Tusk, töötus, armetus - ja kunstküüned

Üks mitme päeva tagune tähelepanek. Kadri Ibruse loos "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus" räägitakse järjekordne kurb lugu.

Et siis ema Ljudmilla, tema neli last ja mees. Mõlemad mehega on loomulikult töötud. Nad jäid ilma oma korterist ja nüüd elavad sotsiaalkorteris. Sissetulek kuue inimese peale – 3600 krooni eri toetustest. Hiljuti, kui laps haigeks jäi, oli Ljudmillal vaja ravimite jaoks 50 krooni. Seda tal polnud ja ta pidi raha tuttavalt paluma.

Armas ja hale lugu, aga kui vaadata artikli juures olevat fotot Ljudmillast, siis võtab kõveralt muigama. Lapse jaoks 50 krooni ei leidnud, aga endale sai kunstküüned panna küll – pildilt on nimelt näha tema kõverad plastist küünised. Kivikesed peal ja puha.

Ma kahtlen sügavalt, et keegi lahke küünetehnik tal neid tasuta hooldab, nii et ju ta oma küünte jaoks ikka igas kuus paarsada krooni leiab.

Õige kah – küünte jaoks ei annetaks keegi talle kroonigi, aga laste jaoks saab ikka kelleltki raha nuiata, kuna inimestel läheb süda haledaks.