Kah beetandusest, pluss veidi vahtrasiirupist...

Mort viskas oma blogis viite meditsiiniajakirja (TM "Ärapanija") Buduaar värskele artiklile alfa-ja beetaisastest.

"Alfaisane = supertreenitud kehaga, seksikas, kuid vahel natuke juhmakas; beetaisane = tark ja intelligentne, heasüdamlik, kehaehituselt pigem kiitsakas," defineerib mõisteid Buduaari artikli autor. Tule taevas appi! Inimestest rääkides defineeritakse alfaisast ikka kui oma grupi mõjukat juhti, aga paistab, et buduaaritari definitsioon on sinna kusagile morsakarja juurde jäänud, kui ta seal midagi musklitest ja juhmakusest jahvatab. :S

Aga nojah, see selleks. Hoopis lustlikum on tema definitsiooni edasiarendus, et kui juba alfaisane on ilus ja loll, siis peab ju ka alfaemane olema sama seksikas ning juhmakas. Ja beetaemane on vastavalt intelligentne ja kole (Naiste puhul võrdub kole paksuga, ofkoors. Mehed ju tohivad ülekaalulised olla, sest see näitab võimu, aga naiste puhul näitab see iseloomutust ja käestlaskmist...).

Niisiis meil on seksikas ja juhmakas alfaemane ning seksikas ja juhmakas alfaisane. Nad paarituvad, ja me saame mille? Geneetilise seaduspärasuse alusel: veel juhmakama, aga see-eest seksika lapse. Kes oma juhmuse ja seksuaalsuse juures hakkab nii umbes kolmeteistkümneselt seksuaalelu elama, aga kuna mõistus eriti ei võta, siis kaasneb sellega kontrollimatu paljunemine... Ja siis on meil kaasaegset ühiskonda arvestades paras ports väga seksikaid, uskumatult lolle ja seega ka harimatuid isendeid, kes vaatavad nende nn beetade (haritud ja ühiskonnas toimetulevate, eksole) poole üles, näpp suus, ja nuiavad sotsiaalseid töökohti...

Oijah. Aga sellest, et nad oma juhmis, kuid seksikas olekus teps mitte alfad ei ole, nad ilmselt lõpuni aru ei saa.

Aga nüüd siis kehakaalu alaste uudiste juurde:

Otsisin netist vahtrasiirupiküpsiste retsepti (jaa, ma olen vanamoodne naine ja tõepoolest armastan süüa, sh ka magusat) ning avastasin, et vahtrasiirupist küpsetiste tegemine on ammu moest läinud.

Delfi naisteka alusel paistab ilma tegevat hoopis vahtrasiirupidieet. See käib nii, et võtad liitri vett, paned sinna 2 spl vahtrasiirupit, 2 spl sidrunimahla ja siis veel niipalju cayenne'i pipart, kui välja kannatad. Ja edasi läheb asi nii (muutmata kirjaviis Delfi naistekast):

"See esimene päev...nõrkus kallal, tööl olles jõllitan pabereid...mõistus ei tööta.Peas on kummaline survetunne, kehas hakkab tasapisi nälg tunda andma. Põlved on "pehmed" ja kerge tudin on kätes. Lõunal käies segasin "piprakokteili" ja hopp!, hinge kinni pidades jõin korraga ära. Ossajutt!! Pärasoolest lõi ka tuld välja, vähemlt tundus nii. Pool tundi hiljem ei olnudki enam nii jube olla. Ootan huviga kõrvetiste saabumist: pipart ja sidrunit tühja kõhtu"

Imeline dieet, eksole? Pärakust lööb tuld välja, kuid kõigest pool tundi pärast joogi manustamist enam väga jube ei olegi...

Kusjuures seda jooki peab päevas manustama vähemalt 8-10 klaasi ja süüa ei tohi mitte midagi. Ja nii kümme päeva. Selle joogi imeline mõju (nälgimine ei loe, eksole) tagab, et kaotad kaalu nii mis mühiseb. Sellest, et kaal pärast keha sellise piinamise lõppu tagasi tuleb, loomulikult ei räägita.

Aga jah, naised, kes seda pärakust tuldlöövat (jah, ma ei suuda selle tsiteerimist lõpetada) dieeti peavad... Noh, selliste pärast peetaksegi naissugu lolliks.

Ei pane pahaks ka enam. :S