Sigaribaar

jeebus, kui ammu ma viimati midagist kribasin. aga noh, mis ma oskan öelda - polnud midagi nii olulist, mida siin pikemalt kilgata ja lahata. kõik lühemad ja kokreetsemad hüüded jõuavad juba FB kaudu inimesteni.

täna siiski tekkis isu veidi pikemalt ühte kirjeldada. nimelt olen juba ammu tundnud, et sõpruskonna mehed on üksteisest kaugele triivinud. kui veel umbes 5 aastat tagasi oldi mehiselt koos, nagu sokk ja perse (irw), siis nüüd saadakse kokku valdavalt ainult sündmuste puhul: sünnipäevad ja muud pühad-tähtpäevad.
aeg-ajalt tuleb keegi välja laheda ideega kuhugi ühiselt midagi nosima minna (vanasti peamiselt jooma minna), kuid need juhtumid on kole harvad. pealegi tullakse kas terve suure perega või ei tulda üldse (esineb erandeid). sedasi on olukord kas ülimalt kärarikas ja segane või on teatud esindaja suisa puudu.

heldelt olen meenutanud aegu, mil kuttidega Eva pubis käisin. se oli nagu teine kodu. üldjuhul oli seal alati keegi sõpradest juba ees või tuli kohe tagant järgi. loomulikult ei käidud seal iga päev, aga vähemalt nädalas korra sai ikka näod üle lugeda.

ligi 3 nädalat tagasi käisime ühisrindel pääsküla BBQ's, aga siis oligi selline läbi-segi kisa, nagu perekonna kokkutulekul. naised vahutavad eri teemadel üle peade, sis on väikesed pätakad kuidagi hädas...ähh, nii on jama. vaja on ainult meeste salka.

initsiaatoriks oli hiljuti nähtud film I Love You, Man , kus teatud kuttidel oli traditsiooniks iganädalane pokkeri õhtu. tegelikult ju siuke asi, mida oleme kindlasti lugematus koguses eri filmides näinud. v-o mõne enda sõbrad teevad samuti.
esialgu ei oska öelda, kas ma sellist asja päris iga nädal teha viitsin. aga isegi, kui viitsin, siis alati elurütm ka ei võimaldaks. nisis orgunnida võib ju seda tihti, kohale tulevad need, kes saavad.

siin aga väike twist. mind ei paelu mitte nii väga õhtu otsa pokkerit mängida, kui niisama meestega rahus meeste juttu rääkida...selle kõrval väiksed lisanaudingud. sina mõtled naps, aga eksid. hoopis SIGAR. nimelt on tallinnas mitmeid kohti, kus on spetsiaalsed sigariruumid. häh...lausa spetsiaalsed sigari baarid (lounge'id) on olemas.
ära aja segadusse suitsuruumiga. se pole mingi väike pesa klaasukse taga ega õues, kus on kas külm või sitem ventilatsioon, kui su pelgikus. need kohad on sellise tegevuse nautimiseks valmistatud. sa saad mugavalt istuda, sul on soe, väike naps kõrval ning kõige toredam, pole tapvat suitsu haisu.
teada olevalt ei jäta sigar sellist meeletut nikotiini ja tõrva riietele, aga juhul, kui gurmaane on suuremal hulgal, siis liigse tossu tekkimiseks ikka vent olemas on, mis ka oma tööd teeb.

nisis otsustasin sellise pakkumise lauale panna. tagasiside oli kas neutraalne või suisa positiivne - on neid, kes ei hooli, mis asukohas oleme ja on neid, kel just sigaribaar elevust pakub.
esialgu plaanisin teostust järgmiseks nädalaks, kuid paar erutunud sõpra nõudsid juba tänaseks. nisis ajal, mil käisin linnas endale tinti lisamas (jah, tegin endale uued plekid), uurisin ka tänaste võimaluste kohta. valituks osutus Chicago 1933. võimalik, et järgmine kord katsetame mõnda teist kohta, aga eks paistab tänase pealt. loodan, et on success ning saab meeste uueks traditsiooniks.


proosit