Üksi

Olen end siiani pidanud üsna iseseisvaks ja üksiolekut nautivaks, aga nagu selgus, võttis ikka hirmus kurvaks jälle, kui pontu eile ära läks. Olin eile õhtul üsna sihitult kodus, vaatasin telekat ja ei osanud justnagu endaga midagi peale hakata.

Täna on juba pisut parem ja hulk sihte-plaane silma ees, aga see-eest nörritab ootamatu tagasilöök - sain küll täna oma autokooli tunnistuse kätte, aga ARKi eksamitaotlust sisse anda ei saanud, kuna paberivaba ARK on terve päeva rivist väljas. Homme püüan avalduse sisse anda, aga ma ei tee endale illusioone: on riigipüha eelne lühendatud tööpäev, mis tähendab seda, et ametnikud alustavad pühitsemist juba hommikul ja minu avaldus ei liigu ilmselt kriipsuvõrragi eksamiaja määramisele lähemale. Ja reede, noh, kesse ikka pärast kahte riigipüha kohe tööd murdma hakkab? Niiet tont teab, mis ajaks ma selle eksami alles saan. :( Vbl saaks asjad rutem liikuma, kui ma ise homme Mustamäele sinna ARKi leti äärde kekslema läheks, aga minul, jumal paraku, on tööpäev.

Ja on nii ka jaanipäeval ja reedel. See ongi teatav lohutus pontu järele igatsemise vahele, et saan pühade ajal tööl olla ja muude asjade tegemise kõrvalt keskenduda reedese intervjuu ettevalmistamisele. Lähen reede õhtupoolikul kohtuma Tallinna värske abilinnapeaga ja kuigi ma tema töövaldkonna valupunktidega olen enam-vähem kursis, ei tahaks sellele lootma jääda ning püüan ikka teha veel taustauuringut, et laupäevases lehes ilmuv intervjuu oleks piisavalt tuumakas, et sealt ka järgmisel aastal, valimislubaduste aegu, oleks võtta võrdlusmaterjali (või vajaduse korral kibedaid etteheiteid). :P

Täna õhtul siis püüan natuke juba sel teemal lugema hakata ja vahelduse mõttes kõrvale korrata liiklusseadust, et teooriaeksam ebameeldivat üllatust ei valmistaks. Aa, ja meeldetuletav-soojendav õppesõit on ka veel täna plaanis. Ikka sellel kõige hilisemal ajal, et ma mugava õpilasena saaksin pärast ise koju sõita.

Ja ikkagi, igatsen pontut. Koledal kombel.

Aa, ja - tänane soundtrack on USA kodusõja teemadel. Avastasin selle loo ja tekkis igatsus taas lugeda Mitchelli "Tuulest viidud". On see siis chicklit või mitte, aga omal ajal andis ta siiski mulle kui kümneaastasele plikale USA kodusõjast sellised teadmised, mida ma muidu toona kusagilt poleks saanud või omandada viitsinud.