Ah, mis nüüd mina...

Pulmad ilma närvivapustuseta ei ole miski õige asi. Mina sain enda vapustuse eile kätte - omaenda pereliikmed otsustasid hakata iseloomu näitama. Suuline kutse, et "kallis pere, palun tulge minu pulma" osutus ebapiisavaks ja üks perekonnaliige teatas, et tema "kuulujuttude" peale autot käima ei panevat. Kas siis tõesti on vaja kriitpaberil ja sametpaelaga meelitavat kutset, et JUST SINU kohalolek teeks mu päeva ilusaks?

Täna kordus sama teema leebemas variatsioonis. Nooremale rahvale meeldetuletuseks riputasin pulmakutse Facebooki. Sõnastuses, et "kallid sõbrad, tuttavad ja muidu asjahuvilised - palun tulge, üritus toimub seal-ja-siis". Hiljem kontrollisin ühe ja teise käest - paar tükki olid jälle omaette arvanud, et "ah, mis nüüd mina, ega mind ikka ei mõeldud."

Hakkasin mõtlema, et nojah - ma olin oma naiivsuses unustanud eestlaste võltstagasihoidlikkuse. Selle "ah, mis nüüd mina suhtumise", mis lähtub hirmust sattuda piinlikku olukorda.

Kui tänaval hõikab keegi "kuulge, Teie!" või "appi, aidake!", siis vaatab eestlane ikka esmalt üle õla - keda siis nüüd hõigati? Ega ometi mind - sest, noh, "mis nüüd mina...".

Eks sama asi meie pulmadega. Ma ei usu, et need kõhklejad ja ah-mis-nüüd-minatajad ei salli meid Otiga, vaid pigem pelgavad mingit abstraktset "äkki ikka vaadatakse imelikult, kui ma lähen" ja "no kuidas ma soovin õnne, kui pole nende parim sõber vms". Nad justkui ootavad sellist personaalset nuiamist, et "palun-palun tule ja soovi meile õnne, just Sina oled meile nii tähtis". Et siis ikka iga kutsutu ego küsimus. Asi on lihtsas rõhuasetuses - need erikutse ootajad ei mõtle sellele, et meil oleks hea meel, kui kõik tuttavad meile kaasa elaks, vaid nad soovivad tunda, et just nende õnnesoov oleks meie poolt eraldi oodatud.

Aga muidu, kui perekondlik närvivapustus välja arvata, pole väga vigagi.

Eesti Päevaleht kinkis pulmadeks kasti šampust, kaitseväe peastaap tahab saata Aktuaalse Kaamera pulma filmima ja kass polegi kleiti katki rebinud veel. Win!