Sellest loost on Fb-s ja mujal palju arutatud. Põhjatud õnnetut Vöörmanni napakate ja veelgi enam diskrimineerimist soodustavate ettepanekute pärast ja jäetud tähelepanuta, et ka sotsioloog ise palub oma ettepanekuid mitte tõsiselt võtta.
Vöörmanni artikkel suuremat mõtet ei kanna, kui et tõesti: soolise palgalõhega tuleb midagi ette võtta ja et sookvoodid ei ole parim lahendus. Tõsi, ta võib olla suhteliselt ainus lahendus enne, kui peale pole kasvanud uus põlvkond.
Ja sealt tuleb minu meelest sisse tõsine probleem, millega peaks tegelema: kasvatus. Olen kirjutanud paar artiklit sooküsimuste teemal ja kõige valusamalt on meeles see lugu: "Tüdrukud peavad olema ilusad ja nõrgad". Ehk siis aastal 2010. toimub lasteaias täiskäigul vanade soorollide taastootmine. Lasteaed on kahtlemata veel liiga varajane staadium, et hinnata sealseid elukutsevalikuid kui adekvaatseid hinnanguid, aga see annab aimu üldisest paradigmast. Naised on abitud, nõrgad - ergo ei pea olema edasipürgivad, edukad, iseseisvad. Kui sama kasvatus jätkub ka kodus, siis pole ime, et keskkooli lõpuks on tüdrukud kasvanud selliseks, et neil ei jagu söakust valida ülikoolis mõni tõsisem eriala, või isegi kui nad ülikoolis seda õpivad, ei jagu neil hiljem julgust ja tahtmist töökohal parem palk välja kaubelda.
Väga palju sõltub naise enda isiksusest ja eneseususust ning kui kodus on kogu aeg rõhutatud, et "daddy's little princess", siis mis imet, et see printsess jääb ka edasises elus oma sugar daddy't ootama ja karjääri nimel eriti vaeva ei näe. Misjuures - minu arust ei ole ametialane edasipürgivus naiselikkusega sugugi karjuvas vastuolus. Eks ta muidugi oleneb ka valdkonnast ja selles tegutsevate meeste madalalaubalisusest, aga oskuslikult naiselik riietus, mis säilitab väärikuse, ei tule küll kusagil kahjuks. (Jällegi, palju oleneb vaatajate intelligentsitasemest, aga seksuaalse ahistamiseni viib paljudel juhtudel kahtlemata see, et naine ise ei suuda seksikalt riietudes ära tabada juuspeent vahet riietega edastavate sõnumite osas. Üks asi on see, kui rõivad ütlevad "mul ei ole midagi selle vastu, kui sul kõvaks läheb, aga sa ei tohi arvata, et sul on sellepärast õigus nõuda minult rahuldust" ja riietuse vahel, mis kriiskab "ma tahan tähelepanu! pane mind!".)
Igatahes - enne, kui emad ei lõpeta oma tütardest allaheitlike olevuste kasvatamist, ei parane soolise palgalõhe osas suurt midagi. Lasteaiauuring näitab, et vähemalt praeguses lastepõlvkonnas veel erilist edenemist ei ole. Näis, kuidas edasi. Kui mul peaks kunagi tütar olema, siis vähemalt ise ma tahaks teda nii kasvatada, et tal ei tuleks kunagi pähe unistada "Tahan rikast meest!" (A la Perekool, kus oli teema, et "Kas tahaksite jõukas olla?" ja siis teemas arutleti selle üle, kui keerukas on rikast meest leida. Selle peale ei tulnud keegi, et kurat - aga õpiks õige ise kõva eriala ja pingutaks ise selle nimel, et raha saada.). Kui juba materiaalset edu ihaleda, siis ikka nii, et "tahan ise rikkaks saada". Märksa mõnusam, mu arust, kui rahakott ikka enda taskus on.
Hakkab nalja saama, kui herr abikaas peaks nüüd tõesti saama sellise palganumbri peale, mis minu oma kaugelt selja taha jätab. Seni olen ma temast grammivõrra rohkem teeninud (või võrdselt, oleneb, kuidas võtta) ja kui tema peaks nüüd minust kõvasti rohkem teenima hakkama, siis mul on ilmselt päris raske. Ühelt poolt muidugi kena, et abikaasa saab head raha, aga teisalt hakkaks mind ilmselt närima kuri kadedus, sest minu erialal pole erilist palgatõusu näha. :P
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Kadedus? kas see on kuidagi samas kaalukausis meeste kadedusega vastasoo palganumbri suhtes? Ja peresiseselt ei tule ei kadedus ega egoism kuidagi kasuks, imo...
ReplyDeleteSamas oma tähelepanek: ma olen harjunud, et saan naisest rohkem raha (täpsemalt, et tema saab vähem raha kui mina, sest kui tema palganumber oleks ülespoole sama suur kui minu oma, siis oleks meil majas probleem!), teiselt ei aja mind tagajalgadele ka fakt, et tööl saavad mõned täpselt sama töö eest terve portsu suurema kopika tasku, ma lihtsalt tean, et saan oma palganumbriga väga hästi hakkama (kui ei larista)...
Eih, ega ma seda kadedust kasulikuks ei peagi. Veidi murelik olen lihtsalt. Näiteks, kui me praegu saame Otiga mõlemad kulutada iga kuu oma mänguasjadeks (riided, raamatud, kino vms) summa x, aga pärast tekib Otil võimalus kulutada 2x, siis ega mul hea ei oleks. Ja isegi kui ta tahaks olukorda leevendada sellega, et annab mulle lisa oma portsust - siis noh, selle raha eest ostetud asjad ei oleks ju siis enam päriselt minu mänguasjad. Teine asi. Oletame, et plaanime puhkusereisi. Seni me panustaks mõlemad reisi võrdselt, ja võrdselt otsustaks ka, kuhu minna jms. Aga kui tema teenib 2x rohkem, kas siis oleks kõik sama võrdne? Jaa, selge see, et de jure ei muutuks midagi ja mõlemal osapoolel on võrdselt sõna. Aga de facto? (Siinjuures Oti härrasmehelikkuses grammigi kahtlemata ja lähtudes pigem minu enda enesetundest).
ReplyDeleteHuvitav teema see siin. Olen täitsa nõus, et kasvatusest saab kõik alguse, kuid kaasasündinud isikuomadused mängivad ka väga olulist rolli. Kui ikka naisterahvas pärineb keskkonnast, kus tema ego on lapsest saati alla surutud, siis ei ei aita suurt ka täiskasvanueas mehepoolne arukas toetamine/toestamine stiilis "mõtle oma peaga ja õpi otsuseid tegema - ei ole õige, et mina pean mõeldes pidevalt ületama sinu ja sinu ema tardunud mõttemaailma" (konkreetne näide elust, kuid õnneks mitte minu isiklikust). Tardunud arglikus või ka vastupidi - kuraasiks ülbus on asjad, mida on väääga raske muuta. Püüd muuta on muidugi õigustatud ainult siis, kui üks osapool püüab teist kujundada selle teise osapoole huvisid järgides ja seda ühise kasu ning harmoonia nimel. Kui on harmoonia ja teineteise väärtustamine saavutatud, ei saa üle mitte ainult asjus, mida muuta ei saa (isiksuse tüübist johtuvad huvid ja iseloomuomadused), vaid ka asjus, mida muuta saab - ja need viimased on minu kogemuse põhjal pisiasjad (väiklus, kiiksud, nõrkused, jne..). Ma mõtlen, et sel puhul on saavutatud tasand, kus panustamise kui sellise all saab mõista kõike mittemateriaalset ja selle najal ju tõeline suhe seisabki.
ReplyDeleteMinul on naisega suht ühetasane sissetulekunumber ning tavaliselt teen ma nii, et maksan-ostan-remondin kõik vajalikud laenud-arved-asjad-autod oma kulu ja kirjadega ära ning kui siis kuu lõpus kisub kitsaks, on temakese pangaarve vajaduse korral kopsakas intressivaba tagastamatu laenu allikaks. Aga ta on selle taseme nimel ka pingutanud, enamuse aja lihtsalt tubli ja töökas olnud. Seda hindan väga. Kitsaskoht on hoopis muus - puhkuse pikkuses. Kui ise sai kunagi majaehitamise nimel avalikust sektorist lahkutud, siis nüüd vanemaks saades hakkad paratamatult rahale eelistama pikemaid puhkusi (kas polnud veidi aega tagasi mitte üks küsitlus, mis näitas, et üle 60% elanikest eelistab veidi suuremale palgale hoopis pikemat puhkust?). Ja ongi - temakeselt peab suvekuude (juuni-august) küsima, millistel nädalatel ta tööl on, minul on aga vastupidi. Kurb.
Lapsed on kah õnneks emasse - ise teinud valikud ja pole parema tahtmise juures isegi olnud võimalik kumbagit suunata - tõelist soovi end ise tõestada ja huvitava raames läbi lüüa ei saa õpetada.
rittmeister
mehe- ja naiselikkusele keskendudes - ka sina, miisu, oled tegelikult sellise kasvatuse ori:
ReplyDelete- pead kogu aeg vajalikuks ülimalt naiselik välja näha
- aksepteerid meest kui alfa-isast, tugev hakkaja, domineeriv.
kõik se haridus, sissetulek jm. osutuks mõlemile poolele võrdselt, kuid "lasteaiia kasvatus" (tugev vs. ilus) on sinus, ning pean tunnistama ka minus, tugevalt kinnistunud.
et oma kutsikas kunagi kõikvõimalike eelistustega üles kasvatada, peaksime kõvasti pingutama. võimalik on ka "töödejaotus" - sina juhendad oma naiselikust aspektist ning mina mehelikust sõltumata, kummast soost kutsikas on...et saaks maksimaalselt võimalusi luua..!