eile oli taas tiba sebimist, otsustasin seda jalgrattaga ajada. ajasin ennast peale 3.aastat taas rattale (nüd kolmandat päeva järjest) ja asusin teele. käisin emal külas, sis mustamäe haiglas röntgenil ja männikul endises töökohas. viimases peale vanade semude vaatamise puhastasin ka surveõhuga rattaketi ja õlitasin üle.
enne tagasisõitu hellas jana ja kutsus külla. nisis suundusin mõigu poole. otsustasin läbi ülemiste metsa minna. selle mõnusa sõidu sees oli ka paar kilti kruusateed, mis oma põrumise ja rappumisega tagumendile sadula maitse jättis.
veetsin 1,5h külas ja asusin kodu poole. muidu oleks päris kiiresti kodu saanud, kui kesklinn ni rahvarohke poleks. no tõepoolest, mõned kitsamad jalakäiate teed olid ni aeglase liikumisega, et ma oleks isegi jala kiiremini saanud. igatahes uhasin kuskil tunniga koju...parema liiklusega oleks saand kuskil 30-45min-ga vast.
kodus olin päris läbi. mõtlesin, et sellise pikema sõidu puhul, mis pidevalt põrutust persse toob, oleks tulevikus vaja mugavamat sadulat ja eelistatult ka taga-amorte. vähe sellest, et käed, selg ja jalad nisama väsinud on, on persel kerge sadula maitse seni vel küljes.
guugeldasin ka teepikkust õhtal. kui ise esialgu arvasin, et mingi 15km max oli, sis tegelikult tuli suht täpselt 38km...minu jaoks uskumatu. ning ainult 2 korda kukkusin kogu selle seikluse jooksul. kuna vasak jalg on pedaali korvi sisse torgatud ja rihmaga kinni, sis ni naljalt ja kiirelt jalga ei vabasta. paraku on vanast harjumusest endiselt kius vasakule küljele peatuda. ni juhtus ka eile - pidasin hoo kinni, kui raskuskese kergelt vasakule jäi. sis ei jäänd rohkem üle muud, kui kontakti maaga oodata. hullu polnud, vabastasin jala ja taas püsti...seda oli ju oodata.
aga siga-lahe tunne on...peab tihemini tegema.
proosit
Tuesday, August 31, 2010
Friday, August 27, 2010
sebimine + ambitsioonid
oeh...nädala pärast tööle. hakkab vaikselt ajudele kül nisama passimine. olen ennast enam-vähem kül kogu aeg tegevuses hoidnud - linna peal asjaajamised, muud ringiliiklemised -, kuid tegelikult sellest ei piisa. iseenesest on mõningaid tegemisi veel ja selleks ka nädal aega, kuid tööle naastes tunnen ennast kindlasti mugavamalt.
lähipäevil võtan rattasõidu ette. käisime miisuga 1 päev poodides ja leidsin normaalse koha, kust ossin korvidega pedaalid...neile lisandusid ka kiirkinnitusega-avamisega rihmad. iseenesest oli korvi tegelt vaid ühe jala jaoks tarvis (se proteesi jaoks), aga pidin nikuinii komplekti võtma. vahetan ka teise pedaali ära, kuid sellele jätan rihma lisamata...seisab mu parem jalg ka ilma rihmata korviga pedaalil ilusti. aga tahan juba hirmsasti proovida.
uitmõte - palju on naisi, kel on kohutavalt palju potensiaali oma erialal tõusta kõrgemale, kuid puuduvad ambitsioonid..? ning sama meeste kohta tegelikult (lissalt mõte algas naistest).
on ju tegelikult naisi, kes on targad, haaravad initsiatiivi, osavad oma töös, kuid osakonna juhiks, eestvedajaks või mingiks muuks "bossiks" ei ihka, kuigi nad suurepäraselt vastavale positsioonile sobiksid. olen aint kuulnud inimestest, kes magavad oma võimalusi maha ja kes võiksid enamaga hakkama saada, kuid on liiga mugavad ja laisad. aga, kui inimene teeb sisuliselt sama asja edasi vahega, et juurde lasunud koormus asetseb sisuliselt "ainult" vastutuse-kohustuse õlul (hüvedena suuremad õigused jne.), sis miks mitte arenedes ka kõrgemale tõusta. mis point on arengul, kui ise sama pulga peale jäd. kas tõesti põhjendada seisu sellega, et 20.a. pärast hea öelda "mul staaži ja kogemusi nii palju; olen oma valdkonnas kõige targem" vm säärane põhjus. kui nii palju positiivset kogutud, tuleks seda ka kasulikumalt rakendada...ehk sis sammuke-kaks karjääriredelil üles ronida. endal oleks ju hea teada, et kõigi sinu oskuste juures oleks väljund maksimaalselt parim. ja lisa-arengu suunas oleks isegi vaja vat et 1 samm kõrgemale ronida. kui enam edasi ei arene, muutub elu ju üksluiseks ja igavaks. muidugi osadele siuke rahulik/rutiinne elu meeldibki. kuid usun, et enamus eelistaks ikka "seiklusrikkamat" elustiili...mis mõte on elada, kui sa ei ela!?!
..et siuke mõte haaras aju korraks...
proosit
lähipäevil võtan rattasõidu ette. käisime miisuga 1 päev poodides ja leidsin normaalse koha, kust ossin korvidega pedaalid...neile lisandusid ka kiirkinnitusega-avamisega rihmad. iseenesest oli korvi tegelt vaid ühe jala jaoks tarvis (se proteesi jaoks), aga pidin nikuinii komplekti võtma. vahetan ka teise pedaali ära, kuid sellele jätan rihma lisamata...seisab mu parem jalg ka ilma rihmata korviga pedaalil ilusti. aga tahan juba hirmsasti proovida.
uitmõte - palju on naisi, kel on kohutavalt palju potensiaali oma erialal tõusta kõrgemale, kuid puuduvad ambitsioonid..? ning sama meeste kohta tegelikult (lissalt mõte algas naistest).
on ju tegelikult naisi, kes on targad, haaravad initsiatiivi, osavad oma töös, kuid osakonna juhiks, eestvedajaks või mingiks muuks "bossiks" ei ihka, kuigi nad suurepäraselt vastavale positsioonile sobiksid. olen aint kuulnud inimestest, kes magavad oma võimalusi maha ja kes võiksid enamaga hakkama saada, kuid on liiga mugavad ja laisad. aga, kui inimene teeb sisuliselt sama asja edasi vahega, et juurde lasunud koormus asetseb sisuliselt "ainult" vastutuse-kohustuse õlul (hüvedena suuremad õigused jne.), sis miks mitte arenedes ka kõrgemale tõusta. mis point on arengul, kui ise sama pulga peale jäd. kas tõesti põhjendada seisu sellega, et 20.a. pärast hea öelda "mul staaži ja kogemusi nii palju; olen oma valdkonnas kõige targem" vm säärane põhjus. kui nii palju positiivset kogutud, tuleks seda ka kasulikumalt rakendada...ehk sis sammuke-kaks karjääriredelil üles ronida. endal oleks ju hea teada, et kõigi sinu oskuste juures oleks väljund maksimaalselt parim. ja lisa-arengu suunas oleks isegi vaja vat et 1 samm kõrgemale ronida. kui enam edasi ei arene, muutub elu ju üksluiseks ja igavaks. muidugi osadele siuke rahulik/rutiinne elu meeldibki. kuid usun, et enamus eelistaks ikka "seiklusrikkamat" elustiili...mis mõte on elada, kui sa ei ela!?!
..et siuke mõte haaras aju korraks...
proosit
Tuesday, August 17, 2010
PIHTIMUS
"..bless me father I have sined...it's been forever since my last confesion..." :P
mõtlesin, et ostaks pisargaasi ja hakkaks sis hulkuvaid koeri taga ajama. ni öelda peni-jahile...loll mõte, mis.
ehituspoisid on juba mitmed nädalad majade vahel rüganud. krt, pealevaadates tööd mingi überkeerulised pole, aga deem, kus vennad oskavad selle peale aega kulutada...tundub, et tunnipalgad kõigil, kui siuke uimane ona kogu aeg toimub...peaks minema mingi oraga neid peksma ja persest torkima, et saaksid juba ükskord rahu ja vaikust...urrgh.
vihm kadund ja taevas selge...no tegelt mingi kerge hall kuma kõrgemates kihtides on, kuid päike pääseb igatahes vabalt läbi. pean otsustama, kas vel läen välja või mitte. krt, lõunagi vel söömata...ja hui ma täis kõhuga liikuda viitsin ning näljasena ei liigu kuhugi. otsustatud - edasilükatud.
huvitav, kas naiste tsüklit sab ennetada asjaoluga, et ta terve päeva (või õhtul) tavapärasemast pahuram on..? osade puhul se muidugi ei pruugi mõigata, kui tsükli üle õnnelik ollakse. aga kogemuste järgi läevad enamus sellest teadmisest pigem pahuraks ning tihti juba enne algust. et, kui naine tavapärasest rohkem paugub, sis äkki paras saba jalge vahel tibake eemal hoida, teadmisega, et naine hakkab kohe "lekkima", ja se kahtlane aeg nurgas mööda saata, et naise käest nähvata ei saaks.
L-P oli MVO suvekas. päris asjalik oli...kohati isegi liiga, kuna koosoleku teemad läksid jube tõsiseks ja kriitiliseks. jäi ka lahkamata asju, mida peab hiljem väiksema grupeeringu siseselt otsustama. aga ütleks, et tähtsamad asjad sai siiski paika pandud.
sai ka paar intekat ära tehtud - kahju, et ni vähe, aga selle eest ni mitmetigi erinevad, mis oli minu jaoks väga meeldiv. tore näha, et erineva suhtumisega isiksusi meil ikka (pole üksluine ja igav).
lõpuks kahele inimesele ka põhisündmus - olge(m) uhked ;)
peale õlletralli ärkasin omekul teadmisega, et eriti palju und just ei saand...ni umbes 6h sain magada, nisis olin omekul vel parasjagu õllene ja silmadki vel loojas. aga tunnike hiljem olin juba kodu poole sõidus ja peatselt oma miisu kaisus.
kodus sis olin ni andunult miisu küljes kinni, et ei suutnud temast lahti lasta vähemalt tund aega...ja õhtul taas - olime nagu takjad ;) avastasin, et mul on musta tukaga ja tedretähnilise ninaga valge kass ning 1 hall-karvane-pehme pedest vatitups kah (viimane tuli koos kassiga ;P). kui se vatitups otsa sab, sis ni pea uut kül ei võta. kui, sis aint lühikese-madala-sirge karvaga...ei mingit kohevat karva. korter igast karvu täis juba...kopp ees. ausalt, jube kiusatus on se pedest vatitups aparaadi alt läbi lasta..! sitt väga keema läeb, sis teen ära ;D
proosit
PS: your sins are forgiven ;P
mõtlesin, et ostaks pisargaasi ja hakkaks sis hulkuvaid koeri taga ajama. ni öelda peni-jahile...loll mõte, mis.
ehituspoisid on juba mitmed nädalad majade vahel rüganud. krt, pealevaadates tööd mingi überkeerulised pole, aga deem, kus vennad oskavad selle peale aega kulutada...tundub, et tunnipalgad kõigil, kui siuke uimane ona kogu aeg toimub...peaks minema mingi oraga neid peksma ja persest torkima, et saaksid juba ükskord rahu ja vaikust...urrgh.
vihm kadund ja taevas selge...no tegelt mingi kerge hall kuma kõrgemates kihtides on, kuid päike pääseb igatahes vabalt läbi. pean otsustama, kas vel läen välja või mitte. krt, lõunagi vel söömata...ja hui ma täis kõhuga liikuda viitsin ning näljasena ei liigu kuhugi. otsustatud - edasilükatud.
huvitav, kas naiste tsüklit sab ennetada asjaoluga, et ta terve päeva (või õhtul) tavapärasemast pahuram on..? osade puhul se muidugi ei pruugi mõigata, kui tsükli üle õnnelik ollakse. aga kogemuste järgi läevad enamus sellest teadmisest pigem pahuraks ning tihti juba enne algust. et, kui naine tavapärasest rohkem paugub, sis äkki paras saba jalge vahel tibake eemal hoida, teadmisega, et naine hakkab kohe "lekkima", ja se kahtlane aeg nurgas mööda saata, et naise käest nähvata ei saaks.
L-P oli MVO suvekas. päris asjalik oli...kohati isegi liiga, kuna koosoleku teemad läksid jube tõsiseks ja kriitiliseks. jäi ka lahkamata asju, mida peab hiljem väiksema grupeeringu siseselt otsustama. aga ütleks, et tähtsamad asjad sai siiski paika pandud.
sai ka paar intekat ära tehtud - kahju, et ni vähe, aga selle eest ni mitmetigi erinevad, mis oli minu jaoks väga meeldiv. tore näha, et erineva suhtumisega isiksusi meil ikka (pole üksluine ja igav).
lõpuks kahele inimesele ka põhisündmus - olge(m) uhked ;)
peale õlletralli ärkasin omekul teadmisega, et eriti palju und just ei saand...ni umbes 6h sain magada, nisis olin omekul vel parasjagu õllene ja silmadki vel loojas. aga tunnike hiljem olin juba kodu poole sõidus ja peatselt oma miisu kaisus.
kodus sis olin ni andunult miisu küljes kinni, et ei suutnud temast lahti lasta vähemalt tund aega...ja õhtul taas - olime nagu takjad ;) avastasin, et mul on musta tukaga ja tedretähnilise ninaga valge kass ning 1 hall-karvane-pehme pedest vatitups kah (viimane tuli koos kassiga ;P). kui se vatitups otsa sab, sis ni pea uut kül ei võta. kui, sis aint lühikese-madala-sirge karvaga...ei mingit kohevat karva. korter igast karvu täis juba...kopp ees. ausalt, jube kiusatus on se pedest vatitups aparaadi alt läbi lasta..! sitt väga keema läeb, sis teen ära ;D
proosit
PS: your sins are forgiven ;P
Thursday, August 12, 2010
sisutihe K
üle pika aja jahedalt vihmane ilm. seni ju vaid soojad vihmad olnud...praegu aga hakkab täitsa vilu. siuke tunne, et pane või T-särk selga :P
eile pesin suuri aknaid väljaspoolt. ma varem seda vaadata ei taibanudki, kuid mul sin 6-l korrusel päris ekstreem pesta aknaid, mis lahti ei käi. lahtikäivad osad jätsin hetkel puutumata, kuna neid sab iga hetk normaalasendist pesta ja kergesti kah, kuid se osa, mis lahti ei käi, on paras ekstreem isegi pikendusvarda otsas oleva aknapesu-svammi ja -kaabitsaga. nisis turnisin meeletult ohtlikes nurkades ni, et higi tilkus.
miisu otsustas siiski magamistoas mööblit veidi ringi tõsta. tegi mulle paberil 3 eskiisi, millest 1 välja praakisin (no suur kapp on ikka kole-raske) ja teised 2 pikealt arutamist vajasid. jäime lõpuks seisukohale, et pea jäb voodiga lääne nurka ning kummuti lõuna seina. kummutit mahutas isegi ni täpselt paigutada, et stepslid ja kaabliaugud taha peitu ei jäänud (sab kasutada) ja ukse mahub täpselt pärani lahti lükkama.
voodi kattis kahest ühe stepsli ära, aga vajadusel vaid piiiiisike nihutus ja ka olemas (hetkel vaja pole).
[blääd, kus nüd märgab väljas]
täna õhtal teeme ka soolaka är. meiega kokku ligi 15 inimest - paras ports. oleks ka rohkem võinud, kuid läheks liiga pungi se värk. hetkel sedasi, et on vel mugav olla. iseenesest peab mingi aeg ka teise vist tegema...miisu tutvused vel tulemata (ja meie ühised kah), seekord sis minu omad rohkem.
ei kujuta ette kah, mis bläusti kohale veetakse ;PP loodan rohkem paberit saada, kui tolmukogujatest vidinaid. ka miisu ei soovi mingeid serviise ega midagi saada, kuna tal ni spetsiifiline maitse, et kingitusega annab kõvasti mööda panna. paberi puhul sab ta vastava ise oma äranägemise järgi soetada.
aa, miisu ostis ka auto ju, et sellest sab sis ühtlasi ka auto liigu-pidu ;D
autoks ülipopp avensis, aga mitte ni uus...vist 13saj. teisest poolest ;PD
proosit
OT: vihm jäi vist järgi...paras aeg rõdul 1 suits teha.
eile pesin suuri aknaid väljaspoolt. ma varem seda vaadata ei taibanudki, kuid mul sin 6-l korrusel päris ekstreem pesta aknaid, mis lahti ei käi. lahtikäivad osad jätsin hetkel puutumata, kuna neid sab iga hetk normaalasendist pesta ja kergesti kah, kuid se osa, mis lahti ei käi, on paras ekstreem isegi pikendusvarda otsas oleva aknapesu-svammi ja -kaabitsaga. nisis turnisin meeletult ohtlikes nurkades ni, et higi tilkus.
miisu otsustas siiski magamistoas mööblit veidi ringi tõsta. tegi mulle paberil 3 eskiisi, millest 1 välja praakisin (no suur kapp on ikka kole-raske) ja teised 2 pikealt arutamist vajasid. jäime lõpuks seisukohale, et pea jäb voodiga lääne nurka ning kummuti lõuna seina. kummutit mahutas isegi ni täpselt paigutada, et stepslid ja kaabliaugud taha peitu ei jäänud (sab kasutada) ja ukse mahub täpselt pärani lahti lükkama.
voodi kattis kahest ühe stepsli ära, aga vajadusel vaid piiiiisike nihutus ja ka olemas (hetkel vaja pole).
[blääd, kus nüd märgab väljas]
täna õhtal teeme ka soolaka är. meiega kokku ligi 15 inimest - paras ports. oleks ka rohkem võinud, kuid läheks liiga pungi se värk. hetkel sedasi, et on vel mugav olla. iseenesest peab mingi aeg ka teise vist tegema...miisu tutvused vel tulemata (ja meie ühised kah), seekord sis minu omad rohkem.
ei kujuta ette kah, mis bläusti kohale veetakse ;PP loodan rohkem paberit saada, kui tolmukogujatest vidinaid. ka miisu ei soovi mingeid serviise ega midagi saada, kuna tal ni spetsiifiline maitse, et kingitusega annab kõvasti mööda panna. paberi puhul sab ta vastava ise oma äranägemise järgi soetada.
aa, miisu ostis ka auto ju, et sellest sab sis ühtlasi ka auto liigu-pidu ;D
autoks ülipopp avensis, aga mitte ni uus...vist 13saj. teisest poolest ;PD
proosit
OT: vihm jäi vist järgi...paras aeg rõdul 1 suits teha.
Saturday, August 7, 2010
misjonärid
eile käisin linnas, et pensioniametis paar asja korda ajada. tulin kaubsi juures maha ja jalutasin otse asutuse suunas, kui äkiste hanza hoone ees mind 2 jänki misjonäri kinni pidasid. jalutasin kül umbes 5-se pundiga, kuid ju nad sis arvasid, et proteesiga poiss vajab kõigevägevama poolt vaimulikku-hingelist abi :P (lühikesed püksid). üritasin neile lühidalt selgeks teha, et jumalasse ei usu ja saaks edasi minna, kuid nemad nagu kiuslikud psühholoogid ikka tagamaid uurima. juurisid välja, et varajases nooruses midagi uskunud olin, aga sis järk-järgult asi vähesemaks läks. üritasid huvikadumise katalüsaatorit leida, kuid mai viitsinud pikalt selgitada ja andsin lühikese vastuse, et aastatepikkune uuringuline tõestus...jumalat pole olemas.
lõpuks nad kuidagi rahunesid ja pakkusid mulle välja, et vajadusel või nisama tahan ehk kunagi lobisema nende seltsi tulla...sis viskas üle - ütlesin, et mul pole nendega midagi arutada, kuna olen satanist. selle peale neil silmad suured. kogusid ennast veidi ja leidsid, et sellisel juhul peaksin ju siiski jumalasse uskuma, mille peale andsin neile selgust, et tegu pole ei antikristlusega ega kristliku satanismiga. rääkisin neile mõne lause LaVey'st ja Gilmore'st, kellest polnud midagi kuuldud. ise imestasin, et üritavad väärikad kristuse levitajad olla ja ei tea oma "konkurentsist" sittagi...pealegi samast riigist vel. mõlemid jänkistanis. pakkusin hoopis neile välja, et nad tutvuksid Saatanliku Biibliga ja uuriksid ni LaVey kui ka Gilmore kohta rohkem...saaksid kah satanismi olemusele paremini v-o pihta.
jätsime sõbralikult pakaa ning tammusin penskarisse edasi ;D
se tegelt ni üllatav. mõistan, et tava kristlik ei tea modernsest satanismist sittagi, aga usulevitaja...esindaja peaks ju siiski ikka tiba haritum olema...tutkit. sellistele pead info-lusika vägisi läbi ristis hammaste lõugade vahele suruma nagu jonnakale lapsele. esingusliku meeskonnana andsid ned kaks kül kõige labasema (loe: tavalisema) kristlase mõõdu välja...kui välja arvata, et nad pakkusid patja-õlga tühjaksnutmiseks. kahtlen, et nad minu soovitusi nüd järgivad...oleksin meeldivalt üllatunud tegelt, kui tuleval korral nendega või teiste taolistega kohtudes avastan, et nad teadlikud Saatana Kiriku olemasolust ning kursis ka vastavate põhimõtetega...vastupidiselt teadmatusele ja väär-eelaimule.
aga jääme ikka sõpradeks edasi ;D
proosit
lõpuks nad kuidagi rahunesid ja pakkusid mulle välja, et vajadusel või nisama tahan ehk kunagi lobisema nende seltsi tulla...sis viskas üle - ütlesin, et mul pole nendega midagi arutada, kuna olen satanist. selle peale neil silmad suured. kogusid ennast veidi ja leidsid, et sellisel juhul peaksin ju siiski jumalasse uskuma, mille peale andsin neile selgust, et tegu pole ei antikristlusega ega kristliku satanismiga. rääkisin neile mõne lause LaVey'st ja Gilmore'st, kellest polnud midagi kuuldud. ise imestasin, et üritavad väärikad kristuse levitajad olla ja ei tea oma "konkurentsist" sittagi...pealegi samast riigist vel. mõlemid jänkistanis. pakkusin hoopis neile välja, et nad tutvuksid Saatanliku Biibliga ja uuriksid ni LaVey kui ka Gilmore kohta rohkem...saaksid kah satanismi olemusele paremini v-o pihta.
jätsime sõbralikult pakaa ning tammusin penskarisse edasi ;D
se tegelt ni üllatav. mõistan, et tava kristlik ei tea modernsest satanismist sittagi, aga usulevitaja...esindaja peaks ju siiski ikka tiba haritum olema...tutkit. sellistele pead info-lusika vägisi läbi ristis hammaste lõugade vahele suruma nagu jonnakale lapsele. esingusliku meeskonnana andsid ned kaks kül kõige labasema (loe: tavalisema) kristlase mõõdu välja...kui välja arvata, et nad pakkusid patja-õlga tühjaksnutmiseks. kahtlen, et nad minu soovitusi nüd järgivad...oleksin meeldivalt üllatunud tegelt, kui tuleval korral nendega või teiste taolistega kohtudes avastan, et nad teadlikud Saatana Kiriku olemasolust ning kursis ka vastavate põhimõtetega...vastupidiselt teadmatusele ja väär-eelaimule.
aga jääme ikka sõpradeks edasi ;D
proosit
PAATSALU
E-N olime taastusravi puhkenädalaga lääne eestis paatsalu puhkekodus (või -keskuses). omamoodi lahe pleiss. sai süstadega merel käidud, orienteerutud gepsudega, igast mõistatusi lahendatud ja muid lahedaid võistlusmänge tehtud.
võistluste jaoks määrati 2 võistkonda (tiku ja taku), millest taku võitis (mina ;D). tehniline võit oli 1:3, kuid, kuna viimast ülesannet loeti ni keeruliseks, sis anti vastastele topeltpunkt, nisis 2:3 ja ikkagi võitsime...paras.
tehti ka 2 testi - isiksuse määramise ja pool-humoorikas truudusetest. isiksustesti järgi olen ma puhas tugev sangviinik. truudusetesti tulemuste üle sain 3x ni jubedalt naerda, et lõualihased olid lausa krambis. tulemusena olen igati truu poiss.
mõlemi testi puhul on mul korduseks vajalik info olemas, nisis tegin seda ka oma miisuga ja humoorikat plaanin kunagi seltskonnaga kindlasti veel teha. ahaa...miisu muide samuti sangviinik, kuigi selgituste ja kirjelduse järgi arvasin eelnevalt, et ta flegmaatik...nojah...ju sis tal varjatuid pooli, mis esile vel korralikult kerkinud pole.
tagasi riläksi juurde - viimane õhtu tegime vel kerge grilli kidra saatel ning manustasime õlut ja rummi koolaga.
hommikul tegime vel mingi tunnise ringi süstadega ning sis kodo poole.
lõpptulemusena oli tegelt täitsa tore üritus. kahju aint, et miisu tööl pidi olema.
tulevaks suveks plaanime kordusprogrammi tibake veel mõnusamaks teha.
proosit
võistluste jaoks määrati 2 võistkonda (tiku ja taku), millest taku võitis (mina ;D). tehniline võit oli 1:3, kuid, kuna viimast ülesannet loeti ni keeruliseks, sis anti vastastele topeltpunkt, nisis 2:3 ja ikkagi võitsime...paras.
tehti ka 2 testi - isiksuse määramise ja pool-humoorikas truudusetest. isiksustesti järgi olen ma puhas tugev sangviinik. truudusetesti tulemuste üle sain 3x ni jubedalt naerda, et lõualihased olid lausa krambis. tulemusena olen igati truu poiss.
mõlemi testi puhul on mul korduseks vajalik info olemas, nisis tegin seda ka oma miisuga ja humoorikat plaanin kunagi seltskonnaga kindlasti veel teha. ahaa...miisu muide samuti sangviinik, kuigi selgituste ja kirjelduse järgi arvasin eelnevalt, et ta flegmaatik...nojah...ju sis tal varjatuid pooli, mis esile vel korralikult kerkinud pole.
tagasi riläksi juurde - viimane õhtu tegime vel kerge grilli kidra saatel ning manustasime õlut ja rummi koolaga.
hommikul tegime vel mingi tunnise ringi süstadega ning sis kodo poole.
lõpptulemusena oli tegelt täitsa tore üritus. kahju aint, et miisu tööl pidi olema.
tulevaks suveks plaanime kordusprogrammi tibake veel mõnusamaks teha.
proosit
Monday, August 2, 2010
Esimest korda üksi uues kohas + autohala
Ott sõitis jälle ära ja mina saan üksi ja rahus harjuda uues kohas ning selle kuidagi „endasse hingata“. Hmm, ja teiseks pääseb Ott sellega mu autohüsteeriast.
Uuselamud ei ole kunagi minu teema olnud. Olin üdini õnnelik, kui elasin mõned aastad 105-aastases Pelgulinna puumajas, mida ümbritses aed. See on siiani see koht, mis on kodu. Vanemate juurest kolisin välja 15-aastasena ja seega seal enam ammu kodutunnet pole. Ülikooliaegne üliodav Tartu üürikas polnud ka kodu. Tõeline kodu oli esmalt Tallinnas Koidu tänava Kirjanike Liiu üürimajas. Absoluutselt soojapidamatute seintega 25-ruutmeetrine korter, millel kemmerg koridori peal ja naabritega ühine. Pesemisvõimalust loomulikult polnud. V noh, oli. Pliidi peal sai plekk-kausiga vett soojendada ja siis kööki avaneva ahjusuu paistel plastvannikeses ennast rookida. Ehk siis – nn elutingimusi polnud ollagi, aga oi kui armas see koht oli. Vanad majad ju mulle ikka südamelähedased olnud.
Järgmiseks sai koduks Heina tänava maja. Sada ruutmeetrit vana madalat maja nelja ahjuga. Ise tegime remonti, ise hooldasime aeda. See maja sai nelja aastaga nii-nii armsaks, et kui nüüd on halb tuju või muidu õnnetu ja tahtmine kusagile nurka pugeda, siis igatsen ikka sinna tagasi.
Paldiski maantee maja, mida jõudsime üürida vaid mõned kuud ei saanudki veel koduks, kuigi sain seda oma käe järgi kujundada. Ja Narva maantee kesklinnakorter oli lihtsalt peatuspaik pooleks aastaks.
Nüüd siis olen Mustamäel. Loodan, et mul õnnestub Oti korter kuidagi endale ka koduks kujundada ja siin ära harjuda. Vähemasti on siin kõvasti ruumi, suur vann ja avar rõdu. Kärab küll. Eks ma siis nüüd sel ajal, kui Ott ära jälle on, katsungi seda endale koduseks mõelda.
Teine asi, millega saan põhjalikumalt tegeleda, on autootsingud. Load on juba käes pea nädal aega ja seega on tagumine aeg osta auto. :P Aga valik on liiga suur. Meeleheitele ajab.
Õnneks on üks tuttav mehaanik servapidi abiks ja loodetavasti aitab valida välja auto, millega ma kahe kuu pärast tee peale ei jää.
Autode otsimisel on huvitav aspekt silma jäänud. Enamus mehi, kellelt olen sel teemal nõu küsinud, teevad minu soovitud parameetrite (2l mootor, üle 100 kw) peale suured silmad ja leiavad, et ma peaks ikka ostma midagi a la 1,4 l mootor ja ikka vähem võimsat, nii 65 kw oleks hea küll.
Ja kas need härrad muretsevad selle pärast, et mul palju kütust kulub ja see kõik mu rahakotile pahasti mõjub? See oleks mõistlik, sõbralik mure. Ei. Seda argumenti ma ei kuulnud. Lihtsalt noh – see ei olevat õige v sobiv vms.
Kaldun arvama, et asi selles, et ma olen naine. Kas nad äsja load saanud meesterahvale läheks ka ütlema, et „oi, võta ikka midagi tasast“… Ei usu. Mehe puhul ei liigutataks 2l/100kw soovi peale kulmugi. See pole ju midagi eriti võimsat. Oleks, et ma 4,5 l Mustangit sihiks.
Aga lihtsalt, noh, noor naine peaks ju ikka ringi sõitma pisikese ja pontsaka (soovitavalt kollase) väikeautoga. Yaris näiteks. Ja ikka väikse mootoriga jne.
See on midagi sarnast kui see, nagu vanasti ei sobinud daamil istuda ega käia nii, et pika seeliku alt paistaks enam kui 5 cm kinganina. Loomulikult ei sobinud daamil joosta. Nüüd on vist nii, et daamil ei sobi foori tagant minema tõtata. Tuleb ikka tasakesi minema popsutada.
Muidu ma armastan säilitada oma naiselikkust, jääda daamiks, kui nii võib öelda. Ma olen naine hea meelega. Armastan kanda seelikuid, lasta endale avada uksi ja nautida tähelepanu.
Aga autoga, tänan väga, ma ei taha seda naiselikkuse reeglit järgida. Sain õppesõite tehes piisavalt erinevaid autosid proovida, sh ka nn naiselikku Volks Jettat, mis vaikselt oma 65 kw-ga edasi popsus ja foori tagant lahkus enam kui väärikalt aeglases tempos. No ei taha noh. Lihtsalt ei taha sellist autot endale.
Praegu olen silma peale pannud, et tahaks Saab 9-5. 2l, 110 kw. Suur, mugav. Ilmselt ka üsna turvaline. Ja liigub ikka edasi nii, et gaasi vajutades on seda tunda. Nüüd õnneks on isegi see tuttav mehaanik möönnud, et võib-olla see polegi nii paha mõte… Näis, mis saab…. Otil on mu autojutud igatahes ammu juba karva halliks ajanud. Lõpetan nüüd siingi.
P.S Üks mõte veel. Üks mees väitis mulle, et võimas auto oleks mulle endale ohtlik, et algul peaks turvalisuse mõttes vähevõimsa auto võtma. Mh? Kas mure selles, et ma kogemata vajutan gaasi ja siis see võimas auto hüppab kellelegi teisele otsa? Ja vähemvõimas sellise lolluse korral ei hüppaks, vaid lohiseks ka gaasi põhjavajutamise korral mahedalt urisedes vaid paar meetrit edasi? KUI vähevõimsa auto ma siis endale õigupoolest ostma peaks, et see ka kõige blondimad lollused elimineeriks?
Ma siiski usun, et kui ohtlikkus seisneb oma lolluses, siis sel põhjusel enda katki sõitmisega saan hakkama ka kollase Yarise roolis.
Aa, ja teine mehelik argument sellesamuse Saabi ostmise vastu: „No aga sa harjud ju kohe alguses hea autoga ära siis…“. Hmm?! Et ma pean end ette valmistama töötuks jäämise vastu ja soetama saani ning auto ristsugutise, a la Opel aastast 89?
Unustasin sellelt härralt küsida, kui kaua ma siis soojenduseks selle saaniga sõitma pean, enne kui tohin oma raha eest endale mõnusa auto osta.
Uuselamud ei ole kunagi minu teema olnud. Olin üdini õnnelik, kui elasin mõned aastad 105-aastases Pelgulinna puumajas, mida ümbritses aed. See on siiani see koht, mis on kodu. Vanemate juurest kolisin välja 15-aastasena ja seega seal enam ammu kodutunnet pole. Ülikooliaegne üliodav Tartu üürikas polnud ka kodu. Tõeline kodu oli esmalt Tallinnas Koidu tänava Kirjanike Liiu üürimajas. Absoluutselt soojapidamatute seintega 25-ruutmeetrine korter, millel kemmerg koridori peal ja naabritega ühine. Pesemisvõimalust loomulikult polnud. V noh, oli. Pliidi peal sai plekk-kausiga vett soojendada ja siis kööki avaneva ahjusuu paistel plastvannikeses ennast rookida. Ehk siis – nn elutingimusi polnud ollagi, aga oi kui armas see koht oli. Vanad majad ju mulle ikka südamelähedased olnud.
Järgmiseks sai koduks Heina tänava maja. Sada ruutmeetrit vana madalat maja nelja ahjuga. Ise tegime remonti, ise hooldasime aeda. See maja sai nelja aastaga nii-nii armsaks, et kui nüüd on halb tuju või muidu õnnetu ja tahtmine kusagile nurka pugeda, siis igatsen ikka sinna tagasi.
Paldiski maantee maja, mida jõudsime üürida vaid mõned kuud ei saanudki veel koduks, kuigi sain seda oma käe järgi kujundada. Ja Narva maantee kesklinnakorter oli lihtsalt peatuspaik pooleks aastaks.
Nüüd siis olen Mustamäel. Loodan, et mul õnnestub Oti korter kuidagi endale ka koduks kujundada ja siin ära harjuda. Vähemasti on siin kõvasti ruumi, suur vann ja avar rõdu. Kärab küll. Eks ma siis nüüd sel ajal, kui Ott ära jälle on, katsungi seda endale koduseks mõelda.
Teine asi, millega saan põhjalikumalt tegeleda, on autootsingud. Load on juba käes pea nädal aega ja seega on tagumine aeg osta auto. :P Aga valik on liiga suur. Meeleheitele ajab.
Õnneks on üks tuttav mehaanik servapidi abiks ja loodetavasti aitab valida välja auto, millega ma kahe kuu pärast tee peale ei jää.
Autode otsimisel on huvitav aspekt silma jäänud. Enamus mehi, kellelt olen sel teemal nõu küsinud, teevad minu soovitud parameetrite (2l mootor, üle 100 kw) peale suured silmad ja leiavad, et ma peaks ikka ostma midagi a la 1,4 l mootor ja ikka vähem võimsat, nii 65 kw oleks hea küll.
Ja kas need härrad muretsevad selle pärast, et mul palju kütust kulub ja see kõik mu rahakotile pahasti mõjub? See oleks mõistlik, sõbralik mure. Ei. Seda argumenti ma ei kuulnud. Lihtsalt noh – see ei olevat õige v sobiv vms.
Kaldun arvama, et asi selles, et ma olen naine. Kas nad äsja load saanud meesterahvale läheks ka ütlema, et „oi, võta ikka midagi tasast“… Ei usu. Mehe puhul ei liigutataks 2l/100kw soovi peale kulmugi. See pole ju midagi eriti võimsat. Oleks, et ma 4,5 l Mustangit sihiks.
Aga lihtsalt, noh, noor naine peaks ju ikka ringi sõitma pisikese ja pontsaka (soovitavalt kollase) väikeautoga. Yaris näiteks. Ja ikka väikse mootoriga jne.
See on midagi sarnast kui see, nagu vanasti ei sobinud daamil istuda ega käia nii, et pika seeliku alt paistaks enam kui 5 cm kinganina. Loomulikult ei sobinud daamil joosta. Nüüd on vist nii, et daamil ei sobi foori tagant minema tõtata. Tuleb ikka tasakesi minema popsutada.
Muidu ma armastan säilitada oma naiselikkust, jääda daamiks, kui nii võib öelda. Ma olen naine hea meelega. Armastan kanda seelikuid, lasta endale avada uksi ja nautida tähelepanu.
Aga autoga, tänan väga, ma ei taha seda naiselikkuse reeglit järgida. Sain õppesõite tehes piisavalt erinevaid autosid proovida, sh ka nn naiselikku Volks Jettat, mis vaikselt oma 65 kw-ga edasi popsus ja foori tagant lahkus enam kui väärikalt aeglases tempos. No ei taha noh. Lihtsalt ei taha sellist autot endale.
Praegu olen silma peale pannud, et tahaks Saab 9-5. 2l, 110 kw. Suur, mugav. Ilmselt ka üsna turvaline. Ja liigub ikka edasi nii, et gaasi vajutades on seda tunda. Nüüd õnneks on isegi see tuttav mehaanik möönnud, et võib-olla see polegi nii paha mõte… Näis, mis saab…. Otil on mu autojutud igatahes ammu juba karva halliks ajanud. Lõpetan nüüd siingi.
P.S Üks mõte veel. Üks mees väitis mulle, et võimas auto oleks mulle endale ohtlik, et algul peaks turvalisuse mõttes vähevõimsa auto võtma. Mh? Kas mure selles, et ma kogemata vajutan gaasi ja siis see võimas auto hüppab kellelegi teisele otsa? Ja vähemvõimas sellise lolluse korral ei hüppaks, vaid lohiseks ka gaasi põhjavajutamise korral mahedalt urisedes vaid paar meetrit edasi? KUI vähevõimsa auto ma siis endale õigupoolest ostma peaks, et see ka kõige blondimad lollused elimineeriks?
Ma siiski usun, et kui ohtlikkus seisneb oma lolluses, siis sel põhjusel enda katki sõitmisega saan hakkama ka kollase Yarise roolis.
Aa, ja teine mehelik argument sellesamuse Saabi ostmise vastu: „No aga sa harjud ju kohe alguses hea autoga ära siis…“. Hmm?! Et ma pean end ette valmistama töötuks jäämise vastu ja soetama saani ning auto ristsugutise, a la Opel aastast 89?
Unustasin sellelt härralt küsida, kui kaua ma siis soojenduseks selle saaniga sõitma pean, enne kui tohin oma raha eest endale mõnusa auto osta.
Subscribe to:
Posts (Atom)
