täna toimus sis siuke väike ürr. mina rippusin ja miisu pildistas.
esialgu, kui kohale jõudsime, oli närv päris suur, kuid peale esimest kahte "esinejat" olin juba rahunenud...vaat, et isegi kärsitu "millal mina juba saan".
konkse kinnitama hakati vasakult. esimesed 2 olid ok (nagu süst), teised 2 juba valusamad (nagu kanüül). oletan, et viimased riivasid närvi või midagi.
rippesse tirimine võttis juba südame puperdama. sitt oli see, et nii aeglaselt, nagu ma ka asja võtsin, läksin ikkagi vist tiba vara üles. oleksin pidanud mõtlema konksukinnitaja sõnade peale - kui ta neid selga lisas, mainis, et mul tugev paks nahk...järeldus - ei anna kergelt venima. igatahes peale minuti rippumist olin sunnitud alla tulema, kuna paremast tiivast kuni parema õlavarreni andis mingi närv kõvasti tunda. alla saades võttis pea kergelt tuikama. istusin, tarbisin vedelikku ning otsustasin uuesti proovida.
teine katse juba parem. esiteks teadsin mida oodata ning mõningane nööride reguleerimine leevendas asjaolu. sedasi ma sis kiikusin seal kuskil 10min või umbes nii (v-o ka kauem...aeg ju relatiivne [pealegi kella keegi ei vaadanud]).
muidu oleks vast isegi kauem kiikunud ja poseerinud igast asenditest, kuid kuidagi igav hakkas. oleks kellegagi palli loopinud vm, sis oleks veel olnud, aga sitta kah...tulin alla.
esimene kontakt maaga oli veider - siuke tunne, nagu oleks 25kg-ne tsemendi kott selga pandud...no siuke raskus oli jalgadel mõneks mõmendiks. aga se möödus kiirelt ning kohe lauale. eemaldati konksud (krt, oleks pidanud mälestuseks küsima), puhastati haavad, plaastrid peale ning oligi kõik.
tänasin läbiviijaid, tegin viimased paar sõna sõprade-tuttavatega ning punnu.
kokkuvõtteks oli üritus tiba nõrk tegelt. osavõtjaid (loe: rippujaid) oli vähe (u.6tk v-o veel mõni), ajaplaneering puudus (polnud kindlaid rippumisaegu) ning muss tuli kah läpaka ühendusest.
mõistan muidugi, et masu ajal ei saanud kõik soovijad kohale tulla, aga järgmine kord üritaks siukest asja teha üritusel, kus esitletakse erinevaid tätokaid (inimesed + fotod), mõndasid v-o isegi tehakse kuskil nurkades (hea huvitav vaadata), seina ääres oleks mingi piercing'u boutique, kus saaks osta ja teha lasta, sis bänd mängib laval ning siis kõige selle tsentris toimub lae alla riputamine.
nagu ma mõistan, sis tegelikult on ka eestis midagi siukest varem olnud (2 aastat tagasi ja ka varasemalt), kuid sooviks ka praegu...või on sis tõepoolest masu ajal kõike seda kooskõla erinevate osade vahele raske saavutada.
proosit
Kas mõni naine ka oli rippumas? Palju siis maksis, et nii vähe osalejaid oli? Ja, Ott, ära virise, äge ju ikkagi oli :)
ReplyDeleteJaa, naisi oli ka. Tükki kaks. Üks oli poosetaja ("ma pean selle tehtud saama, et ma paistaks Fb-s äge välja") ja teine oli tõeline nautleja. Kusjuures too tšikk oligi peale Oti ainus, kes seda tõeliselt nautis, ülejäänud olid seal kas endale midagi tõestamas või poosetamas ning ise surmani hirmu täis.
ReplyDeleteAa, hind oli 100 eurot, mis mõistagi on noortele alternatiivihuvilistele suht krõbe summa
ReplyDelete..jah...
ReplyDeletekus maailmas küll mina elan, kui taolise asja poosetamiseks tegemine tundub eriti loll ja madalalaubaline. Ma võin vaadata, kuidas teised end taolisel viisil üles lasevad riputada ja naudivad, kuid ise, nii poosetamise jaoks, ei teeks ma seda endale iial. Ja siinkohal julgen ma öelda "ei iial". Peab ikka vihane raha peale olema, et sott eurot niimoodi raisata. Ostnud siis parem edev kleit, kingapaar või püks.
ReplyDeleteOti puhul on taolise tegevuse nautimine arusaadav ja muljetavaldav. Kekkadiveide puhul naeruväärne.
Hetlin olen muidu :) Ma ei tea, mis värk nüüd selle kasutajanimega juhtus
ReplyDeletemuig...mõistan, et kiiver on heta oma ;)
ReplyDeleteeksma olin ka aint sellep. nõus soti rippumise alla panema, kuna ammu proovida tahtnud ning sääraseid üritusi kole harva toimub...paraku odavamalt hetkel ei leidu.