päev 179

täna oli siis lõpuks mahti pakkida isikliku vara eelsaadetist. pidin usa poest lausa uue sõdurikasti ostma, et asjad kenasti mahutatud saaksid. nüüd on 2 kasti kenasti asju täis. sain kõik oma asjad pluss varustusest kah mõningad asjad, mida siin kindlalt enam ei kasuta. nojah...2 aiapaviljoni veel on, kuid need nii suured, et ei mahuks ühegi kasti ega koti sisse. need püüan kuidagi uue grupiga kokkuleppides kodu poole saata.

kuna asjade pakkimine võttis kole kaua aega, läksime päevitama alles kella kolmest. tundub, et väga agressiivselt enam päikest võtta polegi vaja...kätte on jõudnud etapp, kus piisab säilitamisest. võimalik, et alles jäänud aja vältelt tiba tumedamaks veel tõmbab, kuid iseenesest on juba piisav.

kurat, unustasin oma e-vidina kaasa võtta. mul sai ju Tasuja läbi ning vaja järgmist alustada. raamat on aga tööarvutis. laiskus on kah nii suur, et ei viitsi ainult raamatu pärast järel käia. tundub, et täna õhtul vaatan siis uinumiseks filmi.

jälle on net maas. veidral kombel siiski näitab, et telefoniühendus on veel alles, nisis tundub, et viga on siinpoolne. tõstsin korra toru ning ootasin tooni...ei tule. v-o siiski eesti poolt kraan kinni ning telefon pole sellest aru saanud...veider.

täna sauna ei viitsinud, käisin lihtsalt dushi all. kuidagi ei tulnud sauna isu. v-o mõtted segavad. kuna homme toimubki saarlaste poolt eelsaadetise ülevaatus, paneb fakti ette mure mõne teise asja saatmise koha pealt. mul on iseenesest paar asja, mis eestis keelatud pole, kuid saarlaste totakas protokoll taunib saatmist. loodan homme kuidagi kavalusega need asjad sisse susata peale ülevaatust, aga 100% õnnestumist garanteerida ei saa.

papsil täna sünnipäeva, otsustasin ka talle miskit saata. võtsin taaskord lahti Lillepood.ee.  esmese hooga tõstsin ostukorvi viski Black Label, siis suure punase roosi ja siis valisin kaardi. tükk aega põrnitsesin kaarte nagu totakas, kuni turgatas pähe väheke krutskit keerata. otsisin...ja olemas. kaastundekaart...muig. sisse keevitasin veel teksti:

"Sügav kaastunne aasta lisandumise puhul.

PS: kui ema lõhnade pärast nägusi tegema hakkab, anna lill talle."

minu arust sai tätsa lõbus komplektike.


proosit

päev 171

tegelesime hommikul veel pakkide sildistamisega, kinni tõmbamisega ja ladustamisega. noh...tegelikult läks sellega lausa lõunani, kuid seekord rahulikus tempos. kuna mul sai 1 konteiner täiesti tühjaks, ladustasime suure osa sinna.

peale lõunat tegelesin veel paberimajandusega ning pidasin sidet eestiga. kuskil peale kolme hakkasin alles tundma, et on taastunud endine rahulikum tempo. ei mingit kiiret rapsimist...rahulikult mõelda ja teha.

jõudis täna kohale, et alla 4 nädala mul siin veel jäänud. hakkabki otsa lõppema se pull siin. tagasi vaadates polnudki se aeg nii pikk. päevad liikusid arvestatava kiirusega, nädalad kadusid alt märkamatult. eks tõenäoliselt hakkab viimane nädal-2 venima, kuid hetkel on veel täiesti normaalne ning oma mõtteid koju minekuga üldse ei vaeva.

kuna homme lahkuvad me arstid, siis täna tegid nad selle kohaselt peo. toodi hunnik pitsasid, õlut, krõpsu. valmistati suitsukana ning veise grilli medium rare. mõni tükk oli minu jaoks liiga toores, kuid mõni teine kergelt roosakas oli tänu varasemale marinaadile väga hea. arste käis järk-järgult ära saatmas terve haigla ning kokad said kiitust nii saarlastelt kui ka amidelt. aitasin ka ossil looma küpsetamise juures. mees oli kuidagi nii üksi seal, nisis otsustasin seltskonda pakkuda. kui juba juures olin, pakkisin ühtlasi ka värskelt grilli pealt tõstetud liha fooliumisse, et sedasi veidi edasi küpseks ning soojas püsiks. väike pitsa, gill, salat ja õle. pärast ka tükike kooki koos jäätisega ning naba taga taas hea olla.


proosit

päev 167

magasin täna hästi, olin hommikul täitsa puhanud. saabusin alale ja peatselt tehti ka nädalane koosolek. suht samad jutud, mis eelmisel korral. peale seda koristasin ning juba lõunale.

päeval vajasin korra miinipildujate abi, et määratleda nende relvade kooslus. selle peale hakkas ülem kohe kõvatama, et ma olen ned juba vastu võtnud ja nüüd pole enam midagi. kurat, siuke suhtumine. kui meilt midagi tarvis, siis on küll, et "mis mõttes kohe ei saa", aga vajad ise abi, "pole minu probleem". selgitasin, et mul polegi vaja midagi tema kraesse ajada, vaid lihtsalt selgusele jõuda, mis seisus on komplektsus, et eestis kohe teada, kas seda või teist vaja lisada. siis mees mehmenes ning lubas hiljem abistada. täitsa persses...mind ajas selline suhtumine üsna kurjaks. seni oli se mees mulle üsna okei tundunud, kuid nüüd tõmbas küll miinustesse. siuke asi jääb ju meelde ning tulevikus tal minult taas miskit tarvis, tõmban kohe vee peale..."mul ei ole, ega saagi". munn...

õhtusöögil istusin juhuslikult ühe tõlgiga samas lauas. vahetasime paar sõna...tundus normaalne tüüp. avastasin ennast mõtlemas tumedanahaliste peale. meenus, et saarlase on üldjuhul ülbed munnid...kaasa arvatud viimane prügila neeger. paar päeva tagasi minuga lõunalauas olnud tumedanahaline ami oli väga okei. ja siis realiseerisingi - briti omale mõeldes nimetasin teda lolliks neegriks, usa omale aga normaalseks kutiks. tumeda amiga suheldes ei tule pähegi teda kuidagi neegriks nimetada, saarlase puhul on aga esimene asi. tegin järelduse - öelda neeger pole tõepoolest rassistlik, se näitab pigem harituse taset. nisis neeger on loll mustanahaline, tume on normaalne tüüp.

ajasin päeval nse ülemal pead ning õhtul ka major-doktoril. olen nii paljudel ja korduvalt pead püganud, et peaksin küll selle eest mingi tänukirja või medali saama...muig.


proosit

päev 127

hommiku alustuseks väljastasin kahele politseinikule komplekti relvi. kuna neid ka tarvis kohe testida ja sisse lasta, siis põrutasid koos mõningaga tiiru. ise käisin hoopis teisel alal särtsuga moona konteinereid üleandmiseks ettevalmistamas. mingi aeg saabus popi ja siis hakkasime hoopis kasti-masinat madratsitega kormama.

käisin lõunal ära ning jäin peale seda sauna ees hannese ja doktoriga lobisema. mingi hetke pärast tuli vallatu mote minna hoopis usa alale kohvikusse. nemad võtsid endale mingi shokolaadi ja pipargoogi smootie, mina aga karamelli frappe...päris hea oli. tarbisime jooke ning lobisesime veel. hannes sai seal ka oma tahvliga wifis uudiseid lugeda. luges meile ette arenguid ukraina kriisist. jäi praegu mulje, et putin üritab maailmale ennast näidata ukraina vabastajana. ei tea, kas on lolle palju, kes sellist jama usuvad. ehe tunne on, et putin üritab oma karjääri jooksul veel nõukogude liitu taastada. mnjah...ambitsioonikas mees. lendab ju kurgedega, maadleb karudega...mida veel.

tulime tagasi ning arutasime veel ilusamaid ja parimaid nais- ning meesnäitlejaid kodumaalt ja võõrsilt. mina tunnistasin, et eriti eesti näitlejaid ei tunnegi, kuna etendusi ja filme kodumaalt vaatan vähe ning isegi nendest, mida vaadanud olen, mul eriti nimed meeles pole. eesti meesnäitlejatest oskasin ma parimaks välja tuua tõnu kark'i. naistest ei teadnud ühtegi. aint seda, et heidi purga võiks näitleja olla, kuna ta on ilus ning tal võiks näitlemine hästi välja tulla. välismaiseid oli aga lihtne välja tuua. neid siiski nii palju, et ei hakka siin üles lugemagi.

proosit

päev 126

magasin täna pikalt. peale ärkamist käisin põiel ning laskusin uuesti voodisse. ei viitsinud kohe tegudele minna ja vaatasin hoopis mugavuses ühe filmi ära. alustasin tegelt juba õhtul, kuid uni sundis pausi panema.
umbes 1130 läksin lõunale ja peale seda alale. üsna rahulik päev täna. suurt asjalikku peale iganädalast raportit ei teinudki. muretseda pole vaja, kuna nädala alguses alustan taas rohke rabelemisega. KV juhataja saabumiseks tegeletakse hetkel räige korrastamisega. ei mõista küll miks. kui juhataja saabub ja näeb, et platsid tühjad ning meestel ei paista midagi teha olevat, leitakse kindlasti mingi lollus, millega tegelema hakkama peame. minu arust peaks alati väike segadus olema, et oleks tööd näha. praegu aga rabeleme nahast välja, et jummala pärast poleks silme ees ühtegi häirivat elementi. paraku pole aga minu teha ega öelda, kui palju korraga vaja teha, vaid kuuletuda...nõme. töö võiks ju jätkuda normaalses rütmis, mitte närviliselt tõmmeldes.

interneedus on endiselt aeglane. lausa nii aeglane, et mina oma arvutist postkaste avada ei saa ning muu netis kolamine samuti mokas. ka telefonid on endiselt maas. kummalisel kombel nii palju siiski netti on, et FB sõnumites suhelda. chat'i jaoks liiga aeglane ja see suletud, kuid nö. kirjavahetus toimib.

peale õhtusööki olin pikalt sauna ees meestega lobisemas. hannes rääkis taas toredaid lugusid ning oli muidu muhe olemine. kontingendi ülem printis mingi posu viimase aja ukraina uudistest kah välja. ju tal sis samuti parem neti ühendus, nisis saime ka ennast toimuvaga kurssi viia. asjaolu, et eesti huvi ilmutab, tekitas mõtte, kas aafrika tripp peaks hoopis ukrainasse minema.

vaatasin õhtul veel särtsu ja popiga filmi - final destination 5. eile vaatasime kolmandat osa, rohkem neil pole. kuigi olin seda filmi varem näinud, avastasin oma üllatuseks, et viienda osa lõpust näitas just esimese osa ajendit. samas kolmandas osas olid esimese osa sündmused siiski ajalugu. peaks kord kõik järjest ära vaatama.

proosit

päev 83

imelik...see suur igatsus koju minna on kuidagi üle läinud. mitte, et mul ei meeldiks omastega kodus kohtuda ning rutiinist puhata, kuid lihtsalt siuke kripeldav isu on üle läinud. kuidagi täitsa siuke apaatne ja täiesti pohhuistlik tunne...minna või mitte minna, savi. eilsest märkasin, et loetud päevade pärast koju ning ma ei loegi minuteid. v-o on muidugi asi ka selles, et suhtlen kodustega väga vähe. peamiselt olen ise ühendust võtnud, vastupidi vähe. viimasel ajal (päevadel) on rohkem tegemist olnud ning ise nii aktiivselt enam ühendust ei võta, aga kuna ka minuga ei võeta, siis olengi nagu omadest ära lõigatud. heh...siuke tunne, nagu oleks ilma sidevahenditeta üksikul saarel.

üllataval kombel helistas miisu peale eelnevat mõttekäiku. arvete hämming. eks sellele lisaks sai ka teineteist kurssi viidud arengutega.

täna käisid taas amid külas. neil oli mingi oma inventuur veel pooleli, vist said nüüd ühele poole. selgus, et kutt, kes üle andis, oli juba pikemalt tahtnud minu proteesi mudelit näha, kuid oli peljanud pärida. mainis seda minu ülemale ning tema juba teadis, et ma siukest asja ei häbene ega...igatahes no problem. sikutasin vasaku sääre ülesse ja BÄM. kuna nad muidugi seda saksa mudelit polnud näinud, siis imetlesid pikalt. muidugi kõige rohkem meeldis neile pealuudega "kaunistatud" hülss...näeb lihtsalt vinge välja. ka temal on lähitutvuses sõdureid kes jäsemest või paarist ilma jäänud, nii siis muljetasime pisut.

mai teagi kuidas, aga kuidagi jõudis me kolme (k.a. ülem) vestlus suhte pettused argumentideni - mis on petmine ja mitte. esiteks püüdsime üheselt selgusele jõuda, mis on petmine ja mis mitte naise vaatenurgast, ning mis mehe vaatenurgast. seejärel püüdsime ka kultuurilisi erinevusi oma "koefitsendiga" sisse arvestada. argumente oli palju, aga mehe vaatenurgast said meil sellised erinevused:

• eestlane - mees petab vaid siis, kui ta annab võõral naisele peale oma ihu ka vaimu
• ameeriklane - mees petab vaid siis, kui ta juba abielus on

võta nüüd kinni, kumb õigem või valem on. selles olime muidugi kõik ühel nõul, et naise jaoks on mehe petmine juba siis, kui ta kasvõi mõtleb teise naise pihta flirtida. krt, seda me ei arutanudki, mis on naise enda jaoks võõra mehega petmine. aga saime siiski paika selle, kui mehe tüdruk petab teda oma sõbraga - esimese hooga antakse sõbrale vastu hambaid ning tüdruk sõimatakse läbi. edasiselt jäetakse tüdruk kus see ja teine, aga tüübiga saadakse vähem kui kuu aja pärast juba kuskil kõrtsus kokku ning peatselt peale paari kannu õlut on nad taas sõbrad ja asi unustatud. mehed kord juba on sellised, kes lepivad kergelt ning hoiavad kokku. naised on oma loomu poolest suuremad maod, kes ei hammusta vaid mehi, vaid ka liigikaaslasi.
selle kohta oli isegi mingi moraali lugu kunagi:

• mees ei saabu ööseks koju. naine kahtlustab halvimat ning helistab kõik mehe sõbrad läbi. üksteise järel kõik sõbrad kinnitavad, et kutt oli terve öö just tema juures.
• naine ei saabu ööseks koju. mees kahtlustab halvimat ning helistab kõik naise sõbrannad läbi. üksteise järel kõik sõbrannad kinnitavad, et ei tea naise tegemistest ja käikudest midagi.

...tehke omad järeldused.

amide lahkudes kohendasin taas oma  mohikaanlast. v-o oleks võinud ka kannatada kuni vahetult enne ärasõitu, aga selleks hetkeks oleks juba kole olnud. tuleval korral kergem.

enne õhtut otsustasin, et majanduspäeva raames võiks natuke ka relvastusega majandada. nii siis otsustasin pikemat aega täis olnud salved ümber laadida...anda võimalus vedrule puhata. kui olin kõik tühjaks laadinud, oli kell juba õhtusöök. peale seda ei viitsinud uutesse salvedesse padruneid lapata...homme. küll otsustasin nii, et valmisoleku salved laen vähem täis - 35 padruni asemel 30. selline seis aitab samuti laetud salvel kauem värskena püsida. kui teaks, et iga päev on lahing või et iga päev laen salved ümber (nagu vanasti jalaväes), siis laeksin muidugi 100%, kuid hetke lahendus tundub optimaalsem.

õhtul vaatasime särtsu ja popiga üht mödund aastala alanud uut sarja - Vikings. suht normaalne. esimesed paar-kolm osa tõmbasid sarja käima, ehk siis veidi aeglaselt. hooajas 9 osa, millest vist lausa 7 vaatasime eile kokku ära. kuna juba nii palju süvenetud on, siis tõenäoliselt vaatan ka tänavuaastal ilmuva 10-osalise teise hooaja ära. kuid ükski teine sari ei eruta mind nii palju, kui troonide mäng, mille 4-s hooaeg peaks alustama aprilli alguses.


proosit

päev 76

jeerum kui härmas kõik täna hommikul oli. mööda seda plastik matt-rada, mis majutustes ja ka teistes kohtades maapinna kanneteks kõndimiseks pandud, on üsna libe käia. ausaltöeldes kõnniksin praegu pigem kruusa või selle kõvaks külmunud savise pinna peal. vot see savine pind on küll praegu mõnusaks siledaks ja kõvaks betooniks muutunud. pikaldane vihm niisutas korralikumalt pinnase läbi, paar päeva sõtkuti seda pehmet savi, kuid nüüd on suht siledaks pinnaks kõikjal ära tambitud. muidugi, kui soojaks läheb, siis tallatakse taas pehmeks ja tolmuseks ära, nisis kauaks seda rõõmu pole.

peale majanduspäeva majandamist läksin särtsu ja popiga remondi meestele appi. kunas nad praegu kõigest kahekesi on, siis kulub maarjaks ära. mitte, et millegagi väga kiire oleks, kuid nad teevad erinevaid asju ning meil polnud targemat teha. nisis aitasime ühel remontnikul soomukile uued kaitsevõrgud ümber panna.

lõuna veetsin koos hannesega. arutasime seal juures taas igast asju - miks on meil ühiskonnas nii palju pealiskaudseid inimesi, kuidas toimib afgaanis hierarhia ning perekonna eest hoolitsemine, õigussüsteemi erinevus siin ja kodus, matused ja kadunu mälestamise erinevused inimestel hauaplatsil ja tugipunktis (seal, kus kadunukesega ennast kõige lähedasemalt tunned), elu eesmärkide püstitamine ning hinnang tagantjärgi jnejne. terve portsu asju jõudsime läbi filosofeerida.

õhtul vaatasime särtsu ja popiga troonide mängu esimest hooaega. esimesed osad olime juba varem ära vaadanud, kuid nüüd otsustasime maratoni teha ning terve esimese hooaja lõpuni vaadata. kuigi mina olen näinud, on popi ja särtsu jaoks se uus. sedasi on päris hea vaadata. neile mõlemile sari meeldib ning nende näo pealt emotsioone jälgides on ka endal kuidagi asi nagu värskem. lõpetasime 0200 öösel. selle eest magasin hommikul rahulikult 1100ni välja.


proosit

päev 51

1,5 kuud juba möödas missi algusest. aeg on tegelikult suht kiirelt läinud. kuna pole palju igavaid päevi või momente, siis läheb. meil siin ütlus - päevad on meil pikad, aga nädalad lühikesed. ja nii ta ongi. enne, kui aru saad, on taas majanduspäev...puhkad veidi ning juba uus nädal jooksma.

hommik oli jube külm. rolli mängis ka õhtu, mil tõmbas hirmus tuuliseks ning taevas oli selge, nisis hommikul alale saabudes vaatasin sauna ees kraadiklaasi, mis näitas 1,5C. alla 5 kraadi pole sel ajal ükski hommik veel olnud. kolleeg ähvardas ilmateatega. nimelt peaks tuleval ööl temperatuur alla nulli langema...huh.

saabus hunnik nänni eestist ja kanadast. eestist kulumaterjal ning pakid omaksetelt, kanadast väliseestlaste laste kaardid ja muidu kingid. aa jah, eestist tulid saadetised ka tugikeskusest ning kas nüüd naiskodukaitsjatelt või kodutütardelt...igatahes suur kast villast kraami täis. vist avatakse jõuludele ligemal ajal.

jalavägi koos kahe meie mehega saabus täna opilt. neil oli isegi veidi põnevust olnud. autojuht sai just väljas põiel käidud, kui nende pihta tuli avati. tundus mingi snaiper olevat, kuna lasud olid üksikud, aga tugevad. automaadi või kuulipilduja poolest oleks pidevat nõelumist kuulnud, kuna neid lastakse ainult valangutega. leiti mitmeid lõhkekehasid. kuna demineerimine osutus keerukaks, lasti lihtsalt kõik õhku. õige, milleks aega raisata.

olin lõpuks sunnitud miisule mainima, et mul talle üllatus varuks. paraku saab ta selle kätte alles peale minu naasmist afgaani. rääkisin, kuna tundus ergutust vajavat...nüüd on ergas, kuni üllatuse kätte saab. esialgu lasen tal fantaseerida, et saab endale poni, millega hea linna vahel kosserdada.

alles õhtul tõmbas tiba soojemaks. seda ka ainult tuule arvelt, mis ära kadus. muidu oli terve päev jahe, nisis fliis oli kogu aeg seljas.

tellisin omale magneetiliste jalaotstega GorillaPod kolmjala fotoka jaoks. olin seda toodet kuskil aasta eest britis näinud ning juba siis sain aru, et tegemist on fantastilise tootega. siiatulles aga meeles ei olnud. mingi moment isegi meenus, kuid miski tuli vahele ning ununes taas. eile lõpuks meenus taas ning alustasin põhjalikku otsingut. neid on nii mitmeid erinevaid. isegi suurte kaamerate jaoks piisavalt tugevaid, et lausa 5kg raskust kinni hoida. minu oma on mõeldud hoidma raskust kuni 325g...kaamera kaalub kõigest 130g.


proosit

päev 34

majanduspäev - tegin saunas leiliruumi puhtaks.

peale lõunat lobisesin Võrnoga igast elu- ja reisikogemustest. tema jutte oli lahedam kuulata, kuna kutt on ikka reisinud. lõuna-aafrika vabariik ja namiibia pidavad ikka fantastiliselt ilusad ja puhtad kohad olema. ajas kerge isu peale minna sinna national geographic'ut tegema.

tuli BOBO (kolleeg võttis endale sellise hüüdnime) ja andis mulle mõista, et nüüd on aeg temal juukseid ajada. kuna oli varem juttu, et ma olen omajagu püganud, siis usaldas ta oma skalbi minu hoolde. tahtis sellist sonksi, nagu endale varem ajanud - küljed, kukal haljad ning pealaele sujuv üleminek.
seda vaatas pealt üks teine vanem kolleeg. arvas, et sünnipäeva puhul võiks ka tema soeng korralikum olla. nojah, võtsin siis ette. kuna tal juba paras parukas peas, siis võttis pügamine ikka oma aja...aga ikka kiirem, kui juuksuris. tal nii lühikeseks ei lõigandki. kuna mees on nüüd väärikas 40, siis jätsin ka kuklasse ja külgedele väheke karvu.
näinud mind kahte mees pügamas arvas kolmas, et laseks siis endalgi kukalt ja külgesid kärpida. no persse, mul on siin mingi salong v. aga heakene küll...omad poisid, mis ma ikka. võtsin ka selle käsile. ainus naisterahvas meie üksuses käis kah kriitilise pilguga poisid üle ning avaldas tunnustust. kui kellegi sõna veel maksab, siis kindlasti tema oma. võin endale sertifikaadi välja printida.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

tagasiside sigariõhtule

nonii, käisin siis kolme sõbraga Chicagos ära. kohapeal proovisin sigareid Davidoff no.2 ja Cuesta Rey Centenario Aristocrat. esimene oli kuuba ja teine dominikaani vabariigi oma.
sigareid pahvides ja jack daniel'sit nautides oli kuttidega täitsa muhe ja lõbus lobisemine. paraku oli neist siiski 1 oma elemendist väljas ning tõenäoliselt meiega enam vastavas atmosfäris ei ühine ja teine jäi peale loetud tunde nii vindiseks, et oli sunnitud koju minema.

kella aeg oligi tegelt selline, kuhu ka ise esialgu sihtisin. kuna aga viimase sõbraga polnud ma väga pikalt sedasi muhedalt suhelnud, otsustasime õhtut edasi veeta. et olukorda värskendada, läksime veel teise sigari baari nimega La Casa del Habano . seal müüdi ainult kuuba sigareid. eelnevas kohas müüdi kül sigareid mitmetest kohtadest, kuid üldine valik oli mitmeid kordi väiksem Habano laundžist. lasin ka see kord teenindajal pakkuda endale mahedama ja mitte liiga kuiva maitsega sigarit - Trinidad Robusto Extra. oli väga meeldiva maitsega. kui Davidoff oli väga pehme ning Cuesta Rey juba arusaadavald kargem, siis Trinidad oli midagi vahepealset.

koht ise oli kena ja hubane. kuigi pisike, oli sääl selline väga rahulik ja vaikne miljöö. Chicagos oli taaskord vastupidi. esialgsel saamumisel oli küll vaikne, kuid, mida tunnike edasi, seda rohkem rahvast ja lärmi. tõsi küll, hiljem lärm vaibus, kuid ise tahtsime stsenaariumi muuta.

kui nüüd endal õhtut perfektseks teha ja teada, et ka endal tuleb sõpru rohkem kohale (5-10), siis teeks oma valiku järgmiselt - sigar Habano'st ning edasi Chicagosse chillima.

igatahes oli lahe kogemus ja ootan juba järge.


kõigile soovitades,
proosit

positiivne eeskuju

täna leian sõbra blogidest ikka paljut, mida arutada.
nimelt mainis 1 kaas satanist, et sõitis 1  päev autoga mööda pikali tänaval maas vaevlevast meesterahvast. mõtles samal ajal, kas peatuda ning abistada. kuid nähes peeglist, et ka tagumised huvi üles ei näita, jättis sinna paika ja sõitis koju. hiljem seda teiste satakate vahel arutades tabas teda kõva kriitika laine.
"et oleksid ikka võinud abi pakkuda/.../mõtle, kui se oleksid olnud sina või su sõber, sis oleksid kül abi tahtnud/.../kutsunud vähemalt kiirabi või ment kohale" jnejne.
sedasi pommitati vaest meest igast nurgast.

mul oli mõte vähe teine - jah...oli kül vale käitumine, kuid kasta sellepärast nüd halb inimene on...kindlasti mitte.
inimesed ignoreerivad ümbrust pidevalt, tema ega keegi teine meist ei ole mingisugune erand. meile tambitakse kogu aeg, kuidas olla parem inimene ja kuidas õigem käituda oleks, kuid vaadakem tõele näkku - meil puudub positiivne eeskuju! tänapäeval ei mõju enam lause "elage mu sõnade järgi, mitte tegude"...se on kulunud. sellele vaatamata on su teod need, mis inimestele meelde jäävad ning eeskuju seavad.
kui inimestel puudub positiivne eeskuju (isa, õpetaja, suur vend...ükskõik kes), siis ei saagi ju oodata seda kõige õigemat käitumist. võib vaid loota, et keegi kunagi on se tublim, kes võtab initsiatiivi enda kätte ja hakkab ka tegutsema nii nagu peab...mitte ainult ei räägi sellest..!
kui oled tubli olnud, väga tore. kuid ära oota, et ülejäänud maailm kohe sinu sabas Ghandi'ks/Ema Theresa'ks hakkab..!


proosit

tasuta ühistransport

Täitsa pael. Isegi tunnustatud Eesti Ekspressis kiidetakse tulevat tasuta ühistransporti Tallinnas. Katse-eksperimendi tulemus ei anna kahe päevaga reaalset pilti ette…pigem minimaalselt kuu ajaga. Ning see kahepäevane küsitluse ja arvamuse protsess netis on paras farss. Ilmselge on, et asjad on taas juba varakult meie eest otsustatud.

Argumendid, et ühistransport on “roheline mõtteviis”, harvendab liiklust jne on tõesed. Kuid sellega ei arvestata, et ühistranspordi vahendid oleksid sel juhul ka reisijatest ummistunud, maantee ja transpordiameti eelarved tasuta sõitmisest tunduvalt väiksemad ja krt teab veel mis jama.

Hetkel räägib autode kasuks see, et ei pea seda koletut ilma bussist-trollist-trammist väljaspool taluma, nad ei sõltu transpordi aegadest ning isegi, kui tulevikus oleks näiteks buss inimesi täis pakitud, ei pea autojuhid muretsema taskuvarastele lihtsustatud harjumuste täitmise üle.

Kõige totram on see, et peale avalikku väljakuulutamist püsib see nõme määrus vähemalt 2 aastat. Vaadake kasvõi läbikukkunud paadimakset. Peale kehtestamist sai alles aasta möödudest määrata selle tühistamist, mis omakorda jõustub alles aasta möödudes.

Kui selline ehku-peale minek kehtestada, võiks olla see määratud ajutiselt…a’la kuni 6 kuud. Selle aja jooksul selgub juba, kui paljud asotsiaalid kasutavad ühistranspordi teenust mitteametliku varjupaigana, palju tõuseb vandalism ja taskuvargus sõidukites ning palju siis tegelikult autojuhte ühistranspordile üle liikunud on.

Kokkuvõttes ei kaotaks mina ühistranspordi sõidutasu…ma langetaks seda. See on tõepoolest ääretult kõrge hetkel, aga autosõit ja parkimine tuleb kokkuvõttes veelgi kallim. Kui langetada sõidupileti hinda 2-3x ning tõsta sõidukite tihedust nii umbes 1,5-2 korda, sõidaks kindlasti rohkem inimesi, madala sõidutasu tõttu oleks vähem “jäneseid” ja kokkuvõttes oleks endiselt vahendeid sõiduteed parandada, juhte palgata jne.

 
proosit
 
PS: kogemused näitavad, kui linn midagi tasuta annab, võtab ta selle kasumiga mujalt tagasi!!
PPS: VIIDE allikale.

..ära emotse, ainult SEKS!

mul on siuke tunne, et usas on viimastel aastatel popimaks muutunud avatud suhted...mis lõpuks siiski kanda kinnitavad või lagunevad. no ma vaatan sin britis iga õhtu ühe uuema filmi ära (vahel ka mõni vanem) ning oma üllatuseks märkasin, et viimase nädala jooksul neist 3 olid iseenesest sisuliselt samad - inimesed, kes väskelt tutvuvad või on juba sõbrad otsustavad hakata seksisõpradeks välistades absoluutselt igasugused tunded:

Love and Other Drugs (2010)
No Strings Attached (2011)
Friend with Benefits (2011)

nagu me isegi teame, täheldati ka nendes filmides, et selline FUN just kaua kesta ei saa, sest vähemalt kas ühel või teisel või lausa mõlemil poolel tekivad lõpuks mingid tunded. kuigi päris elus on tõenäolisem olukorra lõpetamine ja sõpruse lagunemine, sis nendes filmides käsitleti loomulikult õnnelikku lõppu - tekkisid vastastikune usaldus, tunded.

ma nagu ise kohe ei taibanud selle peale pikemalt isegi mõelda mitte...noh kuna se tegelt suht igapäevane teema (isegi kunagi nimodi olnud), kuid nüüd omekul turgatas pähe - kas usas on noored seksi nimel vabameelsemaks muutunud?
et paarissuhtes koos seksiga tekitavad tunnetemässud liiga palju tülinaid?
varem alustati kas sõpradena või kohtingutega nisama ning, kui tundus, et inimeste vahel on sädet, prooviti edasi, kuni kas tekkisid vastatikused tunded või sis mitte. vastavalt sellele sis kas kokku või lahku.
nüüd otsustatakse, et teeme ainult seksi, tundeid ei ole ja lissalt naudime, onju.

tegelt eluterve suhtumine, kuna kaitstud vahekord on kasulik füüsisele ja vaimsele tervisele. aga, kas nood noored tõepoolest sis leiavad, et on saanud varasemalt nii valusalt kõrvetada või on emotsionaalselt nii tuimad, et arvavad ennast ka pensionipõlves üksikuna samuti häppi olevat? või on se siiski ainult planeeritud periood elus stiilis tahan palju erinevaid kogemusi või mul emotsemiseks aega pole?


proosit

PS: filmid on ise lõbusad ja armsate lõppudega.

miss vs modell

nägin reporteri kordusest missindusest midagist - kui palju on keegi loomulik ning palju keegi ennast täiustab. tõde on, et ainult vähesed on nisama ilusad väliselt kui ka siseselt. kel seda sisemist vajaka, õpib - võtab erinevaid koolitusi: käimine, kõnelemine, tantsimine...ohh johhaidii mida veel, kui palju. ning on ka selliseid, kes parandavad ka oma välist ilu kas sis ekstreem-kosmeetiliselt või suisa kirurgiliselt.

pani mõtlema, et ega modellidelt ju tegelikult eriti vähemat ei nõutagi, aga mis siis on nende vahe. saate sisu järgi jäi mulje, et miss on naine (tüdruk), kes sisuliselt on miss eluks ajaks. käibki ühelt konkursilt teisele pidevalt kaunistades oma välimusega kalleid autosid, jahte, kasiinosid, rikkureid, pidutsemas, lipitsemas kohtunike ees jnejne...aga seda teevad ju ka enamus modelle...no vähemalt tundub nii. misside elu-point on lissalt saavutada maksimaalselt kõrgeid tiitleid ning modellidel maksimaalselt edukas foto- ja cat-walk'i karjäär. hmm...nagu endiselt suurt vahet pole.

ka täheldati, et mitmed ex-missid topivad lausa oma beebid (no ütleme, et umbes aastased) taolistele võistlustele ning kasvatavad lapse sellises vaimus üles.
samas on teada ju, et ka tavalised lapsed alustavad oma reklaam-modellindusega juba 3-4 aastaselt.

offtopic: no kohe mitte ei mõista "Elu veinimõisas" saate pointi - 1 mängib klaverit, 2-ne laulab ning ülejäänud lakuvad veini. no milleks siukest sitta eetrisse..?

ka korraldatakse missis ja missis senior iludusvõistlusi...samas pole välistatud ka nisama kenal penskaril ANTTILA kataloogi kaanel modelleerida.
nõutakse ka kõrgemaid teadmisi ja laiemat silmaringi missidelt ning selle kõrval väidetakse juba aastaid, et ka modellid pole tavapärased puupead, vaid siiski haritud naised.

mis on sis nende kahe "elukutse" vahe..?


..proosit..!?

SUSPENSION Tapperis

 vaata lisaks näoraamatust

täna toimus sis siuke väike ürr. mina rippusin ja miisu pildistas.
esialgu, kui kohale jõudsime, oli närv päris suur, kuid peale esimest kahte "esinejat" olin juba rahunenud...vaat, et isegi kärsitu "millal mina juba saan".

konkse kinnitama hakati vasakult. esimesed 2 olid ok (nagu süst), teised 2 juba valusamad (nagu kanüül). oletan, et viimased riivasid närvi või midagi.

rippesse tirimine võttis juba südame puperdama. sitt oli see, et nii aeglaselt, nagu ma ka asja võtsin, läksin ikkagi vist tiba vara üles. oleksin pidanud mõtlema konksukinnitaja sõnade peale - kui ta neid selga lisas, mainis, et mul tugev paks nahk...järeldus - ei anna kergelt venima. igatahes peale minuti rippumist olin sunnitud alla tulema, kuna paremast tiivast kuni parema õlavarreni andis mingi närv kõvasti tunda. alla saades võttis pea kergelt tuikama. istusin, tarbisin vedelikku ning otsustasin uuesti proovida.

teine katse juba parem. esiteks teadsin mida oodata ning mõningane nööride reguleerimine leevendas asjaolu. sedasi ma sis kiikusin seal kuskil 10min või umbes nii (v-o ka kauem...aeg ju relatiivne [pealegi kella keegi ei vaadanud]).
muidu oleks vast isegi kauem kiikunud ja poseerinud igast asenditest, kuid kuidagi igav hakkas. oleks kellegagi palli loopinud vm, sis oleks veel olnud, aga sitta kah...tulin alla.

esimene kontakt maaga oli veider - siuke tunne, nagu oleks 25kg-ne tsemendi kott selga pandud...no siuke raskus oli jalgadel mõneks mõmendiks. aga se möödus kiirelt ning kohe lauale. eemaldati konksud (krt, oleks pidanud mälestuseks küsima), puhastati haavad, plaastrid peale ning oligi kõik.
tänasin läbiviijaid, tegin viimased paar sõna sõprade-tuttavatega ning punnu.

kokkuvõtteks oli üritus tiba nõrk tegelt. osavõtjaid (loe: rippujaid) oli vähe (u.6tk v-o veel mõni), ajaplaneering puudus (polnud kindlaid rippumisaegu) ning muss tuli kah läpaka ühendusest.
mõistan muidugi, et masu ajal ei saanud kõik soovijad kohale tulla, aga järgmine kord üritaks siukest asja teha üritusel, kus esitletakse erinevaid tätokaid (inimesed + fotod), mõndasid v-o isegi tehakse kuskil nurkades (hea huvitav vaadata), seina ääres oleks mingi piercing'u boutique, kus saaks osta ja teha lasta, sis bänd mängib laval ning siis kõige selle tsentris toimub lae alla riputamine.
nagu ma mõistan, sis tegelikult on ka eestis midagi siukest varem olnud (2 aastat tagasi ja ka varasemalt), kuid sooviks ka praegu...või on sis tõepoolest masu ajal kõike seda kooskõla erinevate osade vahele raske saavutada.


proosit

ajuküps

miks nii palav on...hehhee, ma tean kül miks...olen selle jahedusega ni harjunud, et nüd ei suuda selle kuumalainega leppida. ning selle asemel, et rõdul ripptoolis chillides päikest nautida, peidan end pigem avatud rõduukse kõrval oleva kardina taha ning ahmin õhku.

miks on neegri filmid ni nõmedad ja paeluvad ühel ajal. nõmedad, kuna filmis puuduva valge näitlejaskonna tõttu väljendavad oma rassismi.
paeluvad, kuna endiselt on lahe kuulata humoorikat geto-slängi.
nimelt vaatan hetkel TV6-st filmi Baikerid, mille jooksul olen vist ainult 2 valget nägu näinud :PP

tiki-bum tiki-bum tshaka-laka-laa...se uus fizzi reklaam on jant.

meenus...tegin täna emt'i netipulga. toimet vel ei tea, kuna pole maale kriitilisse piirkonda vel jõund ning linnas katsetada pole vist pointi...sin peaks ju levima iga nurga peal. aga muidu on nüd 2 nädalat aega katsetada. kui jään rahuldamata (ei vaata maal youporn'i), san ilusti ilma kuludeta tagasi anda.

mustad räästapääsukesed on aktiviseerunud. jubedam siutsumine maja ümbruses. hara allveelaevade demagnetiseerimisbaasi hoonete lambi küljes olevatest pesadest paistis neid võsukesi juba loetud päevad tagasi olevat, aga siin mustakal tundub väikse hilinemisega se koorumine olevat. üllatav, et nad siiski linna rajoonis ni palju putukaid leiavad, et oma võsukesed ära toita...hmm.

krt, kas saan homme oma trimmerniiduki kätte või mitte. ammu juba oleks tahtnud selle hübriidiga möllata...loodame parimat.


proosit

Pistoleros

kah natuke sünnipäevakingist.
Tacticalshooting'us säärane pakett pluss mõned käsitulirelvad miinus automaadid.
enda lemmikuks kujunes Colt 1911 tüüpi püstol Lawman. mulle ned glockid ei meeldi kohe üldse - liiga palju plastikut. mõistan, et käepideme pehmendamiseks/mugavdamiseks võib puitu/plastikut veidike kasutada, aga kindlasti mitte relvakonstruktsiooniks. kui mul tukk käes, tahan, et seda ka tunda oleks. plastik mänguasjad mulle ei sobi, mis tuulega käest lendavad.
ja revolvrid nagu Dirty Harry (magnum) pole lissalt minu teema.

igatahes lahe kingitus oli. sain sellega meeletult hea ja suure ülevaate eri tüüpi käsitulirelvadest.
aitäh Miisu ;)


proosit

naised pükstes

miks leiavad naised üldiselt, et just püksid on se õige valik riietumiseks. v-o olen vanamoodne-traditsiooniline, aga mina eelistan naist siiski enamjaolt näha kleidis/seelikus + top (mingisugune). naistel kõlbab pükstes olla sama harva, kui meestel dressides. ainult üheks kindlaks otstarbeks.
tõepoolest mõistan, kui naine paneb jalga püksid, et minna seenele, maatöid tegema, väljas on kole külm ja ilma ei saa, vajadust nõudval olukorral ning haru-harva vahel ka siis, kui tõesti on tarvis vaheldust ning püksipaar tõepooleks ka ilus/seksikas/maitsekas välja näeb.

kleit ja seelik on ju elementaarsed naiselikkuse tunnused...miks peaksin mina oma kodus mingit pikkade juustega, mitterippuvate genitaalidega ja valesti asetsevate udaratega poisikest taluma.
läbi aastate enamik kogemusi mul sellised olid. nüüd siiski, mil olen leidnud selle ainsa ja õige, on ka naiselikkuse tunnus üheselt selge. miisul ma valdavalt ainult seelikuid ja kleite näengi. se on ikka haru-harva, kui ta teksad või muud vaba-aja püksid jalga tõmbab. põhjuseks enamasti mingi kindel praktiline vajadus pükste järgi või sis lissalt vaheldus (mis kestab parimal juhul päeva).

näitas mulle täna ühte linki, kus käsitletakse eksperimendi korras meeste eelistusi naiste riietumises. valdvavalt eelistab tüüpiline mees siiski oma naise seljas tõepoolest seelikut või kleiti näha...kui nüd naised ka lõppude-lõpuks seda mõistaksid.

eksperimendist loe pikemalt SIIT.


proosit

hüvasti suhtlusportaalid

jaa-jah, panin orkuti kinni (kui mõni vel pole mõistnud).
sellele eelnes palju - aastaid tagasi liitusin näoraamatuga (enne orkutit isegi). möödunud suvel avastasin enda jaoks, et kohal käin seal vaid 1-3x kvartalis ning sis aint uusi vastu võtmas või ignoreerimas...muud ma seal ei teinud, kuna enamus tutvusest tol ajal kohal polnud ning pakutavad rakendused polnud minu jaoks. neid ei saanud ka eemaldada silme alt kuidagi.

peale mõningasi kohanemis-üritusi aja jooksul otsustasin näoraamatust loobuda. irooniliselt otsustas kogu ülejäänud eesti rahvas hakata just sis paralleelselt samas mahus näoraamatus käima või suisa sinna üle minema. se oli nagu mingi pubekate populaarsus võistlus kõige moekama asjaga kaasa minna enda mõistust kasutamata. jah, kindlasti on indiviide, kellele FB tõesti sobib ja seda rohkem armastab, kui orkutit (või isegi twitterit [viimasest ei tea midagi ja ei huvita kah]), aga mulle oli orks just parajalt sobiv. paraku ridade hõrenemise tõttu polnud orksis teha enam suht midagi.

siit sis minu otsus orkutiga samuti lõpparve teha. põhjus ennast maailmale nähtavaks teha polnud seda profiili väärt. kui kommunikatsion seal puudub, pole seal enam midagi teha.

kui keegi peaks mingi ime poolest vajama kasvõi killukest infot minu kohta või kuidagi läbi ussi emmi kontakti võtta, sis google accounts lehel on mu LÜHIPROFIIL siiski olemas.


proosit