Kustmaalt inimene lõppeb?

Millal ei ole inimene enam inimene ja tema eest tuleb langetada tema eksistentsi muutvad otsused? Kusjuures, sel inimesel on säilinud võime ikkagi veel aru saada ja kurvastada.

Memm on järjest viletsam, aga elab veel endiselt üksi. Tõsi, selle hinnaga, et kui tal on mingi mure, siis ta helistab ja nõuab kellegi kohale. Minu, tavaliselt. Täna ta jälle helistas. Oli hirmus pabinas ja kurtis, et tal on laua peal mingi imelik ravimikarp ja ta ei tea, kas ja mida sealt võtta. Palus, et kas ma sõidaks sinna. Pakkusin, et ehk helistagu mu emale, kes elab oluliselt lähemal. Memm vastas, et ei saa, kuna nad just olid täna tülli läinud ja mu ema olevat teda sõimanud.

Selge see, et ma sõidan maale ja ajan selle asja korda.

Aga - mis edasi? Kas see, et memme ajab paanikasse laua peale pandud võõras ravimikarp, mis nõuab 35 kilomeetri kauguselt appitulekut, on piisav, et võtta temalt õigus elada oma kodus?

Aga see, et ta püüdis veekeetjas kohvi soojendada?
Aga see, et ta kallas kohvi ka lihakastmesse, põhjendusel, et kohvikann oli pliidi peal soojas, samas kui veekannu polnud käepärast? (Samas, kaste tuli ju sellest hoolimata hästi välja. Ja pealegi - kes ütleb, et kastme vedeldamiseks tuleb sinna just ilmltingimata vett panna. Miks ei võiks panna kena, kanget musta kohvi? Veini ju pannakse kastme sisse. Miks siis kohv tundub vale? Kust jookseb piir kulinaarse leidlikkuse ja jaburuse vahel? Ah?)

Mõned päevad on ta hämarolekus, kus justkui loogikat enam pole. Teistel päevadel on ta kraps ja keedab näiteks õunasuppi ise (ja ei vala sinna kohvi ega muud, mida ontlikud inimesed õunasupi sisse ei pane).

Millal siis öelda, et nüüd aitab - nüüd sa ei saa enam kodus üksi elada?
Veel enam - kellel on õigus seda öelda?

Ühest küljest peaks see justkui mina olema, sest aastate jooksul on kuidagi kujunenud, et mina kannan memme eest enamasti hoolt. Teisalt, seekord on küsimus ka selles, kuhu memm edasi läheb: kas ta saab näiteks linna üürikorteris hakkama, või vajaks pidevat järelvalvet?

Kui aga kisub sinna (ja ta kisub), et memm vajab pidevat järelevalvet, siis peaks ta mu pensionärist ema juurde või vanadekodusse kolima.

Emaga nad üksteist ei seedi, vanadekodu ei tahaks ju vaenlaselegi.

Kuidas oleks parem?

Mu ema isegi ei aruta seda teemat minuga, veel vähem, et ta väljendaks mingit otsust. Aga mina ei saa ju tema eest otsustada?

Lisaks veel süütunne, et ma ei koliks memme enda juurde. Mul on hirm (ja ma arvan, et mitte põhjendamatu), et surija meie juurde kolimine võiks hävitavalt mõjuda mu abielule. See, et tõotatud on olla koos nii heas kui halvas, oli Õnnepalees alatu mäng. Registreerija pidanuks otse küsima: "Kas tõotad olla selle naisega koos, kui ta koliks sinu kolmetoalisse korterisse oma surijast vanaema, kellest pole teada, kaua ta surra kavatseb ja kauaks on sinu kodu muudetud vanadekoduks?".

Piibel ütleb, et naine peab jätma oma vanemad ja hoidma oma mehe poole, aga seal ei selgitata, kelle kaela need vanemad siis õigupoolest jääma peaks.

Mul on ka üks vahepealne plaan.
See võib toimida. Kui veab.
Aga ma tahaks oma emalt näha mingitki initsiatiivi. Kas või soovi arutada minuga oma ema elu lõpu teemat. Kas või küsimust, kas ja kuidas ma hakkama saan.
Ta ei küsi.
Ja ma praegu tunnen, et ma tõesti ei taha üksi vastutada.
Ma lihtsalt ei taha võtta ühe inimese elu koormat täielikult enda peale.
Ma pole kaua tundnud end ühtaegu nii vana ja väsinu ning nii noore ja abituna.

PS. Kas see ongi ühiskondlik traditsioon, et poeg võib eralduda perest niimoodi, nagu meil? Et nad ei võtagi osa oma vanemate eest hooldamisest?