Eile sain pressiteate:
Kaisukaru kutsub sünnipäevale.
27. oktoobril tähistatakse kogu maailmas rahvusvahelist kaisukarupäeva. Selle kombe algatas 1980. aastatel organisatsioon Kogu Maailma Head Karud, mis ühendab karusõpru üle terve maailma.
"Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega".
Kujundlik näide sellest, kuidas objekt ja selle tähendus võivad nihkes olla. Üks on pehme, armas ja usaldatav, teine on üks krdima suur karvane elukas, kes surnuaedu äärmiselt leidlikult kasutab.
Mulle meeldivad mõlemad.
Tänase kaisukarupäeva raames mõtlen oma lapsepõlve kaisukarule - väiksele pandale, mille kõhu ma põhjustel, mis enam ei meenu, kiilaks ajasin. Lisaks loen nimetet tähtpäeva raames õhtul kindlasti üle pisut Karupoeg Puhhi ja mõned Paddingtoni lood.
Elagu karu!
No comments:
Post a Comment