Esimest korda üksi uues kohas + autohala

Ott sõitis jälle ära ja mina saan üksi ja rahus harjuda uues kohas ning selle kuidagi „endasse hingata“. Hmm, ja teiseks pääseb Ott sellega mu autohüsteeriast.

Uuselamud ei ole kunagi minu teema olnud. Olin üdini õnnelik, kui elasin mõned aastad 105-aastases Pelgulinna puumajas, mida ümbritses aed. See on siiani see koht, mis on kodu. Vanemate juurest kolisin välja 15-aastasena ja seega seal enam ammu kodutunnet pole. Ülikooliaegne üliodav Tartu üürikas polnud ka kodu. Tõeline kodu oli esmalt Tallinnas Koidu tänava Kirjanike Liiu üürimajas. Absoluutselt soojapidamatute seintega 25-ruutmeetrine korter, millel kemmerg koridori peal ja naabritega ühine. Pesemisvõimalust loomulikult polnud. V noh, oli. Pliidi peal sai plekk-kausiga vett soojendada ja siis kööki avaneva ahjusuu paistel plastvannikeses ennast rookida. Ehk siis – nn elutingimusi polnud ollagi, aga oi kui armas see koht oli. Vanad majad ju mulle ikka südamelähedased olnud.

Järgmiseks sai koduks Heina tänava maja. Sada ruutmeetrit vana madalat maja nelja ahjuga. Ise tegime remonti, ise hooldasime aeda. See maja sai nelja aastaga nii-nii armsaks, et kui nüüd on halb tuju või muidu õnnetu ja tahtmine kusagile nurka pugeda, siis igatsen ikka sinna tagasi.

Paldiski maantee maja, mida jõudsime üürida vaid mõned kuud ei saanudki veel koduks, kuigi sain seda oma käe järgi kujundada. Ja Narva maantee kesklinnakorter oli lihtsalt peatuspaik pooleks aastaks.

Nüüd siis olen Mustamäel. Loodan, et mul õnnestub Oti korter kuidagi endale ka koduks kujundada ja siin ära harjuda. Vähemasti on siin kõvasti ruumi, suur vann ja avar rõdu. Kärab küll. Eks ma siis nüüd sel ajal, kui Ott ära jälle on, katsungi seda endale koduseks mõelda.

Teine asi, millega saan põhjalikumalt tegeleda, on autootsingud. Load on juba käes pea nädal aega ja seega on tagumine aeg osta auto. :P Aga valik on liiga suur. Meeleheitele ajab.

Õnneks on üks tuttav mehaanik servapidi abiks ja loodetavasti aitab valida välja auto, millega ma kahe kuu pärast tee peale ei jää.

Autode otsimisel on huvitav aspekt silma jäänud. Enamus mehi, kellelt olen sel teemal nõu küsinud, teevad minu soovitud parameetrite (2l mootor, üle 100 kw) peale suured silmad ja leiavad, et ma peaks ikka ostma midagi a la 1,4 l mootor ja ikka vähem võimsat, nii 65 kw oleks hea küll.

Ja kas need härrad muretsevad selle pärast, et mul palju kütust kulub ja see kõik mu rahakotile pahasti mõjub? See oleks mõistlik, sõbralik mure. Ei. Seda argumenti ma ei kuulnud. Lihtsalt noh – see ei olevat õige v sobiv vms.

Kaldun arvama, et asi selles, et ma olen naine. Kas nad äsja load saanud meesterahvale läheks ka ütlema, et „oi, võta ikka midagi tasast“… Ei usu. Mehe puhul ei liigutataks 2l/100kw soovi peale kulmugi. See pole ju midagi eriti võimsat. Oleks, et ma 4,5 l Mustangit sihiks.

Aga lihtsalt, noh, noor naine peaks ju ikka ringi sõitma pisikese ja pontsaka (soovitavalt kollase) väikeautoga. Yaris näiteks. Ja ikka väikse mootoriga jne.

See on midagi sarnast kui see, nagu vanasti ei sobinud daamil istuda ega käia nii, et pika seeliku alt paistaks enam kui 5 cm kinganina. Loomulikult ei sobinud daamil joosta. Nüüd on vist nii, et daamil ei sobi foori tagant minema tõtata. Tuleb ikka tasakesi minema popsutada.

Muidu ma armastan säilitada oma naiselikkust, jääda daamiks, kui nii võib öelda. Ma olen naine hea meelega. Armastan kanda seelikuid, lasta endale avada uksi ja nautida tähelepanu.

Aga autoga, tänan väga, ma ei taha seda naiselikkuse reeglit järgida. Sain õppesõite tehes piisavalt erinevaid autosid proovida, sh ka nn naiselikku Volks Jettat, mis vaikselt oma 65 kw-ga edasi popsus ja foori tagant lahkus enam kui väärikalt aeglases tempos. No ei taha noh. Lihtsalt ei taha sellist autot endale.

Praegu olen silma peale pannud, et tahaks Saab 9-5. 2l, 110 kw. Suur, mugav. Ilmselt ka üsna turvaline. Ja liigub ikka edasi nii, et gaasi vajutades on seda tunda. Nüüd õnneks on isegi see tuttav mehaanik möönnud, et võib-olla see polegi nii paha mõte… Näis, mis saab…. Otil on mu autojutud igatahes ammu juba karva halliks ajanud. Lõpetan nüüd siingi.

P.S Üks mõte veel. Üks mees väitis mulle, et võimas auto oleks mulle endale ohtlik, et algul peaks turvalisuse mõttes vähevõimsa auto võtma. Mh? Kas mure selles, et ma kogemata vajutan gaasi ja siis see võimas auto hüppab kellelegi teisele otsa? Ja vähemvõimas sellise lolluse korral ei hüppaks, vaid lohiseks ka gaasi põhjavajutamise korral mahedalt urisedes vaid paar meetrit edasi? KUI vähevõimsa auto ma siis endale õigupoolest ostma peaks, et see ka kõige blondimad lollused elimineeriks?

Ma siiski usun, et kui ohtlikkus seisneb oma lolluses, siis sel põhjusel enda katki sõitmisega saan hakkama ka kollase Yarise roolis.

Aa, ja teine mehelik argument sellesamuse Saabi ostmise vastu: „No aga sa harjud ju kohe alguses hea autoga ära siis…“. Hmm?! Et ma pean end ette valmistama töötuks jäämise vastu ja soetama saani ning auto ristsugutise, a la Opel aastast 89?

Unustasin sellelt härralt küsida, kui kaua ma siis soojenduseks selle saaniga sõitma pean, enne kui tohin oma raha eest endale mõnusa auto osta.