päev 103

magasin südamerahus lõunani. ajasin ennast 1200 püsti ning sättisin sööma. olin vist kaua eemal olnud, kuna kohalik toit maitses tavapärasest paremini.

loivasin peale sööki alale. tutvusin olukorraga peale 2-nädalasi muutusi. baasis suurt sittagi muutunud polnud, küll aga oli siin olukord kord palav, kord lumine, kord sadas taevast rakette alla. viimaseid oli ainult ühel korral ja kõigest 2tk. meeskond oli muidugi hambuni relvastatud ning ootasid sellele järgnevat kaltsupeade amokki, mida siiski ei saabunud. kurb oli, et jäin sellest kõigest ilma...oleks samuti tiba märulit ihanud.

lasin päeva rahulikus tempos õhtusse...ei tahtnud ennast esimese päevaga ära rebestada.


proosit

päev 68

ilm taas soe. öösel magasin taas linaga, nagu varem. alles kuskil 4 ajal sikutasin ka teki peale. hommik tervitab mind taas +2 kraadise soojaga. osad oskavad rääkida, et nagu siin vihmaga aastad erinevad, siis on tegelikult sama külmaga olnud. kas tõesti läheb juba soojaks. ning mina valmistusin vaikselt külmade ilmadega võitluseks.

könt kah normaalseks tõmmanud. paistetus all ning valulik enam pole. äkki oli hoopis kuidagi ilmaga seotud. noh, nagu osad inimesed oma haigete jäsemetega ilma ennustavad...v-o mul midagi sarnast..?

nädal taas kiirelt möödas. täna vast nipet-näpet teha ning siis taas chill.

nse mehed jõudsid mõne coy poisiga tagasi. ühe soomuki esisild suudeti ära lõhkuda, nisis oli vaja masin varem ära tuua. eks neil muidugi rõõmsam, said ju umbes 2 päeva varem tulema. õnneks pole ka ülejäänutel viimased paar päeva väga hullu enam olla.


proosit

post 60

on pikalt ununenud asi, mida täheldanud olen - vatihaldjas on välja kolinud. kui alul arvasin, et tüüp on lühidalt eemal, siis nüüd paistab, et lausa pikemal puhkusel. v-o üldse välja kolinud. ei tea, kas asi on kliimas või mis. arvan küll, et eestisse naastes kolib tagasi, aga eks paistab.

veel märkasin juba mõned päevad tagasi, et meil siin on pööripäev äkiste möödunud. juba vähemalt 3 päeva tagasi oli päikseloojang 15min hiljem. kui esialgu võis olla mingi vääratus, siis nüüd on loojumine hilinenud lausa poole tunni võrra...õhtul valgust kauem.

lõuna oli pasem kui pask. ainus aksepteeritav valik oli spagetid punase hakkliha kastmega. otsustasin olukorda elavdada riivjuustuga, mida üllatuseks leidus. ikka jube mage. ei viitsinud aga uuesti lauast tõusta, et soola ja pipart tuua. karistuseks käisin 2 korda pirne toomas. korraga lubati ju ainult 2tk...2 mai ääs, raisk. alla kolme mina ei mängi. nüüd jalutasin neljaga välja.

käisin särtsuga taas "plast-taarat" saarlaste prügilasse viimas. taas hakkas hala pihta, et ei saa võtta. õnneks tuli kutt alles siis, kui olime juba pool kola maha tõstnud. rõhutasin taaskord, et kui juba nende kontingendi alluvuses sõda peame, peavad nad raisk ka "sõja jäägid" oma vastutada võtma. jube keeruline seda neile valgekraedele selgeks teha.

õhtul abistasin taas suurt bossi. ta juba mitmes, kellele hirmsasti meeldivad minu polariseeritud ballistilised prillid ning aitasin tal valikut teostada ja oma valikud amazonist üles leida. nii tore on näha, et supper-hea hinna-kvaliteedi suhtega tooted inimesi rõõmustavad ning mina olin see, kes selle leiu lauale tõi. peaksin kohe mingi medali saama...või vähemalt kuld-tähekese või midagi.


proosit

päev 55

hommik algas kiirelt. pool üheksa pidin valmistuma laskmisteks. asjad valmis ja ise ootele. enne üheksat panime juba minema. lasime tiirus püstolit ja automaati. kui standard võtted läbi lastud, tehti ka tiba taktikalist. noh...kiirelt relv välja ja 2 lasku jne stiilist. sisse oli topitud veel erinevaid laskeasendeid ning salvevahetusi.

sedasi paugutasime kuskil poole üheni. jõudsime tagasi, käisin söömas...nüüd kõht hundinäljast tingituna täis pugitud ja jube raske olla. pidin lausa silma veidikeseks kinni laskma. helistasin ka miisule tagantjärge, et vabandada puuduliku äratuskõne eest, kuid sealt peale maigutamise ehmatati ennast selgeks, et mis mõttes. kell hakkas alles 11 kodus saama ning mina oleksin äärepealt hommikul varem äratuskõne teinud. alles siis hammustasin läbi, et täna ju laupäev. tore on, et varakult hõivatud olin, oleksin läbi toru kohe valinoomituse saanud.

aah...vahepeal tehti meil shaslõkki kõvasti. kutt, kes isaks sai, tegi pidulikuma olemise. mul oli lõunast kõht veel punnis, nisis panin endale väikse portsu külmikusse hilisemaks.

päeval lendas ka Niklas minema. esialgu Kabul ning sealt edasi Soome. on lootust loetud päevade jooksul tehtud pilte näha...ehk ka artiklit kuskilt lugeda.

õhtul tehti taas briif teemal "kus on vaenlane ja mida ta teeb". vastus on kokkuvõttes kükitab punkris ja külmetab. eks oli ka muud juttu, kuid laias laastus sama, mis ta aasta-aastalt olnud on.


proosit

päev 24

esimene päev ilma vana NSE'ta. kuidagi kummaline olla. ala on nagu tühi, vaikne. lausa siuke tunne, et hakka või ise mingit mürglit korraldama, et kärarikkam oleks. samas tunnen, et alles nüüd saan rahulikult oluliste asjade peale mõelda. näiteks tegin tagantjärgi paberimajandust ära, nokitsesin pikemalt seisnud relvaga ja muud pudi-padi.

uus coy saabus kah esimeselt opilt. seni veel paanilisi asju parandamiseks pole, kuid küll jõuavad. neilgi oli suht rahulik...leidsid 2 surveplaati.

homme püüan broneerida väikse lasketiiru. tahaks nv-l paugutama minna. võtaks kohe korraliku portsu ette...vaatab, kaua käsi jaksab.


proosit

päev 20

toimus ametlik kontingend vahetus. vanadele jagati kätte mingid aukirjad ning esmakordsed said ka missi medalid. olen ennast korduvalt sellistel koosviibimistel mõtisklemas leidnud - mis siis, kui vaenlane on juhuslikult informeeritud suuremast koosviibimisest ja neile on ka täpne asukoht teada ning, kui nüüd mingi pauk otse sisse tuleks, millised kaotused oleks. see oleks katastroofiline. ei teagi, kas kunagi on midagi taolist juhtunud, et terve rivistus saab mingi meeletu löögi otse sülle...hmm. karm. tohutu segadus tekiks. terve rügement meedikuid möllaks ringi. taliibidele oleks see suur võit, kuna viimasel ajal nad eriti enam meediasse ei pääsi. noh iga pisemat asja ju ei kiputa kajastama enam, kuid selline tragöödia pälviks vist kõigis väljaannetes esikülje.

nüüd pole vanadel olijatel enam muud midagi, kui lendu koju oodata.

ahhaa...peaks juukseid ajama. seekord tuleb siuke tugevam mohikaanlane.


proosit

päev 19

hommik hakkas tormakalt. valmistusime laskmiseks ja vaja asjad valmis panna, relvad kätte jagada jne. olin juba "sõduriks" riietunud, kui öeldi, et "vestid-kiivrid jäävad maha, me laseme ju relvad kõigest sisse". nojah, kiskusin siis varustuse maha. jõudsime lasketiiru, siis öeldi üldse, et "ära jääb, kuna enam reedeti laskmist ei toimu tänu konvoide opile". ei mõista kül, kuidas need 2 saavad teineteist segada, aga hea küll. tulime sama targalt tagasi. ise mõtlesin, miks keegi siis ei hoiatanud...meil oli broneeritud kenasti. oleks võinud ju teavitada, et täna ei saa lasta...viird. võib-olla unustas keegi muidugi ka edasi öelda, kuid sitta sellega.

tagasi jõudes avastasin end töösse uppumast - hunnik galille, 1 bronn ja MP jalg vajas nokitsemist. galillidega oli lihtne. isegi komplekteerisin väikse paki, mida edasiselt saaksid coylased ise kasutada, et mind nii pisiasjaga ei tülitaks. bronn ja MP jalg aga vajasid põhjalikumat ravi. oii, kus bronniga sai väänelda...üle kahe tunni. MP-ga tegelen hiljem.

ilm on pilves, kuid selle eest muidu normaalne. kuskil kella neljast kiskus tormiseks, silmad tolmu täis. peale viite tuli tuulele ka vihm külla. ma sain sööma veel kuivalt, kuid tagasi olin märja seljaga. õnneks mitte nii hullult, kui nendel, kes sööma veidi hiljem läksid. siis kallas nagu oavarrest. majutusse minekuks oli küll vihm pausi teinud, aga jätkas taas unisemal ajal. hommikuks olid suured loigud kõikjal ümbruses.


proosit

päev 17

hommikul oli tunne normis...isegi sital käisin. pulss hea, süda ei läigi. võtsin ette uued kullad. ühega jõudsin õhtul juba alustada, kuid hommikul avastasin lisa vea...ei saa veel tagasi anda. teine las ootab oma järjekorda.

olen hakanud parandama osasid detaile, mis standardis parandamisse ei kuulu. paraku on mõningad asjad hetkel vähemuses ning tellides kulub aega palju. siiski kaalun seda veel teha. ähvardavad mulle ju katkiseid juurde tuua.

olin mõlemi kullaga just lõpetanud, kui mulle toodi see sama snaiper, mida juba 2 korda parandanud olin. esimene parandus oli veel paigas, kuid teine oli vastupidise pöörde teinud. kui enne andis lööknõela ette ilma korralduseta (mida teha ei tohi), siis nüüd ei anna isegi korraldusega. vaja kuidagi kuldne kesktee leida. 2 tundi pusimist ja sai esialgu toimima. paraku selgub lõpptulemus alles siis, kui reaalselt kõvamoonaga testitakse. hakkab vaikselt juba uhkuse pihta käima, et mis mõttes ma parandan sama asja korduvalt. loodan, et peab. igaks juhuks plaanin teatud varuosad tellida, et vajadusel kahtlased osad lihtsalt välja vahetada...no kopp ees juba.

täna käidi taas saarlaste ala peal rivistusel...järjekordne oli otsa saanud. ega siin väga imestada pole, neid ju tunduvalt rohkem laiali kah, keda nottida.

õhtul käisime usa poes. see asub kuskil camp'i teises otsas karu perses ning ise täpselt minna ei osanud. võtsin ühe teejuhi ja kamraadi veel kaasa...mina siiski sõitsin. mingi fordi maastur, ilge elukas. amordid vist läbi, kuna õõtsus, nagu oleks merel. poest ostsin kaks naelast pakki usa vinnutatud loomaliha, üks pipra ja teine teriakiga. käisime ka itaallaste poest läbi. võtsin ühe 6-paki alkovabat õlut. õhtuse filmiga hakkasin manustama. lihast oli teriakiga vist kaarega mööda käidud, kuna teravus puudus täiesti, õrn lõhn vaid. õlle...no teadsin küll et alko vaba, kuid see oli rohkem nagu õlle maitseline limonaad...ei oskagi öelda, mis marjadega. igatahes seda õlut rohkem ei osta, aga pipraga tehtud liha proovin kindlasti. ega ka teisel lihal iseenesest midagi viga pole, lihtsalt ootasin vürtsikat suutäit.


proosit

päev 16

krt, kuigi on isiklikud paberid kõik korda aetud, tuleb ikka ja veel teiste üksuste käes oleva vara kohta igast "täpsustusi". viskab siibrisse juba. kaua krt ma pean siin asju korrigeerima. paneb taas mõtlema, et missi lõpus asju kokku kogudes läheb mingi ilge kebeniit lahti...perse.

paar kullat toodi jälle. hel olid sellised vead, milles oli vist juba pikemalt mööda vaadatud...no ei teki sellised asjad kohe peale ühte laskmist. olen vist neile tohlakatele korduvalt rääkinud, kui juba esmane väike viga tekib, tuleb kohe sellega tegeleda, et see samune ei suureneks ja hullemal juhul uusi vigu ei tekitaks. aga räägi nagu seinale.

õhtul majutusse naastes hakkas süda läikima. kahtlustan õhtusööki, kuna kõhus oli siuke puhitustunne, nagu oleks äsja söönud. pea küll ringi ei käinud, kuid lõõmas ja higistas küll. pulssi kontrollides tundus see 120 löögi peale minutis olevat. isegi sittuda ei õnnestunud, kuigi see iga hommikune ja õhtune rutiin. ohutuse mõttes otsustasin dushi edasi lükata ja tegin vaid hädavajaliku hügieeni. kellel seda tarvis, kui dushi all pikali vaaruma peaksin. enne magama jäämist oli vähemalt pulss juba normis.


proosit

päev 15

uus nädal alanud. juba ootab ming üks kulla ja tulemas veel 2-e detailid. kiire...


proosit

Päev 13

iga L on koristuspäev. nüüd, kus mul asjad üle võetud, pidin lisaks ühiskasutatavale ka oma konteineri ise läikima lööma. tegelt miskit suurt polegi. kuna me ka nädala sees pühime aeg-ajalt riiulitelt tolmu, siis praegu oligi kerge tõmme üle, põrand putsu lutsutajaga kah ning valma. lühidalt öeldes küürin ma oma peas siis, kui vajadus on.

lõunaks sai üle tüki aja taas burgeri valida...olin lausa 2 korda järjekorras. nõme on, et juustu peale ei panda või siis isegi valkut pole kõrvalt võtta. vähemalt sain külmletist paar singi viilu juurde vehkida. nüüd magu täis ja hea olla. ülejäänd päeva peaks suht rahulik olema.

proosit

päev 12

nonii, hakkan ise relvale varuosa valmistama. imepisike jubin, kuid toimimiseks oluline. valmistan, kuna varu puudub, muidu oleks 5min'ga korras olnud. ja siuke asi, mis tavaliselt ei purune kunagi. nüüd aga prääks.

õhtul käis mingi tohutu jurrakas läbi. konteiner värises, lamp ähvardas laest alla tulla. läksime välja vaatama, ei pasta midagi. häiret kah ei antud...hämming. kaugemale jalutades paistis konteinerite tagant vaid meeletu tolmupilv. kes väljas olid, rääkisid, et oli tugev valgus ning siis alles 5sek hiljem tuli jumakas järgi nii, et lõi telkidelt ja konteineritelt tolmu üles. hiljem selgus, et see oli planeeritud õhkimine, mis paraku oli tõrgete tõttu hilinenud u.4h. muidu antakse kogu aeg teada, et "5min'i pärast toimub kontrollitud plahvatus", kuid oli tõrge ning lambad unustasid hiljem teavitada.

proosit

päev 11

magasin täna sitasti. ärkasin u.1,5h peale uinumist. vahetult enne vähkresin palavuse ja rahutuse käes. kui ise olin ärganud, ärkas ka mu põis. millegi pärast oli põis minust tunduvalt ergsam, nisis olin sunnitud ääretult kiireid liigutusi keset kott-pimedat telki tegema, et vetsu jõuda. iseenesest pole ju tavalisele inimesele pükste, särgi ja saabaste jalga tirimine ka pimeduses mingi väljakutse, mul aga eelnevalt proteesi jalgatirimine keset pimedust on tiba keeruline seda otseks sihtida, kui ei näe. nii ma siis komberdasingi, nagu tsirkuse väärakas 1 jalg kõvasti väljapoole suunatud (umbes nagu Charlie Chaplin) kultuurimajja. tra, kui keeruline on sedasi kõndida. hea, et kell oli kuskil 0130 ja ühtegi öist suitsetajat väljas polnud...oleks mõnusa kõhutäie nalja saanud.

põie tühjendamine võttis üle minuti...no nii pikalt, et hakkas lausa igav juba. korrigeerisin enne tagasi kõmpimist jala asetust ning uuesti konkule. uus uinumine tuli aeglaselt. praegu ärkvel, kuid tahaks veel tukkuda.

päeval pakkisime tublisti kompanii vara koju saatmiseks. saarlased tulid ja pakkisid kõik pakid lahti, et sisu üle veenduda. vaatasin kah, mis coy poisid koju saadavad - igast noad ja kirved. no mida fakki. 95% neist oleks saanud ka eestist osta. kõik olid sellises mõõdus, mis ilusti lubatud ning minu teada polnud siit ostes ka teab mis palju odavamad võrreldes kodu hindadega. fiskarsi mini-kirves. ma pidin saarlaste ees häbi pärast peaaegu maa alla vajuma. krt oleks siis mingisugune kohaliku kultuuriga seotud meene mõõk/kirves/nuga, aga ei...kõige lihtsamad ja labasemad. mul pole midagi rohkem lisada...

sain oma puhkuse paika panna. tulen enne coy'd (kõva häälega avalikult hetkel ei teata).
nüüd snaiprit parandama.


proosit

Afg -Päev 10

ei mingeid erilisi mõtteid ega käike.



oeh...proosit

Afg - Päev 9

tra, kus eile oli igav päev. saime RSOI koolitust. jalaväelased saavad seda mitmed päevad, kuna lisaks tutvustusele ja teoreetilisele osale lisandub ka praktiline osa. NSE sai ainult tutvustava. paraku oli sellest jutust 95% saarlastele suunatud.

presenteeriv personal oli kah siuke tuim monotoonne kogum, et paha hakkas. teine esineja küll tegi huvitavalt. oli võimalik mõnuga jälgida, viskas väikseid nalju sisse...tubli esitlus. ülejäänud persetäis oleksid nagu arvuti programmid, mis sisse pekstud kirjutist tuimalt ette vuristavad. kohutav. sellises olukorras on unega võitlus suurimaid väljakutseid. tundsin kaasa meestele, kes istekohaks eesmised read valisid. seal olid seljatugedega toolid. oleks suurematel pnkidel tagapool samuti seljatoed olnud, oleksin koos eesmistega und lasknud. ilma seljatoeta oli keerulisem uinuda.

nii palju, kui juttu jälgida suutsin, siis oleks see tekst isegi saarlasele liigne olnud. räägiti kõike, mida juba baastreeningu ajal õpitakse. ainus, mis vähegi juurde andis, oli miini ohu info. saarlastele oli vist kasulik ka palgaarvestus. ülejäänud tutvustav osa oli täiesti ebavajalik info ning ajaraisk.

proosit, raisk

Afg - Päev 8

olen täheldanud, et kohalik toit käib kuradi kiiresti seedimisest läbi. lõunane toit väljub õhtul ning õhtune toit hommikul. kuna hommikust ma ei tarbi, siis lõunast probleemi pole. nimelt saab lõunale minna juba 1100 ning ärkan alles veidi enne kaheksat...no mis mõttega ma hommikust veel närima ronin. igatahes on siuke tunne, et kulutan vaikselt oma perse ära.


proosit

Afg - Päev 6

registreerisin kohalikud briti ja usa aadressid ebay's ära, et nodi soodsamalt tellida. püüdsin ka paypal'is sama teha, kuid raisad ei lase riiki määrata. seda ma kartsingi tegelt. kunagi varem üritasin sama ning kah ei last. siis kord viibides võõrsil täheldasin, et uue aadressi puhul lubab paypal riiki vahetada vaid siis, kui sa hetkel oma IP-aadressiga samuti võõrsil oled. sedasi olen varem norra ja britannia juba teinud. oot...aaaa...ma saan vähemalt briti aadressi siiski määrata, vahetan kõigest oleva briti adre asukoha ning riik jääb ju samaks. geniaalne...muig. kahju, et usa adrega sama teha ei saa. kahju, et pole ühtegi usaldusväärset isikut hetkel usas. annaks talle ligipääsu oma paypal kontole ning laseks tal salvestada mingi suvalise usa aadressi. mul ju tarvis, et riik oleks määratud. pean uurima, ehk leian kellegi.


proosit

Afg - Päev 5

magasin täna hästi. lausa nii hästi, et ei tahtnud eriti ka hommikul tõusta, vaid edasi magada. kuidagi nii magus oli olla.

aah...eile pesus käies oli nali - kuna tegemist siin vaid püstjalu pesemisega, pesukabiinid mitmed ridamisi kõrvuti, vaheseinteks vaid dushikardinad, siis kõrvalistel oli aeg-ajalt hämming, miks üks tüüp pestes kord ühest kord teises vahe-kardina torust kinni hoiab. neil tekkis kõhe tunne, et naaber tahab keset pesu vist külla tulla dushi võtma. tegin kiirelt selgeks, et keksin/hoian tasakaalu siin ühe jala peal ning vahel tarvis tasakaalu parandamiseks kuskilt kinni hoida, milleks parimad kohad olid just kardina torud. sealt tekkis veelgi suurem hämming, miks kutt ühe jala peal seistes ennast peseb. siis olin juba sunnitud kardina vahelt oma poolikut jalga näitama. teema ammendatud, kuid nalja sai.

sain endale veel ühe tööülesande - valmistada ette vanad laskemoona konteinerid (tsingid, kastid, karbid), et neid kohalikele maha parseldada. nimelt tuleb neil kontrollida sisu ning pealmised kirjed tuvastamatuks üle värvida. varem tegeles sellega laskemoona kunn, kuid temale määrati nüüd vana laskemoona utiliseerimine, mis ennist minu ametiülesannetes oli. ei teagi, miks vahetus, kuid sedasi oli ülema otsus. minu jaoks suurt vahet pole, lissalt ei teadnud ennist emma-kumma lisaülesande olemasolust isegi mitte.

arutasin vahepeal vana laskemoona kunniga, kui erinevalt suhtuvad saarlased ja amid sõjaolukorras formaalsusesse. mõlemid leiame, et amid on kordades saarlastest üle. viimased on kohutavalt punktuaalsed ja jäigad, mis häirib igapäeva sõja-elu tegevust oma paindumatuse tõttu. amid seevastu on aga väga paindlikud - kord vaatavad läbi sõrmede, kord pigistavad silma kinni. ma ei räägi keeldude üleastumisest, vaid "sõrmega määrustikus järge ajamisest".
näiteks: kord korraldasid eestlased heategevusliku laskmise - MG-3 kuulipilduja ning hunnik aeguvat moona - amid tulid kohale, viskasid sada daala purki ning lasid isu täis. saarlased tulid kohale ja nentisid kurvalt fakti, kui nende ülemus ütles, et "teil puudub vastava relva koolitus...lasta ei või". pühkisid suu puhtaks ning jalutasid nuttes minema. no mis mõttes...laias laastus RELV ON RELV. seni, kuni tead, mis suunas lasta, on tarvis uue relva puhul peamiselt teada vaid, kuidas relva ohutuks teha, kaitseriivistada, ümberlaadida. vajalikud teadmised omandaks vähem kui minutiga. saarlaste jaoks tähendab aga sertifitseeritud koolitus tundide viisi teooriat, päevade viisi praktikat ning nädalate viisi kogemusi. tõsi, sellisel tulemusel oled suht vilunud ekspert. aga, kui sa oled inimtühjas kõrbes ning otsesuunas 180 kraadi laiuselt paistab enam kui 50km ulatuses puhas tühjus või oled suletud tiirus ning laskmise suunas ja külgedel kõrguvad üle 5m kõrgused liiva müürid, siis mis kuradi "sertifikaati" või "kvalifikatsiooni" sa vajad, kui sul muidu üldised relva käsitlemise oskused olemas on. lambad..!
ja sarnaseid näiteid on tegelikult sadu, kus saarlased ei saa asjaga tegeleda, kuna vastav kvalifikatsioon, ülemuse allkiri või kurat teab mis puudub. ja see ei kehti vaid siin afgaanis, vaid ka britis koha peal näiteks meditsiinis, igasuguses teeninduses jne. nad kutsuks vist koju kah elektriku, kui lambis pirni tarvis vahetada.

amid:
tahad seda relva proovida - sihi sinna ja vajuta seda
sul on rohtu tarvis, kuid doktorit pole - õde annab sulle praegu ravimi ning doktori allkirja paberile võtame hiljem
on vaja ühte el.seadet - kasutada oskad, siis võta siit ja too pärast tagasi, allkirja vaja pole

saarlastel ei kohta sa kunagi nii toredat, sõbralikku ja paindlikku suhtumist. kui meenutan seda viimast skandaali briti ja eesti vahel seoses ühe saarlase raamatus ilmnenud eesti sõdurite nimedega (ei mäleta kas aasta või 2 tagasi), siis isegi arutati briti kontingendi alt välja astumist amide alla. oii kus ma hoidsin pöialt, et nii läheks. veidi aega hiljem jahtusid tunded maha ning oligi mokas. ei tea, kas mingil õigel tegelasel silitati põlve või sai keegi mingi prääniku selle eest, kuid mul on hirmus kahju. täna oskas laskemoona kunn veel öelda, et hiljuti KJ põhjendas asja - kui me oleksime amide all, siis saarlastega koostöö lakkaks, kuna nad nii ennast täis kuninglikud ülbikud on. olles saarlaste alluvuses saame aga amidega endiselt väga hästi koostööd teha (ma hetkel tõlgendasin sõnastust "maalähedaseks").
ausaltöeldes poleks mul selle vastu midagi, kui me ennast saarlastest lahti lõikaks, las ülbitsevad seal saarel omaette. tean, et ka amid võivad ülbed olla, kuid hetkel on oma ülbust domineerinud pigem saarlased ning sellest kopp ees. saarlaste liidust lahti lüües saaksime koostööd natoga teha lihtsalt käsu korras lähima baasiga...miks peaksimegi täielikult saarlaste tiiva all olema.
enamus saarlasi tegelikult ei teagi, et eestlased nende kontingendi alluvuses on. mitte ainult tsiviilid, ka sõdurid tegid suured silmad, kui ma esimest korda neile selgitasin oma paranemist ja taastusravi just britis. oli näha, et nad viisakusest noogutasid, naeratasid ja kiitsid heaks, kuid tegelikult sain tagaselga teada, et heaks nad meie riikidevahelist diili ei kiida. no miks peaksime siis selliste emmidega koostööd tegema, kes meid ei salli ning ei salli ka meie neid..?

ajasin ennast nüüd käima, raisk. rohkem ei kriba.


proosit

Afg - Päev 3

öösel oli külm. eile kolisin teise telki, aga sealsed ei tahtnud kütta. noh...eks praegu kütab veidi üle kah. teine öö oli vaheldumisi nii palav, et kord oli tekk peal, kord maas. päris ilma aga on siiski külm. täna pean vist lisaks tekile ka magamiskoti peale tõmbama, kui kütma ei hakata.

ärkasin valangute peale. suht lähedal käis üsna sümpaatne andmine. siin muidugi sellele reageerima ei hakata, kuna distants siiski suhteliselt kaugel...lihtsalt kostab hästi.

päeva jooksul tuli ruupurist kõvasti teavitusi, kuid nendest ei saa ma muhvigi aru. mai saaks aru vist ka siis, kui se eesti keeles tuleks, kuna nii meeletu kaja on taustaks, et solgib kogu eetri ära. kolleeg on sellega harjunud ning suudab juba märksõnu välja sorteerida. küll on liikumiskeeld, küll meeskonna loendus. loodan, et suudan peale tema lahkumist ikka tuvastada, mida sealt kõlaritest välja imbub.


proosit

Afg - Päev 2

alustasin vaikselt varanduse loendamisega. kolleegi arvates saime umbes 25% loetud. aga nüüd on tulemas lisaks põhivarale ka igast muud pisemat kola kohe kamaluga, nisis loendada veel jõuab.

andsin intervjuu. nimelt tegi filmimeeskond, kes mälestusmärgi mahavõtmist filmis hommikul, ka minust klipi. ega tegelikult mingit suurt uudist ma intekaga ei edastanudki, kui et lissalt värske ülevaade, kuidas praegu tunne on ja edasised plaanid. teised küsimused olid sellised korduvad tüüpküsimused.

õhtul vaatasime veel paar filmi kohalikust data-kogumikust ja tudule oligi.


proosit