Showing posts with label amid. Show all posts
Showing posts with label amid. Show all posts

Saturday, April 12, 2014

päev 167

magasin täna hästi, olin hommikul täitsa puhanud. saabusin alale ja peatselt tehti ka nädalane koosolek. suht samad jutud, mis eelmisel korral. peale seda koristasin ning juba lõunale.

päeval vajasin korra miinipildujate abi, et määratleda nende relvade kooslus. selle peale hakkas ülem kohe kõvatama, et ma olen ned juba vastu võtnud ja nüüd pole enam midagi. kurat, siuke suhtumine. kui meilt midagi tarvis, siis on küll, et "mis mõttes kohe ei saa", aga vajad ise abi, "pole minu probleem". selgitasin, et mul polegi vaja midagi tema kraesse ajada, vaid lihtsalt selgusele jõuda, mis seisus on komplektsus, et eestis kohe teada, kas seda või teist vaja lisada. siis mees mehmenes ning lubas hiljem abistada. täitsa persses...mind ajas selline suhtumine üsna kurjaks. seni oli se mees mulle üsna okei tundunud, kuid nüüd tõmbas küll miinustesse. siuke asi jääb ju meelde ning tulevikus tal minult taas miskit tarvis, tõmban kohe vee peale..."mul ei ole, ega saagi". munn...

õhtusöögil istusin juhuslikult ühe tõlgiga samas lauas. vahetasime paar sõna...tundus normaalne tüüp. avastasin ennast mõtlemas tumedanahaliste peale. meenus, et saarlase on üldjuhul ülbed munnid...kaasa arvatud viimane prügila neeger. paar päeva tagasi minuga lõunalauas olnud tumedanahaline ami oli väga okei. ja siis realiseerisingi - briti omale mõeldes nimetasin teda lolliks neegriks, usa omale aga normaalseks kutiks. tumeda amiga suheldes ei tule pähegi teda kuidagi neegriks nimetada, saarlase puhul on aga esimene asi. tegin järelduse - öelda neeger pole tõepoolest rassistlik, se näitab pigem harituse taset. nisis neeger on loll mustanahaline, tume on normaalne tüüp.

ajasin päeval nse ülemal pead ning õhtul ka major-doktoril. olen nii paljudel ja korduvalt pead püganud, et peaksin küll selle eest mingi tänukirja või medali saama...muig.


proosit

Monday, March 24, 2014

päev 147

pühapäeva kohta kadus uni varakult. nisis vaatasin ühe filmi enne liigutamist. kuna ikka oli kell vähe, lugesin ka raamatut. lõpuks ajasin ennast jalgele ning alale. otsustasin korrata möödunud pühapäeva ning tegin taas brunch'i pitsa ja filmiga. seekord otsustasin Pizza Hot kasuks. võtsin regulaar suuruse igast mudruga ning ekstra juustu. pitsa tuli väike. kui itaalia teisel alal oli regulaarne u.30cm läbimõõt, siis Pizza Hot'i oma 23cm. selle eest oli tainas paksem ja õhulisem ning nagu oleks katet rohkem, kuid päris kindel pole. vaatasin ühe uuema filmi, sõin pitsat ning jõin fantat. väga mõnus olemine. pitsa oli üsna hea, kuid ausaltöeldes avaldas itaalia rohkem muljet. põhi oli küll peenem ja tihedam ning katet kas sama palju või vähem, aga maitsekooslus oli kuidagi meeldejäävam.

öösel oli sadanud. hea ongi, kuna kiskus jube tolmuseks. nüüd võiks ka tuul lõpetada, kuna see kuivatab ju kiirelt pinna ning teeb nisama tobedalt jahedaks. taevas pilvine ja üldse uimane ilm. kõik võtavad tänast päeva rahulikult.

tegelesin veel popi neti tellimustega ning kaasnenud probleemidega. no see mees on ikka hull. oma vasikavaimustuses on ta üle mõistuse koguse eri müüjatelt tellinud. kusjuures osad asjad on samad...no telli siis samalt müüjalt mitu komplekti. aga ei...vaja keeruliseks teha. kõige sitem asja juures see, et mees ise väga hästi inglise keelt ei oska ning ei suuda selgitustes kõike haarata. hullemaks läheb veel siis, kui kaup ei saabu ning vaja kas müüja või keskkonnaga suhelda, kus siis mina või mõni kolleeg appi peab tõttama. nüüd lugesin mehele sõnad peale, et oma hasart tuleb kontrolli alla saada. maksimaalselt annab sisse ühe tellimuse nädalas. siis jõuab ka jälgida, mis kohale saabub, mis kadunud, kirjavahetust müüjaga jne. hirmus väsitav on sedasi tundide viisi vaevelda kadunud saadetistega.

õhtusöögil istusid mu lauda mõned amid - 2 naist ja 1 mees. naisi märkasin juba söökla eesruumis, kui käsi pesin. nii paljud usa naised on lühikesed. no mehed muidugi ka, aga naised eriti. ja ma ei mõtle lihtsalt pea jagu lühemad...vaat, et lausa 2 pead või rohkemgi. nagu väiksed kääbikud. jääb mulje, et usas on kalduvus kasvu taandumisele. tüüp oli minust lihtsalt lühem, kuid jäi ikka inimese mõõtudesse. 1 naine oli nii pisike, et kael jääks suudeldes kangeks. teine naine oli nagu Väike My...paras lapse pähe 5-sse klassi viia. saarlaste puhul olen samuti kääbikuid kohanud, kuid tunduvalt vähem. nende keskmine on lihtsalt tiba lühem, kui eestlastel. aga arvestades, et mina olen oma vigastusega 5cm kaotanud, olen ma amide jaoks ikkagi suhteliselt pikk mees.

õhtul vaatasin veel filmi ja lobisesin miisuga. läksin veidi hilja koju ning ei taht enam filmi vaadata...lugesin raamatut tunnikese. õhtune tuul oli nii jahe, et otsustasin akna selleks ööks kinni jätta.


proosit

Sunday, January 19, 2014

päev 83

imelik...see suur igatsus koju minna on kuidagi üle läinud. mitte, et mul ei meeldiks omastega kodus kohtuda ning rutiinist puhata, kuid lihtsalt siuke kripeldav isu on üle läinud. kuidagi täitsa siuke apaatne ja täiesti pohhuistlik tunne...minna või mitte minna, savi. eilsest märkasin, et loetud päevade pärast koju ning ma ei loegi minuteid. v-o on muidugi asi ka selles, et suhtlen kodustega väga vähe. peamiselt olen ise ühendust võtnud, vastupidi vähe. viimasel ajal (päevadel) on rohkem tegemist olnud ning ise nii aktiivselt enam ühendust ei võta, aga kuna ka minuga ei võeta, siis olengi nagu omadest ära lõigatud. heh...siuke tunne, nagu oleks ilma sidevahenditeta üksikul saarel.

üllataval kombel helistas miisu peale eelnevat mõttekäiku. arvete hämming. eks sellele lisaks sai ka teineteist kurssi viidud arengutega.

täna käisid taas amid külas. neil oli mingi oma inventuur veel pooleli, vist said nüüd ühele poole. selgus, et kutt, kes üle andis, oli juba pikemalt tahtnud minu proteesi mudelit näha, kuid oli peljanud pärida. mainis seda minu ülemale ning tema juba teadis, et ma siukest asja ei häbene ega...igatahes no problem. sikutasin vasaku sääre ülesse ja BÄM. kuna nad muidugi seda saksa mudelit polnud näinud, siis imetlesid pikalt. muidugi kõige rohkem meeldis neile pealuudega "kaunistatud" hülss...näeb lihtsalt vinge välja. ka temal on lähitutvuses sõdureid kes jäsemest või paarist ilma jäänud, nii siis muljetasime pisut.

mai teagi kuidas, aga kuidagi jõudis me kolme (k.a. ülem) vestlus suhte pettused argumentideni - mis on petmine ja mitte. esiteks püüdsime üheselt selgusele jõuda, mis on petmine ja mis mitte naise vaatenurgast, ning mis mehe vaatenurgast. seejärel püüdsime ka kultuurilisi erinevusi oma "koefitsendiga" sisse arvestada. argumente oli palju, aga mehe vaatenurgast said meil sellised erinevused:
  • eestlane - mees petab vaid siis, kui ta annab võõral naisele peale oma ihu ka vaimu
  • ameeriklane - mees petab vaid siis, kui ta juba abielus on
võta nüüd kinni, kumb õigem või valem on. selles olime muidugi kõik ühel nõul, et naise jaoks on mehe petmine juba siis, kui ta kasvõi mõtleb teise naise pihta flirtida. krt, seda me ei arutanudki, mis on naise enda jaoks võõra mehega petmine. aga saime siiski paika selle, kui mehe tüdruk petab teda oma sõbraga - esimese hooga antakse sõbrale vastu hambaid ning tüdruk sõimatakse läbi. edasiselt jäetakse tüdruk kus see ja teine, aga tüübiga saadakse vähem kui kuu aja pärast juba kuskil kõrtsus kokku ning peatselt peale paari kannu õlut on nad taas sõbrad ja asi unustatud. mehed kord juba on sellised, kes lepivad kergelt ning hoiavad kokku. naised on oma loomu poolest suuremad maod, kes ei hammusta vaid mehi, vaid ka liigikaaslasi.
selle kohta oli isegi mingi moraali lugu kunagi:

  • mees ei saabu ööseks koju. naine kahtlustab halvimat ning helistab kõik mehe sõbrad läbi. üksteise järel kõik sõbrad kinnitavad, et kutt oli terve öö just tema juures.
  • naine ei saabu ööseks koju. mees kahtlustab halvimat ning helistab kõik naise sõbrannad läbi. üksteise järel kõik sõbrannad kinnitavad, et ei tea naise tegemistest ja käikudest midagi.
...tehke omad järeldused.

amide lahkudes kohendasin taas oma  mohikaanlast. v-o oleks võinud ka kannatada kuni vahetult enne ärasõitu, aga selleks hetkeks oleks juba kole olnud. tuleval korral kergem.

enne õhtut otsustasin, et majanduspäeva raames võiks natuke ka relvastusega majandada. nii siis otsustasin pikemat aega täis olnud salved ümber laadida...anda võimalus vedrule puhata. kui olin kõik tühjaks laadinud, oli kell juba õhtusöök. peale seda ei viitsinud uutesse salvedesse padruneid lapata...homme. küll otsustasin nii, et valmisoleku salved laen vähem täis - 35 padruni asemel 30. selline seis aitab samuti laetud salvel kauem värskena püsida. kui teaks, et iga päev on lahing või et iga päev laen salved ümber (nagu vanasti jalaväes), siis laeksin muidugi 100%, kuid hetke lahendus tundub optimaalsem.

õhtul vaatasime särtsu ja popiga üht mödund aastala alanud uut sarja - Vikings. suht normaalne. esimesed paar-kolm osa tõmbasid sarja käima, ehk siis veidi aeglaselt. hooajas 9 osa, millest vist lausa 7 vaatasime eile kokku ära. kuna juba nii palju süvenetud on, siis tõenäoliselt vaatan ka tänavuaastal ilmuva 10-osalise teise hooaja ära. kuid ükski teine sari ei eruta mind nii palju, kui troonide mäng, mille 4-s hooaeg peaks alustama aprilli alguses.


proosit

Friday, January 17, 2014

päev 82

püüan mingi aeg ette võtta selle pumba, mis järjest maksimaalselt vaid 5 lasku teeb. laskemoona kunn rääkis, et pumba moona kõvasti ning vajaks hävitamist. eelistavalt laseks moona relvaga ära, kui aga relva korralikult toimima ei saa, tuleb õhku lasta.

amid käisid täna lõpuks külas. tõid ära parandatud öövaatluse ning kingituseks 10kompl. kiivri adaptereid. lisaks haarasin kaasa ühe teise öövaatluse ning MP shiku, millega rändasime amide relvaparandustöökotta. öövaatluse sisselülitusnupp tehti kiirelt korda ning sain teada, kuidas ka MP sihik lahti käib. kodus seda ju ei õpetatud ning kummalisel kombel pole siin ka ühtegi juhist. selle lubasid nad CD peal edastada (faili suurus üle mõistuse). tagasitulles lobisesime veel ja viskasime veidi nalja. nad peaksid ka homme tulema ning tutvustama meile nende uut konkreetselt relvaalast spetsialisti (Gunny - gunnery sergeant).

padre külastas mu kontorit. värskelt soetatud kella lüli-rihm oli liiga suur. eemaldasin siis ühe lüli. esialgu soovis, et ma veel ühe eemaldaks, kuid rääkisin ta pehmeks, et sellise rihma puhul peabki kerge lõtk olema, muidu higistades hakkab hirmsasti pooma. tundus, et jäi rahule.

saabus taas pakke - laserkaugusmõõdik Bosch ning sokke ja kindaid Under Armor-ilt. see laserkaugusmõõdik on küll kõigest kuni 40m mõõtmiseks (ruumisisene/ehituslik), kuid selle eest pidavat olema sellises hinnaklassis üks parimaid. selle arendus, mis 60m mõõdab, pidavat juba tibake valetama. tal tegelt mudeleid mitmeid, mis samas mõõduklassis või isegi kallimad, aga leian, et minu vajaduste jaoks peaks selline piisav olema.

särts ajas täna pea kiilaks. astus õue ning kukkus kohe hädaldama, et külm on. no muidugi on külm, kui ta viimati oli kiilas suure soojaga ning nüüd pikemalt korralik siilikas olnud. see väike sentimeeter peas annab ikka tublisti juurde. aga küll harjub.


proosit

Thursday, December 5, 2013

päev 39

läksin täna poistega tiiru kaasa vaatama, kuidas äsja parandatud relvad ennast ülal peavad. nooh üks neist esitas endiselt tõrkeid, kuid mitte nii agressiivselt enam. teisel oli umbes sama moodi...veidi vähem. üllatusena lisandus aga üks juurde. kusjuures siuke, mis oli just värskelt laost välja võetud. kolmest kaks bronni kuuluvad amidele ja on mudelid 1. täpselt ei mõista, mis värk on, kuid hakkab tunduma, et oleme amidelt lihtsalt väsinud relvad saanud, mis ei tahagi enam eriti kaasa mängida ning pigem koguksid kuskil vitriinil tolmu. igatahes mul nendest bronnidest kopp ees ning kutsusin jänkid peale. las vahelduseks parandavad ise neid relvi, mis meile antud...mina nokitsen edasi meie omaga.

enne õhtusööki küsis põder minu käest kõrbe värvi. ta otsustas oma kiivrilt katte eemaldada ning must kiiver kõrbe-pruuniks võõbata. lasi kiivri üle, käisime söömas ära ning tagasitulles vaatasime värvist kuivanud kiivrit - nägi välja nagu kana sitt. istusime sauna ette kolmekesi lobisema - mina, põder ja hannes - ja naljatama. enamus jutt tiirles ümber kiivri ja kui vaimukas see on. sai igast totraid ideid veel välja käia, kuidas kiivrit "tõsisemaks" muuta. kas kirjutada ette seriously ja/või taha fuck you, kuna niisama nägi see kiiver mehe peas äärmiselt koomiline välja. kogu selle 1,5h vältel sain ma naerda nii, et lõualihased valusad.

hilisõhtul hakkas äkiste õhuhäire peale. tean, et sellest hetkest, mil automaatne radarisüsteem häiret andma hakkab, on umbes 2 sekundit aega pikali visata. kuna olin tol hetkel oma konteineris mugavalt, siis päris nii hullusti ei viitsinud. lasin ennast toolis madalaks kummargile ning sikutasin samal ajal saabast jalga. peale signaali kannatasin veel pisut (et kas tuleb siis pauke või mis) ja ajasin ennast välja maad uurima. vaikus. keegi midagi ei tea. veidi pärast tuli amide laagri poolt mingi segane sõnum läbi ruupuri. oleks pidanud ka meie poolel teine ettekanne tulema, kuid tutkit. u.10min hiljem tuli signaal häire lõpule ja ka teadaanne. selgus, et signaali oli keegi kogemata stiilis "jäin puldi peale magama" sisse lülitanud. persevest. sedasi võib ikka palju segadust külvata. kujutan ette, et nii mõnigi kergeuskne lebas kuskil porilombis.


proosit

Monday, December 2, 2013

päev 36

tempokas päev. bronnid viidi minema. asemele toodi üks kulla (häälda pehmelt) ja negev. käis lõpuks see jänki, kes bronni pidi üle vaatama. paraku oli bronn seks ajaks juba tiirus. rääkisin siis taga veidi öövaatlustest ning muudest relvadest. oli siuke kutt, kes polnud muud eesti relvastust näinud, nisis tegin talle väikse era-demo (partneritele ikka võib...soojendab suhteid). kutt ahhujeelis kui raske me galil on. ei suutnud ära uskuda, et me sellise sangpommiga sõda peame. kirjeldasin talle, et see on nagu M-16 ja kalashnikovi ristsugutis, mis tolmustes tingimustes iseenesest üsna hea on, kui raipel aint nii tugevat tagasilööki poleks. ära saa valesti aru, loomulikult olen mina isiklikult galil'i tagasilöögiga harjunud ja minu arust pole nii hullu midagi. ka täpsus on üsnagi hea ning ei jää kuigivõrd M-16'le alla. kui nüüd aga valanguid lasta, siis on jutt kategooriliselt vastupidine. täpsusest pole enam haisugi, kuna peale esimesest lasust tingitud tagasilööki viskab sihtimine ennast kuu peale. selle eest on relv aga vastupidav, kuna sisuliselt puuduvad plast osad (laesäär on marginaalne). jänkid näiteks ise oma M-16'tega rahul pole...sama on saarlastega kusjuures. ka neil kerged automaadid, kuid rahul pole. midagist pidavat tõrkuma tihti.

siis imetles kutt mu H&K USP'd. ta on sellesse püstolisse nii armunud, et plaanib kojujõudes endale isikliku osta. teenisturelvaks on neil mingi Bereta (ei täpsustanud, mis kaliiber). mina seevastu latsin just USP maha ning kiitsin oma isiklikku kodust Colt 1911. tüüp oli äärmiselt üllatunud, et mulle selline usa relv meeldib. njah...ega sellist tüüpi eestis eriti palju ringluses polegi. nägin, kuidas mehes tekkis uhkus sellise riigi üle, kui ma Colt'i positiivseid omadusi esile tõin.

juhuslikult oli mu laual veel varem toodud kulla. ta oli sest midagi häguselt kuulnud ja nüüd vahtis suu ammuli. näha oli, et kutt oleks nahast välja pugenud, kui aint lasta saaks.

granaadiheitjatest rääkides näitasin talle CG M3'e. ta ei osanud alul arvatagi, et tegemist ümberlaetava relvaga on. nemad kasutavad vaid ühekordseid. nende pluss on, et peale lasku ei pea enam riista kaasas kandma, miinuseks aga et siis aint 1 pauk ongi. gustiga pauguta, kaua jaksad. ainult lae ümber ja kõmmaki. ning ladusin talle ette ka variatsiooni gusti moonast. tüüp taas suu ammuli.

kui küsisin, miks jänkid bronnide puhul kiirvahetusraudasid ei kasuta, jooksis kutil juhe kokku. selgitasin, kuid kutt ei uskunud, mida ma suust välja ajan. pidin talle konkreetselt näitama, milline näeb välja bronni kiirvahetusraud ja kuidas ta relva külge läheb. üllatav, väidetavalt on kutt konkreetselt bronni ekspert, kuid sellist asja kuulis-nägi ta esimest korda elus. ütles vaid, et ehk jalaväel on asjad paremini, kuid merejalaväelastel sellist asja pole ning pole ka kuulnud varem olemasolust. lühidalt ajasin poisil vere keema ning nüüd läheb vist oma baasi nõudmisi esitama...irw.

kokkuvõttes jäi mulje, et jänkile tundus meie relvastus rohkem muljet avaldavat, kui nende enda oma. kummaline, aga v-o mängib siin rolli ka kergelt võõras eksootika.

õhtul, peale tiiru laskmisi, toodi tagasi just see bronn, mille jaoks mul jänki külas käis. kurdeti, et viga on endiselt, aga tunduvalt vähem võrreldes varasemaga. juu siis midagi ma õigesti tegin. nüüd tarvis leida üles seonduvad elemendid, mis võiksid omakorda parenduda. muidugi, kui sitast saia ei saa, siis annan asenduse ja ässitan uuesti selle jänki bronni kallale.


proosit

Friday, November 1, 2013

Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit

Saturday, November 26, 2011

..ära emotse, ainult SEKS!

mul on siuke tunne, et usas on viimastel aastatel popimaks muutunud avatud suhted...mis lõpuks siiski kanda kinnitavad või lagunevad. no ma vaatan sin britis iga õhtu ühe uuema filmi ära (vahel ka mõni vanem) ning oma üllatuseks märkasin, et viimase nädala jooksul neist 3 olid iseenesest sisuliselt samad - inimesed, kes väskelt tutvuvad või on juba sõbrad otsustavad hakata seksisõpradeks välistades absoluutselt igasugused tunded:

Love and Other Drugs (2010)
No Strings Attached (2011)
Friend with Benefits (2011)

nagu me isegi teame, täheldati ka nendes filmides, et selline FUN just kaua kesta ei saa, sest vähemalt kas ühel või teisel või lausa mõlemil poolel tekivad lõpuks mingid tunded. kuigi päris elus on tõenäolisem olukorra lõpetamine ja sõpruse lagunemine, sis nendes filmides käsitleti loomulikult õnnelikku lõppu - tekkisid vastastikune usaldus, tunded.

ma nagu ise kohe ei taibanud selle peale pikemalt isegi mõelda mitte...noh kuna se tegelt suht igapäevane teema (isegi kunagi nimodi olnud), kuid nüüd omekul turgatas pähe - kas usas on noored seksi nimel vabameelsemaks muutunud?
et paarissuhtes koos seksiga tekitavad tunnetemässud liiga palju tülinaid?
varem alustati kas sõpradena või kohtingutega nisama ning, kui tundus, et inimeste vahel on sädet, prooviti edasi, kuni kas tekkisid vastatikused tunded või sis mitte. vastavalt sellele sis kas kokku või lahku.
nüüd otsustatakse, et teeme ainult seksi, tundeid ei ole ja lissalt naudime, onju.

tegelt eluterve suhtumine, kuna kaitstud vahekord on kasulik füüsisele ja vaimsele tervisele. aga, kas nood noored tõepoolest sis leiavad, et on saanud varasemalt nii valusalt kõrvetada või on emotsionaalselt nii tuimad, et arvavad ennast ka pensionipõlves üksikuna samuti häppi olevat? või on se siiski ainult planeeritud periood elus stiilis tahan palju erinevaid kogemusi või mul emotsemiseks aega pole?


proosit

PS: filmid on ise lõbusad ja armsate lõppudega.

Sunday, November 14, 2010

THE UNITED STATES MARINE CORPS 235th BIRTHDAY

eile sai sis sellisel üritusel käidud.

se pilet, mis 730 krooni maksis, näeb välja selline
(ühelt ja teiselt poolt) siuke metallist (mai tea, miuksest) žetoon.

täitsa siuke omamoodi üritus oli. kerge videoklipp, alustus-tseremoonia, pidulik koogi-lõikus, korralikum toitumine ja napsid-tantsud.

lauale oli pandud 1 punane ja 1 valge vein, et korralikumat jooki pidi ise ostma...loomulikult vastava hinnaga :P (75.-/4cl Jack Daniels jne). ka toit oli üsna ameerikalik. miisule se medium done liha meeldis, mina lasin üle küpsetada, kuni well done tuluke põlema läks. aga hiljem liha maitstes tundus endiselt meedium olevat...ja miisu oma nägi välja nagu toores liha, mis on mõlemilt poolt pannil üles soojendatud. aga noh, talle meeldis.
seeeest meeldisid mulle ribid. ned olid omapärases magusas marinaadis olnud ja ikka korralikult läbi grillitud. mulle meeldis, miisule mitte ;D

magusa poolest oli vaniilje toorjuustukook (cheese-cake) ja šokolaadikook kreekapähklitega. aa, mingi õunakook (keediselaadne) oli samuti, aga seda näppida ei viitsind.

igatahes õhtul hilja kojujõudes oli kõht taas tühi :P aga üldiselt võis üritusega rahule jääda, kuna eesti seltskond oli huvitav (palju tuttavaid: poliitikuid, haavatuid, isiklikke [nt: pets mõigust (Jana sõber)]) ja sai muhedat juttu puhuda. võib teinekordki teha.


proost