ilm oli universaalne (pluss/miinus 5-10 kraadi C; udu, vihm, lõrts, lumi; tuul 0-10km/s; täispilvine, öösel vahelduva selginemisega), sai nisama uimerdatud kui ka pidevalt ringi sibatud...suht siuke tavaline admin-metsalaager loengute ja praktikaga.

süüa sai metsas ikka sitaks. ma pole ühelgi metsalaagril muidu nii hästi toidetud olnud, kui nüüd. lõunad olid kõik kuumad, hommik-õhtu kuiv, aga selle eest oli oma pakeering. siukest head asja, et oeh. ja ei suut kogu aeg kõike ära süüagi. lõkke ääres tegin grillvorste, millest suutsin vaid 3/5 ära süüa. ülejäänutel samuti maod punnis ja olin sunnitud jäägid ära põletama.
isegi koju vedasin portsu kama, enamjaolt kül magusat, aga siiski. igatahes toidu koha pealt oli 5+.

R sain kodo seekord üsna hilja...alles enne kaheksat. väeosas oli vaja suur varustus kuivama panna, ära hooldada ning ka enda varustus. lõpuks oli ni räpane tunne, et enam koduni ei kannatanud ja vajadus koheselt dušši all käia. kõik se nihutas kojusaabumist edasi.
kodus ootas mind aga kass, kes kohe kiirelt minu manu tõttas ja sülle puges (väga meeldiv ja soe tunne oli) ning ei läinud kaua, kui ka väike pede esikuse ronis ja endast valjuhäälselt märku andis. temast ei saa paraku alati hästi aru, kas ta väljendab pahameelt, et alfa saabus; ülistab taas keskerakonda; või oli tal siiski siiralt hea meel mu taas-saabumise üle...krt seda teab.

kutsuti ka välja, aga otsustasime miisuga koju jääda...oli ka teineteise seltsis nisama hea kaisutada ja paar klaasi viskit nautida. öine uni omas voodis, miisu kaisus on ikka tõsine luksus viimasel ajal, sestap püüan võtta sellest maksimumi.

L toimus vennase süntar. pidime ka tordi tooma, kuid kulutasime teineteisele liiga palju aega, nisis see jäi...nojah, ka maal oli tarvis ju asjatada...ja nimodi se päev kulubki.
süntaril sai kõht mõnusalt täis söödud ja papsiga viinuskit kah veidi, et õhtune uni oli taas mõnusalt magus.

P katsetasime sis seda miisu valitud alternatiivi toitlustuseks. 185kr. eest sai toitu ni palju, et ma oleks 2x söönuks saanud...et sis väga hästi. mulle sobib.

edasiselt pakkisin ennast kokku, viimane kallistus and off I go.

nüd sis taas võrus seda mõnusat lögast talveilma nautimas.


proosit

Loogikaviga

Ekskolleeg on Delfis kirjutanud toreda loo. Ei saa ka mina aru autojuhtide rabelemisest mõttetute sentide nimel. Minu kuise bensiinitarbimise juures teeks liitri kroonine hinnaerinevus (ja sellist erinevust reaalselt tanklate vahel ei ole!) kuiseks võiduks 120 krooni ja ma tõesti ei näe mõtet selle nimel naba paigast nihutada ning odavamaid tanklaid otsida. See koidula ei päästa minu majanduslikku seisu ja arvestades seda, et küllap enamike autoomanike kogukulud oma neljarattalisele sõbrale ületavad kuus 3000-4000 krooni ( liising, kindlustus, bensiin) on selle kuni paarisaja krooni tagaajamine veider koonerdamine.

Iseküsimus on muidugi selles, kas bensiin peaks Eestis nii palju maksma ja kas oleks võimalik bensiinihindade kahtlasele ühtlusele mingi piir panna. Veider ju, et kõik firmad Eestis müüvad bensiini enda jaoks siis ilmselt nii viimse piiri peal, et dumpinguidee kedagi ei meelita. :P Tegelikult tunduks ju loogiline, et vähemalt üks firma sikutaks kaheks nädalaks püksirihma pingule, laseks bensiinihinda kaheks nädalaks kahe krooni võrra alla, korraldaks mehise reklaamikampaania ja teeniks käibe pealt nagu vana kröösus. Pärast kahte dumpingunädalat saaks muidugi tasapisi 10-20 sendi kaupa hinna vanale tasemel tagasi tõsta. Aga kindlasti oleks selle ajaga saanud endale kokku krabada mitukümmend tuhat uut klienti, kellele oleks saanud osavalt pähe määrida kõikmõeldavaid siduvaid lojaalsusprogramme. Tulemus - reklaamile küll kuluks raha ja alla omahinna müümine on ajutiselt valus, aga pikas perspektiivis tasub klientide korjamine ära ju. Konkurendid limpsiks haavu ja paneks hambaid kiristades kokku oma dumpinguprogrammi.

Aga seda ei tehta. Sest noh, nii tillukesel ja hästi kontrollitaval turul nagu Eesti pole mõtet rabeleda. Sest klient ostab selle rahaga, nagu sa müüd, kuna tal ei jää muud üle. Praegune paarikümnesendine hinnaerinevus on firmadele mugav ja eriti kuluvaene meetod klientide huvi hoidmiseks. Ja ilmselt see asi nii ka jääb meil.

Ometi on tillukese kokkuhoiu idee eriti nakkav ja ei tehta ka midagi selle nimel, et seda ideed tuhmistada. Sellest on palju nii meedias kui kasvõi seltskondades räägitud, et mistahes kaupluse sooduspakkumiste peale kohale minnes on VÄGA suur tõenäosus, et ostad igasugu muud mudru ka, sest noh, sa oled ju ometi nii palju kokku hoidnud ja selle ära teeninud ja need küpsised on nii odavad, mis siis, et sa tegelikult selliseid ei söö ja paksuks teevad need ka. Noh, ja küllap see jutt on inimesi ka igasugu Hulludelt Päevadelt eemale peletanud või vähemasti teinud neid teadlikumaks, et nad raiskavad oma raha.

Aga kütusehindade puhul on ka mulle külge jäänud usk, et oi, ma jään ju vaeseks, kui Statoilis tangin. Heh, jee rait. Sest ükskõik kui palju ma ntks Olerexis tankides säästan, kulub see raha ikka vaikselt kusagile nähtamatusse ära. Kui ma suudaks iga kuu see 120 krooni kõrvale panna, siis oleks muidugi äge. Nelja aastaga oleks odava Egiptuse-reisi raha kokku hoitud. Win! :)

Kui loll peab olema enne, kui oled päris loll?

Ei sobi mina sotsiaalajakirjanikuks. Vaesed kannatajad ajavad mul närvi mustaks.

Täna selline lugu: naine kirjutab ja kurdab, et tema tõstetakse korterist välja, aga linn korterit ei anna. Uurin asja ja selgus, et tegu on psüühikahäirega tädiga, kes oli 90-ndate algul saanud tööandjalt üürile korteri Vana-Kalamaja tänavas. Erastamisaeg läks daamist mööda, korter müüdi tal rajudel 90-ndatel jalge alt maha ja tema jäi üürnikuks. 2003. aastal tahtis korteri uus omanik naisest lahti saada ja soovis üürilepingu lõpetada. Üürnik keeldus minemast ja andis asja kohtusse. Nüüd on riigikohus otsustanud, et tõepoolest on korteriomanikul õigus üürileping üles öelda ja naine peab välja kolima. Üürnik nõuab nüüd linnalt senisega võrdväärset korterit. Rääkisin temaga ja seletasin, et kuulge, kui te elate tavalise, mitte sundüürnikuna erapinnal, siis te ei saa nõuda samaväärset eluruumi kui varem, peate leppima sotsiaalpinnaga. Tädi ägestus: "Ma pole selline kontingent!" Seletan uuesti: "Te ju saate aru, et elate erapinnal, eksole? Kui see pole linna korter, siis te ei saa linnalt võrdväärset korterit, vaid sotsiaalpinna, mis võib olla kehvem." "Aga miks linn neid kortereid siis endale ei võtnud?!", käratas mutt vastu. Arutasime asja edasi, aga igatahes ta ei saanudki aru, miks tema kui võlgadesse sattunud üürnik ei saa linnalt sama head korterit minimaalse raha eest, või õigemini, miks linn ei üüri talle sellist korterit, nagu tema endale mingi sõbranna kaudu leidnud on.

Asja uba selles, et kuigi minu meelest oli daam selgelt ebaadekvaatne ja seda kinnitas ka linnaosavalitsus, mis on temaga sunnitud asju ajama, siis kohus on kahel korral leidnud pärast psühhiaatrilist ekspertiisi, et naine ei vaja eestkostjat.

Wtf? Kui segi peab olema, et saada endale keegi, kes su eest õiguslikus mõttes seisab? See naine ei saanud ju päriselt aru et 4. detsembril tõstetakse ta korterist välja ja et parem oleks kiiremas korras mõni sotsiaalelupind vastu võtta. Kuidas sai kohus ta teovõimeliseks tunnistada?

Teisalt - tal on õnnestunud seitse aastat elada (tõsi, riikliku kaitsja abiga) rahulikult korteris, mis ei kuulu talle ja kust omanik üritab teda välja tõsta. Teiseks on tal õnnestunud panna terve linnaosavalitsus ahastuses ringi jooksma, et riiakale mutile mingi võimalikult sobiv pind leida.

Kesse nüüd loll on, ah?

P.S Loodan, et ta ei hakka mulle nüüd samamoodi helistama, nagu üks teine vanadaam Kuressaarest, kes väidab, et pööningul jooksvad Starmani kaablid on rikkunud tema nägemise, telekapildi ja pannud seinakontaktid tuld purskama. Minult ootab daam Starmani salamahhinatsioonide paljastamist. See teda karvavõrdki ei häiri, et Tehnilise järelvalve amet pole tema korteris tuvastanud mingisugustki kõrvalekallet. Lihtsalt juhtmed on vanad ja vigased, vana antenn ei anna digiboksile korralikku signaali ja silmanägemine - noh, vanadus teeb oma töö. Aga see kõik ei pane daami põrmugi paremini Starmani suhtuma. Ja mina, mina peaks tema arust minema ja asjad korda ajama.

Finnabrækur

Peatselt on oodata ühe sünge Islandi krimka eestikeelset väljaannet, mida praegu üks tuttav tõlgib. Ootan huviga: Yrsa Sigurdardottiri romaanis "Viimased rituaalid" on skandinaaviakrimkalikult jõleda mõrva taustaks Islandi verehimuline mütoloogia ja folkloor.

Muu hulgas avastasin sealt midagi, millest oma skandinaaviahuvi kiuste polnud varem kuulnud: nabrok ehk finnabrækur. Esimene sõna siis tõlkes umbes nagu "laibapüks" ja teine kui "peenpüksid"(kui ma tõlkega ei eksi). Noh, jah, laibapüksid on kahtlemata peened....

Igatahes uba siis selles, et Islandi folklooris on usk, et laiba nahast valmistatud püksid tagavad rahalise hääolu, mõistagi pisukese nõiduse abiga. Pildil - laibapükste koopia Islandi nõiakunstimuuseumist.

Asi käivat nii: leia üks meessoost sõber või muidu tuttav ja lepi temaga kokku, et tohid pärast surma tema nahka kasutada. Kui sõber lubab, on korras. Oota tema surma.

Pärast sõbra matust mine öösel surnuaeda. Kaeva sõber välja. Nüli hoolsalt tema keha vööst allapoole, misjuures tuleb olla täpne, et mitte nahka auke teha. Ka suguelundid tuleb nülgida ja tulemuseks peaks olema umbes sukkpükste sarnane asi.

Roni pükstesse. Seejärel pead leidma vaese lesknaise ja varastama temalt ühe mündi, aga seda peab ilmtingimata tegema suurte pühade, kas jõulu, lihavõtte või nelipühi ajal. Pista leselt saadud münt laibapükste munandikotti. Seeläbi saavad finnabrækurid sortsiväe ja munandikotti hakkab pidevalt raha kogunema, muudkui aga võta ning kuluta.

Laibapükste elavdamiseks on ilmsesti vaja ka sümbolit-ruunimärki Nabrokarstafuri.

Hmm, ruune uurides avastasin, et muuhulgas on islandlastel olnud needuseruunina kasutusel ka, ee, khm, kõhutuulemärk Fretrunir. Ohver, kellele see needus peale pandud, ei suuda oma soolestiku tegevust kontrollida ja valmistab pideva gaasitamisega endale piinlikkust ning muuhulgas ka nõrgestab organismi.

Vanade islandlaste fantaasia oli ikka piiritu...

Aga asi naljast kaugel tegelikult: Fretruniri kasutamise eest mõisteti üks Islandi nõid 1565. aasta Kirkjuboli nõiaprotsessil surma.

Unistus keskmisest palgast

Soomes nõuab ametiühing koristajatele palgakõrgendust, praegu on täiskoormusega töötavate koristajate keskmine palk 1400 eurot ehk 22 000 krooni, kirjutab Delfi. "Kui koristusala palku tõstetaks saja protsendi võrra, alles siis vastaks nende sissetulek Soome keskmisele tasemele," märkis täna teenindajate ametiühingu PAM uueks juhiks valitud Ann Selin intervjuus Kauppalehtile. Praegu on PAM saavutanud tööandjatega kokkuleppe, et nelja aasta jooksul tõuseb koristajate miinimumpalk 16% võrra.

Aga kui see Ann Selin tõepoolest mõtleb, et koristajad võiks saada keskmist palka, siis on PAM endale küll vale juhi valinud. Ei ole ju võimalik, et lihttööline (ja seda koristaja on) saaks keskmist palka, sest see viiks palgasüsteemi totaalsesse nihkesse. Kui kiiresti omandatavaid ametioskusi ja peaaegu mitte mingeid eeldusi nõudev töö oleks tasustatud keskmise palgaga, siis mis töö eest tuleks maksta keskmisest madalamat palka?

Noh, aga eks see keskmist palka himustav avalduski oli koristaja intelligentsi vääriline.

Heaoluühiskonna soov tagada kõigile võrdsed hüved on imearmas. Aga selge on see, et isegi võrdust esikohale seadnud sotsialism ei saanud hakkama muuga kui viletsuse võrdse jaotamisega. Võrdsus ei ole võimalik. Täielikult mitte, see tähendab.

Nii ehk naa on fakt see, et madalapalgalised ja väheprestiissed ametid ei kao kuhugi. Alati on vaja midagi koristada ja alati on inimesi, kelle vaimsete võimete tipp on kolmel puhastusvahendil vahe tegemine ja uskumatu visadus ühe seina küürimisel. Need ametid ja inimesed tõmbuvad.

Ja vaba turumajanduse tingimustes ma ei näe võimalust, et lihttööliste palgad keskmise palgani tõuseks. Sest noh, kui sul on vaja koristajat ja tuleb keegi, kes teatab, et ta tahab saada keskmist palka, siis võib ta rahuga viisakalt ukseni saata, sest varem või hiljem tuleb keegi, kel on üheksa klassi haridus ja neli last vaja toita, nii et ta on rahul su pakkumisega 50% keskmisest palgast, kuna ta teab, et kusagile mujale niipea nagunii tööle ei saa.

Tibipostitus

Pärast eilset vihast vastasseisu oma emaga pühendusin naiselikule lohutusele ehk šoppamisele. Küllap sellepärast, et millegi uue ja ilusa omandamine tõstab pisut heaoluhormooni taset, mis vihastamise käigus kaotsi läinud. Saagiks sain ilmselt 60-ndatest või 50-ndate lõpust pärit käsitsiõmmeldud maani pitskleidi. Nude-toonis pitskangale sekundeerib tuvihall atlassvooder. Ma ei tea, kas ja kui palju ma seda kannan, aga tänapäevase õhukese polüesterpitsi ajastul on korraliku naturaalsest materjalist pitsi puudutamine selge õnnistus. Rääkimata sellest, et tänapäeval ei raatsi suurt keegi atlassi voodriks kasutada, läheb ikka käiku sünteetiline voodripolüester. Ehedad rasked materjalid ja õmbluste hoolikus on osa selle kleidi võlust, ülejäänud osa aga selge elegants. Lihtsalt siiras rõõm oli seda omandada.

Üldse on möödunud nädal olnud kaltsukaleidude poolest rikas, pühapäeval sain tumerohelisest küütlevast taftist maani printsesslõikelise seeliku. Üsna see, mida olen tükk aega jahtinud... Seljas kahiseb see kenasti ja toob meelde "Tuulest viidud" raamatu, kus Mammy igatses endale nii kanget taftalusseelikut, mis "kahiseks nii, et inglid taevas kuuleksid".

Aa, ja veel nädal varem leidsin Taani märgi NoaNoa tehtud Hiina mõjutustega kuld-musta draakonimustriga sügismantli. Suurus S, aga mulle siiski veidi suur. Kaalun, kas lasta ümber teha või maha müüa.

Aga soovinimekirjas on endiselt Belgia moekunstniku Ann Demeulemeesteri 2008 aasta sügiskollektsiooni kolmiknööritavad saapad... Kuidagi erakordselt badass või morbiidse olemisega saapapaar. Originaalhind - ca 18 000 krooni - teeb nad mõistagi kättesaamatuks ja ka järelturg on üleküllastunud nõudmisest, mitte pakkumisest. Loomulikult on lihtsat, aga nutikat disaini kopeeritud, kuid ka odavaimate koopiate hind jääb Eesti rahas 4-5000 krooni kanti. Küsimus selles, kas on mõtet koopia (ja mitte alati õnnestunud koopia) eest seda raha välja käia.

Demeulemeesterid on üks asi, aga teine hoopis see, et Eestist on igal juhul raske leida ilusaid ja samal ajal praktilisi saapaid. Suurema osa talvekuudest ja enamuses asulaist on meil tänavad libedad ja kaetud mingi plögaga. Fakt. Poed müüvad endiselt talvejalanõude pähe naistele 2/3 osas 9cm kontsaga litsisaapaid ja 1/3 osas ebamäärase vormiga praktilisi ja sportliku joonega saapaid. Esimesed on jää ja plögaga ebamugavad rohkem kui mõnesaja meetri kõndimiseks, aga samas ei sobi ka auto juhtimiseks. Et siis mis laadi liikumiseks ma neid pruukima peaks? Teist tüüpi saapad sobivad nii läbi lumelödi kui ka üle jää kappamiseks, aga neid on suhteliselt võimatu sobitada mistahes muud tüüpi rõivaga kui teksased ja jope.

Aga noh, mida ma virisen. Keskmise Eesti naise univorm talvel tundubki tänavapildi põhjal olema teksad, puusa kõige laiemal kohal peatuv ja vöökohta ignoreeriv jope ning ebamäärase kujuga pehmed saapanässakad. Aga mis sa hing ikka ära teed, kui midagi etemat ei müüda. Mõistagi on ka püüdlikke, kes balansseerivad üle jäälaikude oma platvormiga tikk-kontstel. Enamasti on nende vaprate näol tegu tibide või venelannadega. Aga on ju olemas ka talvejalavarju kesktee! Ausalt! Olen ise mõnes netipoes näinud ilusat, naiselikku, ja samas käidavat saabast.

Samas muidugi ei saa kiva üksnes Eesti jalanõukaupmeeste kapsaaeda pilduda, rõivakauplused on samasugused. Talumatult halva kvaliteediga, üheülbalised ja kaugelt ülehinnatud toodetega rõivaketid prevaleerivad võimsalt. Ma saan aru, et kiir-ja noortemoodi ei tasu toota aastakümnetepikkuseks kandmiseks, aga hind peab ka olema vastav. Hispaaniast ja mujalt Euroopast pärit poeketid toovad meile sisse tooted, mille hind on seal näiteks sajandik keskmisest palgast. Eestisse toodult konverteeritakse näiteks kehvast puuvilla-akrüüli segu kardigani hind meie valuutasse arvestamata elatustaset ja saadakse tulemuseks, et hind on kümnendik palgast. Kuna aga seda teevad kõik ketid üsna üksmeelselt, siis rahvas ei kobise ja paljud ei anna endale aru, KUI kallid meil tegelikult riided on. Eesti enda tootjate puhul on hind mõistagi sama või kõrgem, sest eksole, tööjõud ju siit. Aga sellal kui meie tootjatel on vähemasti minu silmis kohati pakkuda märksa meeldivamat disaini, siis on kvaliteet ikkagi sageli allapoole arvestust. Ma hindan väga kõrgelt Montoni disaini, aga üsna sageli tahavad nende esemed parandamist juba mõni päev pärast ostu. Kas seelikuõmblusele sentimeetri asemel vaid viiemillimeetrise õmblusvaru jätmine ikka annab märkimisväärse kokkuhoiu? Või kui palju muudaks toote hinda, kui kõige odavama tõmblukutüübi asemel kasutataks kallimat - sellist, mis pärast esimest pesu ei lokiks?

Igal juhul on minu arvates - ja minu stiili arvestades - mõistlikum hankida oma riided kaltsukast. Kui ese on juba sinna jõudnud suhteliselt heas korras, siis on loota, et ta näeb ka pärast esimest pesu minu omanduses üsna samasugune välja. Pluss see, et arvestades praeguse moe jõledusi on ilma kaltsukates ja õmbleja manu käimata üsna võimatu naiselik välja näha.

Sest noh, retuusid-skinnyjeansid-pikad trükipiltidega maikad istuvad hästi ainult pulkpeenikeste naiste seljas ja IMHO ei kaunista ka neid. Aga vähe kopsakama tagumendi ja ümaramate reitega naisisendi selga ei tohiks ühtegi neist esemetest küll lubada. Aga naised ei saa sellest aru. Ma ei tea miks. Kas tõesti ei hakka peeglisse vaadates halb, kui nähakse, kuidas retuusid või jegginsid toovad esile lodeva tagumiku, jämedad põlved ja Kalevipoja pruudi väärsed reied? Ei taipa. Aga noh, las olla. Ongi tänaval lõbusam ringi vaadata. :)

THE UNITED STATES MARINE CORPS 235th BIRTHDAY

eile sai sis sellisel üritusel käidud.

se pilet, mis 730 krooni maksis, näeb välja selline

(ühelt ja teiselt poolt) siuke metallist (mai tea, miuksest) žetoon.

täitsa siuke omamoodi üritus oli. kerge videoklipp, alustus-tseremoonia, pidulik koogi-lõikus, korralikum toitumine ja napsid-tantsud.

lauale oli pandud 1 punane ja 1 valge vein, et korralikumat jooki pidi ise ostma...loomulikult vastava hinnaga :P (75.-/4cl Jack Daniels jne). ka toit oli üsna ameerikalik. miisule se medium done liha meeldis, mina lasin üle küpsetada, kuni well done tuluke põlema läks. aga hiljem liha maitstes tundus endiselt meedium olevat...ja miisu oma nägi välja nagu toores liha, mis on mõlemilt poolt pannil üles soojendatud. aga noh, talle meeldis.
seeeest meeldisid mulle ribid. ned olid omapärases magusas marinaadis olnud ja ikka korralikult läbi grillitud. mulle meeldis, miisule mitte ;D

magusa poolest oli vaniilje toorjuustukook (cheese-cake) ja šokolaadikook kreekapähklitega. aa, mingi õunakook (keediselaadne) oli samuti, aga seda näppida ei viitsind.

igatahes õhtul hilja kojujõudes oli kõht taas tühi :P aga üldiselt võis üritusega rahule jääda, kuna eesti seltskond oli huvitav (palju tuttavaid: poliitikuid, haavatuid, isiklikke [nt: pets mõigust (Jana sõber)]) ja sai muhedat juttu puhuda. võib teinekordki teha.


proost

Äkkrünnak

täna hommikul tegi Karu äkkrünnaku. tundsin, et midagi on valesti. valmistusin alla minema, teisele korrusele, hügieeni tegema (hambahari koos pastaga ja rätik käes), kui mõistsin, et karu tuleb varem peale. tuiskasin galopeerides enda korrusel asuvale Laskepositsioonile ja hakkaski pihta. karu õnnetuseks oli tema rünnaku ees sügav vesine ala, nisis tänu minu pingutustele õnnestus mul ta uputada.
üllatas mind, va raibe, aga jagu sain ;P

ning sis jätkasin rutiinse hügieeniga ;D


proosit

PS: KSP-58 eksam viiele tehtud, nüd kusti (CG) kallale.

Tädihoiatus, Mack BBQ ja liibuv roostetorik

Jälle üksi. Kurb, aga efektiivne seisund. Kui Ott kodus on, siis me sisustame üldiselt aja teineteisele silmavaatamisega, sekka söögitegemist (peamiselt mina) ja telekavaatamist (peamiselt Ott). Nüüd, selle esimese nädalaga, mil Ott jälle ära oli, olen ma jõudnud seelikut õmmelda, raamaturiiuli kokku panna ja lugeda läbi kaks raamatut. Win! Aga kurb on ikkagi. :)

Memme majja üksi minek tundub endiselt raske, päeva ajal on okei, aga ma ei taha sinna üksi ööseks jääda. Kardan, et just hilisõhtul tekib see tunne, et tohoh, kus see memm siis on, et tema susside tatsamist ei kosta ja köögist hilisõhtuse teejoomise kolinat. Kuigi ma tegelikult tean, et ta on ju haiglas ja sussisahinat ei saagi kosta. Mõned majad on oma inimestega nii seotud. Kui ma seal Otiga koos olen, on okei. Siis on maja lihtsalt elus.

Nüüd, kus memmel tervis parem, viitsin jälle rohkem pulmadele mõelda. Täna kargas registreerimisõhtusöögi mõttena Urmase abil pähe, et miks mitte teha Babybackis või Mack BBQ's? Garanteeritult hea toit, mõnus ümbruskond ja hea teenindus. Hinnad ka kõige hullemad pole. Okei, see on äärmiselt ebatraditsiooniline koht pulmasöögiks, aga mida on meie registreerimises üldse traditsioonilist?! Mina mustas, Ott kaitseväe vormis, sõrmuseid pole, süntesaatorimängijal seome ka ilmselt käed selja taha. Siis sobiks Macki rikkalik ameerika toit kah asja juurde.

Hmm, ja pealegi näeme ka välimuselt ilmselt oma kaadriga väga veider välja, sest mu vanaema tuleb rahvariides, ema mees ilmselt kougib kapist välja oma pudelrohelise ülikonna aastast 1975 ja issand üksi teab, mis mu ema selga panna otsustab. Tsirkus Barcelona. :) Suguvõsa on mul veider.

.......

Rootsi blogisid lugedes sattusin täna veiderarmsate sõnade peale: plutt ja tantvarning. Plutt on siis umbes nagu eestikeelne klutt, aga erinevalt Eesti variandist sobib kasutada ka naissoost jõmpsika kohta. Ja tantvarning on otsetõlkes tädihoiatus. :) Ehk siis tantvarning on naisterahva elus see hetk, kus ta avastab, et kogub mingeid a la Rimi kleepse ja ka tõepoolest kasutab neid.

.......
Hommikul sain teada, et olemas on seen nimega "liibuv roostetorik". Ma ei suutnud jätta oma teadmisi Hetliniga jagamata.

mina: "Kuule, kas sa tead, mis on liibuv roostetorik?"
H: "No vast strippar Marco mõni riideese...?"
mina: "Miks sa nii arvad?"
H: "Noh, tal ju see lõuaimplantaat logiseb, pole ime, kui ta ka kuskilt roostetaks..."

esimene nädal seljatatud

selle nädala raskuspunkt oli sis rootsi automaat AK-4. sittagi se ni keeruline relv on. esmapilgul keeruline vaid, kuna polnud näppinud varem. nimelt erineb selle töömehhanism Galil-ist täielikult (mis on iseenesest suht sama mis Kalašnikovil). kui galilli võin silmad kinni lahti võtta-kokku panna, sis AK-4 juba nii lihtne pole. arvestades, et viimase lukk ise käib 4-ks jupiks lahti, sis kinni silmi seda kokku panna oleks kaunis keeruline (lahti võtta oleks pohlad), aga harjutatav tegelikult. eks vilumuse käigus õnnestuks kõik...esialgu kõvatama ei hakka.

järgmise nädala raskuspunktiks on vast raskekuulipilduja KSP-58. ka seda pole ma varem ise näppinud. väidetavalt on sel rohkem paralleele MG-3'ga, kui galilil ak-4'ga. kui se tõele vastab, sis peaks õpe ladusamalt minema, kuna MG-3 on mulle lihtne nagu "kuke-kägu" (mida iganes see ka tegelt tähendab ;P).

nädala sees saime vel meditsiini, sõjatopograafiat, määrustikku...vist midagi vel, aga ei mäleta :P
meditsiin oli jube igav ja monotoonne mõttetuste mõttetus.
sõjatopo oli peamiselt meeldetuletus üksikute täpsustavate lisadega (minu jaoks sis, mitte kõigi).
ka määrustik oli peamiselt meenutus. lahkasime ja filosofeerisime erinevate käsu- ja distsiplinaarseaduste üle omandades tibake paremat selgust varasema kohta.

olen selle kursuse raames taas hommikuvõimlemisega tegelema hakanud. jooksu kül ei tee - mina kõnnin maja taha, teised jooksevad sinna ;P - , aga ülejäänud sirutused, venitused, verd ringiajavad liigutused teen kaasa. tagatipuks viskan ka 25 (teised ei viitsi), sis täitsa hea olla.

järgmise nädala lõpus ja uue alguses on minu kord õpilasvanema rollis olla. kuna meid on vaid 20, sis pole õnneks keeruline kontrolli omada. õnneks sab mu "vahetus" vahetult enne metsalaagrit läbi (metsas on juba keeruline vastutav olla).

aga elu on ilus. 6 nädalat veel ja sis kursus läbi ning mina miisuga abielus ;D


proosit

Lahingukool vol2

polegi midagi uut öelda. lahingkoolis asjad lõbusad. AK-4 ka endale selgeks tehtud, kuigi mitte keegi ei oska mulle selgust tuua, mida ükskiklasu tähistus "P" tähendab. kuna tegemist on rootsi relvaga, pöördusin miisu poole. käisin talle välja igast erinevad varjandid üksiklaskude kohta ning ta ei osanud ühtegi mõistlikku rootsikeelset väljendit leida, mis p tähega algab.

igatahes toimub homme test ja sis vaatab edasi, mis sab.
nojah, järgmine nädal kuulipildur KSP.


proosit

Lahingukool

eelmise nädala tipphetk oli, et N sain oma ratta lõpuks kätte. kuna lisavidinad olid odavamad, kui ma alul oodanud olin, sis täitsin summa maksimaalselt muude lisadega täites. kunagi panen pildi ka v-o üles, aga võin öelda, et juurde sai palju ja ratas näeb välja nagu saksa tank ;D...jube hirmus ja võimas mölakas (mulle meeldib).

eilsest paigutasin sis ennast võrru, meegomäele, lahingukooli. tänane esimene päev võeti lühemalt kokku (homme korralikum). nüd sis u. 8 nädalat koolitust sin kodust kaugel. koju san aint nädalavahetusteks (aga mitte tingimata alati). üritatakse õppetööga vist rohkem hirmutada, kui asi tegelt seda väärt - tunniplaani vaadates on maht tohutu, kuid jutud ja teadmised ütlevad, et hullu pole midagi.

täna ses mõttes sitt päev olnud, et ma jäin ennast toidule pannes hiljaks. nimelt, et täna väeosas süüa saada, oleksin pidanud ennast toidule panema juba möödunud N, aga meenus alles R. nisis sain tänase esimese eine alles peale "tunniplaani" kuskil 1600 tuuris...ja kohvi kah ;( aga edasine on juba parem. igaks juhuks ei käinud linnas ainult söömas, vaid ossin midagi head ka kaasa...ni igaks juhuks, kui kuperjaanovi toit peaks juhuslikult pask olema.

iseenesest on nõme taas miisust ni kaugel olla...no ei saa kohe rahulikult koos aega maha võtta ja lissalt teineteisele silma põrnitseda. nauditavad ajad on üürikesed ja sis peab taas emb-kumb meist kuskil kohustusi täitma. nüd sis taas minu kord igatsuse tekitamisel. aga okas, asjal on siiski ka positiivne pool - noorem veebli staatus.

enne õnnistust on tavaliselt alati pikk ja okkaline kannatusterada..."pea vastu, sõber".


proosit