Saurusest hülgeks & tiibadega vägistajaks

Käisime Pontuga eile vaatamas Frankesteni-müüdi taaselustust ehk filmi „Hübriid".

Kaks teadlast loovad enda ja mitmete erinevate loomade DNA-kokteili põhjal eluka, kes oma arengufaasides meenutab esmalt saurust, siis hüljest, siis inimest ja lõpuks mardust. (Kirjapanduna kõlab see totternaljakalt, eksole.) Elukas on oma arengufaasides algul lapselikult kiinduv ja lõpuks seksuaalselt agressiivne – võrgutades esmalt oma isafiguuri ja lõpuks vägistades ema. Ja ta muudab vahepeal sugu ka. Emasest isaseks. Miks, seda ei seletata. Ega ka seda, miks peaks üks täie aruga biokeemik panema kokku kõiki mõeldavaid DNA-sid ja siis lootma, et sealt midagi head välja tuleb.

Igatahes saavad nad selle DNA-kokteili tulemuseks mürgise saba ja kahepaiksekopsudega tiivulise olendi, kes korraldab filmi lõpus tapatalgud ja saab seejärel kõigi filmireeglite järgi ka ise tapetud, olles eelnevalt viljastanud oma ema.

Niipalju lühidalt sisust.
Aga
uitmõtteid filmiga seoses.

- Miks see etteaimatavate süžeepööretega kompott mulle meeldis? Ilmselt sellepärast, et filmi visuaalia, eeskätt elukas ise (keda 3D efektide kaasabil mängis veetlev Prantsuse näitlejatar) oli esteetiliselt niivõrd nauditav. Pean tunnistama, et olen nõus ka väga halbu filme vaatama, kui nende visuaalia mind rahuldab. Toon mõistuse ohvriks ilule, st. Halb.

- „Hübriidi“ lavastaja pakub filmis pikki kaadreid imetlemaks geneetilise värdja tegemisi, sh ka tema seksi inimesega. Pakub seepärast, et teadis, et see vaatepilt kõditab vaatajaid. Miks? On sellel seos kaasaja inimese pideva rahulolematusega oma kehaga? Keha muundamine ja parandamine, soorollide ähmastamine ja seksuaalse lubatavuse piiride laiendamine on hetke kultuuris üliolulisel kohal. Kinotoolil istuja, kes endiselt on kinni oma keha ja soo vormis, saab „Hübriidi“ vaadates laiendada kõiki piire, mida ta endale ette kujutada suudab.

- „Hübriid“ räägib omal kombel ümber Frankensteini loo ja puudutab servapidi Oidipuse lugu, kuid ennekõike – minu meelest – räägib vastutusest üldisemalt. Vastutus – olgu siis oma töö, lapse, lemmiklooma vms ees – on midagi, mille tähtsus on järjest kahanenud. Kui midagi ei meeldi või läks valesti, saab alati kõigest loobuda, edasi delegeerida või eest ära minna. Tagajärjed ei ole tavaliselt katastroofilised ja töökohast, kooselust või isegi lapse kasvatamisest taandumist vaadeldakse inimese põhiõiguste sekka kuuluva vabaduse märgina, mitte põgenemisena. Filmis jälgides teadlasi painavat küsimust – kas olend tappa või mitte – ei näe mina mitte armastuse, vaid tüdimuse küsimusena. Kas nad viitsivad veel tülika ja potentsiaalselt ohtliku loomaga tegeleda, või taanduvad vastutusest. Nende siseheitlusi jälgides meenuvad endalegi korrad, kui on olnud tahtmine millegi tegemisest loobuda, kuna vastutus kipub ebamugavalt suureks muutuma.