Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit

tagasiside sigariõhtule

nonii, käisin siis kolme sõbraga Chicagos ära. kohapeal proovisin sigareid Davidoff no.2 ja Cuesta Rey Centenario Aristocrat. esimene oli kuuba ja teine dominikaani vabariigi oma.
sigareid pahvides ja jack daniel'sit nautides oli kuttidega täitsa muhe ja lõbus lobisemine. paraku oli neist siiski 1 oma elemendist väljas ning tõenäoliselt meiega enam vastavas atmosfäris ei ühine ja teine jäi peale loetud tunde nii vindiseks, et oli sunnitud koju minema.

kella aeg oligi tegelt selline, kuhu ka ise esialgu sihtisin. kuna aga viimase sõbraga polnud ma väga pikalt sedasi muhedalt suhelnud, otsustasime õhtut edasi veeta. et olukorda värskendada, läksime veel teise sigari baari nimega La Casa del Habano . seal müüdi ainult kuuba sigareid. eelnevas kohas müüdi kül sigareid mitmetest kohtadest, kuid üldine valik oli mitmeid kordi väiksem Habano laundžist. lasin ka see kord teenindajal pakkuda endale mahedama ja mitte liiga kuiva maitsega sigarit - Trinidad Robusto Extra. oli väga meeldiva maitsega. kui Davidoff oli väga pehme ning Cuesta Rey juba arusaadavald kargem, siis Trinidad oli midagi vahepealset.

koht ise oli kena ja hubane. kuigi pisike, oli sääl selline väga rahulik ja vaikne miljöö. Chicagos oli taaskord vastupidi. esialgsel saamumisel oli küll vaikne, kuid, mida tunnike edasi, seda rohkem rahvast ja lärmi. tõsi küll, hiljem lärm vaibus, kuid ise tahtsime stsenaariumi muuta.

kui nüüd endal õhtut perfektseks teha ja teada, et ka endal tuleb sõpru rohkem kohale (5-10), siis teeks oma valiku järgmiselt - sigar Habano'st ning edasi Chicagosse chillima.

igatahes oli lahe kogemus ja ootan juba järge.


kõigile soovitades,
proosit

iga mees on oma õnne sepp

õnn pole enesestmõistetav. ükskõik, mida mõni ka räägib, varem või hiljem märkab ta, et õnne nimel tuleb vaeva näha.
jah, on asju, mis lausa algavad õnnelikult, kuid see ei tähenda, et lõpp oleks õnnelik. või noh...kui nüüd just mitte lõpp, siis vähemalt vahepealne osa kül. aeg-ajalt tuleb ikka teele takistusi ning õnne taastamiseks on taas tarvis vaeva näha, kompromisse-järeleandmisi teha.

eks ka rutiin rikub õnne ära. järelikult vaja rutiin murda...aga millega. muuta töögraafikut, võtta uus või lihtsalt vahetada hobi, käia rohkem väljas või suisa uutes kohtades - saavutada miskit uut.
vot just seda viimast ma olengi juba mõnda aega nuputanud, kuid ei torka miskit geniaalset pähe. mingid varjandid rutiini murdmiseks on olemas, kuid tegelikult tahaks midagi uut ja värsket. midagi, mida varem kogenud pole.

nisis jää vait ja võta ennast kokku. vali mingi suund ja pühendu. kui see suund ei sobi, leia uus.


proosit!

positiivne eeskuju

täna leian sõbra blogidest ikka paljut, mida arutada.
nimelt mainis 1 kaas satanist, et sõitis 1  päev autoga mööda pikali tänaval maas vaevlevast meesterahvast. mõtles samal ajal, kas peatuda ning abistada. kuid nähes peeglist, et ka tagumised huvi üles ei näita, jättis sinna paika ja sõitis koju. hiljem seda teiste satakate vahel arutades tabas teda kõva kriitika laine.
"et oleksid ikka võinud abi pakkuda/.../mõtle, kui se oleksid olnud sina või su sõber, sis oleksid kül abi tahtnud/.../kutsunud vähemalt kiirabi või ment kohale" jnejne.
sedasi pommitati vaest meest igast nurgast.

mul oli mõte vähe teine - jah...oli kül vale käitumine, kuid kasta sellepärast nüd halb inimene on...kindlasti mitte.
inimesed ignoreerivad ümbrust pidevalt, tema ega keegi teine meist ei ole mingisugune erand. meile tambitakse kogu aeg, kuidas olla parem inimene ja kuidas õigem käituda oleks, kuid vaadakem tõele näkku - meil puudub positiivne eeskuju! tänapäeval ei mõju enam lause "elage mu sõnade järgi, mitte tegude"...se on kulunud. sellele vaatamata on su teod need, mis inimestele meelde jäävad ning eeskuju seavad.
kui inimestel puudub positiivne eeskuju (isa, õpetaja, suur vend...ükskõik kes), siis ei saagi ju oodata seda kõige õigemat käitumist. võib vaid loota, et keegi kunagi on se tublim, kes võtab initsiatiivi enda kätte ja hakkab ka tegutsema nii nagu peab...mitte ainult ei räägi sellest..!
kui oled tubli olnud, väga tore. kuid ära oota, et ülejäänud maailm kohe sinu sabas Ghandi'ks/Ema Theresa'ks hakkab..!


proosit