Teater, poliitteater, vampiirid ja seelikud

Tööl on viimasel ajal olnud kiire ja pingeline. Ka täna olin sunnitud hambaarsti aja ära ütlema, kuna nägin, et ei jõua ilmselt valmis selleks ajaks. Tund aega hiljem aga nägin, et ei jõua seda lugu üldse täna valmis. Aga hambaarst oli loomulikult jõudnud uue patsiendi leida mu vanale ajale. Nojah. Nii need asjad juba on.

Täna ei tahtnud end varem töölt ära küsida, kuna juba eile pidin juba kella viie ajal töölt minema lippama, et jõuda teatrisse. Haavatutele ja nende kaaslastele näidati Michael Cooney tükki "Rahategu". Lugesin enne arvustusi ja need, mis vähegi intelligentsed tundusid, ütlesid ühest suust: labane! Etendust reaalselt nähes aga naersin endale pisarad silma ja meigi laiali. Niih. Et siis labane? Nojaa, Cooney näidend on kahtlemata üsna klassikaline, ilma sügavama mõtteta situatsioonikomöödia, mille naljad on üles ehitatud äravahetamistele ja segadustele. Nähtud varemgi sarnaseid. Millegi erilisega nad meelde ei jää, kogu etenduse peale esitatakse üks sügavam mõte. Aga kas siis peab kogu aeg kõrget kunsti taga ajama? Ja pealegi, kunsti üks definitsioone on see, et kunst on kõik, mis tekitab vaatlejas emotsioone. Minus tekitas Cooney tükk rõõmsa emotsiooni. Seega siis ikkagi kunst? Olgu, ma nägin vigu. Teatavat ülemängimist ja kohati võiks viriseda diktsiooni jms kallal, aga see selleks. Tore oli.

"Rahauputus" ei jäänud õhtu ainsaks komöödiaks, sest pärast tuli ju veel telerist "Valimisstuudio", mille teemaks seekord välis-ja kaitsepoliitika. Konkurentsitult hiilgas Jaak Aaviksoo, kes nutikalt ja irooniliselt survestas puhkivat Urmas Paeti. Viimase auks aga tuleb öelda, et ta võttis end vapralt kokku, puges kantseliidi varjust välja ja naksas enda kohta üsna vahvasti vastu. Ülikooli rektorile jäi ta küll sõnaseadmises alla, aga tubli üritus sellegipoolest. Enn Eesmaa näitas vana telemehena Keskerakonna nimel üles perfektset esinemisoskust. Kui täpselt moduleeritud tämbriga mahe hääl kostma hakkas, mõjus see rahustavalt, uinutavalt, turvaliselt... Ebamugavatele küsimustele vastates liikus ta sujuvalt vastustest üle, ümber, alt läbi ja mööda. Kogenud poliitik ju! Marianne Mikko esinemine oleks muidu võrdlemisi kahvatuks jäänud, aga kuna stuudios olid ka pesueht oinad, siis mõjus ta isegi üsna hästi. Idioodi tiitlile kandideerisid eilses saates nii kristlike demokraatide esindaja (vastates küsimusele, kuidas parandada Eesti-Vene suhteid, vastas ta, et "kui keegi sind neab, siis õnnista teda..."), Vene partei esindaja (pronksiööde eest tingimisi saanud Žuravljov, kelle eesti keelt pole vahepealsed aastad parandanud) ja iseseisvuspartei pässe esindanud Kalju Mätlik. Vanahärrast oli mul kahju. Kurb oli vaadata, kuidas ta vapralt püüdis püsti püsida ja oma asja ajada, aga mis sa hing teed, kui skleroosi naastukesed veresoontes enam argumenteerida ei lase. Papi panus diskussiooni piirdus sellega, et ta püüdis küsimustele vastates alustada igaks juhuks meenutusega Nürnbergi protsessi ajast. Aa, ja Rahvaliit oli ka kohal. Neid esindas ka keegi. Aga kesse? Annab vist aimu selle mehe säravatest poliitilistest seisukohtadest...Üllatavalt kahvatu esinemise tegi ka Eerik Niiles-Kross, kellelt oleks märksa enamat oodanud.

Täna aga on ka üht-teist oodata. Hommikul jõudsid kohale Ikea pakid. Nii et kruvima! Samuti saatsin oma õmblejale ära kahe kevad-suvise seeliku ideed ja nüüd ootan tema hinnangut, et kas ma olen hull või on seelikud teostatatavad. :P Ja näis, mis raha eest.

Homme aga vast saab kätte pulmariietuse ilupildid. Ehk on ikka ilusad. Ma väga loodan. :)

Kirjanduse osas - leidsin raamatupoest hirmsoodsa hinnaga George R.R. Martini "Fevre' unelma". Olin seda ammu tahtnud, aga varem ei raatsinud. Nüüd aga veendusin, et raamat olnuks ka algset hinda väärt. "Intervjuu vampiiriga" teine poolus, segatud jõelaevanduse, Mississippi, kollapalaviku ja abolitsionismiga. Imeline. Nelisada lehekülge kaheksa tunniga ja iga tund neist selget õndsust. :) Ja hea raamat on see, mis mõtlema või uurima paneb. Selle mitte just liiga sügava sisuga vampiiriromaani mõtte üle muidugi arutleda midagi pole, aga see-eest uurisin ma raamatu mõjul pärast mitu tundi internetist jõelaevade ajaloo, kollapalavikuepideemiate ja neegrite vabastusliikumise kohta. Win!

Ja veel kirjandusest - uurisin himustava pilguga e-lugereid. Tahaks, eriti kuna avastasin, et mu vene krimikirjanduse lemmiku Dontsova romaanid maksavad e-raamatuna vaid 80 krooni ehk kolm korda vähem kui paberil... Samas - ma armastan raamatu kui eseme tunnetust. Ja e-lugeris poleks see sama. Teiseks: on's mul vaja paari tuhande kroonist vidinat, et osta kümneid 80-krooniseid rämpskriminulle? Ja väärtteoste puhul pole hinnavahe nii märgatav. Veel, vist. Eks näis. Tulevikus ilmselt üks e-luger majja sigineb, pärisraamatute kõrval küll, sest reisides on e-luger küll asendamatu, ma arvan. Suvisel Valgevene-reisil said mul pagasi mahte arvestades kaasa võetud raamatud otsa juba reisi kolmandal päeval. E-luger oleks aga rahuldanud kõigi päevade vajadused ja katnud pikki lennureise. Njah. Eks esmalt tuleks raha koguda reiside jaoks, ja alles siis viriseda, et mul ei mahu pagasisse piisavalt raamatuid. :P