Meestest, naistest ja poliitikast

Tähelepanek elust: tahan arutada occupy-wall-streeti temaatikat ja vahin kärsitult oma messengerilisti, et leida sealt teemaks sobiv sõber. Kõik need, kellega tahaks teemat arutada, on miskipärast mehed.

Hakkasin mõtlema: jah, nii ongi. Ühiskonda, poliitikat, religiooni jt teemasid arutan ma oma meessoost sõpradega. St, nendega, kes on arukad, ofkoors.

Mul on ka naiste seas arukaid sõpru, aga millegipärast räägin ma nendega pigem riietest ja söögist ja tuttavate seltskonnaelust ja sellest, mida nädalavahetusel teha.

Miks?

Kas mu naissoost sõbrad ikkagi ei ole piisavalt arukad?

Järele mõeldes tundub, et naised lihtsalt ei huvitu samadest teemadest. Arutasin asja ühe sõbraga – meessoost, ofkoors – kes käis välja paar huvitavat mõtet. Et – esiteks naised ei huvitu ühiskonnast toimuvast piisavalt, kuna ühiskonnas on otsustavatel kohtadel tegevad liiga vähesed naised. Sellega ma nõus ei ole. Sest, noh, ühiskonnas toimuv puudutab meid kõiki samapalju, olgu siis otsustajaks mees või naine.

Ja tema teine arvamus, millega ma väga nõus olen: naised ei ole ühiskonnas toimuvast sama huvitunud kui mehed, kuna neil ei jää selle jaoks aega, kuna nad sisustavad aega a) mehega b) lastega või kui eelpoolmainitud puuduvad, siis c) nende hankimisega.

Sellega ma olen päri, sest aastatepikkused empiirilised uuringud näitavad, et mehejahil naine uurib kosmeetika-ja dieediuudiseid, latrab sõbrantsidega potentsiaalsetest meestest ja uurib netifoorumites teemasid „Miks keegi mind ei armasta?“, „Kümme teed täiusliku suhteni“ ja „Mida mees sinust mõtleb?“. Samas situatsioonis (ehk siis parasjagu üksik) mees ilmselt välimuse-ja suhteteemalisi tekste ei otsi, vaid paremal juhul (kui mõistus lubab) uurib just pigem ühiskondlikke teemasid, sest, noh – mingi naise varem või hiljem ikka leiab, ja kui mitte enne, siis reedel klubist ikka kellegi voodisse lohistab.

Ehk siis teoreetiline postulaat: suhtesõltuvus takistab naiste ühiskondlikku aktiivsust.

Ja kust tuleb naiste suhteobsessiivsus, enese defineerimine läbi lähisuhete? – Njah, sissekasvatatud soorollid.

PS. Teooria seletaks ka pensionieas naiste suuremat poliitilist huvi ja ühiskondlikku aktiivsust: nad on mehed juba kinni püüdnud ja lapsed suureks kasvatanud, uut suhet enam ei otsita, kortsud on näos igal juhul, ükskõik, mis möksi sinna ka ei määriks ning seega on nad lõpuks ometi vabad ilusolemise, meheleidmise ja lastekasvatamise taagast ja võivad olla ühiskondlikult aktiivsed. Vanadus, juhhei!