täna alustasin suht varakult lao inventariga pihta. kuskil tunnike jõudsin lammutada, kui tuli usa kindral plaanipärasele visiidile. tema oli seekord mingi über-suurem kindral, kes vastutab ja haldab tervet seda regiooni, mille sisse oma kämbiga jääme. ta vist haldab ka Kandahari ning võimalik, et veel mõnda piirkonda. igatahes siuke vend käis hunnik saatjatega külas. igasse putkasse sisse ei astunudki, nisis ei seganud. mingi hetk ainult, kui läksin väheke puhkama ja värsket õhku sauna ette tarbima, kutsus mu ülemus mind platsi. tutvustas mind kui kohalikku terminaatorit. kuna ma juba siuke trofee-maskott olen, serveeritakse mind pidevalt külalistele imetlemiseks. veidi totter on, aga tõenäoliselt tuli jutuks, kuna amidel endalgi oli üks mees selline kaasas. üks kapten, kes oli parema jala poolest reiest kaotanud. eks siis muljetasime ja võrdlesime jalgu pisut. kui lahkusid, suruti mul kõigi poolt veel kätt kõvasti (kuigi tutvustati mind ainult kindraliga) lahke naeratus näol. seda peab tõdema jah, et amide ja saarlaste seas on respekt haavatud veteranide suunas - eriti need, kes veel uuesti missile tulevad - tunduvalt kõrgem, kui eestlastel. meie kaitseväes talutakse haavatuid, mujal ülistatakse kui kangelasi. loomulikult on ka teistel selliseid vähe, kes uuesti missile tulevad, kuid neile saab osaks palju suurem austus, kui meile.
suure osa päevast kulutasin ainult inventariga tegelemiseks...selg haige lausa. nüüd on nii kiire, et ei saa endale isegi väikseid jõusaali treeninguid lubada. homme peab küll vägisi kuskilt näpistama, ehk siis ei jää nii kergelt kangeks, kui vahel end füüsiliselt jõusaalis pingutada.
näidati täna telekas kohaliku kanali pealt minu intekat. kohalik raadio oli sellest nii vaimustatud, et kutsusid mind ka eetrisse lobisema. ausalt öeldes on koll ees, aga hetkel on see eesti haipimine brittidele, nisis tulen teabeohvitserile vastu ja võtan osa. tõin ainult tingimuseks, et järgmise nädala teise poole sees, kuna hetkel meeletult tööd.
proosit
No comments:
Post a Comment