omekul kohe uuesti dokumentide vahele lehti taga ajama. kuskil lõunani välja mängisin referenti. veel enne lõunat suutsin õnneks ka välja valida ühe korraliku kulla. panin sõbra-mehe poolest ka hologramm sihiku külge...peaks lausa luksus vajadusel lasta olema.
lõuna ise oli suht sitt. mitte midagi normaalset süüa polnud. olin sunnitud pizza võtma. mul pole selle vastu muidu midagi, kuid viimasel ajal kuidagi nagu paljuks läinud. õnneks ei valmistata siukseid tüüpilisi rasvast nõretavaid pizzasi.
peale lõunat pusisin täpsuspüssidega edasi. ühele sain harkjala kenasti alla, teisele aga mitte. teisel oli relva küljes siuke totter kronsa, mis oli fikseeritud kahe väiksema ja ühe suure poldiga. neile kõigile oli vist vahele vähemalt pool tuubi keermeliimi lisatud. egas muidu lahti ei saa, kui leeklambiga kuumutada - pehmendab kuivanud liimi. ühe väikse poldi sain kuskil poole tunniga lõpuks lahti, teistega sama protseduuri järgides edu ei saatnud. kokku kuumutasin seda suuremat polti vähemalt pool tundi ja endiselt oli kinni kui kurat. varjant oleks olnud muidugi poldid välja puurida, kuid leidsin, et kuna neile relvadele juba algselt tegelikult harkjalga ette nähtud polnud, siis ei näinud otstarbekaks nii trastiliselt lammutama hakata. sitt lugu, aga üks poistest peab relvaga jätkama vana viisi. v-o, kui mul oleks võimsam leeklamp olnud, siis oleks ehk jagu saanud. kuid ka nüüd olin kuumutanud nii kaua, et metallist raam ümber poldi pagana tuliseks tõmbama hakkas...polnud mõtekas edasi rebestada.
paralleelselt täpsuspüssi kohendustega tegi põder minuga lõpuks inteka ära. sisuliselt rääkisin taas, kuidas juhtus ja kuidas eluga edasi liikusin. kuna ta ise mult väga asju ei pärinud, siis väga pikalt ja palju ei rääkinudki. millises väljaandes lugu ilmub, on veel selguseta. kuna ta konkreetselt ühegi väljaande sekka ei kuulu ning müütab oma "kaupa", kellel isu, siis võib ilmuda nii põdrade kui ka rahvusvahelises meedias.
peale õhtusööki hoiatati meid õppehäiretega. mitte need samad, mida nad aeg-ajalt signaalide näol testivad, vaid tahavad seekord ka reaktsiooni näha. seni veel tulnud pole, kuid kurat teab, mis hetkel ma siruli viskuma pean.
kokkuvõttes ünsa tempokas päev taas. pole isegi olnud aega miisuga suhelda. muidugi ka tema pole muga ühendust võtnud, nisis järeldan, et ka temal kiire.
aah...saabus taas kaupa. saabusid Rite in the Rain ALL-WEATHER PEN pastakad "Black Bullet", sama firma taktikaline märkmik condura kaantega ja teine Kindle PAPERWHITE e-luger koos kaantega emale. need pastakad on ikka jube nunnud. poes maksavad ligi 20$, kuid eBay oksjonitel olen vähemalt 2x madalama hinna välja võidelnud. tulid küll musta sisuga, kuid õnneks tellisin juba varem ka siniseid sisusid juurde ning viskasin lihtsalt ringi. ega musta ma muidu kasutamata ei jäta...ikkagi veekindel tint, mis nisama seistes ära ei kuiva ning sellega kirjuta kasvõi lakke, kuna survestatud süsteem tuubis ei allu gravitatsioonile.
saime lõpuks ikka ühed häired kätte - õhuhäire, siis häire jalastunud vaenlase vastu, lõhkekehade otsing ning viimasena loeti pead üle.
proosit
Thursday, December 12, 2013
päev 46
Labels:
ajakirjandus,
bürokraatia,
kiire,
shoping,
toit,
töö
Location:
Camp Bastion, Afganistan
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hirmus kiire päev oli jah. Ja vahepeal oli tuju ka päris niru - üks kommentaatori asi. Eks ma homme räägin. :)
ReplyDelete