päev 36

tempokas päev. bronnid viidi minema. asemele toodi üks kulla (häälda pehmelt) ja negev. käis lõpuks see jänki, kes bronni pidi üle vaatama. paraku oli bronn seks ajaks juba tiirus. rääkisin siis taga veidi öövaatlustest ning muudest relvadest. oli siuke kutt, kes polnud muud eesti relvastust näinud, nisis tegin talle väikse era-demo (partneritele ikka võib...soojendab suhteid). kutt ahhujeelis kui raske me galil on. ei suutnud ära uskuda, et me sellise sangpommiga sõda peame. kirjeldasin talle, et see on nagu M-16 ja kalashnikovi ristsugutis, mis tolmustes tingimustes iseenesest üsna hea on, kui raipel aint nii tugevat tagasilööki poleks. ära saa valesti aru, loomulikult olen mina isiklikult galil'i tagasilöögiga harjunud ja minu arust pole nii hullu midagi. ka täpsus on üsnagi hea ning ei jää kuigivõrd M-16'le alla. kui nüüd aga valanguid lasta, siis on jutt kategooriliselt vastupidine. täpsusest pole enam haisugi, kuna peale esimesest lasust tingitud tagasilööki viskab sihtimine ennast kuu peale. selle eest on relv aga vastupidav, kuna sisuliselt puuduvad plast osad (laesäär on marginaalne). jänkid näiteks ise oma M-16'tega rahul pole...sama on saarlastega kusjuures. ka neil kerged automaadid, kuid rahul pole. midagist pidavat tõrkuma tihti.

siis imetles kutt mu H&K USP'd. ta on sellesse püstolisse nii armunud, et plaanib kojujõudes endale isikliku osta. teenisturelvaks on neil mingi Bereta (ei täpsustanud, mis kaliiber). mina seevastu latsin just USP maha ning kiitsin oma isiklikku kodust Colt 1911. tüüp oli äärmiselt üllatunud, et mulle selline usa relv meeldib. njah...ega sellist tüüpi eestis eriti palju ringluses polegi. nägin, kuidas mehes tekkis uhkus sellise riigi üle, kui ma Colt'i positiivseid omadusi esile tõin.

juhuslikult oli mu laual veel varem toodud kulla. ta oli sest midagi häguselt kuulnud ja nüüd vahtis suu ammuli. näha oli, et kutt oleks nahast välja pugenud, kui aint lasta saaks.

granaadiheitjatest rääkides näitasin talle CG M3'e. ta ei osanud alul arvatagi, et tegemist ümberlaetava relvaga on. nemad kasutavad vaid ühekordseid. nende pluss on, et peale lasku ei pea enam riista kaasas kandma, miinuseks aga et siis aint 1 pauk ongi. gustiga pauguta, kaua jaksad. ainult lae ümber ja kõmmaki. ning ladusin talle ette ka variatsiooni gusti moonast. tüüp taas suu ammuli.

kui küsisin, miks jänkid bronnide puhul kiirvahetusraudasid ei kasuta, jooksis kutil juhe kokku. selgitasin, kuid kutt ei uskunud, mida ma suust välja ajan. pidin talle konkreetselt näitama, milline näeb välja bronni kiirvahetusraud ja kuidas ta relva külge läheb. üllatav, väidetavalt on kutt konkreetselt bronni ekspert, kuid sellist asja kuulis-nägi ta esimest korda elus. ütles vaid, et ehk jalaväel on asjad paremini, kuid merejalaväelastel sellist asja pole ning pole ka kuulnud varem olemasolust. lühidalt ajasin poisil vere keema ning nüüd läheb vist oma baasi nõudmisi esitama...irw.

kokkuvõttes jäi mulje, et jänkile tundus meie relvastus rohkem muljet avaldavat, kui nende enda oma. kummaline, aga v-o mängib siin rolli ka kergelt võõras eksootika.

õhtul, peale tiiru laskmisi, toodi tagasi just see bronn, mille jaoks mul jänki külas käis. kurdeti, et viga on endiselt, aga tunduvalt vähem võrreldes varasemaga. juu siis midagi ma õigesti tegin. nüüd tarvis leida üles seonduvad elemendid, mis võiksid omakorda parenduda. muidugi, kui sitast saia ei saa, siis annan asenduse ja ässitan uuesti selle jänki bronni kallale.


proosit