oeh...nädala pärast tööle. hakkab vaikselt ajudele kül nisama passimine. olen ennast enam-vähem kül kogu aeg tegevuses hoidnud - linna peal asjaajamised, muud ringiliiklemised -, kuid tegelikult sellest ei piisa. iseenesest on mõningaid tegemisi veel ja selleks ka nädal aega, kuid tööle naastes tunnen ennast kindlasti mugavamalt.
lähipäevil võtan rattasõidu ette. käisime miisuga 1 päev poodides ja leidsin normaalse koha, kust ossin korvidega pedaalid...neile lisandusid ka kiirkinnitusega-avamisega rihmad. iseenesest oli korvi tegelt vaid ühe jala jaoks tarvis (se proteesi jaoks), aga pidin nikuinii komplekti võtma. vahetan ka teise pedaali ära, kuid sellele jätan rihma lisamata...seisab mu parem jalg ka ilma rihmata korviga pedaalil ilusti. aga tahan juba hirmsasti proovida.
uitmõte - palju on naisi, kel on kohutavalt palju potensiaali oma erialal tõusta kõrgemale, kuid puuduvad ambitsioonid..? ning sama meeste kohta tegelikult (lissalt mõte algas naistest).
on ju tegelikult naisi, kes on targad, haaravad initsiatiivi, osavad oma töös, kuid osakonna juhiks, eestvedajaks või mingiks muuks "bossiks" ei ihka, kuigi nad suurepäraselt vastavale positsioonile sobiksid. olen aint kuulnud inimestest, kes magavad oma võimalusi maha ja kes võiksid enamaga hakkama saada, kuid on liiga mugavad ja laisad. aga, kui inimene teeb sisuliselt sama asja edasi vahega, et juurde lasunud koormus asetseb sisuliselt "ainult" vastutuse-kohustuse õlul (hüvedena suuremad õigused jne.), sis miks mitte arenedes ka kõrgemale tõusta. mis point on arengul, kui ise sama pulga peale jäd. kas tõesti põhjendada seisu sellega, et 20.a. pärast hea öelda "mul staaži ja kogemusi nii palju; olen oma valdkonnas kõige targem" vm säärane põhjus. kui nii palju positiivset kogutud, tuleks seda ka kasulikumalt rakendada...ehk sis sammuke-kaks karjääriredelil üles ronida. endal oleks ju hea teada, et kõigi sinu oskuste juures oleks väljund maksimaalselt parim. ja lisa-arengu suunas oleks isegi vaja vat et 1 samm kõrgemale ronida. kui enam edasi ei arene, muutub elu ju üksluiseks ja igavaks. muidugi osadele siuke rahulik/rutiinne elu meeldibki. kuid usun, et enamus eelistaks ikka "seiklusrikkamat" elustiili...mis mõte on elada, kui sa ei ela!?!
..et siuke mõte haaras aju korraks...
proosit
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Uitmõte siia juurde - vbl on naised lihtsalt kaalutlevamad? Juhtivama positsiooniga kaasneb küll kõrgem palk, aga ka rohkem töötunde ja palju suurem koorem vastutust, sh see, et sa pead vastutama mitte üksnes enda, vaid ka alluvate käkkide eest. Ja vbl naised hindavad töö ja isikliku elu tasakaalu rohkem kui mehed ja ei taha töötada 12-14h päevas.
ReplyDeleteKui inimese eesmärk on leida töökoht ja positsioon, mis võimaldab tal elada enda elu ja samas pakub piisavat rahalist rahuldust, siis miks ta peaks ülespoole ronima, isegi kui võimalus on olemas. Kõik ei soovi lihtsalt ronida, mõni jääb redeli keskkohal seisma, sest seal on päris mõnus istuda ja teisi turnimas vaadata.
ReplyDeleteMiisu - jah, ma täheldasin ka ise postis ära, et vastutust-kohustust lisandub, aga se ei pea ilmtingimata tähendama, et töötunde lisandub. kui tõesti teada, et kõrgem postitsioon pikemat päeva prognoosib, sis teema kaalutlev. kuid on juhtivaid positsioone, kelle päev sama pikk, kui allutvatel...vahel isegi lühem.
ReplyDeletesuurem astutus on elementaarne, aga sellega inimene arenebki.
Valkyrie - se on ilmatuma tore, kui endale sobilik positsioon leitakse. aga võin suht kindlalt väita, et loetud aastate jooksul inime ammendab ennast ühel ja samal positsioonil viibides (nagu tehnika, mis pidevalt välja sureb). selleks ongi tarvis areng, et inime ei manduks (nagu pidev tehnika areng). arenguga väldime rutiini, masendust jne negatiivset.
Ott, mina olen siinkohal Tuuliga nõus ja võin sulle öelda, et kõrgema positsiooniga kaasneb rohkem töötunde. Kaasneb palju suurem vastutus, võime lahendada täiesti absurdseid probleeme. Tihtilugu ka vastutus otsustada teiste töökohtade olemasolu ja likvideerimise üle. See ülemuseks olemine ei ole lihtsalt niisama rohkem hüvesid teema, siin on ikka palju-palju muud ka. Muidugi ma ei arva, et enese arendamises midagi halba oleks, see on absoluutselt väga hea. Aga antud juhul, ma toon näite aksvõi enda peal. Ma ei taha saada Postimehe majandustoimetuse juhiks. Ma tahan saada Eesti parimaks (ok, olen hetkel ja ilmselt pikka aega ka ainus) turundusajakirjanikuks/toimetajaks. Ja mul on kavas end sel alal kõvasti arendada. Ma ei pea selleks, et oma hetkeambitsiooni rahuldada, olema juht, pigem oma ala ekspert, kellele vaadatakse alt üles.
ReplyDeletete mõlemid osaliselt kordate mu oma sõnu. arusaadav, et suurema võimuga ei kaasne kõigest rohkem hüvesid, vaid ka kohustust ja vastutust. aga sellegipoolest ei tähenda se seda, et tingimata töötundide arv kasvab. te vaatate seda asja oma kastist, aga püüdke ikka laiemalt teemale läheneda. kül ja kül tippjuhte/bosse, kelle tööpäevad samuti 8h või isegi lühemad on...ega sis iga vastutuse kasvuga töömaht (tundide arv) ei kasva..!
ReplyDeletekui oled juba oma ala ekspert, sis ongi paras redelil ronida.
Aga too mulleüks selline konkreetne näide sellisest tippjuhist. Jah Richard Bransonile piisab ka 2 minutist päevas tööd teha, et mitu milli kokku ajada, aga see pole selles mõistes tippjuht. Kõik tippjuhid, keda tean, teevad pidevalt tööd. Töö hulka kuulub ka näiteks erinevatel seminaridel esinemine jne. See kõik on töö, see pole lõbu ju
ReplyDeletemu 1 varasem boss. se mees iga päev tööl ei käindki. ning, kui käis, sis keskmiselt vaid 4h-ks. ni et ära hakka ajama, et 100% juhtkond tingimata pikemaid päevi teb...kas on vale töö või ei saa oma kohustustega adekvaatselt nominaalajaga hakkama (vuss)..!
ReplyDeletejah, aga mõnikord ei ole asi mitte selles, et naine ei taha tõusta, vaid klaaslaes - tal ei lasta tõusta.
ReplyDelete