päev 194

tundub, et tänane tund varem äratus oli asjata. rivistus algas alles 0830 ning oleksin oma majutuse jõudnud tühjaks tassida ka normaal ajal ärgates. tulid pikad missiooni kõned kõigilt tähtsatelt tegelastelt ning saime lõpuks minema. särk oli pikast passimisest täis higistatud. nüüd hakkab unekas uuesti tulema.

tegin kaks fervex'i jooki ja panin viimase pesu hakkama. nüüd uni läinud. peatselt tuleb lõuna, küllap siis uni taas platsis ning võib teha väikse uinaku enne ministriga kohtumist RSOI telgis.

üritasin peale lõunat uinuda panin ühe rahulikuma filmi peale ning lasin silmadel kinni vajuda. sügavamat und paraku ei tulnud.

õhtupoole oli kõvasti saginat. keegi unustas infot anda, et homme tullakse relvastuse saadetist kontrollima. põssa aga plaanis alles esmaspäevaks asjad valmis teha...nüüd kiire.

buss saabus, hakkan kodu poole liikuma.


proosit

päev 192

eile taas suurem osa dokumentatsiooni päev. põssa pakkis ka asju samal ajal. kuna ma teengi hetkel enamus dokumentatsiooni tema eest ära, siis minu arust aus kaup.

mul hakkab taas vaikselt köha tulema. täpselt sama moodi, nagu enne puhkusele tulekut. ei mõista, kas asi seotud kuidagi kojutulekuga või mis. eelmine kord puhkusel kadus köha igatahes kiirelt. ma juurdlesin asja veidike ning meenus, et enne puhkust oli meil pikalt tuuline ja tolmune olnud. seda on olnud ka nüüd üle nädala. ehk ongi asi sellest, et sissehingatud tolmu kopsudesse kole palju sattunud ning avaldub köhana.


proosit

päev 191

hommikul tahtsin ka viimased asjad majutusest, mis eelmine õhtu valmis panin, kaasa võtta, kuid tunnike varem ärganud pea unustas nad maha. sain veel korra majutuses ära käia. tagasi jõudes oli mul pool tundi aega suur seljakott valmis pakkida. jõudsin kenasti...jäi 5min ülegi. kott aga sai suur. panin sinna võimalikult palju, et hiljem ülejäänud kindlasti väiksemasse patrullkotti mahuksid. hetkel aga oli suur kott ikka üüratu...jõhkralt punnis. viimati oli mu suur kott vist ajateenistuses nii pungil. arvan, et mahutasin sinna ära terve sõdurikasti täie kaupa ära.

selle järel põrutasime kohe coy alale rivistust tegema. esmamissioonlastele jagati kätte NATO artikkel 5 (ISAF) medalid. kuigi nüüd saab selle medali juba miinimum kuu aega missiooni teenistuse eest, siis minu ajal oli piiriks kas 2 või suisa 3 kuud, sestap mul seda varem polnud ning seisin ülejäänud medalisaajatega ühises rivis. kõned olid õnneks lühikesed ning kulinad jagati kätte kiirelt.

tagasi alal selgus, et teist rivistust tol päeval siiski ei tule. küll olid aga saabunud KV juhataja jaoks varem kohale tema julgestus, kellele nüüd relvastust ja moona välja jagasin. edasi tegelesin lahingvalmiduse salvede tühjakslaadimisega ja ladustamisega. osad jõudsid ka oma relvad juba kenasti ära puhastada...ei tea, mida ülejäänud ootavad. neil suurt midagi teha pole, võiksid samuti puhtaks teha...saaks ära panna.

korraks tekkis ka mõte päevitama minna. kuna aga nii kaootiliselt käidi asjatamas, siis ei julenud isegi tunniks ajaks ära kaduda.

õhtul vaatasime veel paar filmi ning tegime sauna. hiljem majutuses natuke raamatut ja saabuski sügav uni.


proosit

päev 190

üsna palju tööd oli terve päev. nii dokumendid kui ka relvastuse nokitsemine. endiselt tekib hämminguid kogustes ja asukohtades. seni tundub, et saab veel kõik lahendatud. loodan, et see nii jääbki.

kummalisel kombel on juba mitmendat õhtut tormine. viimased 2 õhtut vihma enam pole sadanud, kuid päikseloojanguga tõuseb kohe tuul ning keerutab tolmu üles. nii eile kui täna oli ka äikest. huvitav on ses suhtes vaadata, et pikset lööb siin-seal, aga vihma ei tule.

homme tuleb tihe rivi päev...üks rivistus teise järel. kole tüütu, kuid midagi pole parata. tegelikult oleks endalgi tarvis veel toimetada. esimene rivistus algab nii vara, et pean tunnikese varem tõusma ja jõudma oma suure koti veel kokku pakkida, kuna see antakse kohe peale esimest rivistust ära. eks siis vaatab edasi, mis ja kuidas asja saab.


proosit

päev 189

pühapäeva kohta alustasin vara. kuna öösel saabusid mitmed mendid, kes kohe hommikul tiiru laskma läksid, pidin ka ise ennast varem kohale vedama, et neile üldse relvad väljastada. edasi oli kuidagi zombi olla. püüdsin magada, aga enam ei suutnud. tõin ära oma pühapäevase pitsa ning vahtisin filmi. selle järel läksin särtsuga päevitama ning seal tuli uni. ei maganudki pikalt...kuskil 15min olin kustunud. jahtusin ning tegin varajase sauna. peale saunatamist ja basseinitamist oli juba üsna chill olla.


proosit

päev 188

hommik algas varakult dokumentatsiooniga. oli sedakest nii palju, et lasin kohe lõunani välja. peale sööki ka veel mõnda aega ning siis kella 1400st alustasin ettevalmistusi õhtuses brääžnikuks. nimelt pidasin ma sünnipäeva koos sorro, hannese ja pant'iga. minu kohuseks jäi valmistada salat šašlõki kõrvale. otsustasin teha värske toorsalati - u.3kg tomatit, 2 värsket kurki, 2 rohelist ja 2 punast paprikat, 1 suur sibul. hakkisin kogu kupatuse ning maitsestasin kergelt soola ja sidrunipipraga...musta pipart panin rohkem. tagatipuks pigistasin veel sisse 3 sidrunit. kuna brääžnik pidi algama kl1400, läks lõpp kiireks. mul oli veel pool sibulat hakkida, kui viimased 5min jooksma hakkasid. nuga oli kah mul mingi jublakas seenel käimiseks ning nüri kah. püüdsin käepäraste vahenditega teritada, kuid kõige paremini ei õnnestunud. sedasi kiirelt sibulat vägistades lõikasin endale veel pöidlasse...libises kuidagi. õnneks peatas hoo mingil määral küüs ning ka ise reageerisin, nisis esialgu üle paari tilga verd ei saanud. sain kuidagi moodi ülejäänud sibula hakitud ilma värvi lisamata ning kokku segasin teise käega. pesin korralikult käed, tõmbasin salatikausi kilekotti (kärbseid on palju, neid pidin ka keset hakkimist aeg-ajalt hävitama) ning tõttasin minutilise hilinemisega sauna ette. häh...liha grillimine alles käib, kurat. see venis tervelt pool tundi. oleksin saanud lõpu palju rahulikumalt lasta ning tõenäoliselt ennast vigastamata, kui oleksin teadnud, et läheb veel aega. aga noh...peletasin igavust vähese tekkinud tööga ning juba kutsuti mind kohale. kiire kõne ning asuti sööma. salat paistis kõigile meeldivat, kuna lõpetades oli vaid põhja pealt kraapida. ning mitte, kuna vähe sai...tohutu pesukausi täis oli. paar õlut peale ning saigi ennast õhtule sätitud.


proosit

päev 187

suht rahulik päev. alustasin osade relvade modifikatsiooni eemaldamisega, kuid kaugele ei jõudnudki, kuna muud mugavused tulid vahele. eks teen teine päev edasi.

käisime särtsuga lõpuks käekella vaatamas, mida tütrele plaanis osta. mnjaa...väga edev ja sätendav tõesti. aga sel polnud ühikuid peal, ainult seierid ja sätendav taust. iseenesest saaks seierite asetusest aru küll, mis kell oleks, kuid minuti täpsust enam paika ei paneks. kuna kell oleks tütarlapsele, kes veel koolis käib, jäi ostmata. koolis siiski täpsemalt aega tarvis vaadata, kui et "kell on umbes kolmveerand 12".

avastasin netis ühe toreda strateegia mängu, millest viimasel ajal sõltuvusse jäänud olen. mängu nimi on 2048. jah, nii lihtne nimi ongi. põhimõte seisab nummerdatud klotside kokkuviimises, kuni iga summaga number 2048 kokku tuleb. asi tundub lihtsamast lihtsam, aga võta näpust. kui esialgu summad kuni mõnisada on kokku saada veel kerge, siis poole tuhande pealt peab hakkama juba mõistust teravamalt kasutama. endal on seni maksimaalselt number 1024 (ehk pool) veel ära tulnud punktiskooriga 16 000, kui kuidas ma ka ei püüa, suruvad mind numbrid lõpuks nii tugevalt nurka, et enam ei liiguta ja ongi jokk. kuna tegemist on kõvat mõtlemist vajava mänguga, siis mulle ta meeldib. ma viimasel ajal aint selliseid nuputamismänge mängingi.


proosit

päev 186

maipüha puhul magasin tunnikese pikemalt. alale minnes märkasin, et taevas oli paksult pilves. lausa nii paksult, et polnud enda varjugi näha. käis lühike vihm üle.

lõunaks tõmbas taeva selgeks ning õhu taaskord palavaks. oleks kohe päikest võtma läinud, kuid särts tahtis itaalia poest läbi käia ja oma tütrele ühte käekella osta, mis väga bling-bling pidavat olema. olen siis taaskord talle tõlke osas abiks. hiljem selgus, et nad plaanivad kõik poed läbi sõita, millest ma enam osa võtta ei tahtnud. mul pole enam midagi tarvis ning nisama ei viitsi sabas jõlkuda.

sain põssaga lõpuks kõik asjad üle vaadatud. 1 väike asi vajab veel minu eelkäijalt kinnitust, aga muidu on jokk. nisis võib peatselt ka ülejäänud inventari kokku pakkida.


proosit

päev 185

oli vali äratus. mõni minut enne õiget äratust hakkas tuletõrjehäire üürgama. loivasime välja ja passisime tuletõrje järgi. alates häirest läks neil kõigest 15min. alates kõnest jõuab tallinnas kah tuletõrje kiiremini kohale. erit arvestades, et need mehed on oma masinatega meist vähem kui 400m kaugusel...uimerdised. selgus, et valehäire. kas oli kellelgi röster liigset kärssa ajanud või unustas enne veekeetja sisselülitamist vett panna, aga põlengut polnud. siiski andis aimu, et reaalses olukorras oleks sellise tempo juures meie majutus jõudnud maha põleda...kõrge tase mai ääss.

päev otsa traali-vaali tööd tehtud ning paberitega pead hullutanud...üsna väss olla.


proosit

päev 184

kuidagi nii magus uni oli, et täna hommikul oleks küll võinud kuskil tunnike pikemalt lasta. ei läinud õhtul liiga hilja magama ega midagi. lugesin raamatut kuskil poole 12ni ning kohe tuttu. ärgates kulus ringutamise ja tõusmise peale tervelt veerand tundi. tegin hommikuse hügieeni ära ning hakkasin ennast sättima. olukorda kiirendas asjaolu, et popi lasi vussu kaenla alla. ta ei töristanud seda küll pikalt, aga kurat kus asi on võimas. mul tõmbas kohe nina nii kinni, et lämbumisohus pidin viimased asjad selga tõmbama alles ukse taga. tegin talle märkuse, aga tema hakkas ennast kohe kaitsma: "kassa üldse kuulsid kah, kui kaua ma seda lasin?" mina ei osanud selle peale muud kosta, kui "mina olen harjunud ninaga haisu tundma, aga sina võid ju tõesti kõrvadega nuusutada" ja panin ajama.

alal tahtsin pesu pesta, kuid mingid asjad juba keerutasid ees. jätsin masina peale järjekorda ning asjatasin edasi. töötlesin kohe läbi 3 töökirja, saatsin vastused, print-allkiri-send dokument ka edasi ja oligi päev juba hoo sisse saanud. vahepeal olid pesumasinad rahunenud, nisis ühel asendasin sisu enda omaga. kiire kõne miisuga - tema oli juba tegus. vaatan, et viimasel ajal on tihti, kui minu äratuskõne juba hiline ja ebavajalik on, aga tore on abikaasa häält kuulata sellegi poolest.

tegin trenni üle mitme päeva. kuidagi jube raske on vana rutiini taastada. enne coylt asjade vastuvõtmist oli mul korralik rütm sees. peale seda on umbes pooleteise nädalane paus kõva laiskuse jätnud. alati, kui mööda kõnnin, tunnen vajadust trenni teha, aga mugavus on suur. vahepeal taas tegin, kuid korralikku rutiini ennast ei saanud. nüüd on ilmad jube palavad kah, et iga veidi aja pärast jõudu teha. siiski kuidagi nui neljaks endiselt püüan.

tegin peale lõunat tunnike solaariumi, rohkem ei jaksanud. muidu võtan 1,5h, aga täna on samuti jube kuum ilm ning polnud lihtsalt mõnus enam. särts aga naudib sellist. tema poolest võiks ilm veel tulisem olla. minu jaoks oli 35 veel okei, kuid kõrgemaga väga pikalt päikse käes isegi lamada ei jaksa.

tulin alla ja...lammutavad pakitud aluseid. selgus, et tõstukimees oli ühe aluse kogemata pikali ajanud ning seest voolas kahtlaseid asju välja. coyle on väga hästi teada, mida võib ja mida mitte ning mida on mõttetu vedada, aga ikka üritasid nihverdada. nüüd löödi ka teistelt nende pakitud alustelt kaaned maha ning kraami aga koguneb ja koguneb. patareid, kahtlased vedelikud, gaasid purgis jne. säärased asjad on siinses mõistes kõik ohtlik veos ning vajaks sellisel juhul eraldi saatmist.
 
kaugelt paistis järjekordne liivatorm tõusvat. pean ükskord mingi pildi tegema. paistab sedasi, et konkreetne beežikas sein liigub. seekord polnudki terve horisondi ulatuses, vaid selgelt eristavate piiridega vasakult paremale. kõrgus ulatus, nagu alati, taevani. õnneks oli lühike, kestis vaid mõne minuti. sellele järgnes kerge vihmasadu, mis samuti viimasel ajal harilikuks saanud. läksin tol hetkel sööma. tänu kuumusele väga märjaks ei jäänudki.

veidi peale õhtusööki käisin saunas. otsustasin seekord ka basseinis lõpuks ära käia. rätik ümber ning sandaal jalga ja keksides kohale. seni olengi hoidunud seetõttu, et pinnas, mida mööda sinna ühel jalal kargama peab, on üsna konarlik ning kukkumisoht on suur. seekord aga ei pidanud enam kiusatusele vastu ning vedasin ennast kohale. oii kui mõnus. kuumast saunast kiire dushiga suurem higi maha ja edasiselt kergelt jahedas vees liguneda...taevalik. oleks nüüd keegi ainult sigari ja õlle toonud, oleksin üsna pikalt ligunenud.


proosit

päev 183

ettevalmistused viimase vara üleandmiseks.

täna tõsine kuumarekord - 40,8 kraadi celsiust. nii palav, et ei tahtnud isegi päevitama minna.

ajasin valdavalt dokumentatsiooni asja ning pakendasin veidike relvasid.


poosit

päev 176

saingi eile normaalsel ajal magama. magasin sügavalt. kuigi oleks tiba pikemalt maganud, sain üsna välja puhata.

arutasime hannesega, mida täna hommikul tegelikult süüa tahaks. tema võtaks tavalist kirde saia millegi heaga, mina härjasilma...sellise, nagu ma ise neid teen. singi või peekoni riba eelnevalt kergelt krõbedaks, siis muna peale nii, et kollane terveks jääb keset liha, näpu otsaga soola-pipart ja valge kallerdudes veidike juustu peale. kui valge täielikult kallerdunud, on ka juust parasjagu sulanud ning selle juures kollane veel vedel ja peekon parasjagu krõbestunud. garneeringuks natuke värsket tükeldatud tomatit ning tuld. näeb kena välja ning maitseb ülimalt hästi.

enne lõunat käsisme popiga tsinke komplekteerimas. 2 alust sai kergelt pakendatud, kolmas tuli selline, mis oli läbi-segi erinevaid täis. jube sitt on sedasi alusele anumaid paigutada, kui sul on neid kuute erinevat mõõtu. kuidagi saime aga pakitud. peale lõunat vedasime hunniku kraami prügimäele ära ning siis kolisime solaariumisse lõõgastuma.

õhtul tegime taas ühe filmi ning siis kotile. olen oma praeguse raamatuga 3/4 läbi saanud. loen "Tasujat". vist sai kunagi nooruses kah loetud. praeguse pilgu läbi pean ütlema, et suht igav raamat. seda et potentsiaali oleks kogu tegevust palju põnevamalt kirjeldada, kuid selles raamatus on tuim. tsirka poole raamatu pealt hakkas veidi põnevamaks kiskuma, kuid üldmulje on hetkel tunduvalt nõrgem, kui ta paarkümmend aastat tagasi oli.


proosit

päev 173

möllasin hommiku poole raamatupidamist teha. nii palju on, et jõuab hiljemgi veel. käisin lõunal ning siis 1,5h päikest võtmas/leiba luusse laskmas. ostsin eile johnssoni beebi õli. mõtlesime särtsuga proovida, et nende pede-bosside moodi ennast pruuniks küpsetada, kes kuumematel maadel vaid päikse käes lebamas käivadki. määrisime ennast kenasti sisse ning päike hakkas kohe võtma. muidu hakkas päike korralikumalt peale vaid tööd tehes. siis kerge higi jookseb ja pärast pruun. paraku kästakse nüüd aint kõikjal särki seljas hoida. imiteerisin higi nüüd beebi õliga. mnjaa...tõmbas pruunimaks paremini. mõne koha pealt lausa veidi punakaks.

taaskord 1,5h päikse käes, asusin uuesti tööle. raamatupidamist oli lausa nii palju, et sain veel õhtulgi peale sööki teha. lõpuks valmis. 7lk räiget andmepidamist. pea kergelt kuum ning silmad ähvardavad välja lennata, aga veel õhtusse ei saa. läksin taas popi ja särtsu juurde filmi vaatama. kuna serverist paremad palad vaadatud ning mingit C-kategooriat vahtida ei viitsi, vedasin oma kõvaketta kohale. mul ju sitaks häid filme.


proosit

päev 171

tegelesime hommikul veel pakkide sildistamisega, kinni tõmbamisega ja ladustamisega. noh...tegelikult läks sellega lausa lõunani, kuid seekord rahulikus tempos. kuna mul sai 1 konteiner täiesti tühjaks, ladustasime suure osa sinna.

peale lõunat tegelesin veel paberimajandusega ning pidasin sidet eestiga. kuskil peale kolme hakkasin alles tundma, et on taastunud endine rahulikum tempo. ei mingit kiiret rapsimist...rahulikult mõelda ja teha.

jõudis täna kohale, et alla 4 nädala mul siin veel jäänud. hakkabki otsa lõppema se pull siin. tagasi vaadates polnudki se aeg nii pikk. päevad liikusid arvestatava kiirusega, nädalad kadusid alt märkamatult. eks tõenäoliselt hakkab viimane nädal-2 venima, kuid hetkel on veel täiesti normaalne ning oma mõtteid koju minekuga üldse ei vaeva.

kuna homme lahkuvad me arstid, siis täna tegid nad selle kohaselt peo. toodi hunnik pitsasid, õlut, krõpsu. valmistati suitsukana ning veise grilli medium rare. mõni tükk oli minu jaoks liiga toores, kuid mõni teine kergelt roosakas oli tänu varasemale marinaadile väga hea. arste käis järk-järgult ära saatmas terve haigla ning kokad said kiitust nii saarlastelt kui ka amidelt. aitasin ka ossil looma küpsetamise juures. mees oli kuidagi nii üksi seal, nisis otsustasin seltskonda pakkuda. kui juba juures olin, pakkisin ühtlasi ka värskelt grilli pealt tõstetud liha fooliumisse, et sedasi veidi edasi küpseks ning soojas püsiks. väike pitsa, gill, salat ja õle. pärast ka tükike kooki koos jäätisega ning naba taga taas hea olla.


proosit

päev 170

eilne õhtu venis pikale. lõpetasin 0115. no tööd jube palju korraga. jõudsin majutusse 15min hiljem ning suht kohe voodisse. töö aga ei tahtnud meelest minna. vehkisin voodis kuskil pool tundi ning otsustasin siis veidi raamatut lugeda. see aitab kenasti meelt hajutada. ja oligi...vähem kui 15min pärast hakkas silm vaikselt kinni vajuma. nisis sain magama peale 0215. nüüd ma taipan, miks miisu pingeliste tööpäevade eel ja ajal tihti öösiti ärkab või ei saagi kohe und ning raamatut loeb, töö segab.

popi oli tänaseks eriti varajase äratuse pannud - 0700. varem oli 0730. kui nad avastasid, et ei jõua hommikusöögil enam mingeid saiakesi krabada, kerisid äratuse 15min varasemaks. nüüd tänase vajase saadetise tõttu tõstis äratust veelgi. no kui uimane sa hommikul oled, et muidu ei jõua. vitsutad lihtsalt kiiremini. ja tõuseks siis vaikselt teisi segamata, seda ei oska. persse, ma jõudsin nii vara alale. ei teadnudki kohe, mida teha. siis meenus, et õhtul tuli paar ideed, mille nüüd vaba ajaga ära rakendasin.

esimene pool päeva saadetise paanikat saanud...jube väsind olla, nagu oleks juba pikk päev selja taga. kiire lõuna ja veidike veel. siis dokumentatsiooni lõpetama.

krt, ka peale lõunat venis teema paar tundi. nüüd sain lõpuks viimaseid dokumente korrastama. täna lähen varem magama, üsna soss on olla.


proosit

päev 169

töö, töö ja veel kord töö.


proosit

päev 168

magasin rahulikult poole kümneni. käisin vetsus ning lugesin veel raamatut poolteist tundi. ronisin alale ning tegin traditsioonilise pühapäevase pitsa. peale pitsat ja filmi tutvusin olukorraga. tegin pooleteise tunnise päevitamise ning siis asusin asjalikuks. valmistusin homseks pakkimiseks. lasin sedasi suht hilisõhtuni välja. tööd sitaks tegelt.


proosit

päev 167

magasin täna hästi, olin hommikul täitsa puhanud. saabusin alale ja peatselt tehti ka nädalane koosolek. suht samad jutud, mis eelmisel korral. peale seda koristasin ning juba lõunale.

päeval vajasin korra miinipildujate abi, et määratleda nende relvade kooslus. selle peale hakkas ülem kohe kõvatama, et ma olen ned juba vastu võtnud ja nüüd pole enam midagi. kurat, siuke suhtumine. kui meilt midagi tarvis, siis on küll, et "mis mõttes kohe ei saa", aga vajad ise abi, "pole minu probleem". selgitasin, et mul polegi vaja midagi tema kraesse ajada, vaid lihtsalt selgusele jõuda, mis seisus on komplektsus, et eestis kohe teada, kas seda või teist vaja lisada. siis mees mehmenes ning lubas hiljem abistada. täitsa persses...mind ajas selline suhtumine üsna kurjaks. seni oli se mees mulle üsna okei tundunud, kuid nüüd tõmbas küll miinustesse. siuke asi jääb ju meelde ning tulevikus tal minult taas miskit tarvis, tõmban kohe vee peale..."mul ei ole, ega saagi". munn...

õhtusöögil istusin juhuslikult ühe tõlgiga samas lauas. vahetasime paar sõna...tundus normaalne tüüp. avastasin ennast mõtlemas tumedanahaliste peale. meenus, et saarlase on üldjuhul ülbed munnid...kaasa arvatud viimane prügila neeger. paar päeva tagasi minuga lõunalauas olnud tumedanahaline ami oli väga okei. ja siis realiseerisingi - briti omale mõeldes nimetasin teda lolliks neegriks, usa omale aga normaalseks kutiks. tumeda amiga suheldes ei tule pähegi teda kuidagi neegriks nimetada, saarlase puhul on aga esimene asi. tegin järelduse - öelda neeger pole tõepoolest rassistlik, se näitab pigem harituse taset. nisis neeger on loll mustanahaline, tume on normaalne tüüp.

ajasin päeval nse ülemal pead ning õhtul ka major-doktoril. olen nii paljudel ja korduvalt pead püganud, et peaksin küll selle eest mingi tänukirja või medali saama...muig.


proosit

päev 166

tulin alale. lobisesin sauna ees ligi tund aega enne, kui oma konteinerisse jõudsin. alguses vaid hannese ja sorroga, hiljem liitus mehi veelgi. katrin pani vahepeal oma pudru piimaga mikrosse soojenema. kui umbes 10min pärast järele tuli, oleks asi nagu plahvatanud. kaus oli õõnes...puder vaid põhjas ja servades, ülejäänud üle ääre. sai nüüd küürida. arvaks, et ta teeb sedasi pidevalt soojaks, kuid miks seekord selline läbu.

edasi käisime teisel ala korda loomas. ei suudetud ära oodata üleadmis-vastuvõtmis akte, ikka nüüd ja kohe pidi minema. mõnel on prioriteedid sinna kiiresti coy masinad paigutada, minul aga, kurat, on prioriteet coy varustus üle vaadata ning valmistuda teisipäevaseks relvasaadetiseks. pole parata, peab meeldima.

ilm on vastikult palavaks kiskunud. ka täna tõmbas temperatuuri lakke. ei registreerinud tippu küll ära, kuid võiks arvata, et oli umbes sama kuum, kui eile - 36,7kraadi. temperatuuri tipphetkedel on termomeetri küljes oleva hügro näidu miinusesse visanud. selles mõttes, et nii kuum ja kuiv, ei suuda niiskust välja kalkuleeida. arvan, et mingi niiskus ikka on, kuid kuumematel momentidel on ta siga-madal.

peale lõunat ei jõudnud isegi leiba luusse lasta. oli tarvis prügimäele kogutud paska viia. kuna särts ja popi inkat eriti ei habla, olin sunnitud kaasa minema. seekord oli üllatuseks eelnevalt tarvis gusti ja MP plast-konteinerid üle värvida...markeerimise põhimõttel. varem neid värvima ei pidanud. tähendab, kui esimene kord viisin, siis minu eelkäija siiski juhendas värvima. aga mulle viimane kord prügila neeger-boss rääkis, et neid ei pea. tuul käis mingi aeg näidistega maad kuulamas - nüüd peab. no mida perset. nüüd, kui ise platsi lendasin...nojah, uued neegrid, uued reeglid. oligi uus neeger, kes seal nõudmisi pildus. "seda ei saa ja sellel peab see olema!" fakk raisk. siuke pidev laveerimine käib pinda. otsustagu ükskord mingi kindel rutiin ja jäägu sellele kindlaks. kui küsisin, kas se parandab midagi, siis vastus oli loomulikult negatiivne. lihtsalt mingi loll nõue taastati.

käisin saunas ja pärast väljas jahtumas. kuna ka õhtused temperatuurid üsna kõrged on, siis võtab jahtumine tavapärasest tunduvalt kauem aega. kuna ajasin ka oma mohikaanlase paar päeva tagasi maha (eile päikest eriti ei saanud), siis täna olin teisel alal oma pea tiba ära kõrvetanud. nüüd saunas leili loopides andis tunda...praegugi veidi kipitab. ohh...määriks Burn-Shield'i peale.


proosit

päev 165

hakkasin hommikul kohe paugutama. peale lõunat oli siis coy alal kohtumine amidega. oli eilne kindral ja sis veel kõrgem mingi kindral, kelle lemmik projekt on pidevalt veteranidega tegeleda. lobisesin eilse kapteniga, kes samuti jala kaodanud oli ning siis lühidalt ka selle tähtsa kindraliga. kätt surudes surus mulle pihku meene-märgi. se on midagi taolist, mida kõrgemad ohvitserid visiitidega üksteisele ja tähtsamatele külalistele jagavad. tavaliselt on nad küll ümarad, umbes usa hõbedollari suurused, see kindral andis aga mingi piklikuma plönni. nägi rohkem välja nagu vapp...või väeosa embleem või midagi. einoh, tore oli tutvuda ja pudi saada, kuid annan enesele aru, et olen siiski oma üksuse trofee-maskot, mida PR-üritustel presenteerida. asi pole selles, et olen ääretult erakordne, vaid puhas viisakus ning suhtekorraldus.

tagasi jõudes asusin edasi lammutama. tõenäoliselt lammutan kuni teisipäevani, kui suurem osa relvastusest kodu poole liikuma hakkab. praegu sellega kaasnevalt on siin paras hullumaja puhvet...närvid pingul ja sarimõrvari ilme näol.


proosit