päev 128

nii magus uni oli, et ei raatsinud kohe kuidagi tõusta. jõudsin alale ning meenus, et popi ja särts on nüüd mõneks päevaks ära. nimelt läksid nad täna varahommikul kompaniiga välja. üks viimastest oppidest ning varsti kõik. iseenesest coy mingit erilist lahingut pidama ei läinudki. peamine on julgestada teiste üksuste väljatõmbumist oma baasidest.

lõunal sai üle pika aja taas burksi. ehitasin endale harjumuste järgi 2 tükki valmis. peale esimese lõpetamist nentisin aga, et nii väga teist ei tahagi. kuna ta aga juba valmis tehtud sai ning nägi väga isuäratav välja, pigistasin ta siiski sisse. kõht sai jube täis. plaan oli teha peale lõunat lühike siesta ning edasi teisele alale tsinkidega tegelema, kuid siesta venib vist veidike pikemaks.

kui lõunalt eemaldusin, nägin ala kõrval ristmikul veidralt paigutatud koonuseid teel ning ühte jütsi selle keskel. pärisin mis toimub, vastas et näed seal teeotsas on mingi tuvastamatu sõiduk...sellega tegeletakse ning teistel lähenemine keelatud. nüüd mõtlen, kas varsti käib mingi suurem pauk territooriumil ning kõik tuiskavad varustuses positsioonidele - pauku ei käinud.

jõudsin teisele alale. kuna juba üksi toimetasin, panin mobiilist endale sobilikku mussi mulisema. avastasin enda jaoks ka tiba kiirema ja produktiivsema meetodi, kuidas tsinke üleandmiseks ette valmistada...olen täitsa uhke kohe. peale paari tundi või nii sättisin ennast minekule. masin (kubota) ei käivitu. vaatasin ja uurisin, kuni leidsin, et masinal olid tuled põlema jäänud. kuna võtsin masina otse kolleegi käest, kes just saabus alale tagasi, ei taibanud mina siin täis-valges tulesid üldse kruttida. ise ma siin valgel ajal tulesid ei kasuta...ei nõuta. teisi liiklejaid märkab juba kaugelt ja varakult, kuna liikumiskiirus siin väikestel teedel vaid 25 ja suurematel 40km/h. nisis kasutan ka mina tulesid vaid pimedas. kolleeg aga oli enne mingis pimedas urkas käinud ning unustas tuled peale ja nii ta läits. õnneks oli mobla kaasas ning tõmbasin kohe traati. poisid tulid kohale, ühendasid krokod ja asi vask. tagasi jõudes keerasin siiski kohe töökotta, et akule põhjalikum laadimine teostada.

meenus, et eile, kui särtsuga oma jõusaalis käisime, lendas sealt ootamatult üks kulli laadne lind välja. olime osalselt sees ja tegime käte ning puusaringe, vaikus. lobisesime valjult, ei miskit. alles siis, kui ühte trenasööri sättima hakkasin kuulsin mingit lehvimist kõrval. vaadates jõudsin vaid tiibu märgata, kuna särts tiris mu järsku alla. elukas olevat lennanud minu suunas küüsed õieli, nagu tahaks mu õlale maanduda. mind madalamale tirides lasi elukas aga edasi ja lendas saalist välja. me vahtisime teineteisele otsa imestunult, et mida pekki siuke lind siin küll tegi. ma polnud afgaanis suuremaid linde (kotkad, kullid) näinudki, veel vähem oskasin sellist jõusaalist oodata.

enne õhtusööki lammutasin ühte optilist suurendust, mis me automaatidel muidu käib. se oli saanud kõvasti viga ning läks mahakandmisele. vastuseks anti eestist - hävitada. nüüd siis oli minu kohus kruvida küljest kõik mis võimalik, detailid deformeerida ning protsessi fotodega jäädvustada, mis omakorda aktile lähevad. hetkel on kõik lahti, eks homme hakkan lõhkuma.


proosit

päev 51

1,5 kuud juba möödas missi algusest. aeg on tegelikult suht kiirelt läinud. kuna pole palju igavaid päevi või momente, siis läheb. meil siin ütlus - päevad on meil pikad, aga nädalad lühikesed. ja nii ta ongi. enne, kui aru saad, on taas majanduspäev...puhkad veidi ning juba uus nädal jooksma.

hommik oli jube külm. rolli mängis ka õhtu, mil tõmbas hirmus tuuliseks ning taevas oli selge, nisis hommikul alale saabudes vaatasin sauna ees kraadiklaasi, mis näitas 1,5C. alla 5 kraadi pole sel ajal ükski hommik veel olnud. kolleeg ähvardas ilmateatega. nimelt peaks tuleval ööl temperatuur alla nulli langema...huh.

saabus hunnik nänni eestist ja kanadast. eestist kulumaterjal ning pakid omaksetelt, kanadast väliseestlaste laste kaardid ja muidu kingid. aa jah, eestist tulid saadetised ka tugikeskusest ning kas nüüd naiskodukaitsjatelt või kodutütardelt...igatahes suur kast villast kraami täis. vist avatakse jõuludele ligemal ajal.

jalavägi koos kahe meie mehega saabus täna opilt. neil oli isegi veidi põnevust olnud. autojuht sai just väljas põiel käidud, kui nende pihta tuli avati. tundus mingi snaiper olevat, kuna lasud olid üksikud, aga tugevad. automaadi või kuulipilduja poolest oleks pidevat nõelumist kuulnud, kuna neid lastakse ainult valangutega. leiti mitmeid lõhkekehasid. kuna demineerimine osutus keerukaks, lasti lihtsalt kõik õhku. õige, milleks aega raisata.

olin lõpuks sunnitud miisule mainima, et mul talle üllatus varuks. paraku saab ta selle kätte alles peale minu naasmist afgaani. rääkisin, kuna tundus ergutust vajavat...nüüd on ergas, kuni üllatuse kätte saab. esialgu lasen tal fantaseerida, et saab endale poni, millega hea linna vahel kosserdada.

alles õhtul tõmbas tiba soojemaks. seda ka ainult tuule arvelt, mis ära kadus. muidu oli terve päev jahe, nisis fliis oli kogu aeg seljas.

tellisin omale magneetiliste jalaotstega GorillaPod kolmjala fotoka jaoks. olin seda toodet kuskil aasta eest britis näinud ning juba siis sain aru, et tegemist on fantastilise tootega. siiatulles aga meeles ei olnud. mingi moment isegi meenus, kuid miski tuli vahele ning ununes taas. eile lõpuks meenus taas ning alustasin põhjalikku otsingut. neid on nii mitmeid erinevaid. isegi suurte kaamerate jaoks piisavalt tugevaid, et lausa 5kg raskust kinni hoida. minu oma on mõeldud hoidma raskust kuni 325g...kaamera kaalub kõigest 130g.


proosit

päev 43

uus nädal. panen igaks juhuks kuupäeva kah, et vahelduseks parem arvet pidada - 09.12.2013.

poisid tulid täna opilt tagasi. tulemuseks 1 lõhkine MRAP (miinitraali masin). sõitis miini otsa. ei teagi, kuidas täpselt võimalik, kuna tavaliselt lendab õhku ees-olev miinitraal, kuid on 2 varjanti: aeg-sütikuga või kontrollitud õhkimine. õnneks on masin nii tugeva konstruiga, et meeskond sellise sees kannatada ei saa...ja ei saanudki.

täna veel ükski minu juurde relva probleemiga pöördunud pole, kuid tõenäoliselt on seda oodata alates homsest. kuna toimus ka tulevahetusega kontakt, siis üldiselt midagi siukest oodata on. hmm...just tekkis mõte, et ei mäleta coy-6 ajast nii tihedat relvaparandust. kas tol ajal siis mehed hoidsid oma relvi paremini v, ons relvad nisama "väsinud" või eelnevalt parandustes nii sitta ja poolikut tööd tehtud, et vähemalt mulle viimasel ajal kukub neid sülle kole palju. kusjuures mitte nii väga automaate, mis eestist kaasa tulid, vaid pigem raske-relvi, mis paljud juba siin olemas olid. seni suurim murelaps ongi bronn. selle koha pealt kurtis ka eelnev relvur. kummaline, relv ise nii massiivne ja robustne, liikuvad osad samuti suured. rusikareeglina ootaks tõrkeid enamalt relval, millel liikuvad osad pisikesed. bronn aga on üüratu monstrum...ja sedasi tõrgub. wiird.

nägin täna näoraamatus toredat klippi mänguasjast. anima filmi Despicable Me teemal on valminud uued Minion rääkivad nukud. neid on 3 - Dave (kahe silmaga), Stuart (ühe silmaga) ja Tim (kahe silmaga pikem ja peenem minion). uurisin müügikanaleid ning Amazonis oli parim pakkumine neile kõigile kolmele korraga. kuna nad nii lahedad on ning alates 4-aastasele sobivad, pidin ma loomulikult nad ostma. teen puhkuse ajal 3 last oma tutvuses õnnelikuks.


proosit

päev 39

läksin täna poistega tiiru kaasa vaatama, kuidas äsja parandatud relvad ennast ülal peavad. nooh üks neist esitas endiselt tõrkeid, kuid mitte nii agressiivselt enam. teisel oli umbes sama moodi...veidi vähem. üllatusena lisandus aga üks juurde. kusjuures siuke, mis oli just värskelt laost välja võetud. kolmest kaks bronni kuuluvad amidele ja on mudelid 1. täpselt ei mõista, mis värk on, kuid hakkab tunduma, et oleme amidelt lihtsalt väsinud relvad saanud, mis ei tahagi enam eriti kaasa mängida ning pigem koguksid kuskil vitriinil tolmu. igatahes mul nendest bronnidest kopp ees ning kutsusin jänkid peale. las vahelduseks parandavad ise neid relvi, mis meile antud...mina nokitsen edasi meie omaga.

enne õhtusööki küsis põder minu käest kõrbe värvi. ta otsustas oma kiivrilt katte eemaldada ning must kiiver kõrbe-pruuniks võõbata. lasi kiivri üle, käisime söömas ära ning tagasitulles vaatasime värvist kuivanud kiivrit - nägi välja nagu kana sitt. istusime sauna ette kolmekesi lobisema - mina, põder ja hannes - ja naljatama. enamus jutt tiirles ümber kiivri ja kui vaimukas see on. sai igast totraid ideid veel välja käia, kuidas kiivrit "tõsisemaks" muuta. kas kirjutada ette seriously ja/või taha fuck you, kuna niisama nägi see kiiver mehe peas äärmiselt koomiline välja. kogu selle 1,5h vältel sain ma naerda nii, et lõualihased valusad.

hilisõhtul hakkas äkiste õhuhäire peale. tean, et sellest hetkest, mil automaatne radarisüsteem häiret andma hakkab, on umbes 2 sekundit aega pikali visata. kuna olin tol hetkel oma konteineris mugavalt, siis päris nii hullusti ei viitsinud. lasin ennast toolis madalaks kummargile ning sikutasin samal ajal saabast jalga. peale signaali kannatasin veel pisut (et kas tuleb siis pauke või mis) ja ajasin ennast välja maad uurima. vaikus. keegi midagi ei tea. veidi pärast tuli amide laagri poolt mingi segane sõnum läbi ruupuri. oleks pidanud ka meie poolel teine ettekanne tulema, kuid tutkit. u.10min hiljem tuli signaal häire lõpule ja ka teadaanne. selgus, et signaali oli keegi kogemata stiilis "jäin puldi peale magama" sisse lülitanud. persevest. sedasi võib ikka palju segadust külvata. kujutan ette, et nii mõnigi kergeuskne lebas kuskil porilombis.


proosit

päev 31

möllasin veel eelneval hilisõhtul ühe öövaatlusega. kummaline deffekt - lülitad sisse kork ees (jah, näitab ka suletud kujul pilti, aga tumedamalt), on pilt selge. võtad korgi ees, tõmbab uduseks. kruttisin fookust, kruttisin zuumi...ei midagi. no täiesti hämming. arvasin, et andur pekkis. panin tööle ja hoidsin kord sõrme ees, kord mitte...ei mingit vahet. võtsin igaks juhuks ära läätsede katikud. puhastasin nii katikud kui läätsed. käisin viimased igaks juhuks ka poleeriga üle...ohhooo. polegi enam udune. kummaline, et koos korgiga vaadates siis udune polnud. kas filtreerib nii kummaliselt. igatahes paistis korras olevat. andsin korralduse edasi kasutada oma optika hooldusvahendeid aeg-ajalt, siis minu juurde nii tühise asjaga pöörduda tarvis pole.

hommikud lähevad külmemaks. ärgates kuskil 7 kraadi. päeva peale kisub õnneks umbes 15 peale küll ära. taas tublisti tegemist. just sain relva kogused kokku, mis reaalselt kasutuses on, kui saadeti mulle üks mees, kellele hädasti püstol tarvis vormistada. minul poogen, kuid laskemoona ülem arvestab hetkel koguseid, mis tingimata alles olema peavad. vanad jäägid lähevad hävitamisele. vot temale valmistab siuke pidev muutus häma.

lobisesin coy poistega veidi. selgus, et miini-rullik, mida nad ühelt masinalt liigutasid polnud lihtsalt nisama...umbes et üks ei tööta, kasutame teist, vaid sain teada, et viimase opi käigus sõitsid nad sellega siiski üle miini. nisis oli vana rullik lihtsalt ribadeks lennanud ja sestap. kummaline, et ma sest varem midagi ei kuulnud.

ostsin miisule e-lugeri Kindle Paperwhite, mul ju hea soodne usast asju tellida. kasutatud oleks saanud vähemalt 25% soodsamalt...isegi poole hinnaga, kui oleks oksjoniga tegelenud. kuid mul pole usku välismaalt kasutatud elektroonika ostu pihta. garantiid ju pole ning hiljem arveid õiendada kehva. kodumaal saad veel kohe müüa juures näppida või hiljem kergelt tagasi saata. igatahes on kindlam osta tutikas pakendis.

vaatasin oma ostu ajalugu eBay's ja Amazonis...pean vist ikka sõduri kohvri ostma. mul on kohapealt ostedud asju palju, tellitud asju käes ja ka tulemas veel kõvasti. kardan et lihtsa seljakotiga ma puhkusele ei tule. torukotti ka panna ei raatsi, kuna saab kergelt muljuda. eks pakendan ka siin asjad kenasti karpidesse, kui kohver hakkab aina mõistlikumana tunduma.


proosit

päev 25

olen märganud, et koptereid käib palju. meie ala vastas on kohe kopterite maandumisplats. korraga tuleb tavaliselt neid 2tk, kuid ka kolmandale on koht. sinna maanduvad primaarselt med-kopterid. mõni päev tullakse lausa 3 korda, kuid tüüpiline on kord päevas. haavatuid pidevalt. eks ka kergemalt, kuid alati on vähemalt 1 kanderaamil...nii kaetult kui ilma. üldjuhul on teada, et ilmade jahenedes jahtub ka vastase lahinguhimu, aga seni veel tunda pole. eks mitmed vigastused tekivad kindlasti ka ilma reaalse vastaseta (lõksud jne). ei tea, kas süda-talvel tuleb ka vigastuste vaba periood.

pole ka postil käimisest räägitud. kuu alguses öeldi ära, et nov. me ei käi, kuid edasisest pole halligi, kas ja mis. võimalik, et üldse ei lähe, kuna sõdureid jagub kõigil, keda sinna saata. samas ei saa panna kõike nende kohustuseks, ka ise peab olema valmis kaitseks.

räägitud on mitmetest rünnakutest baasile. juba pikisilmi ootan, mil tuleb meie kord keset ööd kiirelt ennast lahinguvalmis seada ning positsioonidele minna. see on alati nii ootamatu. kui nüüd kohe ära tuleks, siis teaks, et kuu-kaks oleks rahu. vanadel logistikutel oli viimane umbes kuu enne meie saabumist, nüüd ongi endal kõrvad kikkis. 1 väike häire oli, kuid see oli seoses kellegi kadumisega ning korraldati loendus. kui nüüd õige tuleks, oleks adrekas vist taas laes. liigub ka jutt, et bastionis käib ringi 5-6-liikmeline meeskond pommivöödega. ootavad ja otsivad õiget võimalust "aktiveerumiseks". mai teagi, kas võtta seda linnalegendina või mis, kuna seda räägiti juba kohe peale maandumist. õnneks on enda majutusala kõrge ja korraliku lukustatava aiaga julgestatud, nisis ligipääs keeruline...aga kunagi ei tea. igatahes pole se mõte veel uinumast seganud. viimased ööd olen isegi paremini maganud kui varem.


proosit

päev 12

nonii, hakkan ise relvale varuosa valmistama. imepisike jubin, kuid toimimiseks oluline. valmistan, kuna varu puudub, muidu oleks 5min'ga korras olnud. ja siuke asi, mis tavaliselt ei purune kunagi. nüüd aga prääks.

õhtul käis mingi tohutu jurrakas läbi. konteiner värises, lamp ähvardas laest alla tulla. läksime välja vaatama, ei pasta midagi. häiret kah ei antud...hämming. kaugemale jalutades paistis konteinerite tagant vaid meeletu tolmupilv. kes väljas olid, rääkisid, et oli tugev valgus ning siis alles 5sek hiljem tuli jumakas järgi nii, et lõi telkidelt ja konteineritelt tolmu üles. hiljem selgus, et see oli planeeritud õhkimine, mis paraku oli tõrgete tõttu hilinenud u.4h. muidu antakse kogu aeg teada, et "5min'i pärast toimub kontrollitud plahvatus", kuid oli tõrge ning lambad unustasid hiljem teavitada.

proosit

Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit

Afg - Päev 4

kurat kus oli õhuliiklust öösel. ärkasin korduvalt, kui ikka ja jälle mõni lennuk õhku tõusmiseks vunki üles võttis või koperdajad amokki üle lendasid.

hommiku poole läks külmaks. väidetavalt oli öösel +5. alul kütsime, kuid vahetult enne magama minekut võtsime kütte välja, kuna palav oli. sellega on üldse mingi kepp...ei kannata täpselt parajat temperatuuri välja reguleerida. igatahes oli umbes nelja ajal hommikul jalgadel nii külm, et tirisingi veel magamiskoti teki peale. ehk on teistel täna piisavalt mõistust küte sisse jätta või tehnikutel regulaator korda teha.

õhtusöök oli hirmus hea, mingi vürtsise kastmega liha (ei tea, kas loom või siga...nii keeruliselt tehtud) nuudlitega. vitsutasin isuga nii, et laup märg. miisule oleks se roog kindlasti meeldinud. hiina-vürtsised nuudlid lähevad peale hästi, küllap läheksid ka india-vürtsised lihatükid nuudlitega.

lasti mingi hunnik rakette ühes suunas minekule. mõned tunnid hiljem korrigeeriti suunda ning lasti uus laadung. ainuke vahe, et suhteliselt järjestikku tulid. esimesi jälgida tahtsid, siis unustasid vahepeal ära, miks üldse sinna taevasse vahid, kuni ootamatult taas järjekordne välja vuhises. hilisemad tulid umbes paari sekundiliste vahedega.

muidu suht tulus päev - mõned allkirjad juba all ning isegi ühe relva remontisin ära.


proosit