Ott on kuni pulmadeni läinud. Mis mõistagi teeb kurvaks ja mu emotsionaalsed vajakajäämised väljenduvad osaliselt šoppamises. Ma pole viitsinud sellele piiri ka panna: täna naasin kaltsukast mitme esemega ja viimasel ajal olen suure lustiga otsinud uusi Eesti disainereid.
Olengi vaadanud, et emotsionaalselt ebarahuldavatel aegadel (armastatu kaugel, armastatut üldse pole vms) käin alati rohkem šoppamas. Ringinuuskimine, ostusoovi loomine, eseme omandamine, koju toimetamine, neile konteksti punumine (rõivakomplekti kokkupanek) annavad ilmselt piisava heaoluhormooni annuse, et emotsionaalne üksildus taandub mingiks ajaks.
Jälgin enda puhul seda käitumist kerge irooniaga. Teiste puhul muigan kaastundlikult, kui märkan, et ohtralt poes käima hakanud sõbrad-sõbrannad varsti mõnes vestluses möönavad mingeid ebakohti kas töös või eraelus. Tundub, et üsna universaalne mõõdik inimese (hetke)õnnelikkuse tuvastamiseks. Õnnelik inimene ei tuula mööda poode ringi ja ei otsi järjekordset eset, mida tahta.
Aga kui ma juba endale hetkeõnnelikkust ostan, siis võtaks midagi Helen Valgu kollektsioonist. Pildiolev 2009. aasta Gas-o-line on muidugi müüdud, aga ehk midagi sarnast.
No comments:
Post a Comment