Sügisene vihmane, porine ja märg aeg läheneb hirmuäratava kiirusega. Võiks arvata, et kaupmehed on selleks valmis ja poed täis kauneid ja praktilisi kummisäärikuid ning otstarbekaid, kuid samas elegantseid vihmamantleid.
Tutkit. Kui praegu poodides ringi vaadata, siis tundub, et ees ootab vihmatu sügis, kus ringi patseerida tikk-kontsaga seemiskingades ja kanda kleidi peal lühikest jakikest. (Spordipoed pakuvad mõistagi ka jopesid, aga no kuidas selline asi kleidiga kokku klapitada, seda ma ei taipa.)
Kummikute osas päästavad hädalise välja supermarketid ja odava otsa kingapoed nagu Walking, kus on pakkumisel valik täiskummist ja põrgulikult raskeid kummisaapaid. Välja tuleb nende eest käia 400 krooni või umbes nii. Erakordselt hinnaline kumm, aga vähemasti on selle raha eest tunda, et ikka midagi on jala otsas kah. Prisma kaal andis ühe sellise daamikummiku kaaluks 1,1 kilo. Sõjaväesaapadki on kergemad. Igatahes annaks selliste kummikutega ringipatseerimine väga hea trennikoormuse, samuti on tegu ilmselt ajaloo väärtustamisega, sest memm meenutas, et ka nõuka-aegsed Põhjala kummikud paistsid silma erakordse massi poolest.
Igatahes, neid ma ei ostnud. Seppäläs põrkusin viimase moe järgi kummisaapaga: all kaloss, peal kummeeritud riidest säär. Idee oli hea, ja saabas üsna kerge kah, aga nende eest küsiti pea 900 krooni. No mille eest?! Seppälä kvaliteet, pealegi, nagu teada, kestab poeukseni ja parimal juhul paar meetrit ka edasi.
Lõpuks sain samasugused jalavarjud Balti jaama turult, kus paistab, et müüjad on paremini kursis nii eesootavate ilmastikuolude kui ka rahva rahakotiga. Paarisaja krooni eest olen Seppälä sõsarkummikute omanik ja kuigi ka kvaliteet paistab olema Seppälä kanti, siis vähemalt pole ma nende eest jõhkralt üle maksnud.
Teine asi - vihmamantel. Vaat see on defitsiit! Ja ma ei mõtle siinkohal keepi, ega jopet ega kalameestele mõeldud paksust rohelisest kummist asja. Kuulge - kumm on ju erakordselt hästi töödeldav materjal. Lisaks on tänapäeval võimalik riidest kanga impregneerimisega imesid teha. Miks, jumal hoidku, ei ole meil müügil vihmakindlaid ja samas ilusaid mantleid?
Kiire otsing näitas, et tavapoodides ei maksa sellisest asjast mitte unistadagi. Sügishooajaks pakutakse ikka tavalist kangast õhukese voodriga. Netipoodides tituleeritakse vihmamantliks ntks tavalist velvetparkat (!). Velvetist kehvemat vihmakangast ma ei tea.
Lõpuks avastasin Eesti netiavarustest esimese ilusa vihmamantli. Tegu on haute couture moekunstniku Diane von Fürstenbergi mantliga, mis kasutatult maksab 128 eurot...
No kurat. Kui kõrgmoes (jaa, ma kontrollisin, koguni YSL on teinud PÄRIS vihmamantleid, st, vihmakindlaid) suudab disainer nii madalale langeda, et tõepoolest arvestab osas loomingus ilmastikuoludega, siis mis pagana pärast on vihm midagi sellist, mida Mango, Zara, Montoni jt kiirbrändide disainerid peavad tabuks? Tõeline kadakasakslus. Meil siin ei saja!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment