jälle nädalaks koju. teised möllavad metsas, mina passin kodus :PP jama tegelikult. kui jalg ni palju ei pidurdaks, teeksin üsna hea meelega kaasa. praegu aga jalg tavapärasest rohkem kange, valus ja põletikus - haavandid (2tk) ajavad mingit jama välja. mõistan, et olen ülepingutanud. oleksin jätkanud tavapärase tempoga, suudaksin praegu võitluskaaslastega pool-aktiivselt või vähemalt passiivselt kaasa tegutseda...selle asemel aga "lakun haavu" ja loodan kiirele paranemisele. alul ju läks ni hästi. tean kül, mis jalale ülekoormust pakkus. oleks pidanud juba sis tuure vähemaks võtma, aga tagantjärgi tarkus on alati 1 tõbras olnud. hea, et ülemus mõistev on ja mööndusi teb.
tean, et lõppkokkuvõttes ma jaoülemaks ei hakka, kuigi klassifikatsioon seda näitama hakkab, ning metsas kihutama samuti mitte, sooviks ikkagi, et vähemal-rohkemal määral selleks siiski võimeline oleksin. praegusel juhul aint instruktori ametit endale lubada saangi - kabinetis ja klassiruumis asjatamine ning võimalusel maastikul vaikselt kõrvalt juhendamine. pean endiselt harjuma mõttega, et enam kõike teha ei saa...RAISK.
kui jalg ni terve on, et enam paremaks ei lähegi (mis on loodetavasti väga terve, mitte mingi poolik immitsev äbarik), hakkan kõikvõimalikke asju enda jaoks korraldama. sis ei tule vähemalt tunnet, et olen millestki ilma jäänud ;)
proosit
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Kuule, mis enesehaletsus see siis nüüd on? Sa oled ju nii tubli ja enamus sinuga samas olukorras olijatest ilmselt pilliks seni kodus!
ReplyDeletema tean, tean, kuid tahaks veelgi enamat. mis teha, kui ni suured ambitsioonid on ;P
ReplyDeleteNo ambitsioonid on väga head, aga ega sa siis kohati nii pessimistlikuks ei pea muutuma. Tõusud ja mõõnad on normaalsed, aga ära siis kohe nii naiselikult nutuseks muutu :D:P
ReplyDeletesa vist oled harjunud minu tüüpilise machoga. jah, mai nuta...igatsen taga, aga rühin edasi ;)
ReplyDelete